Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Vastuseks Andres Aule kriitikale
Aarne Ruben (Bahamapress)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 0:30:12

Vastuseks Andres Aule kriitikale "Alla keskpärase kirjutis Rubenilt"


Juba mõnda aega võib Bahama Pressist lugeda Andres Aule artiklit “Alla keskpärase kirjutis Rubenilt”. Mina sellele reageerinud ei ole, sest see kõik on üldjoontes õige, mis ta kirjutab.
Miks kirjutan siis nüüd? Asi on selles, et Jana Lepiku luule temaatika on väga oluline. “Eesti Ekspressis” ja mujal on ilmunud selle kohta käsitlusi, aga kunagi ei saa küll, sest teema, nagu ülalpool seisab, on tõesti väga tähtis.
Miks on see teema väga tähtis?
Alustame kaugemalt. Armees antakse poistele granaat, mis kunagi ei saa plahvatama, sest ta on seest õõnes. “See on ainult õppegranaat, see on mudel, etalon,” selgitab jaoülem. “Aga miks ta punane on?” – “No muud värvi polnud ju käepärast,” kõlab vastus. Nõnda on ka Jana Lepik kahe niisuguse luuletuse autor, mis ei plahvata just meeletutest tunnetest ja maailmavalust, vaid on ühe stiili viljelemise etalonid. Need on näited selle kohta, kuidas kirjutada täiesti isikupärast luulet, millel ei ole vägevat tundelaengut, ei ole “supervõimu”, kuid milles on täielikult jäädvustatud üks isiksus, üks maailmapilt.
Muidugi võiks mulle nüüd vastu vaielda, et isikupäraselt kirjutajaid on ju palju. On teisigi selliseid autoreid, kelle luuletuse järel konstanteerid: nii ei saa kirjutada mitte keegi teine universumis, sest just see konkreetne autor on oma teosesse pannud oma närvikava mustri. Kui aga nüüd küsida, mis on Jana Lepiku luuletuses väikese dinosauruse emailimisest ja teoses pealkirjaga “Liibu mu vastu, väike nälkjas” kõige paatoslikum, siis võib julgesti vastata: poetessi signatuur. Jõuline on ainukordse käekirja rakendamine. Seda võiks võrrelda Pirosmanašvili revolutsiooniga kunstis: kogu aeg oli pühapilte maalitud hardalt, aga tagasihoidlik grusiin tegi seda hardusevabalt, väites, et nii saab ta paremini manifesteerida oma isikupära.
Just seda teeb ka Jana Lepik.
Kas naisautori puhul üldse on õige kasutada sõna “jõuline”? Oma teoses “Sexual. Text. Politics” väidab Toril Moi, et naistekst valitseb tunduvalt agressiivsemalt kui meestekst. Samas on naisuurimusliku kirjandusteooria kontekstis eriti oluline just Hélène Cixous’ 1977. aasta intervjuu ajakirjale La Revue des sciences humaines, mille alusel on võimalik rääkida ka poetessi kahest mainitud luuletusest.
Cixous, kes siinkirjutajale on üks usaldusväärsemaid autoreid, ütles toona: “Muidugi on olemas kaks eri võimu. Esimene neist püüdleb ülevõimule ja on nartsislik. Ta osaleb pidevalt valitsustes ja sealtkaudu suundubki ainuvõimule. Seevastu “naiste võim” pole kunagi üksi, ta on väga mitmuslik, on enam kui üks ja seepärast on küsimus sellest võimust, mis on iseendast üle, teisisõnu suhtest, mis ei põhine valitsemisel, vaid lihtsalt olemisel.”
Pangem neid sõnu hoolega tähele, sest need on projitseeritavad kirjandusteooriasse. On luuletusi, mis kõrguvad sinu üle majesteetlikult nagu templid, näiteks Verhaereni “Lihtne munk”. Need on kirjutatud sõnamaagiana, sõnadega hüpnotiseerimise eesmärgil. Kirjandusteoorias on see nn “ainuvõimule suunduv meestekst”.
Kuid poetessi nälkjaluuletus ja dinosauruseluuletus on lihtsalt elusituatsioonid, mingi olukorra põgusad kirjeldused. Nad on kontemplatiivsed. Nad on sissevaateiks üksikolukordadesse, milles toimub kindel, üksnes poetessile nähtav areng. Märgiline on siin ka vaikus luuletuse lõpul, sest lugeja tajub lõpuks, et teostes kirjeldatavad sattumised ei ole luuletuse lõpuks veel otsas; lihtsalt poetessi pilk libiseb teemalt mujale, fookus teiseneb. Kui meie tähelepanu protsessist ära pöördub, ei ole protsess sellepärast ometigi veel lõppenud!
Need on väga ebaretoorilised tekstid, mis ehtsate naistekstidena on suunatud “lihtsalt olemisele”. Suur annus isikupära ja kummastav lõpuefekt teevad need kaks näidistekstideks, mis tulevikus muutuvad poeetilisteks “baromeetriteks”, etalonideks, “kuidas on kirjutatud”.
Miks ei olnud selliseid juba “Silmuses või sõlmes”?
Selleks tuleb meil teha poetessi tekstistrateegiate süvaanalüüs. Poetess, nagu iga teinegi loovisiksus peab tegelikult silmas, millal ta ühe või teise sõnumi välja toob. Sel tasemel kirjutamises ei ole enam midagi juhuslikku, siin on konkreetne plaan: alguses etturid (“Silmus või sõlm”) ja siis lipp (ülalmainitud tekstid). Poetess on konkreetset plaani tehes nagu Keres või Fischer. Puudub üksnes võitlus tsentri eest, sest “naistegelikkus ei ole orienteeritud võimule, vaid olemisele”.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org