Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel

 

 

Echo Canyon Revisited

mihkel samarüütel

 

Üle pika aja ilmus Sonic Youthil plaat, mida kõik fännid suhteliselt üksmeelselt heaks tunnistavad. Enne seda oli Washing Machine (1995). Ja enne seda Daydream Nation (1988). Muude plaatide puhul arvamused lahknevad suuremal või vähemal määral – kes eelistavad popilik-rokilikumat poolt (nt Sister, Dirty), kes eksperimenteerivamat suunda (Bad Moon Rising, A Thousand Leaves). Tegelikult sisaldavad pea kõik Sonic Youthi plaadid nii ühte kui teist – ja tegelikult on pea kõik plaadid üpris erineva lähenemisega tehtud – ehk nagu nad ise tunnistavad: “avangardsus ise pole mingi väärtus.” Peaasi, et muusika endile rahulolu pakuks. Ja leiduks kuulajaid, kes viitsiks sellele aega pühendada.

Mis siis toimus Washing Machine’i ja Murray Street’i vahel? Aastast 1996 tehti endile stuudio – Echo Canyon – kus nüüd endi plaate ja koostööprojekte ja sõprade plaate salvestatakse (kui on soovi, võib seda webcami kaudu vaadata). Stuudio esimeseks lakmuspaberiks oli SYR seeria (1-3) – stuudioimproviseeringud, mida Geffeni firmale üldse ei hakatud pakkuma (keda siis huvitavad üle 5-minutilised improd?). Kõik ilmusid 1997. aastal värskelt asutatud plaadifirma Sonic Youth Recordings  (tõsi küll, nüüd kuulub osana Smells Like Records’i juurde) all. Esimesed kaks lühemat plaati olid variatsioonid teemal A Thousand Leaves (ilmus 1998) ja muidu improviseeringud, mida väljaspool stuudiot polegi võimalik kuulda olnud. Kolmas plaat oli juba samm kuhugi – eemale? edasi? Produtsendiks ja pilli mängima lisandus Jim O’Rourke – tulemuseks olid pikad 20-minutilised süngevõitu, ehk isegi agressiivsed, kuid igati võimsad kitarriragistamised ja mis iganes kõike veel – O’Rourke lisas elektroonikavidinaid, Kim Gordon leelotas ja võttis pasuna ning törtsutas, mil iganes tuju peale tuli.

Järgnes A Thousand Leaves – popilikumaid toone jäi varasemate plaatidega võrreldes vähemaks (va “Sunday” – kuid see on hea laul!), kitarrid pandi krigisema ja mida iganes, lood rebenesid senisest pikemaks – 8-10 minutilised heliuuringud muutusid tavaliseks. Siiski ei unustatud ka sentimentaalsemat poolt – “Snare, Girl” (justkui unelaul või hoopiski vaikne hümn armastusele) ja Allen Ginsbergi mälestuseks pühendatud “Hits of Sunshine” – suhteliselt helge, rahulik ja lihtne jämmimine. Siiski oli vastuvõtt pigem külmavõitu – liigharjumatu tundus varasemate popilike lauludega poputatud kuulajatele (kuradi Sister, Daydream Nation, Goo ja Dirty!) plaati varjutav raskemeelsus, kompromissitus ja nö kuulajavaenulikkus. Alates sellest plaadist hakati kontserditel uut materjali esitama instrumentaalidena, nüüd on nö kergem jälgida “musta materjali” vormumist plaadilugudeks. Omaette ooperiks muutuvad mängud laulu nimedega – harva jääb esmanimetus ka lõplikuks. Omalt poolt võib lisada, et arvatavasti on see Sonic Youthi üks seni alahinnatumaid plaate. Kuhu edasi oleks liigutud, on raske arvata – kuid ehk suurema eksperimentaalsuse poole. Miks see tee pooleli jäi, sellest hiljem.

