Siinkirjutaja võtab järgnevas bakalaureusetöös ülesandeks retseptsiooni põhjal esile tuua erinevaid võimalikke lähenemisi Toomas Raudami proosa struktuuridünaamikale ning nende erinevate vaatepunktide kui lugemiskogemuste konkretiseeringute abil visandada üks võimalik raudamliku tekstistruktuuri kaardistus.

Me ei taha oma isiklikku suhet kirjaniku loominguga sulgeda enam või vähem piiratud, enam või vähem ühekülgsete teooriate raamistikku, kuid oleme siiski sunnitud võõraid suhtumisi ajutiselt omaks võttes neid lühidalt refereerima ja mõne kohase teooria kaasabil oma äratundmise järgi edasi arendama, kuni punktini, kus need suhtumised kohtuvad või ei kohtu.

Töö lugejalt ei eeldata samuti töös esitatavate väidete üks-ühest omaksvõttu, vaid üksnes teoreetiliste sissevaadetega kaasaminemist, et nende varal oma arusaamu vajaduse korral täiendada. Tegemist on ühe võimaliku Raudami proosa tõlgendusega, mis ei välista teisi tõlgendusi teiste diskursuste raames.

Esitame hüpoteesi, mille kohaselt suurem osa arvustajaid osutavad oma kirjutistes, enamasti ise seda teadvustamata, liikumistele maagilise või müstilise substantsiaalsuse poole Raudami tekstides; samuti osutab nende liikumiste tähtsusele oma loomingus kaudselt ka autor ise. Need kaks erineval moel substantsi otsivat suundumust on rakendatava kontseptsiooni raames – nagu selle oma raamatus “Maagiline müstiline keel” on esitanud Jaan Undusk – ühtlasi Raudami teksti struktuuridünaamika põhitelgedeks. Püüame oma uurimuses selgitada, kas ja miks sobib just Toomas Raudami looming Unduski keelekäsitluse heaks, kui mitte kõige paremaks näitlikustajaks.

Raudami proosa oleme valinud uuritavaks, olles enne Raudami tekstidesse süüvimist tutvunud Jaan Unduski kirjandusliku ja teadusliku loominguga – siinkirjutaja puhul on Raudami lugemine ning mõistmine lähtunud Unduski teooriast. Soovime oma tööga selgitada, kas tajutud viibe Unduski traktaatidelt Raudami kirjutistele omab ka reaalsemat, väljendusse toodavat alust või mitte.

Undusk ise oma esseekogumikus Raudami nime ei maini. Oletame, et see mainimatus on tingitud Unduski teadlikust suunitlusest keskenduda oma teooria näitlikustamisel selle teooria kehtivuse suhtes marginaalsematele autoritele (Smuul, Jaks, Saarsen jt) ja mitte Raudami loomingu oma teoreetilisse käsitlusse sobivuse ignoreerimisest: näiteks Smuuli stalinistlike luuletuste müstilise poeesia valda kuulumise tõestamine on tundunud Unduskile ilmselt huvipakkuvam kui mõne selgelt metafüüsilisi nägemusi või gnoseoloogilisi küsimusi oma loomingus esikohale seadva kirjaniku tekstide “musta tööna” näiv eritlemine – milleks rääkida sellest, mis (teadjaile) ise enda eest räägib?

Püüame siiski “Unduski asemel” Raudami tekstidest Unduski kontseptsioonide valguses kõneleda – kuna Raudami looming vajab siinkirjutaja arvates ka sellise nurga alt tutvustamist. Samuti vajavad seda need lugejad, keda Raudami kirjutised küll intuitiivselt paeluvad, kuid kes hoiduvad Raudami tekstimaailma põhjalikumalt süvenemast, olemata kursis Unduski või Unduski omale sarnaste teooriatega ning leidmata seetõttu mõistlikku seletust mitmetele Raudami lugemist raskendavatele tekstinähtustele. Parajal määral ebaselgust võib mõnes inimeses huvi küll suurendada, kuid enamasti – ja nii ka Raudami raamatute puhul – ei taheta kaasa mängida mängu, mille reeglitest midagi ei teata.

Töö sekundaarse funktsioonina on silmas peetud Toomas Raudami loomingu olulisuse teadvustamisele kaasa aitamist eesti kirjandusruumis ning Raudami tekstide kirjandusareaali perifeeriast tsentri poole nihutamist eeskätt akadeemilisema ringkonna silmis; Raudami loomingut on siiani käsitlenud teadaolevalt vaid kaks ülikooliuurimust: Tallinna Pedagoogikaülikoolis Heli Männiste diplomitöö “Toomas Raudam ja “uus romaan”” (1994) ning Tartu Ülikoolis vaid üks proseminaritöö (Parts 1998).

Siinkirjutaja arvates on Raudami belletristikal kõik eeldused kuulumaks Eesti nüüdisaja kirjandusuurijate tähelepanu keskmesse, eeskätt eesti kirjanduses harvaesineva tekstuaalse paljukihilisuse, emotsionaalse intensiivsuse ja eetilise sõnumi sügavuse tõttu.

Ühtlasi võib käesoleva töö keskendumist kirjaniku loomingu asemel loomingu retseptsioonile käsitada ühelt poolt tunnustusena nende väheste arvustuste autoritele, kes on üldise mahavaikimise kiuste söandanud oma lugemismuljeid avalikult jutuks võtta. Teisalt võib siin siiski näha ka veidi iroonilist vihjet ühe Eesti tänapäeva tähtsama ja erudeerituma kirjaniku mastaapse loomingu retseptsiooni suhtelisele olematusele resp kesisusele. (Näiteks Jaanus Adamson on Raudamit nimetanud “kõige essentsiaalsemaks proosakirjanikuks” (Lindroos, Adamson 2002).)

Bakalaureusetöö põhineb osaliselt siinkirjutaja seminaritööl ja koosneb kaheksast peatükist, millest kaks esimest on sissejuhatava laadiga, tutvustades töö lähtepunkte. Ülejäänud kuues peatükis analüüsime järk-järgult uusi mõisteid sisse tuues nende mõistete kaudu Raudami kirjutuse struktuuridünaamikaga seotud aspekte ning esitame järeldused koondatuna viimasele peatükile järgnevasse kokkuvõttesse.

Toome siin veel kohe ära ka tekstis esinevad lühendid, mida oleme kasutanud Raudami raamatutest kõneldes ja neile viidates:

IL – “Igavene linn” (Raudam 1988)

MKS – “Muusika kuum sai” (Raudam 1996)

EE – “Elus enesetapja” (Raudam 1998)

MM – “Minu Mina” (Raudam 1998)

MKN – “Miks Kafka nuttis?” (Raudam 2000)

J – “Jaa” (Raudam 2000)

JK – “Jaak Kino, Kino-Mati ja teised” (Raudam 2001)

SPV – “Saint-Prousti vastu” (Raudam 2002)

1. ptk. Struktuuridünaamikast

1.1. Struktuuridünaamika olulisus

Miks oleme oma töös keskendunud just teksti struktuuridünaamika mõistele? Dünaamilisuse tähtsustamist õigustab ehk kõige paremini Raudami proosa stiil ise, mille hiljem detailsemalt vaatluse alla võtame.

Ka retseptsioon on mitmel pool välja toonud Raudami proosa keelekesksusega seotud nõudlikkust lugejale. Näiteks: “Kardetakse, et keelekesksus on igav või et see nõuab lugejalt liiga palju (kui palju on maailmas neid, kes «Finnegans Wake’i» läbi loeksid jne). Samas tekitab läbitungimatus respekti ega luba vähemalt öelda, et tekst oleks kergekaaluline” (Krull 1999).

Siinkirjutaja meelest ei nõua Raudami proosa siiski lugejalt “läbitungimist”, vaid üksnes head tähelepanuvõimet ja maksimaalset loomingulist kaasaelamist. Sellisena vastandub Raudami tekst ainuüksi lugeja ootuse rahuldamisele suunatud tekstitüüpidele.

Wolfgang Iseri järgi “igasugune kinnitav mõju – mida me implitsiitselt nõuame seletavatelt /expository/ tekstidelt, kui viitame objektidele, mida nad on mõeldud esildama – on kirjandustekstis defekt” (Iser 1990: 2095). Tõeliselt kirjanduslikus tekstis toimub ootuste pidev teisendamine, mis on ka lugejas järgneva vastu tekkiva huvi põhjuseks (Iser 1990: 2095).

Nõnda pole ka Raudami proosas miski ühene, palju on lugejale fantaseerimiseks põhjust andvaid väljajätte, põiminguid, üldistavaid väiteid jms. Lugeja ootusi võidakse teisendada mitmeid kordi ühe lause lugemise jooksul. Iser tsiteerib Roman Ingardenit, kelle arvates ainult selliste väljajättude kaudu, mis annavad lugejale võimaluse tuua mängu enda seoseloomisvõime, omandabki lugu dünaamilisuse (Iser 1990: 2097).

Sellisel juhul on tekstidünaamika aluseks teoste kunstiline struktuur ning struktuuri ei saa dünaamikast lahutada. Rõhutades sõna ‘struktuuridünaamika’ esimest poolt, rõhutame ühtlasi autori osa teose loojana, teose fikseerijana teatavasse algvormi, millest lähtuvad lugejate subjektiivsemad kokkupuuted teosega, teose teisenev aktualiseerumine lugeja teadvuses ehk teose dünaamiline aspekt.

1.2. Struktuuridünaamika mõiste

Iser mõistab selle dünaamilisuse all ilmselt lugeja lugemisaktiivsust kogu selle keerukuses, kui “teatavat perspektiivide, eelintentsioonide, mälestuste kaleidoskoopi” (Iser 1990: 2096). Meie püüame oma uurimuses keskenduda aga erinevalt Iserist mitte selle lugemisaktiivsuse üldistele tekkefaktoritele ja lugemisprotsessi kui sellise kirjeldusele, vaid Raudami teoste süvastruktuuris eksisteerivatele ja nendele vastavate lugemisprotsessi eripäradega seotud joontele, mis on tihedalt seotud just Raudamile eripärase keelekeskse kirjutuslaadiga.

Roman Ingarden, kes esindab fenomenoloogilist kunstiteooriat, vastandab kirjandusteksti struktuuri tema konkretiseerimise (konkretisieren) võimalikele viisidele (Ingarden 1968: 49jj). Siinses käsitluses püütakse aga iseloomustada neid tekstistruktuuri omadusi, mis on välja toodud ka konkretiseeringutes – tekstistruktuuri neid jõujooni, mis tulevad esile eeskätt tekstile reageerimisel, kuid jäävad potentsiaalsetena olemasolevaks ka algses kirjandustekstis endas.

Just teose virtuaalsus tekitab tema dünaamilise olemuse, ja see on omakorda eeltingimus toimele, mille teos esile kutsub. Mudelite ja “skemaatiliste kujutusviiside” üksteisega suhestamiseks mitmesuguseid teksti pakutud perspektiive kasutades käivitab lugeja teose, ja selle protsessi tulemusena reaktsioonid temas eneses lõpuks ärkavadki. Nõnda sunnib lugemine kirjandusteost avama oma seesmist dünaamilist loomust.
Iser 1990: 2091

Kirjandusteose dünaamilisus, millest Iser räägib, kattub üldjoontes käesolevas töös kasutatava kirjandusteose struktuuridünaamika mõistega.

Iseri jaoks on see dünaamika olemas vaid teose virtuaalses mõõtmes, mis sünnib lugeja loometegevuse tulemusel kirjandusteksti vastuvõtmisel (Iser 1990: 2096). Ent lugeja loominguline tekstitajumine on ikkagi kausaalselt põhjustatud autori loometegevusest, kusjuures autori ja lugeja kogemuse vahendajaks jääb üks ja sama tekst.

Küsimus, kas tekstis endas on mainitud virtuaalse mõõtme alged olemas, sarnaneb filosoofilisele küsimusele, kas välismaailma objektid on olemas sellal, kui inimene neid ei tunneta. Seetõttu oletame, et struktuuridünaamikat võib üldjoontes siiski kirjeldada kui tekstis eneses toimuvat dünaamikat juhul, kui seejuures vaikimisi eeldame, et autoris ja lugejas toimuvatel sama tekstiga seotud loovprotsessidel on olulisi ühtelangevusi. Narratiivi mõistevälja on traditsiooniliselt jäänud nii lugu ise kui ka narratsioon, jutustamine (Sutrop, 1996: 293) – siinses töös keskendume rohkem narratiivi narratsioonilisele küljele.

Me uurime Raudami teksti struktuuridünaamikat, pidades silmas ainult neid protsesse, mis sünnivad inimlikul kokkupuutel tekstiga, kuid millele on olemas ka teksti enda eripärast tingitud reaalne alus teksti sees. See tähendab: kui mõne lugeja jaoks omab täpselt samasuguseid spetsiifilisi mõjuaspekte üks Raudami jutustus ning näiteks mõni 19. sajandi populaarteaduslik broðüür, siis neid mõjuaspekte me käesolevas käsitluses ei loe iseloomulikuks Raudami jutustuse struktuuridünaamikale.

Kuivõrd Raudami teosed on üsnagi autorikesksed nii sisult kui vormilt, siis peavad lugeja ja autori kujutlusvõimed, selleks et lugeja autori intentsioone adekvaatselt mõistaks, tekstiga kohtuma üksteisega kattuvatel aladel ja sellele alale peavad jääma ka teksti strukturaalse dünaamika peamised jõujooned. Meie uurimegi neid jõujooni ühelt poolt lugejate-arvustajate ja teisalt autori kui kirjutaja-lugeja enda kaasabiga.

1.3 Retseptsiooni ja struktuuridünaamika seos

Siinset lähenemist ei tohiks pidada puhtalt fenomenoloogia või retseptsiooniesteetika valda kuuluvaks – Raudami tekste valgustatakse küll arvustuste kaudu, kuid arvustused on vaid abivahendeiks, mis loodetavasti aitavad lähtetekstide olemust avada. Pidades silmas hermeneutikute poolt tõstatatud vajadust vaadelda asju nende konkreetses olemises, püüame järgnevalt tekste vaadelda nende konkreetsetes avaldumistes (mis on fikseeritud arvustuste vormi) konkreetsetele isiksustele.

Kriitikute vaatlusobjekt on vahetult kirjandusteksti struktuuridünaamika, kuivõrd kõnealune dünaamilisus, nagu eelmises alapeatükis selgitasime, on eelkõige seotud lugejas toimuvate loovprotsessidega teksti tajumisel. Eeldame, et arvustaja kirjeldab peamiselt oma lugemiskogemust ja mitte loetud teksti kui mingit objektiivset reaalsust. Niisiis on arvustuste näol tegu struktuuridünaamika kirjelduste fikseeringutega valmis kujul – kirjaniku enese tekst valgustab aga struktuuridünaamikat üksnes sel määral, kuivõrd tekst peegeldab teksti loomise protsessi.

