Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Surnud voodiäärel
Aarne Ruben (Postimees, 13. juuli 2002)
by khan
Thursday 3 April 2003 - 1:31:46

Edzard Schaper, “Timukas”. 2002.


Verd pulbitsev kalm, müstilised hääled haua taga, süüdistava vanamehe vereklompides silmad, purjus talupojad, kes oksendavad, kui horisondil võimas virmalise-tulesammas liigub seniiti, sissepoole kasvavad küüned... 700 lehekülge sünget õudust Eestimaa suure revolutsiooni kohta, kirjutatud kolmekümneaastase mehe poolt.
Baltisakslased tundsid end 1905. aastal juba juurest ära lõigatuna, ehkki Schaper nimetas neid “tugevateks päevitunud härrastalupoegadeks”. Unustusse jääv minevik ühes lagunenud kabelite ja vanade vahatatud kirjarullidega tekitasid sakstes hirmu ja õudust, pealegi lummutas neid “komitee”, kes jättis treppidele ja ustele ähvarduskirju ning võttis mõisnikke metsas kuulidega vastu.
“Loetud on sinu päevad, tühine on su kaduv kest...” Marcus Aureliuse vaim hõljub taas ja taas hiigelromaani peategelase krahv Ovelackeri kohal. Raamatu algul kohtame teda karistussalga eesotsas, siis sõjakohut pidamas, jõllitamas otsa tunnistajate tummale rivile, kelle eesotsas istub vana Koiri peremees. Väljakohus mõistab kõik peremehe pojad süüdi: Nigul ja Jaak lähevad mahalaskmisele, Mart Siberisse. Ja siitpeale algab peremehe ja mõisahärra vaheline duell, kusjuures esimene on minetanud kõik inimlikud omadused, ta on räbalates siss, pardiajaja, kelle tegelikest käikudest ei ole aimu tal endalgi.
Siin on meisterlikke ja vähem meisterlikke kohti, kui nüüd viimastest rääkida, siis kahtlemata ei tule raamatule kasuks selle ülipikkus. Pinge langeb teoses vähemalt kahel korral (autor jutustab ajalugu ümber), kuid lõpu suursugusus teeb selle asjaolu tasa.
Raamatut lugedes meenub vägisi kirjanik Lo Guan-Tšung, kes mammutlikku “Kolmevalitsust” kirjutades pikka halli habet kasvatas ja end vahepeal ženzennijuurega hõõrus, et energia maratoni ajal otsa ei lõpeks. Ka on Tšungi tegelastes midagi sarnast Schaperi omadega.
Tundub, et kolmekümne ühe aastane Schaper soovib meile tungivalt midagi öelda, midagi, mis ei ole omane ainuüksi tema, vaid kõikidele aegadele. Selles pikas tsitaadis on juba selle ütlemissoovi idud: “Ta oli lausunud kõiki loitse, mida vaimude vastu teadis; miski ei aidanud. Ta puistas eeskoja naelte ja kildudega üle; nad tulid ikka. Surnud astusid sealt üle, naine kõige kergemalt. Siis tuli talle pähe viimne pääsetee, mida tunti juba iidsetest aegadest: niisugustel kurjast vaimust vaevatud surnutel tuli jalad jämedate naeltega kirstu külge lüüa. Siis nad ei saanud enam tulla. Selleks ta siin oligi, et seda teha, ja ärgu jumala eest teda segatagu. Ta jõuab kohe kirstuni ja viib oma töö Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel lõpule. Kui see ei õnnestu, kardab ta koju minna. Sest siis oleks naine temaga veel hirmsam ja käiks talle veel rohkem peale, et ta teeks kurja, millega ta hakkama ei saa.” (lk. 679-680). (S.o. ei saa tapetud Timukas Ovelackerit.)
Meenutagem, et eestlased olid harjunud matma oma surnuid kivikalmetesse või põletama. Kui kohale jõudis kristlik harjumus anda lahkunud ussidele söödaks, siis tulid ka paratamatult moondunud ettekujutused ainest “seal all”. Plahvatusliku kiirusega levisid lood õitsvas eas surnud kaunitaridest, kes kabelis veel aastaid hiljem näevad välja täielikult värvi vahetanutena, kuid peaaegu puutumatuina. Lumivalgukese muinasjutt ei saa olla laest võetud, kindlasti on seal taga sügav aluspõhi; taustaks on mingi lugu, mis on kunagi toimunud ning mida on suust suhu edasi kantud. Selle kandmise käigus on aga tekkinud äkiline katkestus, lugu on mingi tabu tõttu ajutiselt unustatud, kuid ainult ajutiselt. Lähemalt kirjutan sellest kõigest maikuu “Aktivistis”.
“Timukat” ei saa nimetada lõpuni 1905. aasta romaaniks. Selleks leidub seal liiga vähe rahvalikku keelt ning suurele eesti revolutsioonile omast kuju ― maaharitlast-“rahvaesitajat” ― on seal vaid ühekordselt (õpetaja Pumpur romaani algul).
Sellepärast nimetagem “Timukat” lihtsalt universaalselt inimlikuks dokumendiks. Ja sugugi ei saa eitada, et see on väga meisterlik ― üks parimaid, mida siinkirjutajal viimasel ajal loetud. Minu jaoks on see delikaatne õpetus selle kohta, kuidas tuleks kirjutada. Varjatult sisaldab “Timukas” võtteid, mis kuuluvad iga hea kirjaniku arsenali.




Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 27 Apr : 16:22
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org