Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Aare Pilv
by khan
Sunday 16 March 2003 - 0:42:23

REAGEERING MART VELSKRI "RESTAURATSIOONILE"

"Vikerkaares" 1998/4-5


Mart Velsker on kogu Erakkonnale üsna autoriteetne kirjanduse-kohta-arvaja, keda peame mõnes mõttes "oma kriitikuks". Lugedes Velskri "Restauratsiooni", tundus, et Velsker on Erakkonna luulelaadi (kuivõrd see kambapeale üldse ühine saab olla) tajunud üsna erakkondlaste enesetõlgenduse lähedaselt, nii et kohati tundus tegu olevat mitte niivõrd arvustamise, kuivõrd põhjendamisega. Samas aga näib mulle isiklikult toda arvustust edevalt ja pidevasti üle lugedes, et kuigi Velskri võrdlev vaade Erakkonnale ja NAKile on kindlasti tundlik ja asjatundlik ning sisemiselt kooskõlaline, võib ometi ka pisut teisiti mõisteid mängitada.
Jäin mõtlema kohal, kus Velsker toob sisse vastanduse teatraalsus–loomulikkus (kus siis NAK võiks nagu esindada esimest ja Erakkond teist poolust). Too vastandus tahab Velskril rööbituda eespool toodud vastandusega retoorilisus–metafoorsus. Too rööbitamine aga ei tundu mulle sugugi nii endastmõistetav kui võiks näida, eriti kui küsida "kas Erakkond siis tõesti pole teatraalne?". Asi on ehk selles, et Velsker pole näinud Erakkonna esinemist 1997. aasta märtsis koguteose esitlusel, mis tegelikult oli kõige ehtsam teatraalsusetaotlus (kuigi teostuselt ehk mõneti ebaõnnestunud) – nimelt tehti saal pimedaks, ainsaks valguseks mõned küünlad ning võimas taskulamp, millega esinejaid ükshaaval valgustati. Niisugust teatriambitsiooni pole ma NAKi üritustel seni kohanud, nende esinemised on pigem nagu kõnekoosolekud, mis aga on iseenesest palju loomulikum ˛anr kui müstilisust näitlev toapimendamine. Kui võrrelda päris teatri vallast millegagi, võiks öelda, et NAK on Brechti vaimus "eepiline teater", kus näitlejad on oma rollidest täiesti teadlikud ning vaatajad peavad lihtsalt kokkuleppe omaks võtma, Erakkond aga on kas siis mingi sümbolistlik metafooriteater või siis pigem stanislavskilik teater, kus vaatajailt nõutakse uskumist sellesse, et näitleja on oma rolli sisse elanud ja täiesti loomulik, s.t. ei näitle rolli, vaid ongi see roll. Too viimane on aga eriti peen loomulikkusetaju segiajamine, sest näitleja, mõjudes laval (mis iseenesest on ebaloomulik koht olemiseks) loomulikult, on tegelikult eriti kunstlik (heal juhul siiski ka kunstiline). Retoorika on siiras ses mõttes, et ta ei varja enese ebaloomulikkust, metafoorsus on teatraalne ses mõttes, et tahab loomulikuna mõjuda kohas, kus ainus loomulik käitumisviis oleks poseering. Ja kahtlemata Erakkond poseerib täpselt samal määral kui NAK, ainult et ta on sellesse sisse pannud ka tolle stanislavskiliku "neljanda seina efekti". Kui jälgida tekstivälise endaesitelu kõrval ka puhttekstilist külge, võib ehk samu järeldusi teha, aga võib muidugi mitte. See "võib-nii-aga-ka-teisiti" näitab, et too teatraalsuse–siiruse vastandus pole nii ühene. "Nonaloog" võis ehk tunduda siiras ses mõttes, et tunnistas ausalt ebakindlust "meie"-mõiste suhtes, kuid samas oli see esitatud teatriteksti kujul (9 eraku repliigid ja remargid), mis iseenesest võiks sisendada maskistatuse muljet. Jäädes pelgalt kirjas seisvate tekstide pinnale, pole NAKi ja Erakkonna vastandus teatri–loomulikkuse teljel nii selge. Vastandus nende vahel on muidugi olemas, pigem ehk kõige selgemalt Indrek Särje leiutet teljel intellektuaalsus–desintellektuaalsus (tolle telje nõrkuseks on pisut see, et ta on sedastamise kõrval ka pisut põhjendav, apoloogiline), mis Velskri telgedega päris rööbitine pole.
Miks ma seda kirjutan? Võib-olla on alateadlikuks ajendiks kartus, et praegune Erakkonna ja NAKi eristus on olulisel määral tingitud kirjanduselu-mängudest ja veidi vähem tekstidest enestest ilma konkreetsete autoriteta. Sest see, mis lõpuks jääb, on kirjapandud tekst ja mitte viis, kuidas mõni konkreetne autor end kunatisele kirjandussõprade auditooriumile isiklikult paista laseb; sestap oleks kahju viita oma olemist hinnangute valgel, mis lähtuvad täna-hetkest ja mitte sellest, mis jääb. See ei tähenda, et ma siin isand Velskri arvamusi laidaks ja talle vastu tõrguks; pigem on tegu ettevaatlikkusega – mitte võtta meeldivat kriitikat liiga omaks, muidu hakkab vajalik enesetõlgendusvõime manduma. Võib-olla mõjub siinne jutt Erakkonna enesemütoloogia pisukese lõhkumisena, kuid seegi, ma arvan, kuulub Erakkonna vaimsuse sisse.

24./25. XII 1997,
Viljandis




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org