Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Lauri Sommer :: Elektroonik Vikerraadios
Berk Vaher. Kaval kuuldavus. Tartu. Erakkond 2001. 108.lk.
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 20:24:32

Berk on Paalalinna poiss,siit Tartusse läinud.Ylikoolis inglise filli lõpetanud ja Inglismaal magistri ära kaitsnud.Tema teine jutukogu on muusikast kõige laiemas mõttes.Pealkiri ise vihjab peale muu Ruja reggae-pärlile “Rumal rahutus”. Heli ilmub kymnetes kujudes – ruumilisena,maagilisena,mõtete väljendusena jne.Autor nagu otsiks unversumi tuumsilpi.Jah – kui kuuldav ta ise on? A) sõnalis-vaimselt – muusikast kirjutava erudiidina, omakirjastuslike ajakirjade toimetajana,inglise alternatiiv kultuuri loenguid pidava lektorina, taskuteaterliku esinejana, kirjanduspoliitikuna(“Ma vastan kõigile,ma kommenteerin kõike., lk.100) jne....vägagi.Kõikehõlmavad sõnavõtud ja tohutu produktiivsus on avalikkuses ka nurinat äratanud.Et – kui palju võib... Aga tundub, et suhtumiste ja kommentaaride tulvast viib uks tagasi Bergi enda loome juurde. Need on talle vajalikud uue miksimisainena.Sest tohutu kildudest sulatatud kogum see raamat ju on.”Meie põlvkonnal on ainult minevik.Me suudame elada ainult selles omaenda miksitavas minevikus ja meid tahetakse kuulda ka ainult niivõrd,kui tõeliseks olevikuks me seda minevikku miksime.”(lk.7) Vaheril on rikas sämplivaramu ja ta loodab praeguse kirjanduse nilbevõitu keset nihutada millegi mängulise,rõõmsa ja terasema poole.Näiteks käib ta välja nägemuse etnofuturistlikust meediakanalist (“Syvisioon”).Väljamõeldiste detailsus vihjab pärisambitsioonide ulatusele.Ta keel on ylimalt kaalutletud,erinevad stiilikihid paika rihitud ja ikka jääb ruumi helgetele poeetilisele kirjeldustele.Mis meenutavad 70ndate-80ndate noorsooraamatute paatost.Seega midagi nyydseks kadunut.Või camp´iks saanut.Camp – luhtunud tõsidus või linnapastoraal on veel yks lähenemisvõimalus sellele teosele.Mõned paisutused viivad asja kosmilise huumori ja veidruseni kyll.Aga arutamata jäi b) – kui kuuldav on mees muusikaliselt.Ta on “laulnud” Tartu avant-pop bändi NE! absurdiplaadil “Bullsience Fixion”(1997).Ja teinud veel mõned lindistused. Viisipidamatu,kuid omapärane hääl + naljakad kontseptid.Ideaalpop mitte,aga hea camp kindlasti.Praktilise muusikuna esinebki ta ainult juttudes – “Võidukas” trummari ja “Sotsiaalses võimlemises” tulevase vikerviiside DJ-ina.Muusika mõtestajana võib tast peagi tulla uus Ojakäär – 80ndate,brasilica,funki,estraadi ja uue elektroonika apologeet.Vaja oleks vaid enam trykiruumi.”Võib-olla just laulu ongi kätketud kontakt kõigi eelnevate põlvede elusaladustega,taimne side maaga – mitte ühtegi konkreetsesse leelosse,vaid tähistämbrisse,mis sünnib alles peale salaarvu jagu häälutusi”(lk.63).Just selles mõttes on kuuldavus kaval,et ta kasutab masinavärkide, peente vihjesysteemide ja stilisatsiooni abi.Pyydes yhtlasi säilitada ka siirast teismelise rõõmu hitist,pop-tunnetust.Ja liites sellega ulme,seksuaalsuse,väiksed moraalid ning ka Viljandi (kujutatud on mitmeid paiku - vana lasketiir,Kauge tänava “soo” jt.).Raamat on nagu kirju peegelpall tantsusaali laes - aina sillerdab ootamatuid helke. Kaege no perra.


Lauri Sommer


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org