Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Lauri Sommer (Vikerkaar 2002/1)
Diktofonishamanism
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 20:33:46

Ma räägin põhiliselt oma nurgast. Sellest mis mulle on kylge hakanud. Ja lähedaseks saanud. Vaharullidele, lintidele, plaatidele ja millele kõigele salvestatud fonogrammidega manipuleerimine on vana asi. Kyllap ka kirjutatud palju. Bill Burroughsi väitel pärineb salvestatud kõneyksuste lindil miksimise (scrambling) tehnika juba aastast 1881. Siis kasutati seda spoinaazhi vastu. Ta räägib ka häälest, helist kui relvast ning viirusest, maagia yhest toimeainest. See on kahtlemata tõsi, kuid sellelaadsed kogemused eeldavad teadvustamist ja vaikimist. Seepärast neist juttu ei tule. Minu kirjatyki fookuses on diktofoniga teostatav loitsimine,mystiline enesevaatlus,looming ja selle ekstaatilised võimalused. Minu teguviisi esimeseks sihikindlaks ja mulle teada eelkäijaks on Samuel Becketti näidend “Krappi viimane lint”(1958) Vana, oma juttu lindistav elumees loob seal eri aastate linte kuulates endast omamoodi kogukonna isikuid, kelle arvamused omavahel suhtlema hakkavad. Magnetofon pole väikekodanlik nostalgiaese, vaid rängavõitu tõetunnistaja. Selle raja algus on hetk, mil kaob “mikrofonikartus” ja edevus, kui inimene õpib soravalt ja ausalt enesega/endale rääkima. Pole tähtis, kui suur oraator keegi on. Nagunii hakkab monoloog õige pea erinema mistahes dialoogist, mida me peame teistega. Loomulik: mina pole teised. Kui väga ka pyyaksime kedagi jäljendada, see osutub võimatuks. Asi pole enesetähtsuses, vaid loomulike erinevuste nägemises.Krappile annab lindistamine võimaluse tajuda ennast igal eluperioodil, elavdada ja kiirendada oma autokommunikatsiooni.”Need minevikupildid on jubedad, aga tihtipeale on neist abi…(mõtleb) kui asud sisse rääkima uut tagasivaadet.(lk.23) Sisemonoloog on masina abiga viidud inimesest kõrvale, ta võib proovida seda eemalt jälgida. Kuid on selge, et oma hääle kuulmisel on inimesele kummaline mõju. Burroughs väidab isegi, et kui kelleltki saada kätte tema hääle lindistus, võib teda tagasimängimise variantidega laialdaselt mõjutada, ta peal miksimismaagiat rakendada.Selle taga on laiem kontaktmaagiline uskumus ja tõdemus, et “sarnane toodab sarnast”. Rõõmus hääl head tuju, valukarje valu, seksihelid erutust jne. Eraldi kõneleb ta sõnumi sisu ymbermiksimisest. Ja ootamatuid virvendusi synnib tõepoolest.Ning enamik inimesi häbeneb oma häält lindistada, kartes lolli jutu säilimist, oma hääle kõla kuulda või veel midagi. Vast ikkagi ebausk “tyki endast ära andmise” suhtes. Sest taasesitus on maagia – kui me selle ka unustanud oleme.Rääkijad harjuvad lindistamisega kyllalt raskesti. Ses vallas on minu eesmräk on rohkem uurida ennast ka teiste häälte või neist jäänud kollazhide läbi. Taas tekib dialoog ja neid miksides ma ehk hoopis aitan neid kuidagi. Tõelise abini on muidugi veel jupp teed minna. Kaks huvitavat ainevalda, millest Burroughs vihjamisi räägib, on miksitud häälte elav järgiaimamine ja eriti unes räägitud sõnade ärkvel kuulamise mõju. Ma usun, et viimase puhul peab yllatuse jõud olema tugev. Ainult: kuidas neid asju linti saada? Ikka vist abiliste kaudu või ennast unes öeldu sisu ja tooni mällu jätma harjutades...Ka Krapp on ilmselt kõvasti trenni teinud: tal on isegi oma kuulamisasend. Tema kuulab ysna emotsionaalselt, imestab, naerab kaasa, kerib tagasi.Ja kõige pateetilisematel kohtadel, kus 10 aastat noorem tema jahub elu mõttest ja suure selguse silmapilgust, kerib kindla käega edasi. Vana enesepettust pole talle vaja.Tal on julgust olnud seisukohtade sõrestik maha kiskuda.Vana mees tunnistab, et ei tea midagi, et ta elus pole “jäänud kohta sellele imele”, mille ta ammune armastatu syytas. Ja