Retseptsiooniesteetika vaatekohalt on kirjandusteos mõistetav teose ja lugeja jätkuva dialoogi taustal. Seda vaatekohta küll arvesse võttes püütakse käesolevas bakalaureusetöös siiski Raudami loomingule läheneda pigem nõnda, nagu Martin Heidegger püüab mõista jalanõude asisust Van Goghi maali abil (Heidegger 2002: 29).

“Kuid on’s teos millalgi ise-endana ligipääsetav? Et see võiks õnnestuda, selleks oleks tarvis teos välja tuua kõigist tõmbeist säärasele, mis on muu kui ta ise, laskmaks tal üksnes enda jaoks endal lasuda.” (Heidegger 2002: 37)

2. ptk. Ülevaatlikult Raudami-diskursusest

2.1. Raudami loomingu lühiülevaade

Toomas Raudam (sündinud 1947) on tänaseks eraldi raamatutena avaldanud teadaolevalt kaksteist, enamasti jutte, aga ka näidendeid ja filmistsenaariume sisaldavat teost – esimene neist “Anti jutud” (1983) ja viimane “Saint-Prousti vastu” (2002), lisaks valiku kultuurikriitikat “Minu mina” (1998). Esimene raamat ilmus küll 1983. aastal, kuid proosat on Raudam avaldanud tegelikult alates 1960. aastatest. Siiski kuulub ta pigem nn seitsmekümnendate põlvkonda, kus põlvkonnatunnetus pole enam nii määrav kui näiteks kuuekümnendail.

Olulisemateks loomingulaadi mõjutajateks on Raudami puhul modernistliku proosaklassika eeskujud - eriti inglise ja angloameerika modernistid (kuigi oma viimases raamatus manifesteerib ta oma suurima kirjandusliku kiindumusena hoopis Prousti, lisaks on välja toonud kirjanduslike eeskujudena veel näiteks Lewis Carrollit, Vladimir Nabokovit), kelle teoseid hakkas Raudam süvitsi uurima ülikooli ajal inglise filoloogiat õppides.

Raudami kirjanduslikke eeskujusid ühendab teatav “elust väljalülitumise soov” (MKN: 7), mis, tingitult tõenäoliselt madalast valulävest, on seotud nende kirjanike eriomaste, enamasti keele- ja kirjanduskesksete loomelaadidega. Elust kirjutamine tähendab Raudamigi jaoks kõige enam valust kirjutamist; elu ja valu on Raudami loomingus väga olulised, kohati kattuvad, kohati vastanduvad ning teineteist tühistavad mõisted. Siiski kirjutab Raudam enamasti “suure sisemise lustiga”, traagika jääb Raudami tekstides tihti alla koomikale.

Ka ingliskeelse kaasaegse (ja vanema - blues) muusika kuulamise jälgi on mitmel pool Raudami kirjutatus nii kaudselt kui otseselt leida, mis tema põlvkonna kirjanike puhul mõjub suhteliselt silmatorkava, justkui ajast ees käiva erandina – nooremate autorite puhul kujuneb angloameerika kultuuri, eriti muusika osatähtsus järjest harilikumaks, peaaegu normiks. Peale kirjanduslike vihjete esineb Raudami äärmiselt intertekstuaalses jutustajakõnes viiteid mitmete filosoofide, psühhoanalüütikute, kirjandusteoreetikute jt loomingule.

2.2. Ülevaade Raudami retseptsioonist

Perioodikas on Raudami-teemalisi retsensioone ilmunud siinkirjutaja andmetel vähemalt 22, lisaks Alari Lindroosi ning Jaanus Adamsoni dialoog (Lindroos, Adamson 2002). Peeter Künstleri kohaselt, kelle käsutuses on tõenäoliselt täpsemad andmed, oli 1993. aastaks Raudami ilukirjanduslike teoste kohta kirjutatud vähemalt 30 retsensiooni ja Raudamit kui stsenaristi oli käsitlenud vähemalt 13 artiklit (Künstler 1993). Seega võiks käesoleva töö kirjutamise ajaks ilmunud olla umbes 50 Raudami teoste ainelist kirjutist, millest suur osa ilmselt on tegelikult lugejale tutvustamiseks mõeldud lühiarvustused.

Töö sissejuhatuses esitasime hüpoteesi kriitikute osutamise kohta liikumistele maagilise või müstilise substantsiaalsuse poole Raudami tekstides. Sellel alusel võib retseptsiooni jagada üldjoontes kaheks: kongeniaalsusele pürgivaks, Raudami tekstiga sarnaselt liikuda püüdvaks osutajaskonnaks (Remsu, Õnnepalu, Soovik, Tootmaa, Seppel, Reinla, Hartman, Künstler) ning eemalt vaatlevaks, sõltumatumaks ning emotsionaalselt sekkumatumaks osutajaskonnaks (Unt, Beier, Ross, Viires, Saluri).

Raudami debüütraamat “Anti jutud” (1983) sai võrdlemisi terava kriitika osaliseks Olev Remsu ja eriti Mati Undi poolt. Unt mainib küll Raudami peent keeletaju, kuid leiab raamatust siiski “võpatamapanevaid labasusi”; Unti häirib, et Raudam nimetab end kirjanikuks; Raudami stiil on Undi meelest segane, väsitav, eklektiline, täis liialdusi jne (Unt 1983: 990-992). Remsu esimeses arvustuses iseloomustatakse Raudami stiili kui “ehetega ülekoormatud nääripuud”, “usinat nikerdamist” jms, ent ülekaalus on siiski juba tunnustav hoiak: Remsu võrdleb Raudamit André Gide’iga ja hindab Raudamit kui isemõtlejat (Remsu 1983: 448-449).

Aastate jooksul, Raudami uute raamatute ilmudes muutub kriitikute hoiak mõistvamaks ja kiitvamaks, Raudami teostest on ka järjest raskem leida ebaküpsusele viitavaid jooni. Iseäranis kongeniaalse ning põhjaliku Raudami loomingu tutvustajana tõuseb esile Olev Remsu, kelle sõprus kirjanikuga aitab Remsul Raudami teostesse sügavuti sisse elada.

P. Künstler on oma esseistlikus ülevaates Raudami retseptsioonist iseloomustanud kriitikute hoiakute muutumist ajas järgnevalt:

[---] esimeste raamatute aegu keskendus kriitika Raudami tekstide vormilisele ja stilistilisele küljele. Pimegi võib tähele panna mahedaks tembitud õpetlikku tooni, heatahtlikku paikapanemist jne. Ilmselt tavaline reaktsioon debüütidele. Sellele järgnes arusaamatus, tüdimus vormi analüüsimisest, janu sisuliste kvaliteetide kallale asuda, ent, jumalparaku, neid ei leita üles.

Kõige hilisem retseptsioon leiab Raudami tekstides üles inimese ja vabaneb vahepealsest krambist. Kuivõrd see tulenes Raudami loomingu uue kvaliteedini jõudmisest, ei saa täpselt fikseerida.

Künstler 1993: 51

Ühe põhjusena, miks Raudami teoseid on võõrastatud, nimetab Künstler asjaolu, et Raudami kujutatud miljöö ning selle kujutamise stiil ei ole “klappinud grupivaimuga” (Künstler 1993: 52). Siinkirjutaja mulje kohaselt on selline “klappimatus” omane ka lähimineviku ning oleviku eesti kirjanduslikule grupivaimule – üldiselt aktsepteeritavad on enamasti kõnekeelele lähedase stiiliga ajaviitekirjanikud, kelle looming ei oma kunstilist väärtust.

Raudam ise on mitmel korral väljendanud oma põlgust eesti kriitika ja oma raamatute arvustajate suhtes, leides, et eesti kriitika on maailmakultuurist irdunud, ebakompetentne ning ei oska tema loomingut väärilisse euroopalikku konteksti paigutada.

Jagades küll üldjoontes Raudami suhtumist eesti kriitikutesse, võtame järgnevalt siiski mõned arvustused – õigemini enamatel juhtudel pigem raamatututvustused - lähivaatluse alla, keskendudes paarile uuemale arvustusele. Arvustuste valikul uuemate arvustuste eelistamise ühe põhjusena võib nimetada suurema tekstihulga kättesaadavust kriitikutele, mis lisab arvustatava raamatu lugemiskogemusele enamasti ka varasemad lugemismuljed, võimaldades nõnda teha kindlamaid üldistusi.

Kuna rangemat sorti kirjandusteoreetilist analüüsi on rakendatud üksnes H.Krulli arvustuses (Krull 1999), siis üritame ka teisi arvustajaid mõnel määral teoreetiliselt toestada, nende mõttekäike ja hinnanguid paiguti ka siinse töö eesmärkidest lähtuvalt edasi arendades.

3. ptk. Rein Tootmaa vaatenurk: jäljenduslik kättemaks

3.1. Strukturalistlik kogemus

Rein Tootmaa artikkel pealkirjaga “Raudam näitab trääsa!” (Tootmaa 1997) resümeerub filmistsenaariumi “Lombakas muinasjutt ehk nööbiinimesed” tsitaadi põhjal oletusega, et Raudam oma raamatus või ka loomingus üldisemalt “justkui otsiks oma hingeainele verbaalset adekvaati”. Selline püüdlus peaks ju olema iseloomulik igasugusele (verbaalsele) eneseteostusambitsioonile, kuid Tootmaa arvates on see Raudamile eriti või erilisel moel tunnuslik – vastasel korral ilmselt niisugust aspekti ei rõhutataks.

Siinne töö puudutab kirjandusliku teksti struktuuri teemat. Roland Barthes oma essees “Strukturalistlik tegevus” (Barthes 2002: 19-30) käsitleb strukturalistlikuna ka kunstilist kogemust, mille eesmärk on “taastada üks teatud “objekt” nii, et selle taastetöö tulemusena ilmneksid objekti funktsioneerimise reeglid” (Barthes 2002: 21). Rakendades Barthes’i teooriat eelnevale Tootmaa väitele ja oletades, et Raudami näol on tegemist nn “strukturaalse inimesega”, keda määratleb tema kujutlusmaailm (Barthes 2002: 21), saame tulemuseks, et Raudami proosa kujutab endast kindla suuna ja eesmärgiga isikliku “hingeaine” jäljendust.

Võiksime Barthes’ile toetudes öelda, et suund või teisisõnu jäljenduse struktuuridünaamika aspekt, millele Tootmaa osutab, on tuua ilmsiks midagi, mis jäljendatavas objektis – hingemaastikus – oli jäänud nähtamatuks, intellektiga adumatuks (Barthes 2002: 21). Väidame, et see adumatuks jäänu ei ole midagi muud kui esmaselt autori ning sekundaarselt lugeja “mina” aspektide substantsiaalne ühtsus. Selgitame seda väidet hiljem käesoleva töö käigus (vt 7.5.).

Funktsioonide analoogial rajanev mimesis, millest tegelikult tuleneb kogu kirjandus (Barthes 2002: 22) ja mille üheks osaks võib pidada eneseavastuslikkust, ei ole niisiis Raudami puhul mitte üksnes kirjanduse põhjustajaks, vaid ka kirjutamise teadvustatud, hoiakuline suund, tekstidünaamika taotluslik vorm.

3.2. Kättemaks vastandumise näitena

Miks aga on vaja oma hingemaastikku kaardistada? Kas üksnes selleks, et seal paremini orienteeruda või on vaja jäljendada oma hinge selleks, et jätta endast jälg – näiteks tuleviku jaoks? Tootmaa pakub välja vastuse, mille kohaselt Raudami mängulise kirjutamise varjatud eesmärk on kättemaks, “trääsanäitamine”:

Raudam õiendab oma tekstides ka mina-kangelase (mis teadagi ei tarvitse kattuda autori enda “minaga”) isiklikke arveid, küll kriitikutega (“mõtlemisvõimetu kamp”, lk 9), tümitajaga ja Mati Undiga (“Muusika”), küll Jaaniga, kes talle lapsepõlves liiga teinud (“Muusika ja moraalsus”, “Igiliikur”) jne. Aga ka selles pole midagi taunitavat (sellest ei pääse ükski kirjanik), see käib mängu juurde. Mis mäng see muidu, kui ei saa ennast väljagi elada! Selles see mängu peamine mõte ju ongi.

Tootmaa 1997

Mänguline kujutis võimaldab seega kunstilise mängu katte varjus, vastutusest vabana realiseerida kõike seda, mis kujutise originaalis peitub potentsiaalselt ja allasurutult. Tsiteerime siinkohal Juri Lotmanit: “mäng annab inimesele võimaluse saavutada tinglik võit võitmatu (näiteks surma) või siis väga tugeva vastase (jahimäng ürgühiskonnas) üle.” (Lotman 1990: 12)

See mängu omadus määrab Lotmani järgi ka mängu maagilise tähenduse (Lotman 1990: 12). Selline maagilisuse mõistmine on sarnane Unduski nn maagilise perifeeria kontseptsiooniga (Undusk 1998: 82), mille järgi maagiline sõna on sild keele ja millegi muu vahel – erinevusega, et Undusk ei kasuta sel puhul sõna ‘tinglik’. Selleks, et saavutada (tinglik) võit tugeva vastase üle, on vajalik (tinglik) kontakt vastasega, sild keele ja vastase või keele ja mingi vastasest üle oleva jõu vahel.

Endas nähtu võimalikult täpse jäljendamise tulemusena saadakse kompositsioon, kuhu kättemaks kuulub orgaanilise osana, struktuuri vundamendi nurgakivina, millel sellisena on suurem ja kaugemaleulatuv mõju, kui seda oleks näiteks lihtlabasel füüsilisel arveteõiendamisel – võibolla aitab see tulevikus kättemaksu põhjuseks olnule sarnast ülekohut ära hoida.

3.3. Raudam kui “vastu-kirjanik”

Raudam ei püüa sel viisil arveid õiendada mitte ainult reaalsete inimestega, vaid ka kõige muuga, mis vaenu ja vastandumist näib väärivat – näiteks (raisatud) ajaga.

Vaenulikkus aja suhtes väljendub kaudselt, kirjeldatavate sündmuste temporaalses laialipillutuses, sündmuste esitamise järjekorra juhuslikkuses, aga mitmel pool ka otseselt lausungi referentsiaalse sisuna, eriti ilmekalt “Igaveses linnas”:

Aeg ja ilm olid inimesele tähtsad; ilm muutus kogu aja, kord olid taevas pilved, siis jälle paistis päike, sellest võis veel aru saada, aga ajast? Mis tast vahtida? Miks ta ees lömitada? Temalegi peaks midagi sappa riputama. TAPAN SU ÄRA, TEEN SUST HAKKLIHA, LÖÖN KULMU RULLI.

