Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Ja Jeesus ütles: Sina seal, nokkmütsiga!
Aarne Ruben (Eesti Päevaleht, 20. september)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 0:41:22

“Emajõe kondor”. Tartu Noorte Autorite Koondis 2002


Ühiskonnas on alati olnud nii palju võimatut valskust, et kui noored tahavad oma kohta “ühises koalitsioonis”, siis peavad nad oma sõnumi sootsiumile näkku karjuma. Kogumikus “Emajõe kondor” esineva autorite ringi keskmine sünniaasta on 1975,9 (kui mitte arvestada autoreid, kes oma sünniaastat ei avalikusta). Sellise sünniaastaga inimestelt me ootame väga valusat tõde, sest nad on kasvanud üksnes kapitali ülevõimu ajal.
Howard Fastilt pärinev ja kaasajakontekstist kaugele jääv moto sobib tinglikult just Ilvesele ja Märkale, kes nii mõneski mõttes on NAKi vaimsed liidrid. Sõnab ju Märka otse ja varjamatult meie riikliku poliitika kohta: “Paradisi-aia sehes inglite seltsis üks paljo parremb koalizion teggema”.
Väga paljud “Emajõe kondori” autorid meenutavad seda kirurgi, kes läks lõikama maovähki ja eemaldas ühteaegu ka kõik maovähi siirded maksas. See tähendab, et kui tekst on võitlev ja nugaterav, siis ei tähenda see veel, et ta ei võiks olla hea, eetiline, esteetiline, ilus. Näiteks Elo Kuuste tekstist jääb mulje, nagu oleksid kõik inimesed vennad. Plikad võtavad esimese ettejuhtuva puu otsast poisijõmpsika maha ja – ütle nüüd, kohe on sarnane ja vaata et sugulanegi, korrapealt tekib väike déją vu. Niisugused tegijad nagu Elo Kuuste muudavad kogumiku kohe kindlasti palju rõõmsamaks ja päikeselisemaks.
Kui Kuuste lugu meenutab enim linnukese siristamist, siis Aapo Ilves rokib juba tõeliselt. “Karmil sunnil” jutustab ristilöödust, kelle laubal alles siis esimene kärbes maandub, kui ta on öelnud: “Sitapead!” Jeesus on muutunud äkki jube abivalmiks, ta nimelt ütleb siin: “Saate. Kõike saate. Suitsu ja muud. Lõpetame nüüd lihtsalt selle jama ära! Sina seal, nokkmütsiga!” Huvitav, alles hiljuti ajas ta rahavahetajad templist lausa välja, nüüd siis selline härdameelsus...
Contra pakub meile seekord midagi oma teistsugustest varasalvedest. Nüüd on ta siis ka väikese miniatuuriga hakkama saanud. Tõepoolest, paljud on oodanud, millal Contra proosani jõuab. Kõrvutuseks – samas on Wimberg loonud juba midagi poeemilaadset.
Priit Salumaa “Lugu” oli allakirjutanule üks selle kogu võtmehetki. Et New Orleans mängus on, tekib “Loost” algul mulje, nagu oleks seal nii mõnigi palav öö, kitarri tinistavad mexicano’d, inimröövid ja piraadid kõrvu ööklubidega, kus mängitakse d˛ässiajastu esimestest kuudest pärinevaid lugusid. Lõpp kujuneb puänteerivalt teistsuguseks.
NAKlased armastavad oma pealkirjades irooniat. Elo Kuuste paneb oma tegelase nimeks Off (s.o. traanirasvale sarnanev aine, mida määritakse sääskede maandumisradadele). Seevastu Olavi Ruitlane luuletab: “ma panin rahvusooperisse / tankitõrjemiini / ja juubeldasin südamest / sind armastan Puccini / see oli kogu etendus / ma läksin lastes vilet / mu ümber sadas jäsemeid / ja valkjat kõhukilet”. 1905. aastal öeldi sellise tegelase kohta “anarhist, nihilist”, pärastsõjaaegsel perioodil kahtlemata meenutati, et tankitõrjemiin ei plahvatagi, kui selle peal ei ole tonnide kaupa raskust.
Ühes Ilvese ja Afanasjeviga on Ruitlane karmide sõnade mees. Kirjanduskonverentsi “Sotsia” ajal, mil Ruitlane taas luges midagi sellist nagu “eile ronisin ma otsa / lumememmele / ja need kes nägid rääkisid kõik / ära emmele”, ütles keegi kartlikul sosinal, umbkaudu saan seda meenutada nii: “Nüüd läheb järjest rõvedamaks. Huvitav, kuidas ta julgeb, Traat ja Langemets on ju siin!”
Ruitlase ühiskonnakriitikast oleks ju palju rääkida, sest just see annab raamatule teatava “musta tagi”-näo. Ent peab siiski minema Mehis Heinsaare juurde, kes pakkus oma jutus välja, et kui meri on unenäoliselt magus, siis elab seal tõenäoliselt Sutsirk. Heinsaare loo viimane lause võtab küll kenasti kokku, kes on siis too Sutsirk, kuid sealt võiks veel edasi minna.
“Emajõe kondor” oli viimane teos, mis mu riiulisse mahtus. Nüüd on täis. Peab vist minema täiturule uut vaatama. Ja toetudes autoriteet Veiko Märka sõnadele, pean ütlema, et mul on seal “kauunisti lehkavaid rohsi-pärgasid ja iggat moodu mud tühhist kribbo-krabbo”, ent autorite hulgas leidub ka “se õnnis neitzi Kadri Kõusaar” ja “ilma-kulos kirjamehs Berk Vaher”. See on “mõllemast otsast kossotavat luggemist täis”.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org