Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Pickwick laboris. Kahekõne üheetendusest.
by khan
Thursday 3 April 2003 - 23:25:17

Berk Vaher, kriitik/TÜ inglise keele ja kirjanduse lektor
Jaak Tomberg, lugude jutustaja/ TÜ inglise keele ja kirjanduse kuulaja

Brian D. Barnes Ühe-mehe-teater “The Pickwickians at Manor Farm”, Charles Dickensi romaani “Pickwick klubi paberid” ainetel. Projekt Lendav Hollandlane, Tartu Lasteteatri majas 20. oktoobril 2000.

BV: Teatrilaboratooriumi esimene katse andis vägagi vahvaid tulemusi, kuna lähtus põnevatest eeldustest. Kõigepäält Charles Dickensi tekst, mis pärineb briti Victoria-ajastu algusest. Ja viktoriaanlus on üha ilmsemalt vähemalt briti mõjupiirkonda jääva popkultuuri mõjukaim allhoovus; ka kogu millenniaalne küber-esteetika on sellele tagasiviidatav. Ka laboratooriumi tulevane debüüt-omaproduktsioon “Alice Imedemaal” markeerib sedasinast seost. Eesti kontekstis vast veelgi tähenduslikum on, et “Manor Farm” on monoetendus – minimaalsete rekvisiitidega, maksimaalse näitlejameisterlikkuse test. Ruumis, mille ülevõtjaid on nii sageli süüdistatud elusnäitleja alaväärtustamises ja kõrvalejätmises. See avalöök aga tõestas vägagi jõuliselt vastupidist. Ning ühtlasi oli avalöök tehtud maailmanime poolt – nii et laboratoorium on algusest pääle globaalse haardega.
JT: Laboratoorium sõna otseses mõttes. Lisaks protsessile, mis toimus laval, võisid teatrikülastajad sisenedes täheldada ka ühe teise protsessi kohalolu. Teatrimaja regeneratsiooniprotsessi kohalolu. Fuajees juttu vestva rahva kõrval olid siiralt aktsioonis remondimehed, ajades seismajäänud hooneskeletile uut liha luudele. Kogunev publik ajas juttu, remondimehed tegid tööd. Ma küll ei tabanud ära teiste inimeste suhtumist sellisesse kooseksistentsi, aga mind see ei häirinud. Viie sekundi jooksul sain aru, et see on suhtumise küsimus. Siin ei oldud lohakusest jalgu jäädud või hiljaks jäädud – siin tehti tööd. Rahulikult, ilma kiirustamata. See oli laboratoorne protsess, mis jäi kedagi häirimatult kestma ka peale etenduse algust. Mingil hetkel hakkas tekkima kahtlus, kas nad mitte meelega seal lae all ei askelda, markeerides iseenesest sihilikult kogu algava teatrilaboratooriumi ettevõtmise iseloomu.
BV: Tõepoolest, etendusele andis lisa-aura too kontrast justkui aina alles valmiva ruumi ja nii ilmselt lõpetatud sisu vahel. “Lõpetatud” aga ingliskeelse vastega “complete(d)” – siis hoopiski mitte “surnud”, vaid “omas vallas täiuseni viidud”. Ning seesinane kontrast juba tähistab ka uut lähenemist teatrile: Genette’ilikku tähelepanu peritekstile ehk siis kogu teatri interjööri viimist vastavusse või kõnekasse vastandusse laval toimuvaga. Mitte et seda (Eestiski) tehtud poleks – kuid enamasti ju minnakse teatrihoonest hoopiski välja, alternatiivseid ruume otsima (nagu praegugi Mati Unt oma Bachelardi-tõlgendusega). Teatrihoone interjööri muundamist iga etenduse tarvis aga küllap peetakse liialt kulukaks (kui selle pääle üleüldse tullaksegi). Ja samas ei pruugi ju kulda ja karda kokku kuhjata. Brian D. Barnesi ja laboratooriumi suhestumise tagas lisaks loovale kontrastile ju ka esteetiline vastavus – olukorra ärakasutamine, atmosfääri loomine lihtsaimate vahenditega. Toosinane brikolöörinutikus, mida kõige kiitvamal kombel hiljuti nimetasin “kooliteaterlikuks” ja mida kuuldavasti Vanemuise “Lendava Laeva” trupp kurioosselt kummati laituseks arvas, olles ometigi ise just äsja taotlenud “lastetüki” rehabiliteerimist! Aga käibetõde “pole kergeid ˛anre, on kerged tegijad” tõesti kehtib: ja Brian D. Barnes tõestas, et lõbusa loo vestmine nõuab tegelikult n.-ö. kõrgemat pilotaa˛i.
