Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

VAADE LINNALE. 1997. AASTA EESTI LUULE ÜLEVAATE KATSE*
AARE PILV - Eesti Kirjanduse Seltsi aastaraamat XXVII (1997). Toim. Jaan Isotamm. Tartu: EKS, 1998
by khan
Saturday 15 March 2003 - 22:19:31

Ma alustan ühest raamatust, mis vormilt ei olegi luule, vaid proosa, kuid sisuliselt ikkagi lüürika. See on Lehte Hainsalu “Sõnalinnriik” – kontseptsiooni poolest meenutab ta Italo Calvino nähtamatuid linnu, meeleolult Betti Alveri “Kõmpat” ning keelelt Alveri hilisemat luulet ja Paul-Eerik Rummo lasteraamatut “Lugemik-lugemiki”; omas laadis täiesti mõnuga loetav raamat. Alustan siit sellepärast, et laenata oma jutule mingit pidet-andvat kujundit – linn. Nimelt jaotan ma siin möödunud aastal ilmunud luuleraamatud otsekui linnaosadeks ühes linnas, kus ma ka ise olen ühe pööningutoa üürinud ja kuhu mul on oma ärkliaknast väike vaade. Sellega tahan muidugi rõhutada oma subjektiivsust ja seda, et olen tollest subjektiivsusest teadlik. Linn jaguneb minu jaoks kolmeks põhipiirkonnaks: esiteks see linnaosa, mis on mulle isiklikult oluline, kus ma käin niisama õhtuti jalutamas ja kus ka minu pööningukamber asub; teiseks kesklinn, kus asuvad mu Luule-linna suuremad kirikud ja muud sümboolselt olulised hooned, seal käin ma päeviti ja ajan tööasju; kolmandaks kõik teised linnaosad, kuhu mul eriti asja ei ole, sest ta pole kesklinn ega ela seal ka ühtki mu tuttavat – tollest linna osast ma siinkohal rääkima ei hakka, kuigi ka seal juhtub kindlasti midagi huvitavat ja elatakse oma elu, aga sealsed koha-vaimud pole mind omaks võtnud (kui Kõivult motiivi varastada) ja mul pole õigust oma arvamust avaldada. (Üleüldse püüan siin hoiduda hindavaist arvamustest, sest luule ja luuletekstid pole mu arvates ilu-tükid, mida pihus veeretada ja ehtsust määrata, vaid keele ja olemise kokkupuude — tõukimine või embus —, mis on inimese isiklik sisemine asi; enamasti on nii, et sõnu riivates on oht hoopis hinge pihta minna, kuigi sõnad ja hing peaks esmapilgul olema kaks täitsa erinevat asja. Ja üleüldse on tänapäeval luule ainsaks kindlaks määratluseks ridade värssideks jagamine, see, mis nois värssides sisuliselt toimub keelega või kirjanduskonventsioonidega, on väga erinev; nii et tundub üha naljakam kogu ilmunud luulet üksteisega võrrelda, kuna luule enda üldpilt lõhub igasuguseid üldnimetajaid.)
Luuleülevaade on iseenesest imelik asi, sest ta kipub jääma luulest üle vaatamiseks; sestap võtan endale õiguse tollest kolmandast linna osast täiesti üle vaadata ja kõnelen sellest, mida tolle linna tuttavamail ja omasemail tänavail olen silmanud. Lennukit mul ei ole, et linna hõlpsalt kaardistada, nagu oleks nt. Mart Velskril lennuk nimega “Eesti luulelugu” või Hennostel lennuk nimega “Hype” või Kauksi Üllel lennuk nimega “Etno Futu Kaanon”. Mõnes mõttes on sellised lennukid aga alati luulest endast väljapool seisvad asjad ja ajavad kohati rohkem lennunduse kui linnanduse asja, s.t. tegelevad ühiskondliku vastuvõtuga (mis ei saagi kunagi olla rohkemat kui “ülelendav”) rohkem kui luule iseolemisega.
Aga mis sellest. Rääkides siin oma luulelinnast, pean ma endastmõistetavaks, et kogu möödunudaastane luule ei tahagi olla tolle linna osa; mõtlesin seda, lugedes nt. Lembit Eelmäe raamatut “Mu tõne mailm” või välishiidlase Elmar Vrageri “Hiiu kannelt”. Mõlemad on murdelised, mõlemad sisaldavad lihtsaid pretensioonituid riimitud värsse, ja mõlemal pole tegelikult üldse vajadustki tolles luulelinnas elada, nii et hakata neid võrdlema mõne teise, paljuräägitud ja keskse autoriga oleks ülimalt kohatu ja ülekohtune. Nende raamatute eesmärk on hoopis teine kui osaleda luuleelu keskmisemas osas toimuvais liikumisis, nende raamatute eesmärk on olla lihtsalt tagasihoidlik eneseväljendus, neil on oma kindel vastuvõtjaskond, kes jagab samu hoiakuid. Ütlen seda siin ilma igasuguse varjatud või varjamatu irooniata, sest tajusin, et hakata neid raamatuid seadma ühte taustsüsteemi nt. Mihkelsoni või Aadu Hurdaga oleks sama, mis maal vanaisa juures õhata, et küla peal ei saa ooperis käia. Iseenesest südamlikud raamatud, ja ilmselt on neid veelgi nende hulgas, millest ma täna ei räägi.
Järgnev jutt pole täielikult üles ehitatud tõusvas joones, vaid pigem jalutuskäiguna linnas, järgides linnaruumi, tänavate seaduspärasusi, milledest peamine on tänavate ristuvus üksteisega. Sellest ka mõnetine kaootilisus ja mittehierarhilisus.
