Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Aarne Ruben
Öödaam või “must daam”? (Postimees, 14. september 2002)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 1:12:06

Karen Orlau, “Sealtmaalt”. Salasõna 2002.


Tšehhov kirjutas maasurnuaiad peaaegu populaarseiks, kuid tema puhul oli see mõistetav. Semstvoarstina suhtles ta päevast päeva isikutega, kes polnud end kehtestanud mujal kui eimiski pinnal. Kui subjektil ei ole vaimseid tugipunkte, siis algavad tal kõigepealt eksistentsiaalsed nägemused, neist on aga ainult mõni samm inimkonnale võõraste jõudude meelevalda sattumiseni.
Arstipensnee asemel vaatab meile “Sealtmaalt” raamatu kaanelt vastu liigagi nägus ja selgepilguline piiga. Karen Orlau. Ainult mingi poolik rõngas vaatab esikaanepildil ta suust välja ja see on kummaline. Kui selline peaks toimetuse uksest sisse astuma, siis ei uuri toimetaja kindlasti enam aknast oma “seitsme tuhande kroonist Datsunit” (Orlau sõnastus).
Mis siis tema õudused õieti tekitab?
Raamatu annotatsioon esitleb Karen Orlaud kui Eesti ainsat dame noir’i. Puhuti tundub, et selle noir’iga on liiale mindud. “Hunt, madu ja põrgu perenaine” pani kukalt kratsima: alguses tapavad nõiad ühe tüübi lihasööjate vaklade abil, siis põletatakse paarike sauna sisse. Seejärel kaob üks beib nõnda olematusse, et just vägistamise ajal lõigatakse tal jalad ja käed; lõpuks künnab lõbustuspargi ratas mingi tegelase asfaldisse. Lõbustuspargi ratta puhul on hästi edasi antud naistele mõnikord harva iseloomulikuks osutuv valearusaam ringliikumise dünaamikast: “Ratas lisas kiirust ja vajus veel veidi madalamale.”
See on otsekui eesti linnajuttude ajalugu. Kõigepealt, esimese vabariigi ajal oli maal moes abielurikkujate ära põletamine koos majaga. Viis aastat tagasi tuli laialt jutuks lihasööja pisik. Kuna see pisilane laiemalt ei levinud, siis kuulujutte armastav rahvas hülgas ta. Pisikutemaatika andis ruumi uskumusele, et oleme lõplikult sattunud kurjade jõudude võimusesse: WTC-st purskavais suitsupilvedes olevat nähtud Saatana enda nägu. Nii et igal ajastul on omad müüdid ja hea kirjanik suudab need kõik ühendada.
Milline on siis Saatana nägu? Selle küsimuse esitab “Sealtmaalt” lugeja endale korduvalt, kõige enam jääb see painama bensiinijaama loos. Naine sõidab öösel kalmistu lähedal üksikus kohas asuvasse bensiinijaama ja soovib tankimise eest maksta. Valitseb pahaendeline vaikus, ka teenindusruumides ei ole kedagi. Tuult küll pole, kuid keegi justkui hingaks naisele kuklasse. Tõmbetuul – sisendab see endale. Ja läheb tagasi autosse, kus vaikus on veelgi hullem. Ta hakkab sõitma... ta vaatab tahavaatepeeglisse... Kuid just seda viimast poleks ta mingil juhul pidanud tegema.
Ma olen näinud vaimu. Loomulikult võib nüüd mõni panna kahtluse alla mu vaimse tervise, kuid mis sellest. Ainult argpüksid kalkuleerivad pidevalt, mis neist arvatakse. Samuti arvan, et iga Orlaud tõsiselt võttev lugeja esitab endale küsimuse: keda nägi peategelane auto tagaistmel? Miskipärast olin arvamusel, et neid pidi seal olema koguni kaks. Psühhoanalüütikud vangutaksid nüüd pead: teadagi, kes on need kaks inimese kujutluses! Kujutlus koletisest on inimeses juba lapseeast saadik just niisugune, et lummutis ei paku kunagi üle: kui auto tagaistmel on kaks kohta ette nähtud, siis ta täidab need, ei vähem ega rohkem. Ülepakkuvad koletised jõuaksid juba Karlssoni ja Väikemehe maailma.
Kristeva kirjatükk Essai sur l’abjection annabki meile põhiliselt kaks teed hirmu mõistmiseks. Esiteks, subjekt on üdini võõraste jõudude meelevallas. Teiseks, subjektil on mingi temaga sümmeetrilises süsteemis toimiv teisik. Teisiku lugu on lömastatud ajuga koera loos. See lugu on õigupoolest omamoodi prequel nagu “Tähesõjad”. Loo lõpus too tige koer ju tegelikult alles sünnib, hirmus surm on kaugel ees. Aeg toimib omamoodi lainetena, kangelane ei tea enam, kus ta on. Kõige naljakam, et koerast ei saa mööda manööverdada, pimedus on kõik enda alla matnud.
“Salasõna” kirjastuse toimetaja Mario Kivistik on Karen Orlau iseloomustamiseks võtnud appi prantsuse keele. Kui sõnade järjekorda mitte arvestada, siis kõlavad “öödaam” ja “must daam” selles keeles üsna sarnaselt. Kumb Orlau siis on? Pigem ikka öö-, sest selle aja kirjeldamine tuleb tal hästi välja. Olgem ausad, “Rannahiidsed” ning “Erak ja nõid”, kus öö ei toimi, ei ole üldse õudsed.
Raamatut “Sealtmaalt” on raske arvustada. Hitid, nagu “Habras ime” ja eelpool mainitud haaravad kohe kaasa, “Hunt, madu ja põrgu perenaine” demonstreerib head inimeste (eelkõige meeste) tundmist. Igavaks lähevad just need paljude mittemidagiütlevate nimedega lood. Ja seal tahaks käituda nagu koolipoiss “Isa Goriot’d” lugedes: ikka kaks lehte korraga.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org