IL: 41

Tootmaa kõneleb ka kogu Raudami loomingule omasest põhimõttelisest vastandumisest, mida manifesteerib juba Raudami esikteose pealkiri: “Anti jutud” on tõlgendatavad kui “antijutud” ehk “vastujutud”. Ka Raudami seni viimase raamatu pealkiri “Saint-Prousti vastu” markeerib paradoksaalselt vastanduvat hoiakut – Raudam tegelikult neis raamatuis kirjutab ikkagi jutte ja räägib Proustist kui oma eeskujust.

Sõna “vastu” tuleb sellistel juhtudel mõista kui kunstilist kujundit, kirjanduslikku võtet, mis tähistab väga isiklikku suhtumist vastanduse objekti.

Selle vastuseisu ühe põhjusena võib näha 1970. aastate ühiskondlikku olukorda Eestis – need olid stagnatsiooni ja kuuekümnendate maailma-avastusliku õhina vaibumise, kahtluse aastad. Sel perioodil toimus Toomas Raudami kirjanikuks kujunemine ning seitsmekümnendate aastate õhustikul (mille mõned negatiivsed aspektid on tänaseks seoses riigikorra muutusega mitte kahanenud, vaid võimendunud) on ka tema hilisemates raamatutes oluline roll. Sootsiumi haigluse tajumisest individuaalse vastasseisu tekkimine kehtivate normide suhtes on loomulik nähtus.

Triin Parts põhjendab Raudami minakeskset kirjutamislaadi samuti seitsmekümnendate tendentsiga loobuda aadetest ja keskenduda isiklikule heaolule: “alles jäigi ainult väike inimene, kelle maailma moodustas sõnapaar: mina ja minu – enamasti minu maja, auto, hiljem suvila, Raudamil: minu eripära. Inimesest ja mõnest talle omasest detailist … saab Raudami juttude alustugi.” (Parts 1998: 4)

3.4. Substantsist lähtuv vastuseis

Nii saab ka Raudami proosa põhimõttelist inimkesksust ühelt poolt seletada põlvkondlikult. Individualism ning umbusaldus seni kehtinud normide suhtes on aga läbi aegade iseloomustanud just müstilist tekstilaadi harrastavaid loovisiksusi (Undusk 1998: 166). Väga tõenäoliselt on müstikuid olnud rohkem just erinevate ühiskondade Nõukogude-Eesti 1970. aastatele sarnastel seisakuaegadel.

Vastandumine, mis mõnel juhul võimendub kättemaksuni, on Raudami tekstides üldjuhul totaalne. Tootmaa arvustatava teose “Muusika kuum sai” eessõnas on Raudam tunnistanud, et tahab kirjutada “mitte-lugusid”, milles peab sisalduma “tahe olla miski muu” (MKS: 3). Barthes’i essee põhjal võiks väita, et analoogselt hingeainese loomingulise ekvivalendiga ongi “mitte-lood” “miski-muu-olla-tahtmise” peegeldus või jäljend, mis on saadud strukturaalse tegevuse tulemusena.

Kuigi Raudami “teisititegemise kihu” on selgelt surmaihani küündiv, olematust läbi absoluutse vastuolemise väärtustav, ei saa ükski Raudami loomingu põhjalikum eritleja seda vastandumist pidada lihtlabaseks mania contradicens’iks, kõigele “vastujonnimiseks”. Totaalsel vastandumisel peab seega olema mingi totaalne tähendus, mis hoiab kirjanikku elus ja eristab tema kirjutatut makulatuurist.

Kuidas võiks vaenulikkus (abstraktsete) nähtuste vastu olla seotud substantsi-ihaga, mis, nagu me käesolevas töös oletame, on siin uuritavate arvustuste tegelik ja väljaütlemata vaatlusobjekt? Püüame vastust leida otsides seda, mis on vastandumise aluseks, selle teiseks pooleks – otsides mitte seda, millele vastandutakse, vaid seda, millega vastandutakse.

4. ptk. Anarhistlik, dekonstruktiivne ja müstiline tekstiloome

4.1. Temporaalne dihhotoomia

Hasso Krulli meelest, kes toetub oma arvustuses G.Genette’ile, toimub Raudami tekstides välise aja vastandamine sisemisele ajale, millega kaasneb välise hääle asendamine sisemise häälega (Krull 1999). Just välise, profaanse aja kulg on see, mis tingib Derrida jt poolt kirjeldatud poststrukturaalse tähenduse igikestva mujalviibimise (Undusk 1998: 12). Sisemine, sakraalne aeg on aga usundiloolase Mircea Eliade kohaselt erinevalt profaansest ajast olemuslikult tagasipööratav “ses mõttes, et õieti on see ürgalguslik müütiline aeg, millest saab olevik” (Eliade 1992/7: 65). See on ühtlasi ka “kadunud aeg”, mida Raudam Prousti eeskujul kirjutamise kaudu otsib.

Substantsini jõudmise üheks eelduseks on välise, ilmaliku ajavoolu katkestamine, nii nagu kirik katkestab tänapäevase linna profaanse ruumi. Vrdl Raudam: “Niisugune see väikese linna elu juba kord on. Pole sel lõppu ega õiget algust. Kõik saab alguse keskelt, kirikuplatsilt ja tänavanurkadelt…” (IL: 100). Sisemist ja välimist kui sakraalset ja profaanset vastandavad Raudami teostest kõneldes ka Tootmaa ning Remsu:

Sisehääle esiletoomiseks on lisaks vaja võidelda keelereeglite ja kirjanduskaanonite vastu (Tootmaa 1999). Harjumuslikkusele tuleb vastu seada kaemuslik tõde (Remsu 1983: 449).

Ühelt poolt on vastanduse aluseks niisiis sisemised sakraalsed kategooriad. Millele toetuvad aga sakraalsed väärtused kristlikus õpetuses, mille üht osa kujutavad endast ka müstilised voolud? Lootusele pääseda surmajärgsesse taevariiki ning saavutada seal õndsus, mis hüvitaks maised, eluajal kogetud kannatused. Meenutame siinkohal, et ka Raudami kirjanduslikke eeskujusid ühendas teatav “elust väljalülitumise soov” (vt ptk. 2) ning “mitte-olla-tahtmine” ja surmaiha on Raudami kirjutistes sagedaseks motiiviks. Ka surmamotiive Raudami teostes võib niisiis pidada mitmesugustele profaansetele nähtustele vastuseisu üheks aluseks ning ühtlasi ühenduspunktiks Raudami teoste ja müstilise diskursuse vahel.

4.2. Illusoorne anti-illusioon

Teksti virtuaalne mõõde, milles realiseerub teksti dünaamiline aspekt, baseerub kujutlusvõimel, teksti poolt loodaval illusioonil. Uurimuse esimeses peatükis väitsime, et Raudami produtseeritav tekst vastandub tekstitüüpidele, mis on suunatud ainult lugeja ootuse rahuldamisele, tekitatud illusiooni kinnitamisele.

Siin tundub peituvat vastuolu – kui Raudam tõepoolest ei soovi lugejas tekitada illusioone, lugeja ootustelt pidevalt “alt ära hüpates”, kuidas saab siis tema puhul rääkida tekstuaalsest dünaamikast? Vastuolu näib kinnitavat kirjaniku vaen abstraktsete nähtuste vastu, mis on tegelikult illusoorsed, kokkuleppelised – näiteks aega mõõdetakse ühiskonnas üldiselt heaks kiidetud kalendriga, religioon on välja kujunenud aastatuhandete jooksul mitmesuguste ühiskondlike mõjurite tulemusel jne. Kas on võimalik aga illusioone ja kujutlusi kirjandustekstist välistada?

Väidame hoopis, et illusioonide üledoseerimine, mis Iseri kohaselt viib triviaalsusse (Iser 1990: 2104), jätab tegelikult lugeja kujutlusvõimele minimaalselt ruumi. Suurima illusiooni tekitabki tegelikult Raudami-tüüpi pidev ootuste teisendamine, oksümoorilised mitmeti tõlgendatavad kujundid, vastandumine igasugustele tõdedele. Selline tekstuaalne käitumine jätab kõige rohkem ruumi virtuaalsele mõõtmele, potentsiaalse dünaamika aktualiseerumisele.

4.3. Raudam kui anarhist ja dekonstruktor

Negatiivsele teoloogiale omane tekstiloomelaad on tegelikult suures osas märkamatult üle võetud nii dekonstruktorite endi, kui ka näiteks stalinistlike ja anarhistlike retoorikute poolt, nagu Undusk oma raamatus seda veenvalt tõendab (Undusk 1998: 9-43; 224-252). See müstilisest tekstiloomest pärinev ja mitut moodi teisenedes siiski äratuntavalt samaks jäänud kirjutamismall moodustab ka Toomas Raudami teoste arhitektoonilise vundamendi.

Derrida jaoks on substants, lõplik tähendus olematu, lakkamatult möödalibisev. See ei takista aga substantsialiseerumast tähenduse mõistel enesel:

Kas aga saab nii olla, et viimast sõna pole? Vist saab, aga igatsus ja iha jäävad ning sellest sünnib mingi osa kirjandustest (kui üht raamatut mõista kui üht kirjandust), mingi osa filosoofiatest (samad sõnad). Ka Derrida dekonstruktsioon pole mingi erand. Vältimine ei välista.

MM: 39

Ka Raudami jaoks on lõplik tähendus kirjanduses justkui midagi saavutamatut-sõnastamatut, kuid samas usub Raudam ilmselt ikkagi, et maailmas on olemas asju või väärtuseid, mis seda lõplikku tähendust kannavad (nt armastus). Näitlikustagem seda kahevahelolekut ning samas selle oleku mõtestamist verbaalse väljendamatusena veel järgmise Raudami tekstinäitega:

Meie kohal laotus tähistaevas ning esmakordselt elus tundus mulle, et midagi seal on, kuigi vist pole või on sel moel, et niipea, kui ütlema hakkad, on kõik kadunud. Lubasin endale, et kui ma edaspidi kelleski selgusele tahan jõuda, siis vaatan taevasse ja leian.

MKN: 38

Unduski järgi on see “midagi seal on” dekonstruktori ja anarhisti negatiivteoloogilise paatose erinevus (Undusk 1998: 226-227): “Erinevalt dekonstruktorist ei suubu anarhist märgivooluse mängulisse kõiksusse, vaid tühistab märgi märgi järel, uskudes, et midagi jääb ikkagi üle. Ja et see, mis üle jääb, on olulisim.” (Undusk 1998: 227) Ka anarhist ei tea seega täpselt, mis see “midagi” on, mis taevasse vaadates aimdub. Säärane kindla põhjuseta “mäss märkide vastu” (Undusk 1998: 227) ei välista siiski dekonstruktsioonile tunnuslikku teksti mängulisust.

Toodud Raudami tekstinäites väljendub ka igasuguse müstilise teksti peamine eesmärk, milleks Unduski järgi on “esile manada ja alal hoida paradoksaalset situatsiooni, kus sõna räägib vahetpidamata oma sõnastamatusest” (Undusk 1998: 178). Kui midagi ütlema või kirjutama hakates “on kõik kadunud”, milleks siis kirjutada paljuleheküljelisi raamatuid? Unduski kohaselt on sellisel juhul tegu teksti vastuvõtu erinevate astmetega: kui lugeda teksti lihtviisilise teatena, siis tundub jutt sellest, kuidas ütlema hakates tähendus kaob, loomulikult mõttetuna. Kuid mõnel teisel tasandil võib tegemist olla spetsiaalse “spirituaalse läbivalgustamise menetlusega” (Undusk 1998: 178).

Logotsentrism viiakse dekonstruktsioonis täiusele logotsentrismi kriitikana (Undusk 1998: 42) – kriitika, vastandumine on samuti Raudami poolt loodava ja seejuures lugeja aktiivsust kaasava illusiooni alus. “ [---] isegi tekstides, mis näivad illusiooni kujunemisele vastu panevat, juhtides seega meie tähelepanu selle vastupanu põhjusele, vajame ometi alalist illusiooni, et see vastupanu ise ongi autentne mudel, millel tekst rajaneb.” (Iser 2104) Mudeltähendus pole siiski eesmärk omaette, vaid üks teksti semantilist rikkalikkust loovatest faktoritest (Iser 1990: 2105), ilma milleta poleks mõeldavad ka substantsiotsingud.

Kas Raudami tekst on siis läbinisti dekonstruktsiooni või anarhismi ning seeläbi müstilisse paradigmasse kuuluv? Jah, niivõrd, kuivõrd müstilises paradigmas ühineb keeleskeptitsism keelde sulgumisega (Undusk 1998: 42). Raudami kirjutistes esineb nii dekonstruktiivsetele kui anarhistlikele tekstidele omaseid tekstiloomemehhanisme ja motiive ja lisaks palju ilukirjanduslikele tekstidele eriomast. Seega ei saa Raudami teoseid puhtalt anarhistlikeks kindlasti liigitada.

Dekonstruktsiooni mõjudele viitab Raudam ise, andes mõista, et loeb meelsasti Derrida raamatuid, ent loeb neid kui ilukirjandust (MM: 41).

On aga ka üks oluline erinevus dekonstruktiivsete ja Raudami tekstide vahel – dekonstruktsioon ei tunnista ega kasuta müstilise kõrval maagilist tekstiloomeprintsiipi (Undusk 1998: 43), nn suuri sõnu, süsteemivälise kontaktsuse tugipunkte (Undusk 1998: 43), ilma milleta Raudam kuidagi hakkama ei saaks.

Dekonstruktiivsetest joontest Raudami loomingus tuleb veel juttu selle peatüki viimases alajaotuses.

4.4. Maagiline kirjandus

Kirjandus on igal juhul, kõikides mõeldavates ja (veel) mõeldamatutes kujudes käesirutus endast välja. Vahel on ta karje, vahel sosin.

Raudam 2003

Väidame, et Raudami jaoks on kirjanduse puhul esmatähtis maagilise silla avanemise võimalus inimese ja spirituaalse teispoolsuse vahel. Maagiline sild on see, mida Raudam nimetab “karjeks”, “sosin” aga sümboliseerib vaikust ihalevat, aga seejuures paradoksaalselt tavapärasest tunduvalt sõnarohkemat müstilist keelekasutust (Undusk 1998: 168), mille eesmärk on siiski sama: saavutada kontakt keelevälise reaalsusega.