Veljesto kirjastus paistab endale taotlevat hilisdebüütide väljaandja mainet. Ülemöödunud aasta lõpus ilmunud Nurmekunna luuledebüüdile lisandusid sel aastal Bibi-Mai Suumanni “Üle öövalge mäe” ja Laur Tamme “Pinumaa”. Mõlemate luulelaad on võrdlemisi “vanamoodne”; B.-M. Suumanni raamat sisaldab endas seda, mida kurjem keel võiks naisluulena pilada; siinkohal ma seda ei tee, raamat annab selgesti mõista oma tagasihoidlikke ambitsioone ja neis piirides pole talle midagi ette heita. Laur Tamme luuledebüüt on oma loomult kirjanduslooline – tegu on luuletajaga, kes oli kirjandusellu sisenemas juba Arbujate aegu, kuid kes oma tagasihoidlikkuse tõttu ei jõudnud selleni, mida ta tollal täiesti võinuks olla – näiteks Paul Viidingu mõõtu autor, ehk rohkemgi.
Samas mõttes võiks debüütide ritta kujutleda ka J. J. (ehk Jaak Jõerüüdi) kogu “Üks ja ainus”. See on samuti juba kirjanduslooline akt, Jõerüüdi võimaliku debüütkogu ilmumine 25 aastat hiljem, kui musketärist on saanud suursaadik. Omas ajas võinuks ta sattuda ühte ritta kasvõi Viivi Luigega või “Närvitrüki” seltskonnaga; debüüt on mõndagi lubav, suures osas seda, kelleks Jõerüüt on hiljem luuletajana saanud; muidugi pole Jõerüüdi debüüdil nii nukker maik kui Laur Tamme omal.
Pärisnoorte debüüdid tulid möödunud aastal suuremas osas mingite ühiskatuste all – märk sellest, et luulekasseti traditsioon on võtnud teise nime ja rüü, jäädes siiski põhimõtteliselt alles. Erakkond tuli ühise raamatuga, pakkudes end välja mitte-rühmitusena; NAKi luuletajate luulekogud andis seeriana välja EK$i KKK; kaks debüüti (Hurt ja Pappel) ilmusid “Õlekõrre” märgi all. Retseptsiooni järgi tundub, et Erakkonna “Üheksavägine” pole 1997. aasta luules väheoluline, aga sellest rääkigu teised, sest see ongi maja, kus ma ise elan. On jäänud ka mulje, et Erakkonda ja NAKki püütakse kahe rühmitusena vastandada; isiklikult mulle tundub see natuke pealiskaudne, sest kumbki seltskond ei taju end päris rühmitusena ja mõlema seltskond on siiski võrdlemisi harali hoidev.
Rühmitus ei ole ka NAK, kuigi see nii võib paista – seda tajusin üsna selgelt François Serpenti autoriõhtul Legendis; naklaste luulevorm ja esinemislaad on küll esmapilgul sarnased, kuid nende luuletajate taotlused võivad olla üsnagi erinevad. Üks asi, mis võis häirida “Üheksavägise” juures ja mis mind häiris ka NAKi seeria juures, on, et luuletajast pildi saamiseks oli teda esindatud liiga vähe. See pole nii suur probleem Märka puhul, kelle tekstid on piisavalt lühikesed ja kontsentreeritud, et neile piisaks õhukesest raamatust, ja samuti Rüütle puhul, kellel on juba varem ilmunud raamat, nii, et nüüdne saab sellelt oma tausta; küll aga tundsin Rahmani ja eriti Serpenti puhul, et tekstivalik on tervikutunde tekkimiseks natuke napp, midagi jäi õhku rippuma, võrreldes selle pildiga, mis tekib NAKi live-esinemistel.
See, mida NAKist rääkides peetakse tema tuumaks, on sellist laadi tekstid, mida teevad Indrek Rüütle, Contra, vähem tuntud ja hiljuti debüteerinud Olavi Ruitlane ning väga tinglikult ka Serpent (viimase ühitamine eelnevatega oleks tegelikult sarnane sellega, kui võrrelda punkluulet Üdiga). Nende kirjutatav on mingis mõttes Moguci laadi jätk uuemas ajas. Rüütle “Lahkumine Puhjast” sisaldab tekste, kus tavapärases riimitud nelikvemmalvärssides räägitakse ufoloogilistest, müstilistest ja salapoliitilistest asjadest, kokku on see suur segu nimedest ja märksõnadest, mille efektsus võib seisneda julgetes seostes, kui siia julguse juurde veel arvestada Rüütle eneseseletuslikku omamütoloogiat sellest, et tekst, kus on mingeid märksõnu nii- või teistsugusel viisil seondatud, hakkab toimima peenmateriaalseil tasandeil ning võib osutuda energeetiliselt päris ohtlikuks. Muidugi on sellise luule alged suulises esituses.
Tolle laadi keskmeks minu jaoks on praegu Contra, keda võib tingimusteta riimigeeniuseks pidada – nii nagu Hirv on praegu parim kõrgstiili riimimeister, on Contra sedasama külalaululiku-vemmalvärsiliku traditsiooni sees. Riimide ja ütlemisviisi naljakus kasvab Contra juures üle mingiks hoopis teiseks kvaliteediks, võiks ütelda, et oma massiivsuses saab ta õigustuse mitte olla mõõdetud “ilusa” luule mõõdupuuga, vaid kehtestab oma mõõdupuu. Luulekeel peab Contra tekstides tõelist vabanemispidu, tundes mõnu teatavast süütusesse tagasipöördumisest. Möödunudaastane kogu, Margus Konnula nime all ilmunud “Contramutter – 10. lend” on küll Contra varasemast luulest koosnev, mis on veel liiga tavaline vemmalvärss, et olla omaette väärtus; Contra mõni eelmine või siis viimati ilmunud “Päike ja lamp” annavad tema sisust tõelisemalt aimu.
