Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kas teeme Liivist revolutsionääri?
Aarne Ruben (Postimees, 7. detsember 2001)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 0:38:04

Olev Remsu, “Juhan Liivi armastuse valu. Mälestusi sõjast Lätiga”. Wellesto, Tartu – Tallinn, 2001.



Mida on 1905. aastal öelda meie ajastule?
Oma raamatu “Juhan Liivi armastuse valu. Mälestusi sõjast Lätiga” tagakaanel seletab Olev Remsu 1905. aasta fenomeni lahti nõnda: “Ühiskond põles tollal nagu Juhan Liivi süda.”
Revolutsiooni semantika
Remsu tunneb asja ― põles jah. Kuidas siis muidu seletada seda kramplikku ägedust, millega rahvas avastas inimõigused, pruunides kleitides tüdrukute paatost murda välja maailma. Tüdrukute, kelle jaoks mehed tähendasid eelkõige ideekaaslasi revolutsioonilise kirega. Veel on lõplikult lahti mõtestamata mõned 1905. aasta sümbolid ja märgid (“lõõmavad silmad”, lõuani kinni nööbitud krae á la agitaator Karl Ruga, vööl rippuv metallrist á la Ast-Rumor jpt.)
Remsu on nüüd astunud esimese sammu revolutsiooni semantika läbikammimiseks. Ajastu koondkuju on temal Vilde.
Raamatut lugedes koondus mu tähelepanu paarile leheküljele alguses, kus revolutsionäärid sammuvad mööda Emajõe Ateenat originaalsete 1905. aasta loosungitega. Vaid Alma Ani (Asti) loosung “visake passid minema” tundub veidi moderniseerituna.
Hämara saatusega revolutsioonineiu Amalie Unti nimetab autor miskipärast Aurelieks (?!).
Amalie Unt
Marta Lepp “Mälestustes”: “Preili Unt oli keskkoolist välja heidetud pöetud peaga tütarlaps. Ta oli habras, hüsteeriline, kes oli näljases onnis sündinud, näljas imetatud, pimeduses ja vaesuses üles kasvanud, suure vaevlemisega ennast üles upitanud, oma januse hinge hariduse ja valguse järele sirutanud, ikka nälginud ja nälginud...”
Minu kunagised pingutused “Volta” kirjutamise juures Amalie Unti isiksust aja võrendikvoolust üles otsida ei saanud viljakaiks. Teda ei maini oluliselt ükski teine memuarist peale Marta Lepa (ei Ostra-Oinas ega Elise Kevendi, Tuglase Kirjandusmuuseumi-käsikirjast rääkimata). Nõnda ootamatult, nagu Unt välja ilmus, ta ka kadus, saades aga omal kombel siiski sajandialguse “erilise naise” koondportreeks. Ja keegi ei tea, mis preili Undist sai.
Liiv ja 20. sajand
Liivi kirjutatud lühijutud ei lahknenud olulisel määral toonasest ajakirjanduse mõistest. Need olid kirjutatud eelkõige seetõttu, et muuta huvitavamaks ajalehte. Tuglas marginaliseeris Liivi, Tuglas lõi mulje, et Liiv kuulub kõikidele aegadele ja samas ka mitte kellelegi. Remsu demarginaliseerib Liivi: tema teoses on Liivil ka häid sõpru, kes ei ütle ära karmidest naljadest (härra Tschou). Meie küsime: kas on need siis kellegi sõbrad, kes poeedile vägisi raha tasku topivad? Tõelised sõbrad on ikka sellised nagu härra Tschou, kes paneb Liivi õiglusest kõnelema ja teeb sellega “trooninõudleja” peaaegu et revolutsionääriks.
Niisugune natuke nagu tegelikuks inimeseks tagasi-tehtud Juhan Liiv on väga sarnane Remsu tegelastega “Läti-sõjast”, Manfredi ja Leoga. Sõjalool on ehk rohkemgi võlu kui “Juhan Liivi armastuse valul”. Sest siin on Remsu oma ehedas naturaalsuses, selline, nagu ta oli üheksakümnendate lõpul ja Artur Magnussoni lugudes.
Hasso Krull on juhtinud veel kord tähelepanu Liivi marginaalsusele ja sellelegi, et tema luules leidub küllaltki palju redaktsioonilisi kohti, mis tegelikult pärinevad osalt Friedebert Tuglase ja Aarne Vinkeli sulest. Liivi puhtast ja selgest armastusest tulenev lausumise lihtsus teeb temast Krulli mõiste järgi “väikese suure kirjaniku”. Allakirjutanu lisab, et ehk on Liivi kallim ja Remsu tegelane Liisa Golding samuti fiktsioon? Ehk ei ole päris selle nimega neidu kunagi olnud, kuna tema nimi ise sünnitab kahtlusi (Gold+ding = “kuldasi”).



Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 29 Sep : 18:58
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org