Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Järelehüüe “noorkirjandusele”
Berk Vaher
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:21:18

On aeg tõdeda, et “noorkirjandus” on valmis saanud. Muidugi mitte noorkirjandus üleüldse, vaid autorid, keda selle nimetuse alla viimastel aastatel on koondatud – need, kes kerkisid esile 90ndate lõpul.
Ei ole me enam nii noored ja uued midagi – iga teine on juba mõne kultuuriväljaande toimetaja. Kuid olgu see järelehüüe noorkirjandusele ka hüüdeks uue noorkirjanduse järele.

Rühmituste hargnemine
Autorid iseseisvuvad. Rühmitused, mille järgi noorkirjanikke tuntakse (?), on muutunud üha hägusemaks või faktiliselt lakanud tegutsemast.
Erandiks on Tartu NAK – staatuselt aga pigem korporatsioon kui rühmitus. Praeguse NAKi tegemisi hoiab küll koos mitte väärikas institutsioon, vaid liikmete ehe-vanamoeline kambavaim, mis võimaldab neil ette võtta kõiksugu pööraseid ühisüritusi. Siiski leiavad NAKlaste sooloteosed arvustajailt juba suuremat tunnustust.
NAK on niisiis omamoodi teelahkmel – võib-olla on ka Erakkond, mis on ometigi taas ühe põneva projekti ümber koondumas. Ent TNT lagunes sama kiiresti kui tekkis (ning mullu kevadel suure hurraaga asutatud TNT 2-st pole enam kippu ega kõppu). Ka Tartu netikesksed People&Poetry ja Sulesepad pole oma lehekülgi ammuilma uuendanud.
Veel näivad üsna aktiivselt tegutsevat väiksemad Tallinna kooslused Õigem Valem (mille liikmed ometi ka hoogsalt üsna erinevaid sooloetteasteid teevad) ja viimati “Kaardipaki" üllitanud Näo Kirik (mis erandina on juba tuntud üksikartistide kokkutulek ja tundubki pigem projekti- kui programmipõhisena.) Krüptiline 14NÜ sisaldab vaid kaht aktiivsemat liiget (Paavo Matsin ja Mait Laas), kellele kirjandus pole põhitegevuseks. Ning Aule/Seringu gäng Bahama on nii stiilselt põrandaalune, et mitte jupikestki ei paista enam välja.

Kapseldumine ja meediastambid
Samas on mulje üksteist kiitvast noorautorite klikist visa kaduma – ja tõesti domineerib kirjanduskriitikas umbes kümmekond noorema põlvkonna esindajat, kes on ise ka tegevkirjanikud. Kapseldumistunne pole võõras ka asjaosalistele endile ning süvenev klaustrofoobia põhjustab inetuid nääklusi. Kuid paraku ligikaudu nii vähe ongi inimesi, kes uuema kirjanduse esteetikat kuigivõrdki stambivabalt mõista püüavad (või siis käsitlevad “vastasleeri” nii kanooniliselt, et muudavad stambid nõndagi naeruväärseks.)
Rühmitused – olgu veel praegused või juba hiljutised – ootavad endiselt vabastamist kõrvaltkiibitsejate päälesunnitud meedia-imagotest. Nii kirjutatakse NAKi autoreist sageli ikka kui vemmalvärsipeiareist, kes “laivil on paremad kui raamatus” (ehkki Ruitlase ja Ilvese proosas on tublisti nostalgilist iluotsingut ning ka Märka on kirjutanud siirast lembelüürikat). Nii peetakse Erakkonda endiselt elitaarseks filoloogisektiks, kes “raamatus on paremad kui laivil” (ega vaevu keegi meenutama 1996. aasta lõpul ligi 150 kuulajat kogunud luuleõhtut või aasta hiljem Pärnus sujuvalt sõgedaks tantsupeoks ülekasvanud eeskava.)
Kui kaua peame me iseenda subjektiivsed preestrid olema? Kus on vanemad või nooremad kirjandusloolased, kes 90ndate lõpu kirjandusest adekvaatse pildi annaksid?