Tolle luuletamislaadi eelkäija Priidu Beier andis möödunud aastal välja raamatu “Femme fatale”, mis on oma lobalaululikkusele vaatamata peenema koega – luuletuste subjektid on erinevad, nad on kujuteldavad veidi grotesksed naised; tekstis on palju viiteid mujale kirjandusse (sealhulgas loomulikult Underile) ning osav mäng kõrgstiiliga paneb kohati uskuma, et pole siin tegemist nii ühese suhtega, et laadalaul pilab poeesiat, mõnikord tundub see suhe keerulisem olevat.
Too kirjutamistraditsioon, milles liigub Moguci jälil ka NAKi silmajäävam osa, seostub veidi varasemast luulest kindlasti Jüri Üdiga, aga ka Hando Runneliga, kes möödunud aastal ilmutas massiivse raamatu “Üle Alpide” (“Üle alpide”?). On ju Runnel olnud see rahvaliku külalaulu ja lorivärsi esinumber, kuigi tema taust pole olnud niivõrd kõrtsiboheemlik (nagu Mogucil näiteks), vaid isamaaline. Aga keelekasutus on neil sarnane, mis ongi oluline, rääkides luulest endast ja mitte kirjanduselust. Runneli raamatu juures torkas silma asjaolu, et sellele on lisatud saatesõna (Janika Kronberg), mis oma toonilt oli mitte uut raamatut põhjendav (nagu nt. Beieril), vaid tagasivaatav ning Runneli senist positsiooni sedastav. See jätab kangesti mulje, et Runnel on nüüd kindlalt klassikutroonil ja luuletajana lõpetatud; seda enam, et olen isiklikult sattunud tunnistama, kui Runnel signeeris ühe dokumendi “Hando Runnel, end. luuletaja”. Lõpetatuse-muljet süvendab raamatu suurest mahust tulenev lõtvus, loksuvus; luulekogu mõjub poeedi kogutud teoste “lahtiste lehtede” köitena. Meeleolult on raamat väsinud, isegi kibestunud – uues vabas isamaas (selles, mille ihalemise laulikuna Runnel on oma positsioonile tõusnud) ollakse pettunud, sellest siis iroonilised ja tülpinud värsid. Ka Ene Mihkelson on praeguses isamaas pettunud, kuid tema hoiak on vitaalsem, ta näib veel kaasajas elavat, kui Runnel on oma emotsioonides mineviku küljes kinni.
Runneliga seostus minu jaoks kaks teist raamatut, kumbki eri viisil. Esmalt Harald Rajametsa “Aeg astuda”, mis oma taotlustelt ei ole pretensioonikas, vabandades end oma saatesõnas juba ette välja, et “lihtsalt hood käivad peal”, kuid lahtise käega värsiviskamise poolest on paarimees Runnelile. Rajametsa limerikkude raamat on väga hea naljaraamat; nali on eelkõige keeleline, tihti riiminali. Rajametsa keelenali on vanamoodne (nagu ka Runneli keelelised naljad), uuema stiili keelenalja võib lugeda Kostabi-seltsi seltskonna tekstidest; vahe on selles, et uuem keelenali (nt. Kivisildnik või Hurt) on keele suhtes veidi julmem ja/või süvam, tungides keele toimimise ja kasutamise sisemistesse struktuuridesse ning selle kaudu ka mingite üldisemate konventsioonide kallale, vanem keelenali on lahedam ja ohutum, jäädes enamasti keele pealispinnale.
Teisel viisil kõrvutub Runnel loomulikult teise klassiku Kalju Lepikuga, kelle 13. luulekogu “Pihlakamarja rist” on jätk Lepiku senisele reale: retooriline isamaaluule, lihtsat looduskujundit, isamaa kujundi seondumine religioosse ja erootilise märksõnastikuga, teatav maalähedane lihtsus ja leebe konarlikkus – ühesõnaga variatsioonid varasematele teemadele. Lepiku raamat pole isegi enam klassikukuju lõpetatuse fikseerimine nagu Runneli kogu, vaid juba sealpool lõpetatust; Lepik isegi ei ole isamaa praeguse käekäigu üle väga mures (mõni üksik erand – “Eesti tants” lk. 69), tema isamaakõnelused jooksevad samas rööpas, kus nad ka aastakümneid tagasi jooksid. Ideoloogiliselt, s. t. ühiskonda toestava mütoloogia hoidjana on Lepiku luule praegugi veel väga oluline, mida näitab kasvõi Kultuurkapitali aastapreemia saamine.