Vrd järgmise Unduski tsitaadiga, kus samuti on juttu “sirutumisest”:

Armulaualeib sirutub pühitsemisel profaansusest sakraalsusse umbes samamoodi, nagu sirutub maagiline sõna välja keelesüsteemist: leib aktsidentside kogumina ei muuda oma ilmet (vrd: maagiline sõna jääb hõivatuks keelesüsteemi), küll aga minetab oma sõltuvuse füüsilise ruumi seaduspärasustest ja viib meid vahetusse kontakti vaimse teispoolsusega (vrd: maagiline sõna ei allu süsteemi sunnile ja on suunatud süsteemist välja).

Undusk 1998: 97

Kui Raudam veidi hiljem samas artiklis, kus oli juttu kirjanduse “käesirutusest”, ütleb: “Kirjaniku suletus on tema avatus.” (Raudam 2003), siis räägib ta aga juba müstilisele vakatusele orienteeritud tekstiloomest, “sosinast”, sellele samale tekstiloomelaadile iseloomulikus oksüümoronlikus, vastandeid ühildada püüdvas laadis. Oluliseks jääb aga keelesüsteemi avatuse aspekt – mitte keelekesksus ise, kirjandusliku keele hermeetilisus ei saa olla kirjaniku eesmärk, vaid üksnes selle suletuse äärmuseni viimise läbi keelesüsteemi perifeerias saavutatav lähenemine “sealpoolsusetajule” (Undusk 1998: 172).

4.5. Substants ja religioon

Nii nagu on vaja katkestada aeg, nii tuleb ehtsa substantsikogemuse saavutamiseks võidelda ka kõige muu oma rutiinsusega takistava, näiteks ahistavate valmistõdede, kanoniseerunud þanrireeglite, hea ja kurja mõõdupuu jms vastu.

Juba oma esikraamatus “Anti jutud” eirab Raudam isa-poja, ema-poja vahekordade kirjelduses psühhoanalüütilisi teooriaid, kuna sellised – kuigi moodsad – valmistõed mõjuksid nende suhete mõistmisele ahendavalt (Remsu 1983: 449). Samuti on selles Raudami raamatus Remsu järgi olemas üldine tendents osa-terviku suhte mõistmisel vastandada harjumuslikkus kaemusliku tõega (Remsu 1983: 449).

Võidelda tuleb ka kiriku enda vastu, mis heideggerliku “tempelteosena” on oma algupäraseist seoseist-tõmbeist välja kistud (välja arvatud vahest mõnes kujutluslikus, oma ürgse olemise säilitanud väikelinnas) ning seetõttu ei võimalda enam kogemuse ehtsust kompositsiooni/struktuuri raames.
Raudami kiriku-, ehk üldisemalt religioonivastasus ilmneb lisaks proosaloomingule ka näiteks ühes tema Baturini-arvustuses (Raudam 1994), kus on taunitud piiblitsitaatide kasutamist Baturini teoses. Nikolai Baturini looming on eesti kirjanduses Raudami loomingule oma keelekesksuse, mängulisuse, sõltumatuse, mahukuse, substantsiaalsete taotluste ja muude omaduste poolest tõenäoliselt kõige lähedamal seisev. Baturin aga väärtustab ja teadvustab märksa enam Raudamist oma sidet kanoonilistest sakraalsestest tekstidest lähtuva müstilise traditsiooniga, mida Raudam oma maksimalistlikus vastandumises teha ei saa. Raudamit on Baturiniga kõrvutanud ka näiteks Led Seppel, kes peab Raudamit Baturinist eristavaks jooneks “keele argielulisust, paatose puudumist” (Seppel 1997: 169).

Usutavasti kuulub religioon kui enamasti riigivõimuga seotud nähtus Raudami kujutluses ühte inimvõõra Seadusega, mida on peetud Franz Kafka teoste üheks põhisümboliks – Raudam oma raamatus “Miks Kafka nuttis?” püüab sellest Seaduse, Karistuse, Süü maailmast eemalduda (Kaus 2000). Siin ilmneb Raudami kui müstilise diskursuse esindaja anarhismilähedus: anarhist eitab inimeksistentsi riiklikku märgistamist selle algusetust-lõpetamatust silmas pidades: “Riigi omapäraste rituaalidega täidetud maailm on anarhistile ehk mõnikord huvitav, kuid enamasti üleliigne või alandav vaap elamise ehedal tordil” (Undusk 1998: 226).

Väidame, et see usu- või kontrollivastasus on olemuslikult puhastuslik, teenides seega sama eesmärki kui enda väljaelamine millegi muu poolt põhjustatud raevu teadvustamise ja verbaliseerimise kaudu – vastasuse juured on “usupuhastuses”, kuid kuna usu vastu ollakse täielikult, soovides olla usust vaba, siis pole sõna “usupuhastuslik” kasutamine Raudami puhul siiski õigustatud: usk ongi Raudami tekstimängust väljaspool. Nii religioonile vastandumine kui ka müstilised motiivid on läbi tõlgenduse Raudami tekstidest selgelt ekstraheeritavad, kuid tõlgendus võib lugejati ka varieeruda.

Raudami usueitus sarnaneb lisaks dekonstruktivistliku tähenduskeeluga, samas kui vaenulikkuses profaanse aja vastu ning teksti emotsionaalses ja spirituaalses intensiivsuses paljastub selle sakraalne sisu. Raudami kirjutistes kohtuvad müstiline ja dekonstruktiivne paradigma – samamoodi nagu näiteks Rilke luules: “[---] just Rilke näitel on eriti selge, kuidas müstiline ja dekonstruktiivne paradigma kirjandusliku teksti raames kohtuvad ja teineteiseks üle lähevad.” (Undusk 1998: 40)

Igasuguse kirjandusteksti puhul saame ette kujutada vaid asju, mida seal ei ole (Iser 1990: 2101). Kuid, nagu eeldasime töö sissejuhatavas osas - just ettekujutus, kujutlusvõime osutub dimensiooniks, milles avaldub teksti jaoks olemuslik dünaamika. Raudami teostes pole juttu religioonist, kuid ometi on need teosed täis “mõistujutte”; teksti varjatud tähendus avaldub teksti lünkades, teksti virtuaalses mõõtmes. Kui tekst ärkab ellu läbi inimteadvuse, siis saab eitusest jaatus.

5. ptk. Raudami keeleline maailm

5.1. Keele ületamisest

Müstilist ja dekonstruktiivset paradigmat ühendab omavahel ja ka Raudami proosaga keskendumine tekstile ja tekstuaalsusele, eesmärgiga panna keelt enesest lahti ütlema. Meenutagem “mitte-lugude” kirjutamise püüet, totaalset vastandumist; eelnevalt vaadeldud Tootmaa artikkel kõneleb ka muusika-teema olulisusest Raudamil, muuseas sellest, et Raudami “kirjutised tahavad olla muusika!” (Tootmaa 1997), millega on nõus ka kirjanik ise: “Kuivõrd loodus mind muusikalisest kuulmisest ilma oli jätnud, siis püüdsin seda verbaalselt tasa teha” (MKS: 7) – ka siin võib tuvastada keele (ja muusika) kaudu keelest vabaks saamise soovi.

Vabanemise soov on nii tugev, et laieneb keelelt lisaks religioonile, ajale, lineaarsele narratiivile, ka kirjaniku egole – “usupuhastusest”, temporaalsest kahetisusest, “miski-muu-olla-tahtmisest” oli eelnevalt juttu. Keelesisest keele-eitust täheldab Raudami juures ka Jan Kaus: “Raudam püüab just keele abil keelt ületada, jõuda sinna, kus verbaalne keel enam ei too asju keelele, kus keelel pole enam midagi näidata. See on absoluutse inimliku läheduse tasand.” (Kaus 2001) Keele kaudu jõutakse absoluudini, mis on korraga sakraalne ja inimlikult lähedane.

Ka Jaan Undusk rõhutab, et keel on tema jaoks inimkeskne ja keeleline substants on tema käsitluses inimkeskne substants, seega rääkides keele müstilisest vakatusest “ei aeta juttu ei esimeste loomispäevade ega maailmalõpuvaikusest” (Undusk 1998: 68).

5.2. Rein Tootmaa vaatenurk: mäng

Keele-eitus ja keelemäng on omavahel seotud ja Raudami teostes laienevad mõlemad ühtlasi kogu keelega hõlmatavale reaalsuse alale: keele-eitusest saab totaalne eitus ja keelemängust saab totaalne mäng.

On võimalik täheldada mitmeid paralleele keelemängude ja Raudami teoste teiste tasandite vahel – üheks näiteks on tegelastevaheliste suhete ebatavalisus ning kummalisus kogus “Muusika kuum sai”, mis peaks tõenäoliselt “tõmbama tähelepanu ja raputama lahti rutiinist” (Parts 1998: 10).

Muidugi võiks Raudami kohta ka öelda, et ta lollitab lugejat. Aga see ei ole pahatahtlik lollitamine, vaid heatahtlik provotseerimine: tal on oma mängud ja mängureeglid ning ta kutsub lugejat endaga koos mängima, oma mängudesse lusti lööma ja läbi mängu targemaks ja rikkamaks saama.

Tootmaa 1997

Raudami proosa mänguline loomus jääb Tootmaa jaoks oluliseks – ka oma järgmise Raudami-arvustuse (Tootmaa 1999) juhatab Tootmaa sisse küsimusega: “Mis mäng see selline on?!” Küsimus on ajendatud arvustatavas raamatus “Elus enesetapja” leiduvast autori lühiannotatsioonist, mille järgi raamatus sisalduvad teosed on "kirjutatud suure sisemise lustiga ning sooviga haarata lugejat kaasa mängu nimega Kirjandus" (EE: 4).

Kõnealune Tootmaa artikkel on tema eelmisest arvustusest pealiskaudsem, seal leiduvaid teemasid kordav ja refereerivama sisuga. Peale mängu-mõiste esiletoomise leidub Tootmaal siin ainult üks Raudami tekstide struktuuridünaamikat iseloomustav lause: “See autori "mina" nagu armastaks kedagi, keda pole kunagi olnud, kuid keda ta oma hinges iga hinna eest alal tahab hoida (lk 221-222).” (Tootmaa 1999) Seega on osutatud autori “mina” ehk autorikujundi ühele põhitaotlusele teksti loomisel – väljendada või “avaldada” armastust kellegi vastu, “keda pole kunagi olnud”.

Ühtlasi on see taotlus ka kogemusaluseks, millel teksti lugemise vältel võiks elada lugeja – ei ole usutav, et autor oma põhitaotlustes oleks potentsiaalset lugejat ignoreerinud ja olenemata sellest jäävad autori peamised intentsioonid teksti mõistmisel essentsiaalseteks. (Et tegemist on tõesti autori jaoks olulise teesiga, seda rõhutab fakt, et Raudam on lõigu, millele Tootmaa viitab, kirjapildis muust tekstist eristanud rasvases kirjas suurtähtedega.)

See Raudami armastus hõlmab muusikast sündiva kurbuse ja rõõmu (EE: 221) ning on samuti mänguline – armastuse objektist ei teata midagi, kuid tahetakse teda hinges “mäletamist mängides” iga hinna eest alal hoida (EE: 222). Loomulikult võib selle objektitu armastuse all mõista substantsi-iha, soovi saavutada kontakt jumaliku täiusega ning seda tekstis alal hoida.
Selle suhte eriomane mängulisus on aga võti kogu Raudami stiili mängulisuse mõistmiseks.

Raudami teksti mängulisus on tragikoomiline, ühtaegu harras ning irooniline. Nii traagika kui koomika tulenevad aga ühest ja samast “mäletamise mängust”: on ju traagiline, kui seda, keda armastatakse, kellega soovitakse kohtuda, ei ole kunagi eksisteerinud. Teisalt on aga mängulisus tihedalt seotud lõbu ning huumoriga, aga ka teesklemise ning maskidega. Kõiki neid sõnu on Raudami tekstide kirjeldamisel korduvalt kasutatud.

5.3. Mäng ja huumor

Raudami tekste struktureeriva dünaamika iseloomustamisel peame raudamlikku huumorit vähemalt sama tähtsaks omaduseks kui mängulisust. Need omadused on küll omavahel tihedalt põimunud, kuid suhtuvad substantsipüüdluse telge mõnevõrra erinevalt. Seda, et ka huumoril on seos selle teljega, väljendab näiteks Tootmaa, pidades oluliseks, et Raudami teoseid tuleb “lugeda lustiga”, sest “ennekõike kirjutamise lustist on tema kirjatükid ka sündinud. Valu ja ängistused on kuskil selle taga.” (Tootmaa 1997)

Raudami huumoril on Bahtini klassikalise “karnevalinaeru” tunnused: pidulikkus, üldrahvalikkus, universaalsus, ambivalentsus. Karneval, tsirkus ja kino on väga tihti Raudami teoste tegevustiku otseseks, piltlikuks või aimatavaks taustaks – või ka tegelaseks nagu Jaak Kino ja Kino-Mati (JK). Milles seisneb aga mängulisuse ja huumori struktuuridünaamikasse puutuv erinevus?

Mängulisus iseloomustab siinkirjutaja arvates nimelt eeskätt Raudami kirjutuslaadi enesessepööratust, mida siinses töös vaatleme ikoonilisuse mõiste kaudu. Mänguline on Raudam eelkõige oma hingeainese mudeldamisel. Raudami huumoril on aga sellest laiemad, maailmamudelduslikud ambitsioonid.

Nagu öeldud, karneval ja kino on Raudamil enamasti seotud teoste tegevusliiniga, olles üldiselt selle taustaks, areeniks, keskkonnaks. Tootmaa järgi olid Raudami kirjatükid “kirjutamise lustist sündinud” (Tootmaa 1997). Lust, naer, huumor ongi kausaalsel tasandil rohkem seotud Raudami kirjutamise algfaasiga, detailidega, millest induktiivsel meetodil “destilleeritakse” hiljem sügavam tõde, samuti kollektiiviga, teiste inimestega, kes annavad kirjutamisele ainet ja on vältimatult vajalikud enese mõtestamiseks, oma koha leidmiseks ka müstilise vaikuse sees.

Koomiline maailmamudeldamine on alus mängulisele hingeainese ja loominguprotsessi mudeldamisele. Valu ja ängistused on teisel, mängulisel ning subjektiivsel astmel aktuaalsemad, see on põhjuseks küll mitte olemusliku naeru vaikimisele, aga siiski vaigistumisele induktiivse protsessi käigus.