Mosaiikvõlv
Üheks põhjuseks, miks 90ndate lõpul kirjandusse tulnuid enamjaolt veel meelsasti (mõtestamis)küpseks ei taheta tunnistada, on harjumuspäraste “suurteoste” puudumine, olgu nendeks siis mammutromaanid või tihedalt läbikomponeeritud luulekogud. Kuid ma usun, et selle perioodi suurteosed sünnivadki mosaiiktehnikas.
Mehis Heinsaar on seni avaldanud lühemaid tekste, “Härra Pauli lugudes” lausa miniatuure, ja ometi juba suurt tunnustust leidnud. Hiram või Aarne Ruben on küll romaani eest loorberipärja pälvinud, Mihkel Samarüütel oma pikemate juttude eest kiita saanud, kuid suuresti eraldiseisvaist temaatilistest üksustest koosnevad needki teosed. Praegune eesti ulme ning ka Matt Barkeri viljeldud pinevus-žanr jällegi kipuvad soosima selgepiirilisi ja vektoriaalseid tekstiloomeprintsiipe, mis ekspansiivsemate narratiivide sündi mõneti takistada võivad.
Ent vähemasti minule on tundunud eriti põnevad ja ärksad just fragmendid luule ja proosa žanride piiril: Valdur Mikita, Aare Pilv, Kalju Kruusa, 14NÜ, Parvel-Vaks-Pihlakas, Kaspar... Just nende ja veel mitme autori erilaadseid tekste adun ma praegusele perioodile olemuslikena; ja just nende julgust harjumuspäraste vestmislaadide murendamisel ja teistsuguste vaimulaadide elujõu tõestamisel pean ma sotsiaalselt olulisemaks kui noortallinlaste tavaarusaama “sotsiaalsusest”.

Mugiv ja ideaalpop
Kaht pärispraegust kirjapruuki tajun kirjandusvooludena – väga võimalik, et hindan üle nii nende olulisust kui sidusust.
Terminiga “mugiv” viitab endale teatav “kiiksuga” fantaasiat ning patafüüsilisi metamorfoose nautlev boheemkond, kes valdavalt koondub Tartu Supilinna, tee- ja Monastõrskaja-õhtutele. Selle kirjanikest esindajad Mehis Heinsaar, Marko Kompus, Lauri Sommer ja Kaspar evivad küll(ap) samavõrd erinevusi kui äraspidiselt vararomantistlikku ühisosa, kuid see ühisosa on siiski märkimisväärselt tugev.
“Ideaalpop” tähistab mänglemist popkultuuri klišeedega ja formaatidega, meelelisuse, efektse kõla ja ekstravagantse stiili taotlemist tekstides – kuid müstilistel, mitte kaubanduslikel eesmärkidel. See määratlus võiks aidata mõista tekste “kirjandusliku neti-plaadifirma" ThePression püsiautoritelt (allakirjutanu, Hiram, Jaak “Jack” Tomberg; lisandumas on ulmetaustaga Tambet Tamm).
Ent miks mitte tõlgendada nõnda ka kunstnik Kiwa proosa- ja luuleloomingut; ning vähemasti Kadri Kõusaare menuromaani “Ego” tehniline teostus on kõrvutatav pigem selle suunaga kui Kenderi ja Rakkega (keda täiesti ekslikult peetakse osaks “noorkirjandusest”, kuigi nende taga on suuresti üks varasem põlvkond ja nad ise ei taha ka hoopiski “noorkirjandusse” kuuluda.) Samas on Kõusaarel ka maagilise realismi ambitsiooni.

Ja edasi?
Päris noorest kirjandusest esilduvad “varjatud ilusa haiguse tüsistused” – neti ja listide pisi-Trubetskyd-Mogučid; ning vast tolles virtuaalses põrandaaluses pettumisest on hoogu saanud “meelelahe” – Hedda ja Priit Kruusi edendatav “hoiakuga” keskvoolu-noorsooproosa.
Lausa uut lainet aga tuleb nähtavasti veel paar hääd aastat oodata. Ja võib-olla üle elada paar aastat kirjanduslikku seisakutki – nagu 90ndate keskel. Ent ka tollel juba peaaegu täiskasvanud eelmisel “noorkirjandusel” on suurimad teosed ikkagi vast veel ilmumas. Osakem neid märgata ja mõtestada.





Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org