Pööran nüüd ümber tänavanurga ja leian end Veiko Märka juurest. Mingis mõttes on Märka Lepiku vastand Juhan Liivi ja eesti vanasõnade ning kõnekäändude ümberpöörajana, iseäranis oma ütlusega “Rahvas, kes kardab välja surra, ongi juba välja surnud”. “Tühja aju korinad” on Märka debüütraamat, mis ehk võinuks ilmuda varemgi, sest taolisi tekste mäletan end lugenuvat juba kümmekond aastat tagasi. Praegu esitub Märka Kivisildnikule järgneva põlvkonna kirjutajana, tegelikult on ta selliseid tekste hakanud tegema Kivisildnikuga samaaegselt; sama mehhanismiga tekste on ka Kivisildnikul olemas – võetakse mingi üldrahvalikult tuntud fraas ning tehakse temast parafraas või perifraas, järjest kokku kuhjatuna hakkavad nad murendama nende fraaside taga olevat kontseptuaalset maailma, antud juhul siis traditsioonilist eestluslüürikat. On muidugi küsimus, kas see on luule, ehk hoopis mingi lühivormide, nt aforismide raamat. See on suund praeguses eesti kirjanduses, mille kohta ongi adekvaatseim ütelda kirjandus, sest oluline pole enam žanr, mis hakkab taanduma kirjanduselu etiketi küsimuseks ja sellega ebaoluliseks, vaid mehhanism, mis võimaldab sõnu kasutada tavatähendusest erinevalt – sest see jääb järgi, kui kirjandusest vormikaanonid kaotada. Samasugune lihtsalt-kirjandus on ka Kivisildniku “Kutse”, mida Heie Treier on Vikerkaares vaadelnud kontseptuaalse kunstiteosena ja mida võib vaadelda ka ühe-luuletuse-raamatuna, teose olemus on kirjanduslik. “Loomade peal katsetatud inimene” on tituleeritud romaaniks, samahästi võiks see olla eepiline poeem, sest traditsioonilise pilgu jaoks on selle teksti keelekasutus ikkagi pigem luulepärane, meenutades nt Jaan Kaplinski poeemi “Hinge tagasitulek”. Kivisildniku lugemiseks pole tegelikult üht kindlat võtit, nagu see on tavaliselt, kui terve tekstikogum esindab üht kindlat lüürilist subjekti (kui mitte arvestada ta enda meediakuju, mida aga võiks värskendavaks vahelduseks tekstist eemal hoida) – kollase ristiga raamatu lugemiseks on vaja hoopis teist võtit (nt midagi “Sauteri võtme” taolist) kui “kärbseseene” tekstide jaoks (viimase sees on muidugi veel mitmeid erinevaid võtmeid).
Kivisildniku õpilased kirjandusliku vabaduse osas näivad praegu olevat esmajoones Serpent ja Sinijärv; mõlemaid iseloomustab see, et oma suhtes senise traditsiooniga pole nende nihestatus nii üheselt tühjendav, vaid see suhe on veidi vabam ja seekaudu ka keerulisem. François Serpent (“Ka Jumal on inimene”) segundab oma luules mitmeid eri laade – sajandivanust dekadentsiluulet, romantismi gooti kirjanduse sugemeid, tavalist eesti lobalaulu ning, mis tõlgendusvõimaluste osas eriti oluline, Üdiviidingut (otsene aastalaada-motiivi viitamine ühes luuletuses). Serpent on end nimetanud performance poetiks ja seetõttu on tekstide lugemisel vaja meeles pidada ka tekstiväliselt etendatud morbiidset poeedikuju. Serpent’i iroonia muutub sageli ka eneseirooniaks, see on peen pooside mäng, mille juhtkirjaks on väljend “siirus on võltsim kõigist poosidest”. Selles mõttes võib tema hoiakuis leida ühist Üdi peiarlusega, mis hiljem muutus Viidingu viimset ausust püüdlevaks eneselugemiseks. Hannes Varblase raamatut Loomingus arvustades ütleb Serpent: “Sellegipoolest soovitaksin Varblase raviarsti asemel patsiendile veidi elutervet kynismi /…/ Mingist hetkest alates lihtsalt ei suuda enam vaadata teise mehe maailma n i i katmata kujul.” (L 97/11, lk. 1570) Pole võimatu, et kunagi saab Serpent’i luule selliseks, et tolles praeguses lauses võib väljendi ei suuda enam asendada väljendiga ei suutnud veel, ning noorpoeedilikud maskid on sulanud arusaamises, et siirus on ainus mask, mis inimesel sündides ees on. Serpent on minu jaoks NAKi sisulisim autor.
Hannes Varblase “Mina enam ei armasta sind” on seesugune luule, kus siirus on nii suur, et kestadest vabanemise käigus on valla pääsetud ka tarbest luulekeelseid keerutusi toota. Jäänud on meeleheide, mis on luule ka ilma sõnastusteta, kui seda tunneb poeedi hingega mees. Siin aga tunnen, et mul pole õigust selle kohta sõna võtta, sest kuigi ma tolle keelelise väljendusega veel ühendust saaksin, siis enam mitte tolle kogemusega seal taga; olen karjapoisike selle jaoks.
Kivisildniku teise andeka õpilase KM Sinijärve “Neli sada keelt” on oodatud taastulek, senisest veidi tasakaalukam, kuid ikka sama vaba. Sinijärve peamine iseloomustus olekski vabadus, millega ta eri laadides liigub – nii traditsioonilises “ilusas” värsis (kuigi alati pisukese nihkega), lõdvas lobavoolus kui kontsentreeritud valemlikes konstruktsioonides (mis on üks praeguse luule uuenemise silmajäävaid suundasid). Sinijärve luulekogu väliskuju on samas mõttes kõnekas – õllesildipaberile trükitud raamat on viide Kivika kunagisele raamatule, see pole aga üheselt ei iroonia ega ka jäljendavalt austust avaldav; Sinijärv lihtsalt liigub loomulikul viisil kirjanduse võimalustes ringi, näidates, et traditsiooni piirdetarast võib üle hüpata, ilma et peaks seda maha lõhkuma (nagu seda teeb nt Kivisildnik). Tõeline vaba vool, tao. Üks lahedamaid lugemiskogemusi möödunud aastast.
Indrek Hirv avaldas möödunud aastal raamatu “Kivïngel”. Hirv on puhta poeesia üks väga väheseid esindajaid eesti luules. Seejuures aga tekib kohati tahtmine teda huvitavamaks lugeda, lugeda sellesse luulesse sisse mingit sellist mängu, nagu on palju ilmsemal kujul Serpent’il. Hirve ei saa süüdistada klišeede kasutamises, selleks on ta liiga paindliku keelega; kuid vahel tundub, et need tekstid koosnevad kuskilt Poeesia mererannikult üles korjatud kivikestest, mis on fraasidena sündinudki ning hiljem üksteise külge joodetud; tekib soov hakata õmbluskohtades otsima mängu, mida aga Hirve luule taga seisev luulemina ei võimalda. Vahevinjettide alla on pandud üksikud luuleread, mis pole luuletusteks saanud, näivad sisendavat, et luuleline ülev alge võib peitud kasvõi ühes täpselt valitud sõnas; ja tõesti, Hirv tegelikult suudabki selles veenda. Raamat pole niivõrd luulekogu kuivõrd üks kild, fragment Hirve luule imidžist. Raamat on luulekogu jaoks pisut liiga katkendlik, aga see-eest kujuteldav suurepärase luulelavastuse kirjeldusena.