JT: Jutustajaroll, kümmekond teineteisest ilma vaevata eristatavat tegelast, samapalju aktsente ja kõnemaneere, terve meri erinevaid intonatsioone ja kehakeeli igaühes neist ning tegelaste veenev vahetumine meeletul kiirusel – selle kõige pakub välja üks Barnes. Kuuekümne üheksa aastane Barnes. Lõputud arusaadavaks vormiks kujundatud ümberkehastumised. Ta seostub kergesti keskaja storytelleri/bardiga. Meenusid siinkandis peamiselt fantasy ja rollimängude läbi ajaloost tänapäeva imbunud klassikalised kohtumised mõnes väikeküla kõrtsis, kus bardil jutuvestjana oli õhtut täites kohustuslik roll. Mees tuleb lavale ja hakkab lugu jutustama. Ning kõik kuulavad teda, miski ei peata teda peale tema enda.
BV: Säärane bardi-kuju on võib-olla vägevaim subkultuurne arhetüüp, ulatudes tagasi mütoloogilise tricksterini. Meenutagem Näitlejat kultusnäidendis ja –filmis “Rosencrantz and Guildenstern are Dead”! Ning kõneldes viktoriaanlikust näitekunstist kui “vanast koolist”, tasub ometi teada ka, et tol ajastul oli näitleja alternatiivse popkultuuri juhtfiguur, kuivõrd inglise teater oli tolleks ajaks üle elanud mitmeid riiklikke/kiriklikke repressioone. Näitleja oli kui maag – inimene, kes suudab kõike. Tänapäeva kontekstis võib säärane jutuvestja kasutada ka tipptehnoloogiat – kuid vajadusel saab ta kohemaid hakkama täiesti ilma. Samavõrd võib ta tulihingeliselt esitada mistahes esteetikat või ideoloogiat, et see siis aga endalt maskina heita. Ma ei tea, kas Eesti ühiskond üldse säärase näitlejakuju tekkeks valmis on; ning küllap on see idealiseeritud ettekujutus, millele vast isegi Brian D. Barnes ei vasta (ma ei arva, et ta päriselt aru sai, kui Andrus Laansalu talle küberpunkist kõneles!). Küll aga on ilmne too pädevusparemus aktsentide ja dialektide osas – samas kui see isegi vanema põlve lihtinglaste seas suhteliselt levinud on, siis kui palju on Eestis laialdase dialektipagasiga näitlejaidki?
JT: Loo jutustamise kõrval – või õigemini, selle loo jutustamise tulemusena – hakkas saalis aja möödudes järjest enam toimuma veel üks protsess. Näitleja ümber tekkis pidevalt üha uusi reaalsusi. Lavakujundus tegi ennast ise. Tegelikkuses eksisteeris seal küll vaid laud ja kolm erinevat tooli, aga need toolid ja laud olid üksnes näitleja vahendid mitmesugusteks füüsilisteks lahendusteks. Nad ei toetanud loo visuaalset usutavust, vaid näitleja mugavust ümberpaiknemiseks ruumis. Liikumine läbi erinevate imaginaarsete situatsioonide tekitas vaataja peas näitleja lähiruumi automaatselt mitmeid vähemalt sama reaalselt tajutavaid objekte või kujutluspilte – silme ette kerkisid terved toad või aasad koos hobustega ja taamal söövate lehmadega. Peaaegu tühi ruum tuli Barnesile teadlikult kasuks. Ning ehkki vaataja (või Barnes) ei pruugi seda aktiivselt teadvustada, on tema näitlemismeetodi ümber asetsev atmosfäär üks tõsiseltvõetatavamaid virtuaalse reaalsuse vorme.
BV: Ning kui vaatajad etenduse lõppedes saalist lahkusid, võisid nad tunnistada – peaaegu – valmis fuajeed. Remondimehed olid läinud, ehituspraht oli kadunud… Justkui oleks seesinane Brian D. Barnesi optimaalne lavaruumis ümberpaiknemine ühtlasi korrastanud ja arendanud kogu teatri interjööri. Ja eks see nii olnudki?


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 27 Jul : 18:38
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 20:30
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:14
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:44
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 16 Aug : 6:16
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org