Eelneva arvamuse tõestuseks oleks ehk 1999. aastal ilmunud üks suuremaid Sonic Youthi eksperimente (jutt on siiski bändist, mitte liikmetega seostuvatest eri heliuuringuprojektidest – kantrist ja bluusist free jazzi ja puhta mürani) – Goodbye 20th Century (SYR seeria 4. väljalase) – 2 plaaditäit tõlgendusi 20.saj. minimalistlike heliloojate loomingust – John Cage, Steve Reich, Christian Wolff, Takehisa Kosugi jt, miks mitte ka Yoko Ono. Lisaks bändiliikmetele osales plaadil ja esinemistel O’Rourke, mitmed plaadil esindatud heliloojad ja teised tavalised kaasesinejad (nt Christian Marclay) – ning Gordoni ja Moore’i 5-aastane järeltulija Coco, kelle õlule langes Yoko Ono vokaalpala esitamine (kontserditel esines Coco, tõsi küll, omaloominguliste klaveripaladega). Tulemuseks on äärmiselt intrigeeriv hunnik muusikat – haamritega klaveri lõhkumisest kuni sümfooniliste paladeni. Konsertidel tuli esitamisele lisapalasidki – Konrad Boehmeri spetsiaalselt bändile kirjutatud “Echelon” ja Reichi “Clapping Music” (Ranaldo ja William Winant plaksutasid vastamisi käsi).

Kuid kõik katsetused katkestatakse ühe hoobiga – 1999.a. suvel keset turneed varastatakse bändilt veoautotäis varustust. Õigemini kogu varustus. Igaveste  katsetajatena oli bänd ligi 20 aasta jooksul välja timminud igavese hulga kitarre – pahatihti oligi üks kitarr häälestatud ühe kindla loo esitamiseks. Löök oli, võiks öelda – jalustrabav. Kuid mitte täielikult. Eks siis laenutati või osteti kibekähku uued riistad ja lõpetati ikkagi see turnee. Hiljem on öeldud, et mõnes mõttes oli see juhtum kasulik – tuli taas uue energiaga pühenduda uute võimaluste otsingule, tagantjärele tundus neile enestele, et muututigi liialt lõdvaks.

Ning ilmuski NYC Ghosts and Flowers (2000) – ehk siis katse kõigest hoolimata edasi liikuda. Fännidele mõningaseks üllatuseks hakati kontserditel esitama ka algusaja lugusid, mida polnud ligi kümme aastat kõlada lastud. Samas – osa lugusid (kuni tolle plaadini) ei ole enam võimalik bändile rahuldavas vormis esitada. See plaat on ehk samuti teeninud ebaõnnestumise märgi, kuigi täiesti teenimatult – minu arust. Jätkus katsetamine – kuid seda elektroonika abil, mis paljudele kuulajatele tundus teotuse või lihtsalt moega kaasa minemisena. (Samas olid kuuldatavasti kontserdid vägagi kaasakiskuvad.) Plaadi meeldejäävaimaks lauludeks on Gordoni järjekordne ebamaine impro “Side2side” ning Ranaldo lauldud nimilugu – ehk siis suht täiuslikult pingestatud helimassiiv (nö wall of sounds). Mõneti omapärane “StreamXSonik Subway” saatus – üks kord esitati instrumentaalselt livena ja kõik. Nimelt ei suutnud laulja Moore sõnu ära õppida. Ühel festivalil esitati ka plaadi master-track – 23-minutiline suuresti improviseeritud “J’Accuse Ted Hughes”, ülimalt intensiivne helimassiiv läbi kaose ja kriginate, Gordoni joigumine põhineb mõneti Sylvia Plathi tekstidele.

Kui eelmisel plaadil figureeris üha märgatavamalt O’Rourke, siis aastal 2000 võetigi ta bändi ametlikuks liikmeks – järjekordne juhtum, mis fännides mõningast nõutust tekitas, kuidas sellised vanad peerud korraga enda bändi niimoodi ümber konstrueerivad? T. Moore on hiljuti intervjuus naljaga pooleks tunnistanud, et lõpuks ometi on bändis mees, kes on nõus tema sõnu kuulama ja tema ideedega kaasa mängima – kui seni viitsisid teised vaid suvaliselt noogutada ja ikka oma rida edasi ajada.

