Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kaksipidi raamat
Berk Vaher
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:19:58

Ants Juske “Kaksipidi pildid”. Kunst 2002, 60 lk.

Oma raamatus kaksipidi vaadatavaist piltidest Ants Juske on ühes aspektis saavutanud sisu ja vormi täiusliku kooskõla. Nimelt on kõnealune teos üks viimaste aastate toredamaid kunstiraamatuid ja samas ka üks nigelamaid.
Milles “Kaksipidi piltide” hiilgus ja viletsus siis seisnevad?
Piltide valik on suurepärane. “Optilised illusioonid, ambivalentsed kujutised, võimatud kujundid ja sürrealistlikud visioonid”, lubab autor kaanepöördel ja ka täidab oma lubaduse kuhjaga. On Arcimboldot ja Escherit, Dalíd ja Pärna, opkunsti, eksootikat ja karikatuure. Representatiivsemat kataloogi sedalaadi kunstist pole minu silmad veel näinud. Võiks ju kurta, et nn. “stereopilte” on vaid üks (lk. 33) ja seegi pisike ja mitte kõige efektsem; kuid selle valla valimikke (“Magic Eye” jt.) on ju siiski ka juba Eesti kaubandusvõrgus küllalt saadaval. Võiks ka õhata, et klassikalise päkapikumütsi/jõepildi kõrvale (lk. 30) tasunuks Priit Pärnalt lisada veel õige mitu stiilinäidet – aga kas pole see pigem õhkamine Pärna kogutud teoste järele?
Niipalju siis hiilgusest. Napimalt kui seda tegelikult on – aga pilte pole ju mõtet hakata ümber jutustama.
Kui aga lahutada tekstist kõik pildid, jääb juttu ennast järele – kuskil kümne lehekülje jagu suures kirjas. Niisiis – raamat, mida soovitatakse õppematerjaliks, pole tegelikult põhjapanev ja kõikehõlmav käsitlus teemast, vaid konspekt, millega isegi ühtainust pooleteisttunnist loengut oleks raske sisustada. Juske viitab oma tekstis (leheküljenumbreid osundamata) muuhulgas E. H. Gombrichi suurteosele Art & Illusion (lk 7/12, 23/28 – sellest, miks ma lehekülgedele niiviisi murrujoonega viitan, tuleb juttu allpool.) See kõrvutus ei ole kindlasti Juske kasuks. “Art & Illusion” käsitleb põhjalikult psühholoogia ja stiili seoseid, valguse kujutamist maalikunstis, kujutiste tajumist pilvedes. Ainuüksi päätükk “Conditions of Illusion” on teksti hulgalt vähemalt viis korda Juske tekstist pikem; analüüsi sügavust ei anna küll kordades mõõta, aga kui võrrelda valdkonda veekoguga, siis Juske raamatu sügavamais kohtades loksub vesi kohati üle põlvegi, Gombrichil on aga inimpikkuse jagu üle pää. Siiamaani on küll tundunud, et Juske polegi Gombrichist kuigipalju kehvem kunstiteadlane…
Aga kui Gombrich kirjutab lehekülgede kaupa sellest, miks me (tõenäoliselt) midagi mingil viisil tajume ja avab nende tajumuste kultuuriloolist tausta, siis Juske loetleb põhiliselt nimesid ja daatumeid või siis jutustab ümber seda, mida reprodel niigi näha on või mis on juba osundatud pildiallkirjades. Näiteks lk. 5 on kõrvuti peaaegu seesama jutt nii põhitekstis kui pildimanuses. Muide, ka repro ise on samal leheküljel, mis selles raamatus on harv juhus – reeglina tehakse pildist juttu ühel leheküljel, pilt ise on aga mitu lehekülge eemal: pildi 13 kirjeldus on leheküljel 12, pilt ise aga leheküljel 14; pilt 31 asetseb 28. leheküljel, kuid käsitlemist leiab alles 49ndal! Küljenduslikult on raamat paraku veel teiseski aspektis ebaõnnestunud: mitmel puhul ei ole suudetud üht lõiku samal leheküljel ära lõpetada, vaid on see poolelt lauselt katkestatud patsahkami värvireprodega – kui need vaadatud ja lõik jätkub, on ammugi meelest läinud, millest jutt käis. Säält siis ka nood murrujooned – lk. 7 jätkub lk.12, lk. 23 jätkub lk 28 – poolelt sõnalt! - lk. 30 jätkub lk. 38 – samuti poolelt sõnalt! Kujutage endale ette säärase loengu jälgimist: lektor lausub, et “Rubin oli samuti esi-“, siis vakatab ja näitab-selgitab viis minutit pilte, et jätkata: “-mene, kes jagas säärased kujutised figuuriks ja fooniks” (lk. 33/38). Mida-mida??