5.4. Mäng ja substants

Pöördugem aga tagasi mängu juurde. Kirjeldatud “mäletamise mängu” võib pidada Raudami proosa struktuuridünaamika substantsiaalse telje peamiseks väljenduseks profaansel tasandil – sisuliselt on substantsi-iha ja “nimetu armastus” kattuvad mõisted. Ent vajadus sakraalset kogemust profanatsiooni maskidega varjata (Undusk 1998: 166) tingib kõigepealt armastuse objekti “mäletamise” tarvilikkuse: kuna aga substantsi, mis on tegelikult kõikide asjade iseenesestmõistetavus (Undusk 1998: 60), ei ole võimalik mäletada samal moel kui elusolendit, siis tuleb mängu ka “mäng”.

Eetiline nõudlikkus, mis K. Pruuli sõnutsi (Pruul 2000: 451) iseloomustab Raudami kultuurikriitikat, aga tegelikult ka tema proosateoseid, on just loomingulise mängulisuse kaudu seotud substantsiaalsete pürgimustega: mänguline ehk artistlik eetiline mudel, mis lubab mitteühetähenduslikke otsustusi, on tunnustatult veatum inimese käitumise determineeritud eetilisest mudelist, mis küll samuti vastandub amoraalse käitumise mudelitele (Lotman 1990: 17).

Kuid mäng on ühtlasi ka faktor, mis muudab raudamliku teksti, täpsemini teksti struktuuridünaamika radikaalselt erinevaks traditsioonilistest müstilistest tekstitüüpidest[1] - seda üheltpoolt substantsiaalsete taotluste varjatuse ja teisalt teksti varjamata kunstipärasuse kaudu. Selgituseks: mängulisus eristab kunstilisi modelleerivaid tegevusi teaduslik-tunnetuslikke mudeleid kasutavast käitumisest (Lotman 1990: 11) ning tõenäoliselt ei olnud esteetilised eesmärgid keskaja müstikute jaoks primaarsed.

6. ptk. Olev Remsu vaatenurk: keelekustutus

6.1. Keelekustutuse tasandid

Jätkates “keele ületamise”, keele-eituse ja keelemängu seose vaatlemist, nendime, et Raudami keele-eitus väljendub lisaks veel ka lingvistilisel ja kujundlikul tasandil modernistlik-sümbolistliku keelemänguna, mis eirab keelereegleid ja tavakujundeid, kaasates kohati jämekoomikat, näiteks:

Õpetaja (tal on ka nimi: Helge Hommik) [---] suus ilutsevad lumivalged hambad, laiad nagu labidad, üks esihammas on huulepumatine ning kõik see kokku on eesti keel: vaevatud ja väsinud, tuhandetest võõrastest suudest läbi käinud ning seal ära nämmutatud ja uuesti rahva kurku topitud, et ta sealt ühel heal päeval vulinal väljuks.

EE: 65

Toodud tsitaadis ning selle kontekstis võib märgata kirjaniku irooniat keeleõpetuse ja laiemalt keelega seotud tavaarusaamade aadressil. Niisuguse irooniaga saab seostada ka Raudami põlglikku suhtumist temale eelnenud eesti kirjandusse, mis Raudami arvates on olnud väliskirjandusest halvem, vähem vaba ja vähem esteetiline (Remsu 1997).

Kõik siin ja eelnevas peatükis kirjeldatud keelega seonduvad hoiakud assotsieeruvad aga omakorda traditsioonilistel müstilistel autoritel esineva nn keelekustutusaktiga; Raudami keelelist kategoorilisust võib pidada selle keelekustutusakti omamoodi vasteks.

Substantsiloova keeledünaamika esimeseks ja radikaalseimaks märgiks müstiliste autorite puhul on senise sakraalkeele osaline või täielik tühistamine ning mõnikord ka kogu inimkeele küsimärgi alla seadmine (Undusk 1998: 168).

Enne oli juttu kitsalt eesti keelest, kuid Raudam on korduvalt väljendanud ka oma skepsist trükisõna mõttekuse suhtes üldse, väites end trükisõnale eelistavat “puudutust”, “elu”, suulist kõnet – otsides ja ärgitades otsima puudutust ja elu ka oma kirjutistes. Järelikult võib Raudami proosat vähemalt keelelisel tasandil pidada substantsikogemusele, keele ületamisele orienteerituks. Selle põhjuseks on tahe ületada loomuliku maagia puudujääk, mis teostub üha uusi profanatsiooni maske kandvas sakraalsuses. Illustreerime seda väidet tsitaadiga Unduskilt:

Müstik on alati algupäralt individualist, ametliku riituse ebapiisavuse tajuja, üldtarvitatavat kirikukeelt kas või salamisi umbusaldav uue vahendituse (tegelikult: uut tüüpi vahendatuse) prohvet. Ja seda ka hoolimata sellest, et ta kristlasena ametliku kirikukombestikuga enamasti tihedalt seotuks jääb, seda eluliselt vajab ja omaenese panust otsekui lisandit üldpraksise juurde käsitab.

Undusk 1998: 166

Kui selles tsitaadis asendada sõna ‘kristlane’ sõnaga ‘kirjanik’ ning ‘kirik’ sõnaga ‘kirjandus’, siis peaks see üpris hästi sobima iseloomustamaks Raudami suhteid kirjanduse ning kirjandusinstitutsioonidega - hoolimata enam või vähem salamisi vastandumistest (eesti) kirjandusele ja sellega seonduvatele nähtustele jääb Raudam ikkagi viljakaks eesti kirjanikuks, kelle teoseid ja publitsistikat avaldatakse, kes saab Kultuurkapitalilt toetust, kes on Eesti Kirjanike Liidu liige, kes osaleb aktiivselt kirjandusüritustel etc.

6.2. Keelelise substantsi eripära

Pühalikku “elusamuse”-nõuet, mida Raudam sageli (nii kirjandusele kui ka inimesele üldse) mitmel pool trükisõnas on esitanud ja mis Raudamit ehk kõige ilmekamalt eesti kirjandusliku müstikaklassikaga (U.Masing) ühendab, ei tohiks segi ajada naturalismist mõjutatud elulähedusnõuetega kirjandusele.

Raudami elu-nõuet võiks pigem iseloomustada eetilise humanismi (inimkesksuse) kaudu, st Raudam ei püüa mitte ühiskonna pealispinda “teaduslikult” kirjeldada (nagu see naturalistide püüdeks oli). Selle asemel rakendab Raudam inimese kujutamisel peamiselt empaatiavõimet. “On öö, taevas on selge. Tähed: kirjutatud. Kuid elutud. Elu tuleb neisse siis, kui mõelda inimestest. Mitte ühest, see on mõttetu; ühel pole kunagi mõtet. Kõigil seevastu alati.” (MKN: 40)

Raudam otsib oma tekstides seda, mis on kõige olulisem, kõige olemuslikum inimese, inimelu jaoks – Raudami enda jaoks, aga inimesed on ju sarnased, seega võibolla ka teiste jaoks – ja mitte mõne abstraktse idee, teaduse või ühiskonna jaoks. Kõige olemuslikum, see, mis mõtestab “kõiki inimesi”, on aga olemus ise – ehk teisisõnu substants, hüpostaas.

Unduski kohaselt on kõigist võimalikest substantsidest inimese eriasendile kõige lähedasem just keeleline substants, mis on ühtlasi inimlikkuse algseis (sub-stans). Kui Raudam otsib seda, mis just inimese ja tema elu suhtes on kõige olulisem, siis on otsitav järelikult, vähemalt Unduski teooria järgi, nimelt keeleline substants.

Keelelise substantsini, mis tegelikult keelele eelneb, on Unduski järgi keele kaudu võimalik jõuda alles siis, kui keelelt on ära võetud kogu tema tavaline, harjumuslik instrumentaalsus. Seda äravõtmist nimetab Undusk “vakatamiseks”. Vakatamine eitab tema meelest keelt kui märgisüsteemi, vastandub sellele ja loob vaikuse, mis on substantsiaalne ja iseenesestmõistetav.

Keele ületamine saab aga toimuda vaid individuaalse, isikupärase, läbitunnetatud keelekasutuse kaudu, mis sellisena omab piisavalt elulist alust ja kaalu – emotsionaalset sügavust. Niisiis, kui Raudam räägib “elu” ja “puudutuse” vajalikkusest kirjanduses, siis võime siinse töö kontekstis mõista “elu” kui müstilise vaikuse saavutamiseks vajalikku tunnetuslikku häälestatust tekstis ning “puudutust” kui selle vaikuse realiseerumist müstilise vakatusena või ka nn maagilise sõna kaudu ühenduse saavutamist keelelise ja keelevälise olemise vahel. Seejuures ei tohi aga neid sõnu Raudami loomingust rääkides ilma jätta nende otsesematest, inimliku läheduse ja soojusega seotud tähendustest, ilma milleta ei oleks olemas ka elulisi väärtuseid kirjanduses.

6.3. Kiri ja kõne

Sagedane rääkimise (kirjakeele) ja ütlemise (lausumise, kõnekeele, spontaansuse jne) retooriline lahutamine Raudami poolt pärineb tõenäoliselt strukturalistide kirja ja kõne eristamisest ning on analoogiaseoses müstilise ja maagilise substantsiaalsuse vahelise suhtega, nõnda nagu nad esinevad J. Unduski käsitluses. Kuna aga kirjakeelest proosateoste puhul pääsu ei ole, siis esineb Raudami loomingus enamvähem võrdselt nii müstilist kui maagilist liiki substantsiotsinguid.
Olev Remsu on oma esimeses Raudami-arvustuses leidnud, et “Raudami-Kirjutaja uuringuobjektiks pole siiski keel üldse, vaid trükitud tekst, mida püütakse koguni kirjeldada” (Remsu 1983: 448).

Ometi osutub Raudami äärmuslikult literatuurne tekst lähemal vaatlusel pigem fonotsentristlikuks (kõnele orienteerituks) kui logotsentristlikuks (kirjale orienteerituks). Müstiline vakatus on heliline fenomen, mis tuleb üles otsida keele perifeerias (Undusk 1998: 169). Vrdl Raudam: “Kui ma vaikimisest suud juhtusin paotama, pidasin silmas sõnu.” (Raudam 1991: 86) või: “Vastaku vaikus, mimos, kuigi ka see on mask” (Raudam 1991: 87). Ka maagiline “keelest välja sirutumine”, kirjanduslik “karje” seisab kirjast lähemal kõnele. Kõne vastandub sel juhul kirjale kui positiivne negatiivsele – Raudam püüab oma loomingus kirjakeelt teatavas mõttes lämmatada, nõnda et esile tuleks keele heliline, kõneline, muusikaline külg.

Keelekustutusaktiga on seotud Raudami pihtimus O.Remsule, et kogu kirjandus on talle tegelikult alati tähendanud midagi “seletamatult negatiivset” (Remsu 1997). Kirjandus, kirjakeel, kiri on mingis mõttes ikkagi võõras, teine (nagu ka Derrida grammatoloogias). Ent seda negatiivsust – kuivõrd see on seletamatu – võiks üldisemalt tõlgendada ka kui autori emotsionaalsusest läbivalgustatud inimeksistentsi negatiivi: kirjandus on Raudami jaoks selgelt mitte üksnes reaalsuse kõverpeegeldus, vaid autonoomne füüsiline reaalsus nagu näiteks Hamannilgi (Undusk 1998: 101).

6.4. Kirjandus kui negatiiv

Raudami looming on Raudami hingeaine ekvivalent: hingeainese ja loomingu vahekord sarnaneb foto ja negatiivi vahekorrale. Fotol ja negatiivil on rohkem ühist kui tegelikkusel ja peegelpildil, kuid samas jäävad mõned (värvus)suhted negatiivil siiski äratundmatuseni teiseks – peegeldusel vahetuvad aga ainult pooled.

Kui originaalmaailm on oma suuruses, muutlikkuses ja mitmekesisuses segadust, ängi ja viha tekitav, siis “negatiivfotol” on aeg ja ruum peatatud, pärismaailma stiihiad ilmnevad raudamlikus negatiivkirjanduses “kummaliselt väljapeetud” (Krull 1999), kindlate (alateadlike, intuitiivsete) eesmärkidega dünaamikana.

See negatiiv kujutab endast hingemaastikul peegelduva elu mitmekesisuse mängulist mudelit, mis on oma originaali suhtes alati märksa determineeritum süsteem (Lotman 1990: 18-19). Samas tühistuvad aga mängulises mudelis kõik piirangud, mis ei ole määratud mängureeglitega (Lotman 1990: 19). Seeläbi osutub võimalikuks näiteks tinglik võit aja üle – aja pööratavus.

Hoolimata mõnetisest võõristusest on kirjandus Raudami jaoks elamiseks parim võimalikest maailmadest, aga selleks, et too maailm püsiks parimana, tuleb seda pidevalt kustutada, ületada, eitada. Sellisel taustal mõjub ühe Raudami uuema teose pealkiri “Jaa” (J) justkui mitte autori sulest pärinevana (Raudam ju eitab, mitte ei jaata), vaid justnagu jumaliku ilmutusena – raamatu enda juurde minnes osutub ‘jaa’ küll tegelikult hoopis eesnimeks (‘Jaan’ ilma lõputäheta), kuid n-tähe kustutuse kaudu (keele osalise kustutuse kaudu) on substantsiaalne siiski juba teatava eelhäälestusena teose atmosfääri sekkuma pandud.

7. ptk. Jan Kausi vaatenurk: kirjutuse enesepeegeldus.

7.1. Kirjutuse määratus

Kõneledes Raudami tekstistruktuuri mitmesse suunda hargnevatest kirjanduslikest taotlustest, tuleb tähtsustada ka teksti välist struktuuri, tähtedest ja lausetest koosnevat jutustuse lineaarset kulgu: kui Raudami tekst oma kõigis potentsiaalsetes tähendustes kujutab endast suures osas küll tegelikkuse vastu, selle “reformeerimisele”, ümbermõtestamisele suunatud, kuid keerukuse poolest tegelikkusega sarnast maailma, siis just teksti vasakult paremale kulgev kindlasuunaline keelemärgiline vorm representeerib teksti sees toimuva, maailma ning “anti-maailma” omavahelise võitluse positiivseid eesmärke, järk-järgulist arengut – või ka müütilise aja pidevat tagasipöördumist.

Jutustab ju Raudam kogu aeg sama lugu, see tähendab, et peamine sõnum peitub mitte ideede ega ka süþee tasandil, vaid (Raudami) kirjutamises endas. Sellega on seotud ka kirjutamise protsessi pidev mänguline kajastamine jutustamises, millest räägib ka Jan Kaus oma Raudami-arvustuses: “Raudami teksti enesepeegeldus on toodud aga teksti tagant teksti sisse ja see teebki teksti mitmekihiliseks ja seetõttu huvitavaks” (Kaus 2000).