Siinkohal teen ühe üldisema mõttepõigu, mis saab võimaluse vahele astuda tänu tollele “täpselt valitud sõnale”. Nimelt tekkis mul noid luulekogusid lugedes korduvalt kahtlus, kas kogu toda tekstikogumit on üldse võimalik ühise nimetaja alla koguda ja ühiselt aluselt lähtudes võrrelda; luuleks nimetatavad tekstid olid niivõrd erineva loomusega. Lõpuks jõudsin oma kodukootud jaotuseni, mille järgi luulet jaotades see küsimus pisut leevenes. Lihtsustatult võiks luulet (mis ju esmajoones koosneb keelest ja selle erinevaist kasutamisviisidest) iseloomustada kolme kontsentri kaudu, mis seisnevad selle viisi omapäras, kuidas keelt tekstiks muudetakse, kuidas keelt luules esile tulla lastes käideldakse. Need kolm viisi on LOBA ehk KÕNELUS (mõlemad nimed pole õnnestunud, kuid seletan allpool lähemalt), teiseks PALVE ehk LOITS, ja kolmandaks VALEM. Lobaluule (loba pole siin halvustava lisatähendusega) on selline, kus keel on üsna loomulikus ja tavapärases olekus, veidi hajali, tähendused on võrdlemisi otsesed või üldkonventsionaalsed või kasutatakse keelt lüürilis-retooriliselt (kõnekunstile lähedases mõttes). See on lüüriline vestlus, mille subjekti adressaadiks on teine võrdne subjekt. Seesugune luule peaks olema hõlpsalt tõlgitav, kui pidada silmas keelekasutust, raskusi ehk tekib vaid meetriliste elementidega. Näiteks osa Runnelist, Varblane, Kivisildniku “Loomade peal katsetatud inimene” jne.
Palve tüüpi luule on selline, kus keel eemaldub oma vestluslikust funktsioonist, sõnad omandavad spetsiifilisi tähendusi lähtuvalt konkreetsest luulemaailmast (nii nagu nt liturgias on sõnadel kindel religioonist lähtuv konnotatsioon ja kaal). Sellise luule subjekt ei pöördu enam otseselt lugeja poole, vaid otsekui mingi Jumala poole (milleks kirjanduses on siis kindel stiililise kaanoni kese). Näiteks Kareva või Hirv või Lepik. Sellise luulega seostuvad mõnikord luulepreesterluse või luule pühaduse ja puhastavuse mõisted. Tõlkimisel tuleb arvesse võtta antud luulemaailma konnotatsioone ja tõlkida pidevalt ka toda taustsüsteemi.
Valemi tüüpi luules pole keel enam kahe subjekti vahelise ega tihti ka nö Jumala-poole-kõnelemise vahend, vaid sihib keele kasutamise enda poole. Sellise luule keel on veelgi kontsentreeritum kui palve-luules, ta on otsekui valem, mis eraldab keele tema tavalisest kasutamisest ning väljendab võimalikke tähendusi nende kõnelusvälises olekus; kontsentreeritus tuleb nende funktsioonide arvelt, mida keel kasutab subjektidevahelise kommunikatsiooni hoidmiseks. Sellise luule tekst pole enam konkreetse tunnetaja eluhoone, vaid pigem vahejaam, kus paljud eri tunnetajad saavad peatuda, et tähenduste paljusest endale midagi ammutada. Tõlkida on seesugust luulet juba raskem, sest tõlkida tuleks kogu keelt. Näiteks osa Krullist, Aadu Hurdast, Kivisildnikust.
Loomulikult on siinne jaotus veidi naiivne ja lihtsustav ning loomulikult on iga luuletaja tekstides kokkupuuteid iga tüübiga, aga üldiselt saab sedastada tekstide lähemust mõnele neist kontsentritest. Tolle jaotuse järjekord ehk kehastab lähenemist tollele tipule, mis luule suhtes keelega võiks olla ja mille kohta Paul Celan ütles: “Luule – see on keele saatuslik ainukordsus.”
