Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Taganedes on inime alati üksi
Aarne Ruben (Postimees, 14. veebruar 2003)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 0:31:33

Vaino Vahing, “Mängud ja kõnelused”, Eesti Keele Sihtasutus 2002


Olla hea psühhiaater tähendab alati, et sul on palju austajaid. On inimesi, kes mõtlevad oma hingetohtrile jäägitult just siis, kui nende sisemus lausa kisendab. Nii mõnigi kord on valge kittel, aga ka rahu, keskendumine ja meditatsioon doktori ukse taga jatkuva elu garantiiks.
Vaino Vahing on ju kirjanik niisama totaalselt kui psühhiaater. Ta suudab inimese üksilduse, tõved, hirmud ja kannatused elegantselt kokku võtta. Näiteks koos Madis Kõivuga kirjutatud “Endspielis” (1988) paneb keegi arst diagnoosi, mis “kehtib professionaali kui ametiisiku antud avaliku otsusena”. Need sõnad võtavad hästi kokku ühe kindla tahu nõukogude ühiskonnast: kui keegi on hull, siis on ta seda avalikult ja ametlikult. Arsti otsused olgu aga avalikud ja asjaomastele kättesaadavad.
Kohmakas “Endspiel” mõjus kaheksakümnendate aastate lõpul välja kujunenud põlvkonnale eluõpetuslikuna. Saime sealt teada palju asju: et naine võib olla meedium, et kaastunne on teisendatud hirm jpt. Ehk loeb veelgi noorem põlvkond eluõpetusliku joone sisse nüüd ka “Mängudele ja kõnelustele”?
Vahing on aforistlik autor, see tuleb välja ka käesolevast raamatust. Nii puhtal kujul aforistlikke autoreid on kaasaegses eesti kirjanduses siiski vähe, eriti põlvkondlike autoriteetide seas. Ta tekst on just selline, et sellest võib välja võtta mingi eriti tunnusliku lause, seda omaette korrata ja endamisi veenduda, et see käib just sinu või su elusituatsioonide kohta. “Taganedes on inime alati üksi,” ütleb Kristjan näitemängus “Esimees”. Ja tõepoolest, kes meist ei oleks siis kunagi üksinda oma nurka tõmbunud ning muudkui korranud: “Jah, ma annan praegu positsioonides järele... loovutan maad... kuid see on ainult taktikaline käik. Hiljem muutub kõik.” Goebbelsi propaganda ainult rääkiski “taktikalisest taganemisest” ja “vägede ümbergrupeerimisest uue manöövri tarvis”.
Kui “Esimees” pakub värskeid mõtisklusi 1949. ja 1950. aastast, siis Jaan Oksast on Vahing teinud nukra poollooma, rõhutades just teatud tüüpi jooni. “Mees, kes ei mahu kivile” pakub Oksa elu kohta seniteadaolevast veidi erinevat kronoloogiat. 1905. aasta Oks näikse olevat rahaahne, mõtleb “500-rublase talutüdruku” kosimisest. 1908. aastal on ta Noor-Eesti entusiast, mõtleb isegi sellele, kuidas liikumisele ärksate taluinimeste hulgast uut liikmeskonda leida. Varsti pärast sõja algust satub Oks muidugi kindlustustöödele, “nagu paljud intelligendid”. On ta lõpuks juba luutiisikusega haigemajas, siis on talle jäänud tuhande rubla jagu varandust, ent millega ei ole peale hakata isegi ta sõpradel, kelle sihiks jäädvustada ta looming. Surma eel, puha jalutuna, on tal siis piisavalt nodi, et omandada kaks viiesajarublast talutüdrukut, mida ta algul ihaldas!
See allakirjutanu-poolne kokkuvõte on muidugi musta huumori rõhutatud sugemetega. Must huumor pole Vahingule just eriti omane. Vahingu Oksa-süžeest niisugune asjade käik otseselt välja ei tule, ehkki Oks/Näitleja ja Näitleja/Oksa (missugune skisofreeniline rollidejagamine!) segasevõitu monoloogidest võib välja lugeda üht kui teist, pealegi jääb arusaamatuks, kas viie katariina eest saaks lihtsalt kaasavara või esmaklassilise litsi!? Ent mõistagi ei pea kõike lugeja jaoks lahti nämmutama.
Naine on Vahingu jaoks üldse oluline teema. “Endspielis” oli temast mitu varianti: “Naine”, “naine” või siis haruharva ka lihtsalt N. Sel teemal arutledes ei kasuta Vahing varjundeid nagu “plika”, “imb”, “printsess”, “kullatükk”, “beibe” jne jne. Ei, Vahingule on omane teaduslik täpsus. Ta eelistab, et oleks kõik täpne – Naine ja kõik (Vt. “Potteri lõpp”).
Haaret VV-l on, ka kirjandusteoreetilist. Mainigem veel näidendit professor Tšižist (1855-1922). Mainekas psühhiaatriaprofessor protesteerib, et rektor Passek on tema pea kohale tõstnud ilmaasjata süüdistuse kliiniku varade raiskamises. Tšiž ostnud süüdistuse järgi nii veini, koort kui juustu turuhindadest kallimalt, ta ise ütleb aga, et proovis kõike hoopis odavamalt osta. Vägisi meenuvad Tartu (ülikooli) üldine temaatika ning nuluõli juhtum. Dokumentaaldraama “Võlgu elu” mõte aga ei ole siiski nii nõtke nagu Jaan Krossi ajaloolistes draama-novellides.
Vahing ei armasta pikka remarki, võib-olla arvab ta, et teksti õppivat näitlejat häirib, kui kõik on liiga lahti nämmutatud. See on asjatu kartus, ehk elab näitleja niigi sisse.
“Mängude ja kõneluste” peamine voorus on Vahingu kui ajalookujutaja tehtud põhjalikus historiograafilises uurimistöös.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org