Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Viljaküla Britakese strateegiad
Aarne Ruben (Postimees, 12. aprill 2002)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 0:42:14

“Viljaküla Brita memuaarid”, Kristel Salu, Tänapäev 2002, 116 lk.



Endise õpetajana tean, kui oluline on vahel anda tüdrukutele tüdrukute raamatuid ja poistele poiste raamatuid. Peale tuleva põlvkonna poisid, kes peale vabariigi-elu muud näinud polegi, on valdavalt viletsad lugejad, nad nihverdaksid hea meelega ennast raamatutest kõrvale. Laps üldiselt ei saa raamatusse pealiskaudselt sisse elada, ta kas unustab end sinna või jätab üldse pooleli.
Kultuurrahval ei saa olema tippkirjandust, kui ei ole selliseid lastele mõeldud raamatuid nagu “Viljaküla Brita”. Fantaasia on ju teadagi teadvuse liik, mida just enim lapsepõlves arendatakse. Karta on, et kui ühe rahvuse hulgas pole enam palju inimesi, kes näevad unenägusid, sureb see rahvas välja.
Ka autori enda sõnul on tegemist tüdrukute raamatuga. Omal ajal püüdsin koolitunnis poistele selgeks teha, et tuleks lugeda Silvia Rannamaa “Kadrit”. Oma imestuseks tajusin, et sellest mõttest haarab kinni palju enam poisse kui arvata oskasin. Jõudsin ka peagi asja tuumani: nimelt on “Kadris” üks pseudomaskuliinne tegelane, kellega noored mehehakatised võisid end samastada. Samas ei kogunud Enn Kippeli “Meelis” tüdrukute seas mingit populaarsust. Väideti, et seda lugegu poisid või üldse need, keda sõda huvitab. Taas leidsin põhjuse ka sellele nähtusele. Nimelt opereerib Kippel oma kuulsas teoses mõistega “rahvas”, mis tüdrukuid külmaks jätab.
Tüdrukute kambavaim on nimelt teistel alustel kui “rahvas”.
Kristel Salu ― meie uus lastekirjanik ― alustab oma teost mõnusa naiseliku bravuuriga. Jutustab lugusid tädidest ja Melissast, kes on blond, rumal ja kannab lühikesi seelikuid. Ta süüdistab kangesti õpetaja Pauli, kes “pole ei kuri ega lahke, ei ilus ega inetu”. Dialoogid on väga paigas. Aga paigas ei ole rollid. Kummaline küll, aga siin peaks Samuel olema tutvustuse järgi kunstnik või kunstikoguja, Richard aga loodusteadlane. Pole ei Samuelis palju kunstikogujat ega Richardis teadlast. Autorit huvitab enam, mida kumbki ütleb.
5.-7. klassi tüdrukud võtavad ilukirjandust eluõpetusliku “filosoofiana”. Nii on Britagi neile normaalse tüdruku malliks. Kes on mehed, neid esialgu ei huvita, neid huvitab, mida mehed ütlevad. Naine armastab kõrvadega.
1975. aastal tekkis (tegelikult juba varem, kuid siis lõplikult) ingliskeelses kirjanduses mõiste “feminist kirjandusteoorias”. Ilmus Annette Kolodny artikkel “Some notes of defining a feminist literary criticism”. Selles on mõned olulised üldistused. Kolodny leiab, et naise kirjutatud tekstil on olemas iseloomulikud stiiliskeemid. Esiteks, refelksiivtaju: isiksus leiab ennast või mingit enda osa sooritamas tegusid, mida ta päriselt pole soovinud. Teiseks, inversioon ― stereotüüpkujutlused naistest tõlgitakse naiskirjanduses koomilisteks. Kolmandaks: patrarhaalset maailma püütakse näha ebaisikulisena, kuna see maailm püüab pidevalt esitada ebaisikulisena naist.
Sellest skeemist lähtudes on Salu teos absoluutselt naiselik tekst. “Refleksiivtaju” on ülitugev, peategelane ei lakka hetkekski arvamast, et vastutavad mehed: “ma ei sattunudki sinna omal vabal tahtel, ma kukkusin vette” (lk 32). “”Kummitus!” karjatasin mina ja minestasin.” (lk 28.)
Melissa esindab siin inversiooni ― arvatakse, et just nii need naised end ülal peavad. Seega on Melissa koomiline. Melissa taustal on kaadri taha jääval autorihäälel hea näidata, et vastukaaluks sellele piigale on ka mittemuganduvaid ja tugeva personaa˛iga naisterahvaid (Brita ise).
Seitsmekümnendate kirjandusteoorias arvati, et naistekst on pidev eneseõigustus. Mõned üksikud naisuurijad lükkasid aga feminiinse teksti olemasolu võimalusegi tagasi.
Tüdrukutele kirjutatud kirjandus on vahetu ja seega kõikvõimalikele skeemidele hästi allutatav. Mugav on selles näha igasuguseid käitumisstrateegiaid. Keerukas modernistlik romaan ei ava ennast teooriale üldse ning autor saab end peita kõikvõimalike tegelaskujude taha.
Allakirjutanu saab “Viljaküla Britast” nii aru, et too raamat muudab tüdrukud naiselikumaks. Küll aga ei suuda see mõjutada tüdrukute suhtumisi “poiste raamatutesse”. Vaja oleks ikkagi tüdrukutele ja poistele eraldi koolid teha, siis läheb paika ka nende suhe kirjandusse.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org