Siit oleme jõudnud Aadu Hurdani, aktiivseima Celani eesti luule konteksti toojani. Ütlen kohe ära, et minu jaoks oli Hurda “Kivi leiva asemel” huvitavaim debüüt mulluses eesti luules. Hurda kogu arvustades on mitmed leidnud (nt Mart Velsker või Paula Sering), et kuigi Hurda enda tekstid on huvitavad, jäävad nad Celani-tõlgete varju; imelik oleks ka, kui Celan jääks Hurda varju; see varjujäämine kõneleb väga headest tõlgetest. Ehk põnevaim selle raamatu puhul ongi Hurda ja Celani suhe. Tegemist pole lihtsalt tõlgetega, vaid Celani lülitamisega Hurda enda luuleruumi, nii et Celan mõjub Hurda alternatiivse “lüürilise minana”; esiteks on tõlgete tsükli pealkiri ja moto (Jim Morrisonilt) puhtalt hurdalikud, teiseks on Aaviku austajast Hurt tõlgetes (ja ka oma tekstides) teinud eesti keelega midagi hoopis teiselaadset kui seda tegi Celan saksa keelega. Hurt ise on oma luuleprogrammist kirjutanud nii: “Luule algab alles sääl, kus luuletaja hakkab otsima uut keelelist lähenemist, sest tolles muutunud situatsioonis tendeerib luule “kolmemõõtmeliseks” saama, mille käigus luulekeel peab lõplikult irduma tavakeelest, mille vastu inimesed on juba täiesti tundetumaks läind. Ainult säärast luulet võib nimetada “transtsendentsuse shifriks”.” (A. Hurt, “Mäng tähendustega (fiction)”, Kultuurileht, 22. IX 1995; tsiteeritud Paula Seringi arvustusest “Sõnade kõrval ja taga”, Looming, nr. 7, 1997, lk. 991) Sellega haakub Hurda raamatu esimese osa moto “Kretiniseerigem tarbekeel!” Too “transtsendentsuse šiffer” võiks luua mingi sisulise seose Celani ja Hurda luule vahele, sest ka Celani jaoks on luule see koht, kus keel oma ainukordsuses on suuteline väljendama midagi tegelikkuse olemusest. Kuid tegelikult, nagu siinkirjutajale tundub, on nende kahe luuletaja lähenemised keelele siiski erinevat laadi; Hurt on mängulisem, rohkem keele väljendusplaani peensusi välja toov, sageli laseb ta seoseid tekitada lihtsalt kõlal ja mitte sisulisel etümoloogial (nagu Celan enamasti), keel ise on tema jaoks esteetiline projekt (nagu ta oli seda ka Aavikule); Celani puhul tuleb aga arvesse võtta tema lähedust Heideggeri mõtlemisele, kus keel pole niivõrd poeesia üks võimalusi, vaid poeesia on keele puhtaima esiletuleku ala; Celani luule liigub üha desillusoonilisuse, pretsiissuse poole, hüljates seda, mis poeesias on vaid poeetilisuse enda ja mitte keele sügavaima loomuse väljendus. Nii tundub, et Hurt küll teadvustas Celani kui keeletundlikku luuletajat, kuid Hurda keelele-lähenemine oma erinevuses jätab celanliku keeletunde siiski varju.
See, kuidas Hurda puhul on tõlke aktsendid originaaliga võrreldes teistsugused, tuleb välja nt. luuletuse “Silm, avatud” puhul, mis Celanil ei sisalda erilisi uustuletisi, kuid Hurda tõlkes kõlab ta nii: “Tunnid, maikarva, jahedad. / Mida ei pea enam nimetama, kuumalt, / kuuldavalt suus. // Ei kellegi hääl, taas. // Valutav mulmasyvadus: / laug / ei ole teel ees, ripse / ei loenda, mis eeneb. // Pisar, poolik, / tugevam lääts, liikuv, / toob sulle pilte.” (“Kivi leiva asemel”, lk. 25) Siin esineb sõna “mulm” ‘silmamuna’, mis on sisu poolest luuletuse üks keskseid sõnu, ilma milleta on raske luuletust päriselt mõista, kuid sõna pole sellisena eesti keeles üldse kasutusel ning tõmbab tähelepanu seega endale, luues hoopis uued pingeväljad algupärandiga võrreldes. Siin on tegu üsna huvitava intertekstuaalsuse näitega, kus tõlge kannab niivõrd tugevasti tõlkijapoolseid jooni, et ei kuulu tegelikult enam kummalegi autorile, või siis teisiti öeldes, Celan ei esine enam iseseisva luuletajana, vaid on muutunud Hurda luule siseseks alternatiivseks subjektiks.
Tõlkeliste mõtetega ka jätkan, ja nimelt võro kirjanduse puhul. Lugedes Jan Rahmani “Vasõst vas´kat” ja Kauksi Ülle “Kuldnaast/Kultanaist”, mõtlesin pidevalt, kuidas ma peaks tollesse keelde suhtuma – kas võtma neid tekste eesti kirjanduse murdeluulena, kus murre saab omaette esteetiliseks väärtuseks (see on minu jaoks siiski ka loomulik lugemisviis, mis parata) ning tema tõlkimine kirjakeelde oleks patt, või omaette võro kirjakeeles kirjutatud luulena, mis peaks ausalt välja kannatama tõlkimise teise (eesti) kirjakeelde. Kauksi Ülle kogu on tõlgitud soome kirjakeelde, kusjuures võrokeelses tekstis olevad eestikeelsused on soomekeelses tekstis tõlgitud soome murdes. Nii Rahmanile kui Kauksi Üllele on omane rahvaluulepärane lõtvus, mitte-kontsentreeritus, mis on tegelikult üsna loomulik luule oleku viis, kui arvestada, et rahvaluule pole loomulikust keelekasutusest nii distantseeritud kui kunstluule. Olen kuulnud arutatavat, et Rahmani võro keel on tekstides veidi orgaanilisem kui Kauksi Üllel; ise ei oska seda kommenteerida. Nii et võro luulega olen hädas.Aga tunnistan, et võro keel pole minu “olemise koda” ning seetõttu ei tunne ka tolle keele sisemist, kirjanduse-eelset poeetilisust.
Tõlge kui luulet kirjeldav kujund tuleb mängu ka Jüri Talveti “Eesti eleegia ja teisi luuletusi” puhul. Esiteks mõjub too luule kui tõlge mingist muust keelest, sageli jääb ju tõlgetes puudu algupärandi orgaanilisusest, sest kui tõlgitaksegi kujundeid, siis kujundite keele suhet tavakeelega on juba raskem tõlkida. Piisaks aga sellestki, et kirjeldada Talveti luule laadi kui teistlaadi tõlget, nimelt lüürilist kirjeldust kuskil mujal olevatest originaalidest. Talveti tekstid mõjuvad sageli retooriliste kujundite järjestusena, ja kujundite poolt tähistatav tundub tegelikult üsna konkreetselt mingisse teeslausesse kokku võetav, nagu see on nt kunstipäraste kõnede või sõnavõttude puhul; pidevalt on tunne, et tegelikud tekstid on kuskil mujal ja Talvet jutustab neid oma kujunditega ümber, resümeerib ja kommenteerib oma tegelikku luulet, seda, milline luule peaks olema. Kui sellest teadlik olla ja originaale ette kujutada, muutub Talvet väga huvitavaks luuletajaks, andes ette mingeid tähendusradu või -rööpaid, kus kirjeldusi järgides liikuda. Talvet on vahendaja ja mitte leiutaja. Ta muutub tähenduslikuks tänu sellele, mis on tema taustaks, ja too taust on võimas – Ivaski “Balti eleegiad”, hispaanialik luule ja kogu muu suur maailmakirjanduse traditsioon.
