Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Meie võimalikud maailmad
Berk Vaher
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:22:49

Eskapistliku noortekirjanduse suhestumisest ühiskondlike probleemidega

Tänavu on päris tavatul hulgal eesti keeles ilmunud realistlikke ja naturalistlikke teoseid lääne noortekirjandusest – vast kõmulisimaina Martin Amise “Surnud lapsed” ja Melvin Burgessi “Saast”. Meediahuvi ilmsesti seondub tänapäeva karskusliikumisega – narkovastase võitlusega. Millesse neid teoseid lülitatakse kui eeldatavasti hoiatuslikke. Ehkki nad ei pruugi sugugi siinses kolekirjanduslikus kontekstis säärastena tööle hakata.
Briti (või mistahes teise kultuuriruumi) kirjanduslik künism või minnalaskmine ei ole samased eesti näiliste ekvivalentidega. Ega ole ka viited narkoprobleemidele. Eriti just briti kirjandus on oma säärastes avaldumistes siiski aina olnud karmi ideoloogia karm kriitika. Ehk ühiskondlik süüdistaja, kes tõestab, et uljas riiklik paatos ei ole suutnud endale allutatud indiviide tugevdada, vaid on neid drastiliselt nõrgendanud. Seda süüdistajapoosi võib leida nii Amise kui Burgessi nägemustes (post)thatcheristlikust Britanniast. Ning nõnda kui thatcherism on tagasiviidatav viktoriaanlusele, on ka thatcherismi kriitika juured viktoriaanluse kriitikas. Vähemasti Burgess ongi end meelsasti kõrvutanud Charles Dickensiga.
Eestis mõjub säärane naturalistlik kirjandusdiskursus aga paratamatult maaslamaja suskimisena. Või pussitatu vedelema jätmisena. Ega ole usutav brittide kombel vääraksosutunud lahenduskäikude kritiseerimisena, sest mingeid pikemaperspektiivilisi ja ideoloogiliselt sidusaid lahendusi sotsiaalsetele probleemidele pole meil veel õieti jõudnud ollagi.
Kodumaine ning ka siinsesse konteksti tähendusrikka köhatusega siiratud kolekirjandus tekitab päämiselt kolme liiki ebaadekvaatseid reaktsioone:
1) marginaalsuses kibestunud indiviidi hõlpus samastumine tegelastega ja sellest tulenev nukker rahulolu, ülendus alanduses (nt. Berit Selbergi oodid eluläheduslastele).
2) intellektuaalselt mõjuka, kuid sotsiaalpoliitiliselt võimetu indiviidi kramplik-süümeline empaatia, osutamine asendusvõttena lahenduse asemel (nt. Märt Väljataga väidetavasti rortiaanlik ja samas üsna kitsa diapasooniga “teistsuguste elutunnetuste” otsimine ja rõhutamine kirjanduses).
3) eskapistliku indiviidi vastikustunne ja süvenev distantseerumine kergendustundes, et ise ei olda tegelastega sarnane (nt. minu enda esmane ja muidugi ülbelt põgus reaktsioon kolekirjandusele).
Ükski neist reaktsioonidest ei vii tegelike lahenduste otsimisele, kui indiviid ei hakka neid kõrvalt vaatama, antud kultuuriruumi kontekstis ja selle ideoloogilise võimekusega suhestuvalt analüüsima. Tihkamata kõnelda kahe esimesena mainitud reaktsiooni võimalikest positiivsetest programmiarendustest, keskendun siin kolmandale – eskapismi suhestumisvõimalusele sotsiaalsete probleemidega.
Väärib jällegi märkimist, et eskapism oli nii viktoriaanliku kui thatcheristliku briti kultuuri üks põhihoovusi – ideoloogiat hiljukesi ümberkujundav jõud. See oli indiviidi mäss nurjuvate ametlike lahenduste vastu, kuid mitte lammutamine – vaid loov mäss, aktiivne teistsuguse meie-maailma otsimine. Ning nii nagu künism ja minnalaskmine eesti kirjanduses on ju õigupoolest pärandus sovjetlikust kultuuriruumist, nii arenes tollele ideoloogiale vastuseks ka Eestis fantasmagoorsem tõeluskäsitlus. Tänapäeval avaldub see muuhulgas keskealistegi nostalgiliste tagasivaadetena nii siinsele kui imporditud lastekirjandusele (nt. “Naksitrallid” ja Tolkieni “Kääbik”).