ometi ei taha ta seda tagasi. Sest on leidnud parema mõistja ja jutupartneri – iseenese. Kui ta käib oma yksildasi käike, vaatab punaseid marju ja lume varisemist, on ta tähelepanelik ja mõte liigub sygaval. Lindile on palju rääkida ja need sõnumid enesele toetavad teda tema elupäevade lõpuni. Ja kuna ta on linte ka myynud, siis on kusagil veel mõned kõrvapaarid neid yksikuid pominaid pyydmas ja midagi mõtlemas. Väike viide on tema käitumises ka sellele, et kuulatav teda kuidagi muudab, lisaks on ta nagunii joobnud. Krapp teeb omal beckettlikul moel seda, mida Castaneda maailmas nimetatakse “kokkuvõtmiseks” - oma eluga hakkama saamise tarbeks bilansi koostamist, yksikasjadeni meenutamist.Tehnilisel poolel ei teosta ta veel miksimist – mahakustutamist, kiirusemuutmist ja juhuslikku pealelindistamist. Aga miksimine saab ka vajalikumaks, kui inimene asub lindistuse muutmise abil suhtlema välismaailmaga. Mina mäletan, et esimene ekstaasisõiduk oli ikkagi meie pere vana grammer. Ma kuulasin plaate (alul Kukerpillid, Onu Remuse Jutud, Baskin,Tuomari Nurmio ja hiljem lai valik ) valede kiirustega, põhiliselt kiiremini ja läksin õige õhinasse. Sel hetkel, kui avastasin, et jutuplatidel saab nõela suvalise poetamise abil ise lauseid teha ja fraase kordama jätta, olin päris pöördes. Samuti leiutasin omapäi discratch´i (vinyylplaadi edasi-tagasi keerutamise nipi) ja kratsisin sageli sõnasiseseid silpe eri kiirusega. Ning sain niimoodi keele ja reaalsuse relatiivsuse õppetunni praktiliselt kätte. Esimene makk (vist mingi Riga) tahtis harjumist ja alguses lindistasin tavalisel moel. Aga tasapisi tulid sisse episoodid – laulujupid, kolinad, kääksatused, mõned luuletused, lihtsalt sahin jne. Aeglased grammerimyrinad kohtusid elava pillimänguga, väikse Villem Valme (Wolly) ingliskeele-ponnistused ja Heade Klubi jutud jäid minu helisalve. Kurvematel aegadel kadus mängulisus, jäid rohkem laulud ja pihtimuslikud katked. Loomulik, et kaotatud/surnud inimeste häälte kuulmine mõjub teisiti, kui (minu lähikonnas, sydames) elavate oma.Yhel hetkel hakkasin tuttavate häältega lõike koguma. Plaanipäraselt sain vist mingi 30 edasi läks vabavoolu. Usun, et nyydseks olen lindistanud rohkem kui sadat inimest pluss veel episoodilisi tegelasi siit ja sealt.Varaseim sõnaline miks oli DJ ja nyydse Kohvirecordsi peamehe Hannes Praksi raadiosaate “Happerynnak”jutumiks, mille teine kohalik raadiofriik James ka oma “Issanda loomaaias” ette mängis.Lindistasin mõlemalt ysna palju sämpleid, sest nende ja kylaliste MulgiKukus aetud öine jutt oli pompöösselt ajuvaba ja kirgas. Yhel hetkel hakkasin ka luulet diktofoniga lugema – nimelt siis, kui Ylikoolilt diktofoni laenuks sain yhe intervjuu tarbeks. Varastel esinemistel lugesin teksti enne sisse, ja selle taasesitusse jäetud pausides kordasin ridu või rõhutasin sõnu. Vahel oli laulu jaoks ka kidrataust lindistatud. Või yks flööt, kui teisega sinna peale mängisin interluudiume (Mooste Viinavabrikus). Hiljem tuli otsene laivi-element – kohapeal lindistamine ja sämplite taasesitamine luuletuse edenedes. Siis lõpuks “kahe häälega lugemine”, kus diktofonihääl oli muudetava kiirusega masinal aeglaseks keeratud ja luges kaasa normaalhäälega. Yhel hetkel selgus yldse, et võimalused on tohutu suured. Diktofoni on võimalik kõikjale kaasa võtta ja pähetulnud mõte ja heli lindistada kus tahes. Paljud mu kirjalikud ideed on algselt maastikel hulkudes lindile loetud. Teisalt saab jäädvustada iga meeldivat heli – lapse laulmist bussis, veoauto veidrat gaasiandmist või trepi kriginat. Ja sedasi talitades suureneb “sämplitundlikkus”. See tähendab, hakad juba ette aimama, kuna see tõeliselt huvitav hääl kõlab ja oskad seda veidi ennetada. See ei peagi paranoiaks muutuma, sest k õ i k e ju pyyda ei saagi.

