Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Neljarattaveol noortekirjandusse
Berk Vaher
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:12:20

Tiit Kuuskmäe, Henrik Sova, Jarno Edur, Juko-Mart Kõlar “4X4”, Tallinn 2002. 80 lk.


Kuna paljuräägitud “noorkirjanduse laine” autorid on nüüdseks juba tublisti üle kahekümne, tekib õigustatud küsimus – mida ja kuidas kirjutavad veel nooremad? “4X4” annab sellele vastuse nelja autori nimel.
Noorkirjanike rühmitused jõuti kirjanduskriitikas küll üksvahe juba maha matta, ent grupiviisilisi raamatuid tundub just tänavu rekordiliselt ilmuvat: aasta algas Leite-Kruus-Maureri “Koopiaga”, oodata on 14NÜ, Mustrite ning vast ka Tartu NAKi ja Õigema Valemi almanahhe (mine toda Erakkondagi tea). “4X4” saatesõna anna teada, et neli autorit on aastail 1999-2002 kuulunud Tallinna Reaalkooli rühmitusse “117” (lk.5).

Närvitrükk’2002?
Mullusuvised omakirjastuslikud suurüllatajad Parvel-Vaks-Pihlakas (“I [] You”) on seni jäänudki nähtamatuiks, mõjudes Maad vaatlevate tulnukluurajatena paralleeluniversumist. “4X4” uustulnukad esitlevad end tekstide juures aga retušeeritud piltidega, mis toovad meelde kolmekümne aasta taguse vägeva luulekvarteti “Närvitrükk”. Seekord on tegu siiski proosatekstidega, mida autorid saatesõnas ka selgelt positsioneerivad: “Siin sisalduvate jutustustega soovib “117” lisada omapoolse panuse Eesti noortekirjanduse varamusse” (lk.5).
Nii pidulikust enesetutvustusest võiks ka mõningast muiet välja lugeda, kuid see ei pruugi veel ambitsiooni ennast tühistada. Samuti on raske hoomata, ka raamatu pühalikult sinimustvalge kaanekujundus on mõeldud tõsise uuskonservatiivse visuaalmanifestina või paroodiana. Või mõlema seguna – on ju mõistetav, et taasiseseisvumise aegsed manerismid tunduvad toona sündinuile sama erutavalt kämbid kui stagnaaja kultuur veidi vanematele. Igal juhul on teadlikult ülekeeratud vindiga manerism omane kõigile selles koguteoses osalejatele.
Kas noorukite järjekord on eneseteadlikult hierarhiline? Igatahes on see raamatus endas vastupidine kaanel väidetule, justkui sooviksid asjaosalised paremaid palu magustoiduks jätta. Eks ta ole: kuigi Henrik Sova valimik on tervikuna kõige põnevam, jääb raamatu tipuks siiski lõpulugu – Tiit Kuuskmäe “Signatuur”.


Stiilimasina lammutamine
Enamjaolt oma stiili otsimine alles kestab. Ja nagu kombeks, ikka tavapäraste jutustamislaadide mängulises lammutamises – nii nagu uudishimulik põnn võtab koost lahti mänguauto. Või nagu algaja muusik teeb eksides näo, et see oli “pulli pärast”. Ärgu võetagu neid võrdlusi üleolevaina – säärastes toimingutes võib olla rohkem võlu kui täiskasvanud profi blaseerunud mehaanikas, ja mingis mõttes on need omased ka suurkirjanikele.
Kui Juko-Mart Kõlari kaks esimest lugu on oma sümpaatsuses kummatigi vaid riskivabad koolikirjandid – üks “jutustav”, teine “arutlev” – siis järgmised kaks on juba riuklikumad. Ohtrate anglitsismidega pipardatud “Ma tundsin Elvist” pöörab belletristliku eluloo tänaseks noortepeoks ja seejärel suitsiidseks sisekõneks. “Õpetaja” haarav portree aga käänab thrilleriks, mis katkeb pinge haripunktis – viitsimatus juttu lõpetada või teadlik postmodernne võte?
“Ü”-tähele üpsiloni eelistav Jarno Edur miksib oma mõjusaimas tekstis ninnunännu-mudilasjuttu sisse wimberglich-muherealistliku vanaema – ent ka “yheksakymnendate alguse paiku Eestisse jõudnud, kuid siiski oma olemuselt stagnaaegsed “Miami” tyypi päikeseprillid” (“Lugu Trullast”, lk. 21). Ta teised jutud on enam või vähem naljatujulised fataalmoralistlikud olukirjeldused.

Rütmigrupp ja liidrid
Kõlar ja Edur jäävad taustale nagu trummar ja bassist traditsioonilises biitbändis: nad loovad meeleolu, kuid kitarristi ja laulja staarirollid kuuluvad siin ikkagi väljaarendatuma laadiga Sovale ja Kuuskmäele.
Henrik Sova stiililammutamine on kõige põhjalikum ja sihipärasem, sarnanedes nii Kiviräha, Õunapuu kui Ehlvesti metoodikaile. Liigendustrikkidega vestern “Ikka teel” mõjub kõige enesekindlamalt. Absurdikas “Ants Kurski imeline teekond läbi Tallinna” pakub vaimustavat jutustamisosa, kuid (tahtlikult?) nüri dialoogi. “Kalavõrgu” IT-mehe ja kalamehe võrdlus väärinuks veelgi edasiarendamist, nagu ka “Õhtupooliku” mõneti Hirami “Basseini” meenutav lembeseiklus.
Tiit Kuuskmäe tundub veelgi hiramlikum – tema kolm esimest juttu on üsnagi dekadentlikult dramaatilised ja sentimentaalsed kiindumuslood, kus tunnete objektiks kahel juhul tüdruk ja ühel juhul poiss. Tehniliselt pole Kuuskmäe nii intrigeeriv kui Sova, ent küllap on ta neljast suurima menupotentsiaaliga. Idealistlikust kunstnikust ja raugastunud hitlerlasest pajatav “Signatuur” on klass omaette – kui mõned konarused kõrvale jätta, siis täiesti tõsine pretendent Tuglase novellipreemialegi, kui seda tihataks debütantidele anda.
Ei ole too “noorkirjanduse laine” veel randunud ühti. Või kui ongi, siis ei pruugi järellaine üldsegi nõrgem tulla. Elame-näeme.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org