7.2. Teraapiline tekst

Kuivõrd mänguruumiks ja ühtlasi uurimisobjektiks on vaadeldaval juhul inimpsüühika, on üpris tõenäoliselt sellisel kirjutuslaadil ka märkimisväärne biblioteraapiline, eneseteadvust kinnitav roll – nii autori kui lugeja jaoks.

On arusaadav, kuidas kirjutamine toimib teadvuse ja mõttemaailma korrastajana kirjutaja, autori jaoks, ent millega tõestaksime, et samasugune teraapiline funktsioon on potentsiaalselt tekstis olemas ka iga teise samasse kultuuriruumi kuuluva lugeja tarvis? Püüame leida lahenduse järgnevast arutluskäigust.

Selline teraapiline funktsioon osutub Barthes’i kirjeldatud “strukturaalsele tegevusele” üldomaseks, kuivõrd see tegevus teenib välismaailma “… dünaamilises olekus teatavate staatikaelementide määratlemise ning süsteemi homöostaatilise iseendaga samasusena fikseerimise eesmärki” (Lotman 1990: 268). Raudami teksti enesepeegelduslikkus võimendab seda eesmärki, osutudes “strukturaalse tegevuse” peegelduseks selle tegevuse enda pinnal ning tegevuse tulemuse – kirjandusliku teksti – sees.

Kui aga “strukturaalne tegevus” kajastub suures osas ka selle tulemusel produtseeritud tekstis, siis võib öelda, et “strukturaalsele tegevusele” omased suundumused ja pürgimused, mida me siin üldjuhul nimetame dünaamikaks, on iseloomulikud ka vastavale tekstile. Nõnda võib ka Raudami teksti struktuurilise liikumise üheks oluliseks suundumuseks pidada teraapilist või psühhoteraapilist suundumust – sest “strukturaalne tegevus” on tekstis topeldatuna kohal ja kahtlemata on inimpsüühika Raudami proosa peamine mänguruum.

Raudami vastandumine on, nagu räägitud 4. peatükis, puhastusliku iseloomuga. Nii nagu vastandumise mõte peitub eneseteadvuse kinnitamises, selle puhastamises ebavajalikust, nii on ka valust, surmaihast ja muust üldiselt negatiivseks peetavast kirjutamise eesmärk teatav katarsis – emotsionaalse selguse saavutamine oma elamuste teadvustamise ja substantsialiseerimise kaudu.

Ka teksti mängulisus on teraapilisusega seonduv: igasuguse mängu positiivsest, süsteemi tervikut säilitavast mõjust on üsna palju räägitud. “Vaieldamatult on mäng inimpsüühika üks tõsisemaid ja orgaanilisemaid vajadusi.” (Lotman 1990: 12) Nagu eespool osutatud, on mänguline mudel oma originaali suhtes üheltpoolt determineeritum, reeglite poolt korrastatum, kuid samas ka piiranguid tühistava iseloomuga, seega vabastava toimega. Seega peaks reaalsuse läbi mängu prisma vaatlemine omama psüühikale kahesuunalist positiivset toimet.

Nii lugeja kui autoriga seonduvaid vabanemisprotsesse Raudami loomingu küpsemise käigus on täheldanud näiteks Peeter Künstler, kes muuhulgas Raudami hilisematest teostest rääkides mainib: “Tundub, nagu oleks ta ennast vabaks kirjutanud ja võib enesele lubada, mis pähe tuleb, meeldigu see või mitte” (Künstler 1993: 53).

7.3. Struktuuridünaamika ikoonilisus

Kuid mis seob psühhoteraapilisi motiive tekstis, millele Jan Kaus Raudamist rääkides kaudselt viitas, substantsiaalsete pürgimustega? Kas peame arvama, et absoluudi kogemine langeb osaks üksnes absoluutselt tervemõistuslikule inimesele, kelle psüühika on puhastatud kõigest ebavajalikust ning töötab “nagu kellavärk”?

Ilmselt mitte, kuigi oma tõetera leidub vast ka viimases küsimuses. Meenutagem näiteks budistlikke mantraid – mantra kujutab endast sakraalset teksti, millel ei pruugi olla otsest tähendust (kuid võib olla sümboolne, jumalusi, universumit tähistav tähendus); mantra, kristluses palvete kordamise läbi taotlevad usklikud nii halbade (“deemonlike”) jõudude võimusest vabanemist kui ka kontakti jumalusega.

Järgnevas Raudami tekstinäites, mis pärineb novellist “Scott”, võrreldakse või samastatakse üht kõneldud sõna, küsimust vaatega reaalsetele objektidele, selgitamaks ütlemise emotsiooni nii autori kui lugeja jaoks:

“Aitas?” Nagu kirikutagune tee, kus ma juba ammu polnud käinud; vanad majad ootasid mind, igatsesid minu järele, muutes oma igatsuse pehkinud aknalaudadeks, lagunenud korstnateks, logisevateks luukideks ning soojust õhkavateks seinteks, aga ma ei kuulnud nende kutset, ei läinud, nagu oleksin midagi kartnud, midagi, mis kunagi ei taastu – aknalauda, korstent, luuki, seina.

MKN: 35

Raudami jaoks on oluline sõna jõud, sõna võime sisaldada endas tervet maailma, mida usuvad ka sümboolsete mantrate lausujad. Lehekülg hiljem samas novellis on seda ka otseselt väljendatud: “Vanainimeste ja lõpu (olgu see näiteks, kui tähtis võib olla üks tühipaljas ja-sõna) vahele jääb periood, kus ma Scotti peaaegu ei kohanud.” (MKN: 37)

Lühidalt – siinkirjutaja arvates peitub teraapiliste ja substantsiaalsete taotluste ka toodud tsitaadis täheldatav seos teatavas ikoonilisuses. Selgitame järgnevalt seda väidet.

Semiootikas nimetatakse ikooniliseks ise-endale viitavat, ennast või enda ekvivalenti tähistavat märki. Juri Lotmani kohaselt järgivad ikooniliste märkide põhimõtet oma ehituses kõik kunstiteosed (Lotman 1990: 10). Kirjutamise protsessi kajastamist tekstis ning kirjutamise protsessi ja kirjeldatava maailma seoste kajastamist tekstis võiks nimetada kitsamalt dünaamilise ainese ikoonilisuseks teksti struktuuris. Ikoonilisus ei ole niisiis mitte struktuuridünaamika sisene haru või suund, vaid selle sõnaga võiks kirjeldada raudamliku kirjutamisviisi eripära, selle kirjutamisviisi loomust, mis teksti vastuvõtul teiseneb sellele vastavaks lugemisviisi eripäraks.

Lotmani järgi on mängulisus omane kunstilisele modelleerivale tegevusele (Lotman 1990: 11). Nagu eespool vihjatud, on ka Raudami teoste struktuuridünaamika ikoonilisus mõistetav mängu (mis lisandub modelleeriva või strukturaalse tegevuse üldisele mängulisusele) kaudu. See ikoonilisus, kirjutamine kui kirjutamise (ja kõige kirjutamisega seotu) mudel, on Raudami tekstile pidevalt omane. Võiks öelda, et ikoonilisus on Raudami proosa struktuuridünaamika staatiline ja ühtlasi keskne omadus – dünaamika kese on staatiline.

7.4. Ikoonilisus ja metakirjeldus

Nii keelekustutuse kui ka kirjutamisele, keele erinevatele kihtidele osutamise ühisosaks on millegi keelelisele olemusele viitamine: substantsiaalne elamus, milleni tahetakse jõuda, on tihedalt seotud loomuliku keelega selle erinevates avaldumisvormides.

Nõnda mõistetuna moodustab metakirjelduslikkus, kirjutamise protsessist rääkimine või kirjutamise protsessile osutamine tekstis, vaid väikese osa kõigest sellest, mida tekstidünaamika ikoonilisuse all silmas pidasime. Ikoonilisus annab Raudami tekstile läbi kõigi lausete spetsiifiliselt raudamliku kvaliteedi – täpsemini öeldes, ikoonilisus on selle kvaliteedi olulisemaid komponente. Metakirjeldus esineb Raudamil kõige sagedamini vaid tinglikult – lugeja tajub kirjaniku “kohalolekut” iga lause lõplikus vormistuses. Sellist jutustamisviisi on nimetatud “ebausaldatava jutustaja võtteks” (Iser 1990: 2109) – autor osaleb ise jutustuses; see võte töötab vastu kirjandustekstist tekkivatele ootustele (Iser 1990: 2109). Mati Unt märgib selle kohta oma Raudami esimese raamatu arvustuses: “Sellega (sõnamängude ja kalambuuridega – K.V.) tegeleb ka autor, kes ootamatult sekkub teosesse ja kommenteerib või ironiseerib mõnd kaja või kõla.” (Unt 1983: 991)

Lugeja tajub seda, et teksti autor on lause püüdnud kujundada võimalikult täpselt selliseks, et lauses ilmneks korraga nii mõttekäigu või tajumi küps tulemus, milleni lause vormistamise käigus jõuti, kui ka sõnade otsimise ja järjestamise pingutused ja samuti kujundlikud assotsiatsioonid vms, mis natuke hiljem sellesama tegelikult juba valmis, aga nüüd veel rohkem valmis lausega või mõne selle osaga seoses on autorile pähe tulnud.

Sellisele võttestikule lisab efekti igal sammul viibiva, enese juurde tagasi pöörduva kirjelduse ambivalentne suhestumine kirjeldatavaga – nii võib traagiliste või kiirelt vahetuvate sündmuste kirjeldamisel jutustamise protsessile ning esmapilgul vähetähtsatele, kuid poeetika seisukohast olulistele detailidele või vahelepõigetele suure tähelepanu pööramine mõjuda ühtaegu nii groteskselt kui ka näiteks ennastületava diskreetsusena jutustatavasse ainesse suhtumisel.

Säärane kirjeldusekesksus, kui see kombineerub jutustajahääle eemaldumisega objektiivsest “kõiketeadvast” autoriminast, võib Raudami juttudes vahel põhjustada ka aktuaalse, “objektiivse” süþeeliini ebaselgeks jäämist lugejale. Olev Remsu järgi Raudam “kujutab varje, mitte otsesuhtumisi. Minimaalselt on nn. konkreetset informatsiooni, see võimaldabki valgustada kaunikesti rõlgeid jubedusi, juhmust ja alasti füsioloogiat, mille puhul suisa suhu ütlemine oleks sündsusest niisama kaugel kui avaldamisvõimalustest.” (Remsu 1983: 449)

Ebaselgus võib ühelt poolt toota tähenduslikku mitmekihilisust, kuid teisalt takistada ka edasiste vihjete ning mõttekäikude mõistmist. Lugeja on tähenduslike üksikasjade põhjal sunnitud ise oma kujutluses konstrueerima nii emotsionaalse paatose vaheldumise kui ka emotsioonide põhjuseks olnud sündmused. See nõuab lugejalt suurt empaatia-, tähelepanu- ja seostamisvõimet, aga ühtlasi kindlasti ka arendab neid võimeid lugejas.

Näiteks kirjeldatakse raamatus “Saint-Prousti vastu” lk 19-22, kuidas väike poiss oma surnud vanaisa poomissilmusest vabastab. Selle, nn maagilise realismi laadis kirjelduse vahele on põimitud tragikoomiline jutustus igivanast hullust last ootavast Memmest, poisi mälestusi, mida poiss võinuks oma tegemisi kirjeldades jutule lisada jms. Ilmselt poisi elamuse intensiivsus ja sellega seoses tema aistingute teravus nendel hetkedel tingib animistliku kujundilaadi, mis seda kirjeldust läbib: sahtel oli lahti, sest ta oli ise ennast lahti teinud, uks oli lahti, sest ta oli end “lingi abiga seinal rippuva riideharjakoti külge haakinud” (SPV: 20); ka tegelikult surnud vanaisa kirjeldatakse kui elusobjekti: “Vanaisa istus poisi kõrval põrandal” (SPV: 21) – ilmselt poiss ei suutnud veel mõista, mis vanaisaga juhtunud oli.

7.5. Näide kirjelduse vahetust enesepeegeldusest: “mina” substantsialiseerumine

Ütlesime eespool, et metakirjeldus esineb Raudami proosatekstis kõige sagedamini vaid tinglikult – kirjeldusprotsessi peegeldamine ei ole üldjuhul vahetu, vaid kaudne (teksti mõistmiseks on siiski esmatähtis aru saada, et suur osa kujundilisusest osutab kõige muuga paralleelselt ka kirjutamisele või kirjutamise aineks olevale keelele). Ent Raudamil esineb ka lõike, kus kirjelduse objektiks on, kuigi metafoorselt, aga siiski otseselt kirjutamine ise, näiteks järgnevas tsitaadis räägitakse ilmselt rattasõidu ja raamatu kirjutamise sarnasustest:

[---] olen vahest nii sõitnud, et lasen rattal ise minna, hoidnud lenksu ainult ühe-kahe näpuga, kuid mingil üliväga mõistatuslikul moel ning täistäiesti arusaamatul moel on ratas võtnud ikka minu, mitte enda suuna, kuigi andsin talle vabaduse valida.

EE: 236

Võiksime seda tekstinäidet tõlgendada kui müstilise (millele vihjavad sõnad ‘mõistatuslik’ ja ‘arusaamatu’) vakatuseni jõudmist keele perifeerias teatava müstilise tekstiloomemehhanismi läbi (“lasen rattal ise minna”), misläbi subjekt on taasleidnud oma substantsiaalse ühtsuse ehk iseenesestmõistetavuse. Vrdl Undusk: “substants on ükskõikne temast osasaajate vastu, ta ei ole instrumentaliseeritav. Nähes asju substantsina, näeme neid otsekui ”minuna”, ning kõikide asjade mina on võrdne. Minad ei ole võrreldavad, sest nad on võrdsed.” (Undusk 1998: 60)

See Unduski tsitaat selgitab ka rattasõidu-tsitaadile väga sarnast, kuid sellega võrreldes justkui ümberpööratud Raudami mõtteavaldust vestluses Sven Vabariga (Vabar 2003), kus Raudam, tutvustades oma kõige uuemat, veel ilmumata esseed “Teie”, selgitab essee pealkirja tähendust nõnda:

Ideaalis peaks lugeja seda rohkem kui sajaleheküljelist esseed pikkamööda lugedes aru saama, et ta on selle ise kirjutanud. Et ta on essees kirjeldatu ise läbi elanud, kirjutamisohjad minu käest üle võtnud ning teksti ise lõpuni kirjutanud. Sellepärast siis “Teie” – teie, ja ei keegi muu. Võiks olla ka “Sina”, aga “Teie” kõlab ilusamini.

