Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Raamatuaasta joonealune
Berk Vaher
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:18:43

Aarne Ruben “Volta annab kaeblikku vilet”, Tänapäev 2001. 352 lk.


Aarne Ruben naerab oma jõulise esiletulekuga välja kõk need kirjanduslikud maitsekohtunikud, kes teda aastaid on perifeeriasse tõrjunud. Kuid samas tüngab Ruben ka neid, kes teda nüüd lillede ja lahke lauluga kirjanduskeskmesse tervitama tõttavad. Sest nii mõnegi loodetud rahvaraamat “Volta” küll ei ole.
Kirjandusteadlased, kes 20. sajandi esiveerandiku vaimuvara une päält mäletavad, naudivad ka “Volta” ohjeldamatut intertekstuaaliat küllap kogu täiega. Teistel aga kipub lugemine vaevaliseks. “Volta” pole mitte Suure Narratiivi tagasitulek, nagu romaanivõistluse võitjast võiks eeldada. Rubeni romaan on üksteiseks ülehajuvate paroodiate, pastiššide ja anekdootide kollaaž, maneristlik dada-tants tüvitekstide vahel. Ja romaani tegelasedki tunduvad olevat pigem literatuursed kontseptid ja abstraktsioonid kui inimesed.

Kohustuslik kirjandus

Paljuski on “Volta” kohustusliku kirjanduse varjatud kroonika. Metsanurk ja Madarik, Vilde ja Luts, Semper ja Tuglas, Unt ja Mutt, Kivirähk ja möödapääsmatu Tammsaare kummitavad tekstis üksteisest läbi ja üksteist kummuli.
Päätegelane Gustav Kalender on seetõttu lõhestunud isiksus, ühtaegu püüdlikult vaimne ja samas kohati debiilsuseni lapsik; tõsine eesti mees, kellest ometi saab edev snoob. Ta võib ühtaegu ja vaheldumisi mõelda nii turbaveole kui Kanti-conspectumile, nii töölisrevolutsioonile kui Jumala-armule, ja seepääle läheb hoopis hane kiusama. Vaid armastatud neiu tõmbab laialikippuvaid mõtteid ja tegevusi kokku tagasi.
Nõnda on Kalender raamatu algupooles nagu Kalevipoeg, hiiglaslik kohmakas koondeestlane – ja tema jutustus on tavapärane elulooline heietamine, mis pikapääle kipub lugejat kurnamagi (baturinlik Siberi-lugu toob siiski taas särtsu juurde). Aga eks see olegi me kultuuri paatos? Lugeminegi on kannatus ja töö.

Klubikultuuri lätetelt

Kaotab viimaks kannatuse autor isegi, kui märkab, et päätegelane oma pajatustes rutiini takerdub. Autor sekkub kui deus ex machina, “võtab jutustamise üle” ja paiskab Gustavi keset dadaistlikku Zürichit. Töölisvõitluse eepikat asendab pöörane reportaaž klubikultuuri lätetelt, eesti külaidülli vahetab välja kõigi tänaste NYC-ihaluste ja jauravate kohvikugeeniuste üsk. Ajaloo asemel pidev praegune, tähenduse asemel suursuur kalambuur. Kui esialgu oli Gustav äpardusteski ikka traditsioonilise romaani üllas inimlik dokument, siis dadailmas saab temast mutukas Miró maalilt.
Kuivõrd kommunism on dada või vastupidi, saab ilmseks Lenini-ja-laste mütoloogia ristamisel dadapoeetikaga nääripeo-stseenis: “Kus nüüd algab kisa ja kilkamine! Tristan Tzara nimetab seda lärmipoeesiaks ehk bruitismiks ja häälitseb veidi kaasa. See kuulub Tzaraliku poeetika hulka. Taas võetakse ringi. Lenin on jälle laste keskel. Ta mängib innuga, ei lase läbi kassi, kaitseb hiirt… Kostavad tema hüüded: “Hanna, seisa sinna ette! Vot nii! Koer on hiir, teeme nii, et koer on hiir! Haa!” Hiljem kujutab Kandinsky seda võluvat tantsustseeni maalil “Nukkude tants.”” (lk. 227). Kummagi ideoloogia lumm omas ajas ja kummagi nurjumine peegeldub teises.

Mängiv inimene

Romaani lõpuosas uitab juba kodumaale naasnud staarkunstnik Gustav kummastusega ühest kohalikust seltskonnast ja kirjanduslikust situatsioonist teise, nautides oma kuulsust ja kolkaeliidi austust kui küllap Kostabi või mõni teine “äraolnu”, kellega suheldes tavakodanikud oma teostamatajäävaid maailmavallutusi läbi elavad. Jälle on ta oma kultuuri koondkuju, aga ta pole sellega enam päriselt üks…
Oma komponentidelt justkui “korralik kirjandus”, kuid kokku mänglevalt pilkeline, on “Volta” kui irooniline joonealune märkus Eesti Raamatu Aastale. Kas ka enamat?
“Dadas pole absoluutset ideed. Dada on vaimne mimikri, mis laseb meid enne peatuda, kui me liiga sügavalt millessegi siseneme” (lk. 234), sõnastab Gustav dada ja vististi ka Ruben “Volta” olemuse. Kuid pöördugem tagasi romaani algusse, kus kaks korda on kolme lõiguga antud kolm eri häälestust lugemisele: esteetiline, eepiline ja lapselik. Ja nende vahele võtab kummati kuju inimene, mitte vaid pelk diskursuste kattumispunkt.









Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org