Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Elukunst
Berk Vaher
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:21:59

Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik”, tõlk. Maarja Kangro, 216 lk, Huma 2000


Jaan Kross on öelnud, et eestlase iseloomulikumaid jooni on immuunsus ideoloogiate suhtes. Sinnajuurde võiks eestlaste elulugusid lugenult lisada töökultuse, kannatuste väärtustamise ning ka süütunde elunautimisel. Nimetus “elukunstnik” kõlab eestlasele ilmselt halvustavana. Ja ometigi väärib Ishiguro romaani päätegelane imetlust just elukunstnikuna.
Ometigi on vanaldane Masuji Ono jaapani Arnold (Green/Rüütel/Meri) – ehk nagu 90ndate algul siinmail öelda tavatseti, “endine”. Kunagisele ideoloogiale truu inimene, kes uuel, ameerikaliku demokraatia ajal pälvib halvakspanu – ehkki paljugi sellest halvakspanust näib osutuvat Ono enda süümepiinade loodud illusiooniks ning tänased põlvkonnad ei oska talle enam suurt midagi ette heita. Just 90ndate algul võinuks “Hõljuva maailma kunstnik” Eestis eriti päevakajaline olla; kuid on seda kummatigi ka täna, ehk küll juba mõneti muudes aspektides.
Raamatu päälkiri viitabki Ono kahetisele ja ühekssaanud väljaõppele. Kunstnikuna on ta olnud ennekõike ilu teener, tabamas lõbustuskvartali geišade nõtkeid liigutusi, kangaste värve – otsene sotsiaalsus on talle mõnede eksperimentide kiuste ikkagi võõraks jäänud. Ning samas polnud natsionalistlik ideoloogia ja baarides lustimine tema jaoks sugugi vastuolus. Vastupidi, noorpõlves olid need talle ühe ja sama elujoovastuse kaks tahku… ning vanas eas teab ta mõlemate lõppemist pohmeluseks rutiinses argielus. Kummati mõistab vana kunstnik uhke olla tollase elurõõmu üle, olgugi et seetõttu sai tehtud vigu ja tahtmatult oma kaaslastele valugi põhjustatud – ja suudab leida sisemise rahu.
See rahu on seda väärtuslikum, et kunstnik on kogenud oma omaste-tuttavate paratamatut piiratust, iseendagi mälu petlikkust. Sündmusi on teoses õigupoolest vähe – valdavalt kajastab vana kunstnik nende eel- ja järellugusid, muutes teemat just millegi kunagijuhtumise eel ja naastes hiljem juba sündmusejärgse olukorra juurde. Ning sageli polegi selge, kes õigupoolest mida tegi või ütles… Inimlikud vead on nii sarnased, mälestused sulavad kokku aistinguiks. Nii näiteks kordub põlemise lõhn – kui isa keeluks poja kunstihuvile põletab ta maalid; kui õpetaja põletab õpilase maalid, kui too ikkagi puhtast estetismist taganeb ja agulist inspiratsiooni ammutab; kui sõjaväelased põletavad “ebapatriootlike” kunstnike töid…
Suurbritannias resideeruv jaapanlane Kazuo Ishiguro on romaani loonudki vana mehe pihtimusena, tema järelduste otsest sõnastamist kartmata. Ühtlasi lausa kirjutades teksti sisse eelduse, et lugeja/kuulaja viibib hetkel jutustajaga ühises kultuuriruumis, suudab hõlpsasti Ono kodulinna parke ja tänavaid ette kujutada. Või siis avastab, et suutmatus olustikulisi detaile hoomata ei takistagi kuigivõrd loo enese vastuvõttu.
Too linnaruum ise koosneb hävinud või teostamatajäänud või ümberehitatud kujutlustest; oluline on vanale kunstnikule olnud tahta midagi seniolematut, pühenduda millelegi – kasvõi vaid joomasele ööle geiša või uut mõtteviisi kujundava sõpruskonna seltsis. Ehkki “hommikuks” on võlu lahtunud, geiša järgmisi kliente ootamas, ideoloogia kuritegelikuks kuulutatud – ning elukunstnik ise kannatamatute laste ja lapselaste nöökida olev ja käsilaiutav vanaisa.
Kõik olnu on kummati meeldejääv tõestus kunstina elatud elust – tõestus, mida arglikel konformistidel ja ettevaatlikel argikodanikel ette näidata pole… või on väikselt ja vaevaderohkelt.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org