Vabar 2003: 759

Kas Raudam teeb nalja, on teda tabanud mõni vaimne haigus või soovib ta lugeja hullumist essee lugemise käigus? Vaevalt küll. Kuigi vestlus on salvestatud ilmselt tükk aega enne selle “Loomingus” ilmumist, oli Raudam tõenäoliselt selleks ajaks juba jõudnud tutvuda ka Unduski teooriaga, millele siinses töös toetume. Vähemalt osaliselt on Raudam tõenäoliselt Unduski teadustekstidega, samuti Unduski muude tekstidega kokku puutunud – Jan Kausi maalinäitusele pühendatud artiklis (Raudam 2003) võrdleb Raudam Kausi loomingut Unduski loominguga, täheldades madala ja kõrgstiili segunemist Unduski tekstides.

Kas vestluses Vabariga kajastub Unduski teooria mõju otseselt, alateadlikult või ei kajastu see seal üldse – siinsete järelduste seisukohalt on sellel küsimusel minimaalne tähtsus. Oluline on nentida, et seos kahe viimati äratoodud tsitaadi vahel näib eksisteerivat.

Kordame veelkord viimase Unduski-tsitaadi keskset lauset, milles peitub selle seose võti: “Nähes asju substantsina, näeme neid otsekui ”minuna”, ning kõikide asjade mina on võrdne.” Seda lauset veidi parafraseerides võiksime öelda, et nähes asju “minuna”, peaksime neid nägema ühtlasi ka substantsina – vähemalt peaksid need kaks nägemisviisi esinema koos ja mitte lahus. Niisiis, kui lugejale hakkab tunduma, et ta justkui oleks loetu ise kirjutanud, et loetu on näiliselt produtseeritud lugeja “mina” poolt, siis see võib olla substantsiaalse kogemuse sümptomiks – ja meie huvides oli tõestada, et substantsiaalse kogemuse saavutamine ongi kogu Raudami loomingu, mitte ainult kõnealuse essee eesmärk.

On ju kogu Raudami loomingu teljeks autori “minevikumina”, selle “mina” vaimse ja füüsilise keskkonna assotsiatiivsel meetodil taas- või ümberverbaliseerimine, möödunu läbi mitmesuguste meeleoluliste varjunditega olevikufiltrite vaatlemine etc – üksnes kõike seda “minuna”, isikliku eluga seotuna nägemise kaudu on võimalik kõiki neid asju ka läbi kirjanduse substantsialiseerida, tõeliselt tähenduslikule tasandile viia. Undusk: “Substantsi saab kõiges olevas mõista ainult iseenesena” (Undusk 1998: 60). Kirjanduses kehtib see nii autori kui lugeja kohta, mis tähendab, et teksti tõeline tähendus jõuab lugejani ainult siis, kui ta loetu omaks võtab, loetut “iseenesena” mõtestab. Teksti struktuuris võiks seda mõtestamist ette kujutada induktiivse liikumisena ainuliselt (konkreetselt, osaliselt) universaalsele (abstraktsele, tervikule): “mina” substantsialiseerimine toimub detailide erilisuse, substansiaalse struktuuri idem per idem (Undusk 1998: 59) universaalsuse valgusse projekteerimise tulemusel.

Wolfgang Iseri järgi tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena virtuaalne teos (Iser 1990: 2091). Meie käsitluse kohaselt saab aga kunstiteoseks lugeda üksnes sellist teksti ja lugeja ühildumist, mille puhul tekst kõneleb lugejale läbi lugeja “mina” midagi olulist – lugeja osavõtul toimub tekstis “vakatamine” või maagiline ühendus keelevälisega. Iseenda aspektide avastamise kaudu kogeb lugeja paradoksaalselt tegelikkust, mis erineb tema omast ning teksti “puuduvaid lülisid” otsides peab lugeja mõtlema iseenda omast erinevate kogemuste pinnal (Iser 2100). Kirjandusteos annab meile võimaluse “iseennast formuleerida” (Iser 1990: 2117) – ka Iser toob oma artikli “Lugemine” lõpus välja lugeja “mina” puudutavad teisenemised.

8. ptk. Narratiivsed taotlused

8.1. Hasso Krulli vaatenurk: jutustajahääl

Krull jagab oma eespool viidatud artiklis (vt ptk. 4) Raudami taotlused proosas üldjoontes kaheks: tekstuaalseteks ja narratiivseteks. Seejuures on Krulli arvates narratiivsed taotlused tekstuaalsete taotluste lähteks ja põhjenduseks. Narratiivsed taotlused seisnevad iseloomulikus jutustamisviisis ja tekstuaalsed taotlused mängulises keelekesksuses.

Siinse töö jaoks on oluline järgmine Krulli tsitaat (Krull räägib tekstist pealkirjaga “Kruustangid”): “Narratiivne liikuvus jõuab siin äärmiste piirideni, mida sellisel kujul tõtt-öelda ei ole veel eesti kirjanduses proovitud.” (Krull 1999) Teisisõnu, tekstuaalsel tasandil toimuv keeleületamispüüd on siin, aga ka mitmetes teistes Raudami tekstides seotud narratiivses struktuuris ilmneva dünaamikaga, pürgides oma äärte poole.

Väitsime eespool, et soov keelest vabaneda laieneb Raudami proosas keelelt muuseas ka narratiivile, Krull aga arvab vastupidist: narratiivne dünaamika põhjustab tekstuaalse omapära. Samas aga ütleb Krull: “raudamlik jutustamisviis saab alguse jutustaja häälest” (Krull 1999).

Hääle all tuleb siin mõista jutustajahäält, nii nagu seda on kirjeldanud G.Genette. “Hääl võib olla jutustuse sisene või väline; ta võib lugu jutustada esimesel või teisel astmel (vahetu jutustus või raamjutustus)” (Krull 1999). Kuigi lisaks häälele võimendab narratiivset liikumist Genette’i terminoloogia järgi ka fookuse teisenemine (Krull 1999), on hääl sellisena – eriti Raudami tekstides - ikkagi tihedalt seotud just keelega, tekstuaalse tasandiga – sellest Krull aga ei räägi. Küsimus, kas primaarne on narratiivne või tekstuaalne liikuvus, on seega sulgunud “hermeneutilisse ringi”. Tõenäoliselt on need kaks strukturaalse dünaamika liiki omavahel nii tihedalt seotud, et neid ei saa rangelt eristada. Eeldame, et Raudami teksti narratiivis ja tekstis toimuvad liikumised on üldjoontes kattuvad ja samasuunalised ning läbi struktuuridünaamika erinevate aspektide substantsikogemuse saavutamisele orienteeritud – analoogiatele keelemängude ning teiste tekstitasandite vahel oleme oma töös juba osutanud.

Krull toob oma artiklis esile ka Raudami jutustamisviisi proustlikkuse – see aspekt saavutab oma aktuaalsuse haripunkti tegelikult alles hiljem, 3 aastat pärast Krulli artiklit ilmuva Raudami raamatuga “Saint-Prousti vastu” (SPV). Oma eessõnas sellele teosele ütleb Raudam, et teos tugineb otseselt Marcel Prousti raamatule “Saint-Beuve’i vastu” (SPV: 5). Kindlasti on nende kahe – Raudami ja Prousti – raamatu, või raudamliku ning proustliku stiili kõrvutamine tänuväärt teema mõnele tuleviku uurimistööle, kuid käesoleva bakalaureusetöö tähelepanukeskmest jääb see kahjuks eemale. Raudami ja Prousti sarnasuste ning erinevuste vaatlusega on algust teinud Tanel Lepsoo oma hiljutises “Saint-Prousti vastu” tutvustuses (Lepsoo 2003). Meie piirdume siinkohal hinnanguga, et Raudami proosas ilmnev tekstuaalne dünaamika, kuid võibolla ka jutustatav lugu näeks ilma Prousti mõjuta hoopis teistsugune välja.

8.2. Autori kujund kui substantsiaalne tunnismärk

Tooksime siin esile veel ühe Raudami jutustajahääle omapära, mida Krull oma lühiartiklis mainida ei jõua, küll aga on seda teinud O. Remsu. Nimelt on Raudami jutustajahääles väljenduv autorikujund väga lähedane autori enese sotsiaalsele rollile või tema enda isiklikule “minale” (Remsu 1983: 449), kuid autori säärase kahestumise muudab komplitseerituks asjaolu, et me kunagi ei tea, kas tegu on autorikujundiga või autori “kujundiga” – tegeliku autoriga. M.Undi sõnade kohaselt: “Toomas Raudam mängib meiega kergelt lolli. Tegelikult ei saagi me teada, mis seal all siis on (või mis hääled need kõnelevad).” (Unt 1983: 991)

Raudami võime “osaleda osalemata” kandub üle ka tema tegelastele (Parts 1998: 12). Raudami proosa sellist sõltumatust võiksime samuti seletada teksti substantsiaalse orienteeritusega: substantsiaalse ühe vastena on Undusk nimetanud enesepiisavust (Undusk 1998: 309). Enesepiisav, iseenesestmõistetav on eneseületamise (keele keelelisuse ületamise) aluseks ning tagab süsteemi kontakti keelevälise olemisega (Undusk 1998: 309).

Substantsiaalse orienteeritusega võiksime autori “kahestumist” seostada ka “mängu” kaudu. Tsiteerime Lotmanit:

Mäng eeldab praktilise ja tingliku käitumise üheaegset realisatsiooni (aga mitte ajas järgnevat vahetumist!). Mängija peab meeles pidama, et ta osaleb tinglikus (mitte tõelises) situatsioonis (laps teab, et ta ees on mängutiiger, ega karda seda), ja ühtaegu ka selle unustama (laps peab mängutiigrit elavaks). … Mänguoskus seisnebki nimelt käitumise sellise kaheplaanilisuse valdamises.

Lotman 1990: 13

Lotmanist lähtuvalt võime öelda, et Raudam osaleb oma loomingus mitte vahelduvalt iseenesena ning iseennast teeseldes, vaid lihtsalt kaheplaaniliselt ehk mänguliselt. Kuid nagu oma töö ühes eelnevas peatükis väitsime, varjab mängulisus Raudami tekstide põhihoovuseks olevat substantsi-iha. Autor nagu ka mängulise mudeli iga teine element, olles küll identne iseendaga, muutub samas mudelis võrdsustamatuks iseendaga (Lotman 1990: 15) – seeläbi autor justkui “vabaneb vastutusest”, distantseerub loodud mudelist. Ka see distantseerumine markeerib muu kõrval tegelike substantsiaalsete taotluste varjamist.

Autorikujundi kahestumise heaks näiteks on juba (7. peatükis) viidatud novell “Scott”, mis sisaldub raamatus “Miks Kafka nuttis?” (MKN). Novell räägib iseäralikust epilepsiat põdevast alkohoolikust Scottist, kelle tegelaskujusse on autor ilmselt projitseerinud mitmeid enese omadusi, kuigi võimalikult on sel tegelaskujul olemas ka reaalne autoriväline prototüüp.

Scott ütleks heameelega lahti oma kehast, oma nimest, oma alkoholilembusest, üritades kõike varjata. Raudam on mitmel pool tunnistanud, et need soovid iseloomustavad ka teda ennast – selles jutus varjab Raudam end “Scoti maskiga”, kuigi autoriga näiliselt samastuv on ka novellis romaani kirjutav minategelasest kirjanik.

Scottil, nagu ka autoril, on samuti eriline (ikooniline) suhe sõnadega, harjumus talle olulisi asju teiste nimedega tähistada (novelli keskne kujund on näiteks surmaihaga seotud “taeva väravale koputamine”): “sõnad aitasid Scotti; kui nad omavahel (ja Scotti hiigelmõõtmetega vasarkolbas) kokku kõlksusid, siis oli ka tulemus olemas.” (MKN: 31)

Kokkuvõte

Uurimuse esimeses peatükis selgitasime kõigepealt Raudami tekstide vaatlemise olulisust struktuuridünaamika mõiste kaudu, väites esiteks, et Raudami väljajätteline ning lugeja kujutlusvõimet aktiviseeriv kirjutuslaad ongi põhiline struktuuridünaamika tähtsust kinnitav faktor.

Teiseks püüdsime määratleda oma spetsiifilist lähenemist Raudami proosa struktuuridünaamika kirjeldamisele – keskendusime oma töös tekstis immanentsetele, kuid alles loomingulisel kokkupuutel tekstiga avalduvatele tekstuaalsetele liikumistele.

Esimese peatüki viimases osas tutvustasime retseptsiooni vahendilist rolli ning arvustuste otsest seotust kirjandusteose struktuuridünaamikaga.

Töö teises peatükis andsime lühiülevaate Raudami loomingust, tuues esile selle teadaolevaid mõjutajaid ning üldiseloomu. Samuti kirjeldasime mõne lausega Raudami loomingu retseptsiooni üldlaadi, arvustajate hoiakuid ning nende hoiakute muutumist ajas.

Uurimuse kolmas peatükk lähtus ühe konkreetse kriitiku – Rein Tootmaa – lugemiskonkretiseeringust. Selle esimeses alaosas käsitlesime Tootmaa oletust, et Raudam oma loomingus “justkui otsiks oma hingeainele verbaalset adekvaati” (Tootmaa 1997) Roland Barthes’i kirjeldatud “strukturalistliku kogemuse” (Barthes 2002: 19-30) näitena. Barthes’ile toetudes leidsime, et Tootmaa osutas kaudselt Raudami proosa struktuuridünaamikas leiduvale püüule saavutada tekstis vastuvõtja “mina” aspektide substantsiaalne ühtsus.

Teises alapeatükis pakkusime järgmise Raudami teoste struktuuridünaamikale omase suundumusena välja tahte saavutada mänguline võit vaenlase üle läbi teatava “kättemaksu” – selle mõiste ühendasime Juri Lotmani mänguteooria kaudu ka Unduski nn maagilise perifeeria kontseptsiooniga.

Kolmandas alapeatükis põhjendasime Raudami kui kirjaniku põhimõttelist, kunstilise kujundina mõistetavat vastandumist paljudele inimestele ning nähtustele 1970. aastate ühiskondlike oludega.

Peatüki viimane osa juhatas sisse järgmist, neljandat peatükki, kus käsitletakse vastandumise seoseid struktuuridünaamikas peituva substantsi-ihaga, nentides, et nendele seostele viitab Raudami vastanduva hoiaku sarnasus klassikaliste müstiliste tekstide autoritega. Avaldasime arvamust, et sellist hoiakut võib võimendada ühiskondlik stagnatsioon.

Neljanda peatüki esimeses osas nägime raudamliku vastandumise alusena erinevaid sisemisi sakraalseid kategooriaid, samuti surmaihaga seotud ning surmamotiive, mis ühendavad Raudami teoseid müstilise diskursusega.