II

Nii. Nyyd diktofonishamanismi mõistest lähemalt. See shamanismi alaliik ei erine teistest muu kui vahendi poolest ja tehniliselt spetsiifikalt. Diktofoniga tegutsemine (väljaspool ajakirjandust, rahvaluulekogumist jm. “ametlikku” jäädvustust, mis toimub enamasti juba profimate aparaatidega)
On tänapäeva kontekstis anakronistlik tehnilise nostalgia puhang, mis põhjendub vahendi lihtsa kättesaadavuse ja käepärasusega. Nagu shamanismis ikka, toimub siingi eseme väestamine, tema kasutamine areneb ylimalt isiklikuks, tekivad rituaalid, mis kohanduvad paikadega, kus neid parasjagu toime pannakse. Loitsija pyyab lindile kybekese elu – hääle oma tuhandeis võimalustes. Heli (vibratsiooni) tekitamine on ju yks olemise põhitunnuseid. Helilained märgistavad teekondi maal, õhus ja vee allgi. Ilmselt jääb heli meiega ka ruumimõõtmete teisenedes, kuigi vist kuulmine muutub kuidagi. Hääle tugevuse ja tooni järgi otsustame teiste ja enesegi (“sisehääle kuulatamine”; teisalt “kehakeemia” helid) tugevuse, seisukorra, olemuse yle. Elukybeme pyydnud loitsija avab tolle edaspidi muutumisele ja teisenemisele. Algab kuuldav dialoog iseenda ja ymbritsevaga. Peale inimeste olen sämpleid ette mänginud näiteks varestele ja ronkadele, veidi ka kanadele,koertele ja kassidele. (Rääkimata sellest, et ka kõik keskkonnad reageerivad kuidagi.) Iga kuulav isend on käitunud erinevalt. On juhtunud hirmu, ärevust, tähelepanelikku kuulamist ja sageli vastamistki. Praeguse seisuga on kõige aktiivsemad varesed ja rongad, kes alati kraaksuvad vastu ja peavad mind silmas kõikjal, kuhu ma lähen. Olen kuigivõrd ka kraaksumise ära õppinud.See on totemistlik seos. Minu tootem on teadvuse sygavusest ilmunud lindinimene, olen lendaja ja käija vaheliselt piirilt, seepärast on linnud mulle olulised. Kevadel, kui hulkumast tulin, lendas Uue Haigla juures mu vasakule õlale tihase poeg. Ma laulsin talle, pausikohtades siutsus ta mulle ja ta istus õlal umbes 5 minutit, kuni lähenev perekond ta eemale peletas. Seos ja märk, nii neid juhtub. Tegelikult käib tähenduse omistamise tulevärk ja suur neuro-tehniline show juba ammugi enne diktofoni, meie enese sisemuses.Inimese meel on tegelikult võimsaim miksimisaparaat yldse. Elu võimsusega. Kujutlege vaid, kuidas ta hääli, pilte,lõhnu,puuteid, mõtteid jne. miksib, sobitab, teisendab. Elamine ise tundub vahel audio-visuaal-mentaal-auraalse tantsupeona, mis toimub lakkamatult, ehkki korduvalt käib meist igayks chillimas rahu ja vaikuse aladel. Kõik elu on pysivamate ja muutuvamate rytmide kokkumiks, inimmeele sobitumispyyud maailma.Rytmikalt kõneleb syda, kujutluste alatasa teisenev vool, tunded, mis on rytmilised puhangud, tuksuvad sõnayksused, et midagi edastada ja ikka edasi pulsse, tuikeid, pilkumisi ja muud.See kõik on sageli ypris rohmakalt kokku miksatud, kuid igayks teab ebakõlade kõrval ka sujuvamaid aegu, kus elamise pidu oli ikka väga pidune. Me oleme plaadid, mis keerlevad kõigis suunadades jumaliku turntablismi karussellil elusast ainest nõelade ja laserkiirte lauldes meie läbi. Ja miks ei või maailm olla ka maailmatu hulk plaate Jumala plaadikotis, mida Ta hoiab yhe väikese udukogu peal kosmose grammeri kõrval.