See taust selgitab tublisti Harry Potteri-fenomeni nii post-thatcheristlikus Britannias kui ka endiselt postsovjetlikus ja samas eurorangust pelgavas Eestis. Kuid Harry Potterist on kirjutatud küllalt; siinkohal tahaksin tähelepanu juhtida sel aastal eestikeelseina ilmunud postviktoriaanlikele võluraamatutele – Edith Nesbiti “Viis last ja tema” ja “Fööniks ja vaip” (Härmametsa talu kirjastus).
Nesbit kuulus küll sajanditaguse Britannia sotsialistlikku kontrakultuuri, kuid ta tekstid kuuluvad kummati pigem “vana hää Inglismaa” arkaadilis-muinasjutulisse diskursusesse. Lewis Carrolli teostega on ta raamatutel märksa enam ühist kui Dickensi omadega, ehkki Carrollist on Nesbit siiski tublisti maisem. Ka mõjub Nesbit oma sagedases teravmeelses metafiktsiooni põikamises märksa vähem ideoloogilisena kui realism ja naturalism seda eales suudavad (“lihtsate inimeste tegelik elu” on üks mõjusamaid ideoloogilisi konstrukte; iga kuitahes siirameelselt selle kujutamisele pretendeerija asetab end jäika positsiooni alluvate ja võimustruktuuride vahel, kuna ju determineerib, kuidas need teineteist näevad).
Olukorrad, millesse viis last neis kahes raamatus satuvad, on ühtaegu muhedalt argimängulised ja samas abstraktsed-allegoorilised. Lapsed avastavad võimaluse reaalsust mõneks ajaks maagiliselt muuta (liivahaldja ja teises raamatus vaibast leitud fööniksi kaudu), mispääle katsetavad rea esmavajaduste kiirrahuldamist; nõnda modelleerivad ühiskondlikke sõlmolukordi ja avastavad kirvetöiste lahenduste kõlbmatuse. Esmamainitud teoses näiteks muutudes kauneiks kui päev, minetavad nad omaste armastuse; rohkesti raha saades äratavad kõikjal umbusku; lennata osates hakkavad hõlpsasti varastama jne. “Fööniksis ja vaibas” aga juba võivad nad kanduda teistesse kultuuriruumidesse, suhestuda säälsega, tegelda omamoodi empiirilise komparativistikaga. Läbi sääraste katsete jõutaksegi aga komplekssemate seoste ja arenguvõimaluste tajumise lävele. Mistõttu mulle tundubki, et nood kauged ja ammused raamatud taasilmusid praegu väga õigel ajal ja õiges kohas. (Ehkki säärane metamaagiline-mänglev-modelleeriv kirjandusdiskursus on tänases Eestis samuti välja kujunemas – nimetagem Martin Paani ja Valdur Mikitat. Ma ei välista, et ka siinkirjutaja “Pilved asfaldile” võib säärasele tõlgendusskeemile vastu tulla).
Naastes lõpetuseks päevakajalise narkotemaatika juurde – viktoriaanliku taustaga eskapistlikust diskursusest idaneb intrigeeriv väljakutse. On saanud teatavaks, kuivõrd laialdane oli viktoriaanlikus Britannias laste rahustamine opiaatidega; ning selle praktika mõju tollase lastemaailma imelisusele on vägagi tõenäoline. Kuid siis on ka Amise ja Burgessi kirjeldatud narkoorjuses noorsugu tollase haldjailma sünkpohmaklik varjukülg? Võib-olla; kuid sellele varjuküljele osutamine ei asenda narkootikume – mis juba iseenesest on olnud aseaine, eskapismi nõrgem, järeleandvam, minnalaskvam variant. Võimalus pageda masinühiskonna eest Arkaadiasse, selmet Arkaadiat industriaalsuse vaimu ja keha elujõuna tõestada. Lapsed suudavad haldjaid ja võluolevusi näha kahtlemata ka ilma narkootikumideta, ja just säärased fantaasiamaailmu esile manavad raamatud säilitavad selle võime noortes ja täiskasvanuis. Siis ehk ka tagavad selle võime rakendumise argiilma, avarameelsemate lahenduste loomisena igapäevaprobleemidele.



(Võimalikku materjali pildiallkirjaks:
“…ja nad küsiksid astmelist tulumaksu, vanaaegseid pensione, meessoo valimisõigust ja vaba keskharidust, ning muid igavaid asju nagu need; ja saaksid need ja hoiaksid neid ning kogu maailm keerataks peapeale…” vestab lahkuv liivahaldjas Psammead lastele täiskasvanuist raamatus “Viis last ja tema”. Et kummati naasta “Fööniksis ja vaibas”. Ilmumas on ka triloogia kolmas teos, “Lugu amuletist”.)


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org