Järgnevalt selgitasime illusoorsuse kahetimõistetavust kirjandusliku teksti puhul – pidevalt lugejas olemasolevaid illusioone kinnitavad tekstitüübid ei jäta tegelikult ruumi teksti virtuaalses mõõtmes toimuvale struktuuridünaamika aktualiseerumisele, mis samuti seisneb lugejas illusioonide loomisel. Teksti virtuaalses mõõtmes toimuva puhul on lugeja aga aktiivne kaasosaline.

Kolmandas alapeatükis kõrvutasime raudamlikku tekstiloomet anarhistliku ja dekonstruktivistliku teksti negatiivteoloogilise paatosega ning muuhulgas sõnastasime Wolfgang Iseri abiga Raudami poolt loodava illusiooni olemuse, mis seisneb lugeja uskuma panemises, et vastupanu illusioonide kujunemisele ise ongi autentne mudel, millel tekst rajaneb. Leidsime, et Raudami tekstid kuuluvad küll dekonstruktsiooni ja anarhismi kaudu müstilisse paradigmasse, sisaldades nii dekonstruktiivsetele kui ka anarhistlikele tekstidele omaseid tekstiloomemehhanisme, kuid ainuüksi dekonstruktiivseteks või anarhistlikeks ei saa siiski Raudami teoseid nimetada.

Neljandas alapeatükis tsiteerisime üht Raudami metakirjanduslikku artiklit (Raudam 2003), kus Raudam meie tõlgenduse kohaselt seab kirjanduse funktsiooni “maagilise silla” loojana tähtsamaks võimalusest müstiliseks “vakatamiseks”.

Neljanda peatüki viimases osas suhestasime Raudamit kristliku religiooniga, saades tulemuseks, et Raudami formaalne usueitus on tegelikult sakraalse sisu ning iseloomuga – see sakraalsus avaldub teksti virtuaalses mõõtmes.

Uurimuse viiendas peatükis siirdusime lähemalt Raudami tekstide keelelises maailmas väljenduvate struktuuridünaamika omaduste juurde. Kõigepealt esitasime hüpoteesi, et Raudami kirjutuse eesmärk on keele ületamine keele abil, jõudmaks sakraalse, kuid samas inimkeskse absoluudini.

Teises osas seostasime keeleületuse Raudamile omase keelemänguga. Iseloomustasime samuti mängulisust kui Raudami tekstide struktuuridünaamika väga olulist omadust teatava “mäletamise mänguna”, millest on tuletatavad enamus ülejäänud mõistetest, mida Raudami kirjutusviisi kirjeldamisel on kasutatud. “Mäletamise mängu” võrdsustasime sarnasuse alusel Unduski teooria substantsi-ihaga.

Kolmandas alapeatükis nimetasime huumorit mängulisuse kõrval tähtsaks Raudami proosa struktuuridünaamika omaduseks. Osutasime ka mängu ja huumori erinevatele asenditele struktuuridünaamika suhtes.

Viienda peatüki lõpuks põhjendasime substantsiaalsete pürgimuste kujutamist “mäletamise mänguna” vajadusega müstikutele omaselt sakraalset kogemust profanatsiooni maskidega varjata. Mängulisus, mis küll võimaldab determineeritust veatumat eetilist käitumist, eristab raudamlikku teksti mitmel moel traditsioonilistest müstilistest tekstitüüpidest.

Kuuendas peatükis jätkasime esiteks keele ületamise vaatlemist, tuues esile raudamliku keeleületuspüüu paralleele müstiliste autorite tekstides esineva nn keelekustutusaktiga. Eesmärgiks oli näidata, et keeleületuspüüd markeerib ka Raudami tekstides substantsikogemuse otsinguid.

Peatüki teises osas iseloomustasime Raudami esitatud elu-nõuet inimkesksuse mõiste kaudu ning selgitasime keelelise substantsi tihedat seotust inimkesksusega.

Kolmandas alapeatükis tõime veelkord esile maagilist liiki substantsiotsingute põhimõttelise eelistatuse Raudami loomingus. Ühtlasi täheldasime Raudami tekstide orienteeritust kõnele, helilisusele – ka seda aspekti võib pidada teksti struktuuridünaamika juurde kuuluvaks.

Kuuenda peatüki viimases osas soovisime Raudami loomingu eripära mõtestada negatiivi mõiste kahetähenduslikkuse kaudu: see termin osutab ühelt poolt Raudami teatavale võõristavale suhtumisele kirjakeelde, kuid teisalt ka fotonegatiivile, millega märgistasime Raudami teoste positiivset determineeritust elu mitmekesisuse mängulise mudelina.

Seitsmes peatükk, mis keskendus Raudami kirjutuse enesepeegelduslikkusega seotud nähtustele, lähtus teksti formaalse määratletuse kõrvutamisest kirjutuskesksusega.

Peatüki teine osa kirjeldas Raudami tekstides ilmneva “strukturaalse tegevuse” põhimõtteliselt teraapilist toimet inimpsüühikale, mis samuti osutub tekstide struktuuridünaamika üheks oluliseks jõujooneks.

Järgnevas osas tõime sisse dünaamilise ainese ikoonilisuse mõiste teksti struktuuris, mille all mõistame kirjutamise protsessi mitut laadi kajastamist tekstis

ning kirjutamise protsessi ja kirjeldatava maailma seoste kajastamist tekstis. Väitsime, et nimetatud ikoonilisus seob Raudami tekstis leiduvaid psühhoteraapilisi tendentse substantsiaalsete pürgimustega.

Neljandas alapeatükis püüdsime lähemalt analüüsida Raudami kirjutuslaadi metakirjelduslikke erijooni; mainisime, et Raudami jutustamisviisi võib nimetada “ebausaldatava jutustaja võtteks”.

Peatüki viimases osas tõime näite kirjelduse vahetust enesepeegeldusest Raudami tekstis. Sama näidet kasutasime ühtlasi “mina” substantsiaalse ühtsuse saavutamisele orienteerituse näitena.

Viimase, kaheksanda peatüki esimeses osas püüdsime kummutada H.Krulli väidet, et Raudami tekstis põhjustab narratiivne dünaamika tekstuaalsed taotlused. Olles oma töös eelnevalt osutanud mitmetele Raudami tekstide erinevate tasandite ühisjoontele, pidasime selle alusel kohaseks ütelda, et narratiivne ja tekstuaalne dünaamika ei ole Raudami loomingu puhul rangelt eristatavad – narratiivi ja teksti struktuuris ilmnevad taotlused on üldiselt samasuunalised, substantsikogemusele orienteeritud.

Peatüki viimases osas tõlgendasime Raudami kaheplaanilist esinemist jutustajana enesepiisavuse ning mängulisuse mõistete abil, mis annavad jällegi tunnistust jutustaja substantsiaalsetest taotlustest.

Kokkuvõtte lõpetuseks võiks käesolevas bakalaureusetöös kirja pandust esile tuua järgmist.

Uurimuses leidsime, et Raudami proosa on hästi tõlgendatav Jaan Unduski raamatus “Maagiline müstiline keel” esitatud müstilise keelekasutuse ühiseid jooni kirjeldava teooria abil, kuigi ei Raudam ise ega ka ükski tema teoste arvustajatest pole otseselt iseloomustanud Raudami kirjutisi müstilise tekstiloome näidetena.

Põhiline joon, mis Raudami proosa struktuuridünaamikat näiliselt eristab müstilisest tekstitüüpidest, on teatav mängulisus. See mängulisus aga on samas tegelikult tingitud vajadusest müstilisse paradigmasse kuulumist varjata.

Summary

The aim of this BA thesis, "Fundamental Features of Structural Dynamics in Toomas Raudam's Fiction", was to test the potentiality of Jaan Undusk's conception of magical-mystical language (Undusk 1998), to define the main features of structural dynamics in Raudam's prose.

We claimed that the reviewers and critics of Raudam's literary works, although mostly unconsciously, detect a certain tendency toward magical or mystical substantiality in the artistic structure of Raudam´s texts. To prove that contention, we discussed many parallels between the literary aims of Raudam and traditional mystic authors.

Raudam's writing attempts to surmount language by means of language itself, in order to reach the sacral, yet humanistic absolute. Sacrality in Raudam's texts is veiled with a specific playful writing style. However, this sacrality is revealed in the "virtual dimension" of the text by the act of the reader's creative reception of the text.

In addition, we viewed humour, phonocentrism and iconality as the essential qualities of structural dynamics in Raudam's fiction. The study of the iconic nature of the dynamic substance in Raudam´s texts led us to conclude that one of the major aims of Raudam is the achievement of the substantial coherence of both his own (authorial) ``ego``, as well as that of the reader.

We also considered the dividing in two of author's pattern in Raudam's works related to the substantial orientation.

Thus it could be maintained that Raudam`s prose may well be interpreted by the theory of Jaan Undusk as presented in his book, The Magical – Mystical Language, which deals with the common features of the mystical language usage. However, neither Raudam himself nor any of his critics have explicitly characterized his work as belonging to the mode of the mystical text creation.

Kasutatud kirjandus

Barthes, Roland 2002. Autori surm. Koost. Marek Tamm. Tallin: Varrak

EE = Raudam, Toomas 1998. Elus enesetapja. Tallinn: Virgela

Eliade, Mircea 1992. Sakraalne ja profaanne. – Vikerkaar nr 3-12

Heidegger, Martin 2002. Kunstiteose algupära. Tõlk. Ülo Matjus. Tartu: Ilmamaa

IL = Raudam, Toomas 1988. Igavene linn. Tallinn: Eesti Raamat

Ingarden, Roman 1968. Vom Erkennen des literarischen Kunstwerks. Tübingen

Iser, Wolfgang 1990. Lugemine. Fenomenoloogiline lähenemisviis. Tõlk. Toomas Rosin. - Akadeemia nr 10, lk 2090-2117

J = Raudam, Toomas 2000. Jaa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

JK = Raudam, Toomas 2001. Jaak Kino, Kino-Mati ja teised. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Kaus, Jan 2000. Seadus kaob, keha tuksub. – Sirp, 08 dets., http://www.sirp.ee/2000/08.12.00/Kirjand/kirjand1-4.html

Kaus, Jan 2001. Teksti kaval lähedus. Sirp, 19. okt., http://www.sirp.ee/2001/19.10.01/Kirjand/kirjand1-3.html

Krull, Hasso 1999. “Elus enesetapja” – sissejuhatus Raudamisse. –

Postimees Online, 20. juuli, http://www.postimees.ee:8080/leht/99/07/20/kultuur.htm

Künstler, Peeter 1993. Milleks Pinocciole raudrüü? – Vikerkaar nr 5, lk 45-54

Lindroos, Alari; Adamson, Jaanus 2002. Käes on Raudami aeg! – Sirp,

13. dets., http://www.sirp.ee/2002/13.12.02/Kirjand/kirjand1-1.html

Lepsoo, Tanel 2003. Raudamist ja Proustist, siin ja praegu. – Vikerkaar nr 7-8, lk 166-170

Lotman, Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion

MKN = Raudam, Toomas 2000. Miks Kafka nuttis? Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

MKS = Raudam, Toomas 1996. Muusika kuum sai. Tallinn: Tuum

MM = Raudam, Toomas 1998. Minu Mina. Tallinn: Tuum

Parts, Triin 1998. Veidrike vabanemine Toomas Raudami loomingus. Proseminaritöö. Tartu

Pruul, Kajar 2000. Raudam, Toomas. – Eesti kirjanike leksikon. Koost. O. Kruus ja H. Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 450-451

Raudam, Toomas 1998. Elus enesetapja. Tallinn: Virgela

Raudam, Toomas 1988. Igavene linn. Tallinn: Eesti Raamat

Raudam, Toomas 2000. Jaa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Raudam, Toomas 2001. Jaak Kino, Kino-Mati ja teised. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Raudam, Toomas 2003. Kaus-Kafka. – Sirp, 30 mai, http://www.sirp.ee/2003/30.05.03/Kunst/kunst1-1.html

Raudam, Toomas 2003. Kriitika kriitikast, autismistki. – Sirp, 02. mai, http://www.sirp.ee/2003/02.05.03/Kirjand/kirjand1-4.html

Raudam, Toomas 1996. Muusika kuum sai. Tallinn: Tuum

Raudam, Toomas 1998. Minu Mina. Tallinn: Tuum

Raudam, Toomas 2000. Miks Kafka nuttis? Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Raudam, Toomas 2002. Saint-Prousti vastu. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus

Raudam, Toomas 1994. Tsirkus Ugala. – Postimees, 17. jaanuar, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/94/01/17/

Remsu, Olev 1997. Isad ja pojad, ängid ja hirmud. Toomas Raudami pooltsentenniumi puhul. – Looming nr 7, lk 943-949

Remsu, Olev 1983. Stiil ja psühholoogia. – Keel ja Kirjandus nr 8, lk 448-449

Seppel, Led 1997. Mosaiigid. – Vikerkaar nr 4-5, lk 168-169

SPV = Raudam, Toomas 2002. Saint-Prousti vastu. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus

Sutrop, Margit 1996. Mis on fiktsioon? - Akadeemia nr 2, lk 292-305

Tootmaa, Rein 1999. Raamat nagu film – Eesti Ekspress Online: Areen – Raamat, 31. märts, http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/13/Areen/Raamat.html

Tootmaa, Rein 1997. Raudam näitab trääsa! – Eesti Päevaleht Online, 08. aprill, http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=17614

Undusk, Jaan 1998. Maagiline müstiline keel (Oxymora 2). Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tallinn: Virgela

Unt, Mati 1983. Oleks siis juba päris antijutud. – Looming nr 7, lk 990-992

Vabar, Sven 2003. Lugude vahel on lõhe – see on surm. Intervjuu Toomas Raudamiga. – Looming nr 5, lk 758-770

[1] Rohkem kui Raudami puhul on “mängust” eesti kirjandusloos juttu olnud Vaino Vahingu isiksusest ning loomingust rääkides. Ehkki Vahingu “mäng” oli ilmselt tunduvalt psühhoanalüütilisema iseloomuga kui Raudamil, kes psühhoanalüüsi teadaolevalt on suhtunud skeptiliselt, võib tõenäoliselt ka Vahingu “mängu” (vt näiteks Vahingu valimik “Kaemus” või koos M.Kõivuga kirjutatud “Endspiel. Laskumine orgu.”) vaagida müstilise teoloogia vaatepunktist. Pealegi on Raudami ja Vahingu näol tegemist enam-vähem sama põlvkonna autoritega: mõlemad on sündinud 1940. aastatel.