III
Diktofonishamanismi algelemendiks on kordus. Sämplid nõrgestavad tavareaalsuse orientatsiooni ysna tugevasti ja viivad kas närvilisuse,mõtlikkuse, ilmsiune või koguni kerge transi seisundisse. Sealt edasi peab rändur juba ise minema. Diktofon võib ymbritsevat keskkonda jäljendada (sirinad, linnulaul, puude kohin ja kääksumine jne.), teda pilgata ja parodeerida (tugev huumorisoon võib totra liini miksimisega laieneda pikkadeks kontrollimatuteks naeruhoogudeks), tekitada hirmu (Eriti pimedas, sest need hääled võivad oma tundamtuses kuulduda nii, nagu kuuluksid nad vaimudele. Väestatud esemete kaudu antaksegi ju võimalikele reaalsustele kõnekord.), naeru, ebalust ja veel mitmeid tundeid. Nende tipus seisab minu jaoks kerge ja pyhalik transs, mille kutsuvad esile aeglased, kumedalt korduvad fraasid, mis võivad sageli olla kohapeal ilmutusena saadud, leitud või leiutatud olukorrast, meeleolust ja rituaalile antud mõttelisest suunast välja kasvanud. Diktofonishamanism on inimese vägev õigus valida kiirus, tämber ja kestvus teda ymbritsevale helikeskkonnale. Auditiivse taju kaudu läheb siit juurdepääs ajatunnetusele. Kordustega loodud aeg pole enam lineaarne, vaid vahel ringi, vahel kaheksa-kujuline, vahel must vaakum, vahel aeglaselt ehitatav sõbralik labyrint. Me saame valida, millise oma lemmiksekundi lemmikkymnendikul me tahame peatuda, kaua seal viibida ja kuhu sealt edasi hypata. Ootamatute helide pildilisusele kauduva kuju kaudu tekivad uued visuaalsuse võimalused kinnisilmi ja vaimusilmas. Ka ruumiteisendused, uued mõtteahelad ja muud teadvusemuutused on käeulatuses. Kindlasti tuleb siin mainida tegtsemist kahe diktofoniga kõrvade ääres. Kumbki mängib eri kiirusega ja erinevaid sämpleid. See nõidade vana tajumuutmise tehnika on yles tähendatud ka Castaneda raamatutes. Yhes kohas sosistavad Don Juan ja Don Genaro Carlosele kõrva erinevat juttu, mida too jälgida pyyab, kuid ei suuda ja kaotab tavareaalsuse õige pea käest. Selline olukord võib olla pelk segadus, aga vahendite oskuslikul käsitsemisel kogeb inimene kahtlemata midagi enamat. Muidugi sarnaneb see ka zen-harjutustega ja helieksperimente viiakse tänapäeva muusikas nii laialdaselt läbi, et sellest võiks kirjutada tuhat lehekylge ja edasi.Kordusprintsiip paralleelistab diktofonishamanismi näiteks mantralugemise ja selle vastetega paljudes religioossetes traditsioonides. Korduvate yksuste varieerimine teeb asja omakorda sõbraks uuema tantsumuusikaga (loop´id, sämplid, miksimine, time-stretch, slow-down, speed up, revers /tagurdpidi mängimine/, häälega kerimine, venitamine jne.) , eriti selle eksperimentaalsema poolega, mille toimimisviis on sisuliselt performance. Vahe viimasega võib siin olla selles, et minu performatiivsel käitumisel on religioosne ja rituaalne orientatsioon ja ta on väga harva mingi kunstilise pretensiooniga asi. Performance´iga on sarnased pihtimuslikkus ja suund maailma mitmekesisema, terviklikuma avastamise poole. Need rituaalid (näiteks “lauluga kastmine”, kus võimsat muusikat (tuva, tiibet,siberi loitsulaulud jt.) mängiva diktofoniga tugevdatakse kogu energiakeha, asetades kõlari vastu väekeskmeid) on esialgu enesele suunatud ja nende läbi saadut võib kasutada muusikas,kirjutamises, kõikjal, kuhu see võiks sobida. Mõni eesmärk peabki saladusse jääma.