Ent tagasi analüüsi ja uurimuslikkuse juurde. Seda jagub tavaliselt ühte-kahte lausesse – kui ikka jagub. Näiteks optilistest illusioonidest: “Ühed on need, kus ruumilises kujutises petetakse vaataja ära perspektiivi abil (13): taju konstantsuse mehhanism tooks nagu perspektiivses sügavuses kujutatud objektid silmale lähemale ja nii tekib mulje, et tagaplaanil olev mees on tunduvalt suurem kui esiplaanil kujutatud poiss. Mõõtmisel selgub, et nad on täpselt ühepikkused. Sama efekti annab klassikaline Müller-Lyeri illusioon (10), kus eksitava kõrvalmõjuga horisontaalsed sirged on tegelikult ühepikkused. Silma saab tõepoolest kergesti petta.” (lk. 12/14). Mis ikkagi toimub, kuidas too taju konstantsuse mehhanism täpselt funktsioneerib, kes on Müller-Lyer ja kuidas ta säärase illusiooni pääle tuli? Seda ei öelda. Rahuldugem sellega, et “silma saab tõesti kergesti petta.”
Sutike pikemalt informeerib Juske lugejat kaksipidi piltide fenomeni tajutagamaadest (lk. 38/41), toetudes kodumaistele tandemitele Bachmann/Huik ja Allik/Luuk. Intrigeeriv on ka viide muusikalisele ambivalentsile (lk. 44-45/47), mida Juske pole siiski tihanud (osanud?) musikoloogiavõhikule täienisti hoomatavaks sõnastada. Tajuerisuste kultuuriliste tagamaade selgitamiseks viitab Juske William Henry Hudsoni uurimistööle, mis kinnitab, et euroopalik pildikogemus on kolmemõõtmeline, aafrikalik aga mitte. Selgituseks toob ta, et aafrika kultuur on ringjooneline, “tsiviliseeritud” (sic!, lk. 49) kultuuri osalist aga “ümbritsevad täisnurksed ja perspektiivsed vaated” (samas). Võib-olla on probleem minus, aga ma ei hooma päriselt seost. Võib-olla on probleem selles, et ma ei suuda välja mõelda, mida tähendab “täisnurkne vaade”.
Milline peaks olema selle raamatu täiendatud ja parandatud kordustrükk?
Kindlasti paremini liigendatud ja erinevatele teemadele rohkem tähelepanu osutav. Dalíst kõneleb Juske parasjagu väikese päätüki jagu küll, Arcimboldost poole väikese päätüki jagu, kuid Escherit mainib vaid põgusalt (lk. 14) – ometi on Escher vaieldamatult tuntuim graafik illusoorkunstis ja väärinuks raudselt oma päätükki. Annoteeritud albumeid ta loomingust on ju ometi Eestiski saada – säälhulgas juba 80ndate lõpul ilmunud Escher on Escher: Exploring the Infinite, kogumik vanahärra enda tervislikel põhjustel pidamata jäänud loengutest, mis jällegi võiks Juskele olla õpetuseks sellest, kuidas antud teemal õppematerjale koostada (OK, see oli veidi liiga ülbe lause – aga kel võimalus, võrrelge neid kaht raamatut!)
Eraldi päätükk tasuks kirjutada ka kaksipidi piltidest eesti kunstis – Kaljo Põllu ja Priit Pärna näited on ju olemas. Viide Eduard Viiraltile läheb ses raamatus kolinal pange, graafik on esindatud vaid ühe nilbe karikatuuriga, kuigi tema “Põrgu” ju märksa meisterlikumaid näiteid pakub. Peaks siiski tõmbama piiri isiku ja ta kunstiväärtusliku loomingu vahele. Nii nagu suvaline lehenukale sirgeldatud ropp vemmalvärsikene ei saa suureks kirjanduseks ka siis, kui selle on teinud poeta laureatus, nii ei maksa kunstiguru iga tobedat näpuharjutust veel pidada osaks ta kunstipärandist.
Vastamata küsimusi on veelgi. Miks nimetas Roger Penrose ruumiliselt võimatuid kujutisi “võimatuse matemaatikaks” (lk. 14)? Millisel op-kunsti näitusel on inimesed minestanud (lk. 23)? Milliste traditsionaalsete kultuuride muusikas kohtab kuulmisillusioone (lk. 47)? Need on ehk pisiasjad, aga kindlasti ilmestavad üldkäsitlust. Ja miks mitte arendada Arcimboldo stiili ennetanud tundmatu Madalmaade kunstniku viitest (lk. 23) välja terve omaette novell parimate elulugude stiilis? Loojutustamise-annet tundub Juskel siiski olevat – lapsepõlvemälestus raudteerööbaste joonistamisest (lk. 49) on parimate illustreeritud aimeraamatute stiilis. Ehkki tuleb ette ka keelelist kohmakust. Mida arvata väitest “Näiteks sõna “sõim” võib tähendada nii lasteasutust, kellegi kirumist kui ka loomalauda ühte osa” (lk. 47)? Etümoloogiliselt… eks ole. Ning raamatu kokkuvõttes (lk. 57) kisub iga lause jonnakalt omasse suunda.
Ants Juske võib eelneva kriitika pääle solvunud olla, aga tegelikult ma usun, et ta on võimeline antud teemal ka märksa tugevama raamatu kirjutama. Seniks võtkem käesolevat üllitist kui reklaamtreilerit ja nautigem pilte.





Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org