Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Contra ja Pilv kirjutasid mõneti sarnased raamatud
Aarne Ruben
by khan
Thursday 3 April 2003 - 1:32:35

Contra. “Tuul kägistab ust”. “Mina Ise”, Urvaste
Aare Pilv. “Nägemist”. “Tuum”, 2002.



Kõigepealt Contrast. “Tuul kägistab ust” on lihtsalt üks väga naljakas teos, mis tekitab elevust, hasarti ja isegi suurt eufooriat. Tekstide taga on seal näha suurt viimistletust, välja arvatud anagrammide puhul.
Lisaks peab ütlema, et Contra on muutunud varasemast lüürilisemaks, mida hästi avaldab luuletus “Avalik armastuse avaldus”. Sotsiaalsed teemad saadavad siin varjuna lüürilisi, ka HIV ja muud koledad tegelased on siin esindatud.
Aare Pilve raamat ei ole vast nii väljapaistev kui Contra oma, sest tühja juttu on siin rohkem. Sõitsin Viljandisse, sõitsin Rakverre, sõitsin sinna ja tänna... Niikaua kui Pilv arutleb selle üle, kas nägemine on midagi vahetult antut või on atribuut, kas subjekt või objekt, on asi mõõdukalt huvitav, kuigi filosoofid on kõige selle üle juba palju piike murdnud. Ent “Silmatehnikad” panevad õlgu kehitama, eriti kui mõelda, mis saada võiks, kui see ette lugeda kellelegi pimedale.
Seejärel tuleb unenäotsükkel, mille kohta on mul konkreetne soovitus: paralleelselt sellega võiks lugeda jesuiiti ja magnetkella leiutajat Athanasius Kircherit (1601-1680), kes modelleeris lindude ja loomade keelt pea samalaadselt nagu Pilv räägib oma tehiskeelest. Pilv ütleb oma tehiskeele kohta kenasti, et “tähendused leidusid seal vaieldamatult kohal”, aga Kircher lahutas ööbiku ja vaenukäo hääle heli kõrgusteks, ulatusteks, laadideks, siis ka sõnadeks ja fraasideks. Nõnda püüdis ta jõuda selle varjatud mõtteni. Nõnda siis jõuab Kircher oma kunstkeelega sama kaugele kui Pilv, leides, et “tähendused on kohal”. Ja see on märk asjaolust, et Pilv on oma unenäos püüdnud midagi semiootilist tuletada.
Häirib, et raamatus leiduvad arvutivõrgu kaudu saadetud teated. Andmeside ei ole kunst, vaid pigem globaliseeruva maailma ehe. Tõeline poeesia on ikka tavaline kirjavahetus: lakutud äärtega ümbrik, “kuda” ja “kamu”, jalajälg kaua teel olnud nõukogudeaegsel ümbrikul, märkus kirja lõpul, et “kui kiri tee peal lahti võetakse, siis on see KGB töö”.
Contra “Tuul kägistab ust” ja Pilve “Nägemist” on väga sarnased raamatud selles mõttes, et mõlemad on suunatud üle keskmise realugejale, “eestlasele nagu meie kõik”. Viimase autor räägib oma silmadest ja ütleb: “Mul on tegelt rohelised, mitte hallikad.” On väga palju keskmisi eesti mehi, kellel on just selline silmavärv: hall, kuid roheline üksnes sumedamas valguses. Aga eesti neiu, kes “sirgub eesti mehele”, näeb mehes ikka midagi erilist – nagu tegelane Sirts teoses – ja nõnda ta siis näebki rohekashalle silmi hoopis pruunidena. Tüüpsituatsioon, nagu näete; nende kirjeldamises on Pilv meister, nii nagu Contra, nagu vahest tundub, on meister tüüpinimeste jaoks riimimises (tema luuletusi saab isegi mobiiltelefonile tellida).
Niisiis, sooritagem järgmine katse. Pangem pime enda ette istuma ja lugegem: “Miks just nägemine mind mõjutab? Miks ma näen? Miks ollakse nähtav? Tundub absurdne, aga miks ma seda siis küsin?” (lk 11). Pime väänleb, nutab, kiristab hambaid. “Jätke juba järele!” kisendab ta. Nüüd on kaks võimalust, kas see jant ära lõpetada, või lasta edasi leheküljelt 12, “Silmatehnikatega”. Kahtlemata on siin tegemist eksistentsialistliku valikuga: kas minna koos regressijõududega, mis sülitavad inimväärikusele või kalduda siiski humanismi teele ja halastada pimedale. Inimene, kes seisab oma elu ristteede tuules, peab tihti tegema just sääraseid valikuid.
Ja nimelt siin on Aare Pilve raamatu tegelik väärtus: suurepäraste eksistentsialistlike valikute pakkumine.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org