Etteheide, et luule mõjub kadunud originaalide tõlkena, on möödunud aastal juba kõlanud, ja nimelt Linnar Priimäe poolt Doris Kareva suunas. Loomingus 97/12 lk 1709-1710 on arvustus, kus Priimägi lausub: “Nad [sõnad] peavad lugeja edasi juhatama luuletaja siseilma /…/ Sinna, kust tuleb luule.” (Natuke naiivne vaade luule olemusele.) Seejärel annab Priimägi ühe näite Kareva üleinstrumentaliseeritud värssidest ja ütleb: “Omavahel olevad sõnad võtavad luulelt läbipaistvuse. Nad muutuvad indeksmärkideks, mis osutavad rohkem luuletaja isikule kui annavad edasi tema tundesisu.” Siin ei saa ma Priimäest aru: seesugune keelekasutus, nagu Kareval, ei osuta enam mingil moel luuletaja isikule, vaid hoopis ainuüksi keelele endale tolle materiaalses kujus. (Priimäe arvustusele tuli Loomingus 98/2 Langemetsalt nördinud reageering, mis jälle teistpidi kummaline.) Vikerkaares 97/12 lk 82-84 arvustab Karevat Rein Raud, kelle hoiak on vastupidine: Kareva luule on ühtaegu kõrge luulekultuuri näide ja spontaanne tundevoog, kujundikeel piirneb alliksaareliku glossomaaniaga, kuid on alati semantiliselt laetud. Jääksin oma seisukohas nende kahe vahele. Kareva luule on loomulikult väga kristalne, sõna ja mõtte ühendus on sageli suurepärases tasakaalus. Keel on Kareva jaoks see, milles tulevad ilmsiks olemise olemusjooned – see on kratüloslik (Kratylos oli üks tegelane Platoni dialoogides) vaade keelele, kus olemise ja tema nime seos on motiveeritud; samas näib, et Kareva usaldab kohati keelt liiga palju – too hoiak hakkab end eitama, keel hakkab omaette helisedes lobisema, nii et olemine sealt varjust näib kaduvat; too “spontaanne tundevoog” saab keele kõlast liiga determineerituks.
Karevalikus kirkas rüüs astub meie ette ka Reet Soola luulekogu “Jahe kuu”. See on samuti luule, milles keel saab õigesti mõistetud siis, kui kujutleda end saamas osa samadest “sakramentidest” kui luuletaja ise; see on ehtne palve-tüüpi luule. Karged, otsekui läbisetitatud motiivid, mis saavad kaalu tänu jahekaunile maailmatühjusele, mis neid ümbritseb. Soola tekstide maailm näib seisvat oma kindlais lihvitud käikudes, mingit liikumist sellest kuhugi mujale ma küll ei oska kujutleda.
Liikuvam oli Tiina Pappeli debüüt “Üsna kuskil osaline”, kus jahedast tundelisest vaikuseelamusest jõutakse raamatu lõpuks mingigi sulamiseni, mis lubab ehk edaspidi mingeid teistsuguseid voolamisi. Tegemist on luulega, mis on nö “luule kindla peale”, ei ole libastumisi õrna poeesia kommetest kõrvale. Kurbkaunite tunnete luule otsijaile on see raamat. Leidsin siit read, mis toda luulelaadi väga ilmekalt esindavad: “südames lööb valla tume tasatiibne vaikimise roos” (lk 37); see luule kõnelebki südamest, mis armastab roosi tolle ilu ja okastega ning väljendab seda vaikimisega. Raamat on ilmunud Kareva Õlekõrre sarjas ja karevalikku teed Pappelile ka ennustada võib.
Pappeliga koos võib vaadelda Anu Kree luuledebüüti “Põhjavalgeni”; meeleolud on osalt samad – punased lilled jäätund klaasi taga –, kuid Kree pole nii ühtse laadiga, ta on mitmekujulisem, teravam oma emotsioonides ja seejuures lootusetum – kui Pappeli kogu suubub lootusse, siis Kree lõpuluuletus ütleb, et “See miski me sees on lõpuni kurb” (lk 60). Kree luule juures jääb silma nooruse kohta ebaharilik jõud ütelda seda, milline on ellu jäämise raskus ning sellest pääsmatus. Osundan siin Marko Kompust (Kultuurileht, 6. III 98, lk 7): “Jõud, mis Anu Krees ilmneb, pärineb enamjaolt eelloetust, st. neist suurimaist, neist kauem komistanuist, keda meie, maa- ja ilmarahva hulgas neetud/peetud.” Selle luule juurdumus eesti luule keskjoonest on tõesti nähtav – viited Viidingule, Kaplinskile, Alverile. Parafraseerides viisi, kuidas ülikoolis nüüdiskirjanduse loengus noortest luuletajatest räägitakse: viidingulik paratamatusetunne, alverlik tõsidus, oma maailm. Imelikul kombel mõõtsin Kreed Malini järgi – samasugune luulekeele pretensioonitus ja ometi tõsiseltvõetavus, kohati samasugune kujundite endassesuletus, mida ei saa taandada keelemänguks. Ehk on õige öelda, et see on – nii Kreel kui Malinil – luule, mis kõneleb tunnetest, aga mida kõneleb mõistus.