Mis miksimisel siis juhtub? Esmakuuldel mõttetud ja veidrad fraasid omandavad kordudes tasapisi tähenduslikkuse ja juhatavad taju kummalistele aladele.Korduva fragmendi kiirus ja “kuju” dikteerivad ka mu liikumist nende mängitamisel. Nii et asja juurde kuulub sageli ka tantsuimpro. Sedasorti riitusi saab korraldada väga erinevates paikades ja erineva mõttega. Kes lindistamise ja miksimisega laiahaardeliselt tegeleb, peab paika panema, mida ja millal tohib ja ei tohi lindistada. Ja kus tohib ja ei tohi seda maha mängida. Kindlasti on olemas tabuhääli ja nende tabulisusel mitmeid põhjuseid – isiklikkus (saladus), ohtlikkus, kurnavus jne.Samas isikliku seotusega kohad muidugi võimendavad tehtavat, nõustuv ymbrus loeb palju. See toimimine pyydlebki eelkõige kooskõla poole, kuigi ka võitlus (tõrje)vahendina on diktofon mõnikord mõeldav.Kuulmispsyhholoogiliselt kalduvad mõned sämplid kordudes oma kuju muutma. Ehkki tehniliselt kordub sama helikooslus, on temas sisaldsuvad tihendused ja hõrendused sellised, et tekib muutumuse tunne ja seda tunnet võib julgesti usaldada. Sest ta viib edasi tundmatu poole.Ka võib juhtuda, et enim kuuldaolevast yksusest olulisemaks osutub hoopis taustal olev lyhike kilge, sahin, nurr või muu selline. Mitmekordselt väänatud sämplid saavad tugevama mõju, kõne aeglustamisel hakkab tekkima mulje, et kuuldakse sõnu mingist tundmatust keelest. Soovi korral võib ysna hõlpsasti silme ette manada keskkonda, kust mingi sämpling pärit on - vahel ka siis, kui me seda ei tea. Neile, kes asjale rituaalset tähendust ei anna, võibki see olla ergas mõttemäng.Kuna helide saatus on olla olemise kyljes kinni, annab oma hääle eri versioonide kuulamine kahtlemata laialdast mõtteainet endasse vaatajale. Iga diktofoniga tegutseja lemmiksämplid vastavad kuidagi ta loomusele, sellele tunnetusskaalale, mis talle koduks on. Nõnda on kordumisel toimuvad teisendusedki erinevad – yhele meeldivad kiired, eksalteeritud parinad, teisele õhulised ja vaiksed hääled, kolmandale veidrad juhuslikud konglomeraadid, neljandale mingid korduvad hyydsõnad, viiendale tugeva miksingu saanud helid jne. Näiteks armastas Tartu yks diktofonipioneer Martini vahepeal silla all lindistada, mis andis ta helikollaazhidele laheda loomuliku kaja. Olen diktofoniga katsetanud ka muusikas. Esiteks omaette miksides, siis koostöös rockbändiga (siin võiks ideaalis olla koosseis trumm.bass-kidra-laul, millele liitub diktofon, mis on kidrajuhtmega samuti pulti yhendatud ja balansseeritud) pasunate, akustilise kidra ja lauluga. Tekkiv dialoog on päris eriline, eriti siis, kui haarata lennult lõike improviseerivalt kaasmängijalt ja neid teisendada. Jah, võimalusi on palju. Ja ma tunnen, et oma olemise oletust tuleb sisustada võimalikult lähedaste asjadega. Mida mu elu koostisosad kõrvalseisjate jaoks tähendavad, sellest ei pea ega saagi hoolida. Kõneldu on yks heliline vabadus, millega tegelemine ulatub mul lapsepõlvest tänaseni. Ja “see muusika saab igaveseks, kui ma vaid patareid ära vahetan”, nagu ytleb yks Nautilus Pompiluse laul.


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 17 Mar : 16:37
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org