Jaan Malini “Veel”. Malini luules on olemas üks imelik vigur; lihtsal esmalugemisel jäävad need tekstid suletuks, on mingid katked, mis pole eriti luulelisedki, ehk veidi veidralt sürrealistlikku maiku, kuid ikkagi tajud, et need katked kõnelevad millestki tegelikust päris otse. Aga tegelikkusepilti ei teki, sest katkete vahelised lüngad on selleks liiga suured või liiga imelikes kohtades. Malini luule poeetika on ütlematajätmise poeetika – kõneldakse alati millestki pildi äärel olevast või juhuslikest detailidest, lisatakse mõni põhimõttelisemat laadi mõttekäik, mis seostub nonde detailidega, aga otsesemalt puudutab mingit ütlemata jäävat keset, millele nood detailid kuidagi vihjavad. Igatahes on tegemist tõsise luulega selles mõttes, et tekstid on kirjutatud millegi “tegelikuma” kui kirjanduse või keele sees liikumise pärast. Ütleme siis nii: too ütlematajätmise mehhanism on sarnane sürrealistlikule poeetikale, kus poeetiline efekt tuleb mingitest vahelejätetest tegelikkuse modelleerimises, aga selle kaudu esitatav maailm ei ole Malinil sürreaalne.
Jalutuskäik linnas on jõudnud linna ääreni. Linna ümber on müür, mis hoiab linna koos, piiritleb linna. Ene Mihkelsoni “Pidevus neelab üht nuga” võiks olla taoline piiritleja; esiteks kasvõi selles mõttes, et Mihkelson näib olevat autor, keda võrdse tõsidusega aktsepteerib suur osa eesti luuleseltskonnast, traditsiooniaustajaist kuni Kostabi-seltsini. Mihkelson jõuab oma napi ütlemisega kõnelda isiklikust mina-olemisest, üldisemast inimene-olemisest, inimese nimest, isamaast (tehes seda väärikama irooniaga kui Runnel ja nägelikumana kui Lepik), sõnadest endist. Kummaline on see, et Mihkelsoni luules kõneldav võiks olla üldises plaanis väga oluline, nagu seda oli nt Rummo mesilaspere-luule, kuid samas on üliraske tuua välja mõnda üksikteksti, mis võiks seda olulisust krestomaatiliselt esindada. Keel on selles luules mitmekordses pinges, esmalt tekstide kokkusurutuse ja sellest tuleneva tähendusraskuse tõttu, teisalt seekaudu, et tolle keele võimesse-midagi-ka-ära-ütelda loodetakse väga, kuid ka kaheldakse pidevalt. Siin üteldakse, et sõna on reetlik, Juudas, luuletamisega kaasnevad alati luuletajarollist tingitud vahekestad; teisal üteldakse: “ühendavad tähendusliited on retoorika millest loobumine võib olla vabadus” (lk 95). See on luule, mis on valemi-tüüpi, kuid mis on sama tugevalt sees ka palve-tüüpi luule hoiakutes, ja on seetõttu võimeline kõnelema olemuslikest asjadest keeles, mille suutlikkus olulisi asju ütelda on pidevalt kahtluse all. Isiklikult minu jaoks möödunud luuleaasta tipp, mis näitas, kuidas luulekeel võib endasse tohutult mahutada, ilma et ta rebeneks ja midagi sealt maha voolaks.
Linna veeres on kenad metsatukad, mille elu käib linna reegleist pisut erinevalt. Ilmus kaks raamatut, mida saab lugeda luulekogudena, kuid luule on neis illustreerivas rollis. Hasso Krulli ja Toomas Kalve raamat “Kaalud” on maitsekas dialoog piltide ja sõnade vahel, kusjuures ei pildid ega luuletused jutusta otseselt üksteisele mingeid lugusid, pigem on see nagu üksikute jalutuskäigufraaside vahetamine. Kuigi lähtepunktiks olid siin fotod, ei hakka kokkuvõttes kumbki poolus domineerima. Möödunud aasta ilusaim luuleraamat. Ehk oleks adekvaatsem kõneleja mõni kunstikriitik? Igatahes on selle raamatu analüüs palju keerulisem kui lihtsalt sõnast koosneva teksti analüüs.
Peep Pedmansoni “Taltsad unekäod” on sama põhimõttega – luuletused kommenteerivad sürrealistlikke joonistusi. Siin aga on pilt selges ülekaalus, sest vemmalvärsilised tekstid ei ütle pildile midagi sisulist lisaks. See-eest on joonistused ise kui väga keskendatud luuletused, mida võiks isegi kirjandusteooria mõistete kaudu analüüsida – pildid on üsna konkreetsed, kirjeldavad mingeid kummalisi olendeid ning mõjuvad sageli literatuursete kujunditena (nt lind, mis koosneb vibust, mida hoiab oma jalgadega pingul nool, kel on linnu pea ja tiivad).
Pööran näoga taas linna poole ja näen – kuskil linna keskel kõrgub torn, mis paistab ka kaugemale. Seda on mitukümmend aastat ehitatud, nüüd on ta samahästi kui valmis, linn on saanud omale esinduskiriku. Ta sätendab oma kollast valgust päikesevalguses – “Päikesepillaja”. Möödunud aastal lõpuks ilmunud Alliksaare peaaegu täielik luuletustekogu on ilmselt veel mõndagi aega oluline teos, kus linnaelanikud armulauda käivad saamas. Pöördun minagi linnaväravaisse tagasi ning tänan tähelepanu eest.



* Ette kantud 13. märtsil 1998 EKSi kirjanduse aastaülevaadete koosolekul.

Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org