Kõige selle möödunud 6 aasta virvarri tulemuseks ongi plaat, mis äkitselt on leidnud andunud kuulajates pea üksmeelset kiitust. Murray Street (2002) – kuuldatavasti bändi nö New Yorgi triloogia teine osa, esimeseks oli viimati kirjeldatud plaat, kolmandast pole seni aimugi. Tuleb tunnistada, et plaat pole nii katsetav kui möödunud aastatel kogetud eksperimenteerimised.[1] See on teatav selginemine – justkui üks hetk oleksid kõik komponendid korraga õigeaegselt käima hakanud. Kadunud on agressiivsus kuulajate suhtes, ka nö ründavamad lood (“Plastic Sun”, “Radical Adults Lick Godhead Style”) on pigem konstruktiivsed kui otseselt kuulajat ründavad. Ja samas mulle isiklikult tundub, et mingis mõttes on siin stiililadestusi kogu Echo Canyoni perioodist – siin on midagi nii A Thousand Leaves’st kui ka NYC Ghosts & Flowers’st, ja miks mitte kogu SYR seeriast (aga samas ei leia seda lähedust Washing Machine’i või varasemate plaatide kõladega). Plaat on üheaegselt nii hämar kui helge.[2] Taas on kiidetud üle 5-minutiliste lugude viljelemist – täiesti õigustamatult, nad lihtsalt vajavad aega, et lugu täielikult käima joosta. Sel plaadil on üks Sonic Youthi loomingu helgemaid (“Rain on Tin”) ja üks arusaamatumaid (“Sympathy for the Strawberry”) lugusid ning üks paremaid heliuuringuid (11-minutiline ambientne “Karen Revisited” – nö järg A Thousand Leaves “Karen Koltrane’le”. Iseenesest suht tavaline viimaste aastate nende loomisvõte – pool lugu aetakse popilikumat rida, siis keeratakse äkitselt kuulajale selg ja vajutatakse pedaalid jms põhja, edasi tuleb see, mille pärast üldse tasub muusikat kuulata - loomine).

Muidugi ei ole mulle terve plaat mokkamööda – natuke ükskõikseks jätavad plaadi avalood – Moore’i esitatavad “Empty Page” ja “Disconnection Notice” – kuidagi liiga tavalised, liiga popilikud, natuke häirib Moore’i vinguv hääl (see on tavaline probleem, et plaatidel kipub Moore võimutsema – noh, ausalt öeldes on Sonic Youthi muusikas huvitavam Ranaldo looming. Kuid bändiväliselt on mõlemad ülimalt hea panemisega). Kuid samas võib tunnistada, et niisama on need täiesti kuulatavad, nad on loonud ka palju igavamaid-hullemaid helikompositsioone. Natuke küsitav on ka eelviimane lugu – Gordoni “Plasti Sun”, 2-minutiline lööklaul. Kuid võibolla paneb kulmu kergitama puhtisiklik lähenemine – plaadi esimene lugu, mis stuudiosalvestusena ammu enne plaati tuttav ja nagu selle kontekstiga enam ei seostu (samas pole ka kuulnud ühtki live-mp3e).

Ja uuesti positiivsemast küljest, mis teevad plaadist Plaadi – pea 8-minutiline “Rain on Tin” – ehk nagu eelpool mainitud, Sonic Youthi üks positiivsema laenguga lugusid, eriti armsaks teeb tunne, nagu loo lõpupoole vilistab keegi rütmi kaasa. Kujutlusse ilmub justkui pilt, kuidas ansambel seda mängides ise ka kaasa naeratavad. Loo alguses öeldakse mõned sõnad ja siis järgneb ja jätkub kaasakiskuv kitarritinin. “Karen Revisited” – järg “Karen Koltrane’le” (kui A Thousand Leaves’i üks eksperimenteerivamaid laule), omamoodi paralleel NYC Ghosts & Flowersi nimiloole. 3 minutit suht tavalist laulmist ja siis sellele järgnev 8-minutiline kitarrikajades lainetamine, suuresti Ranaldo ja O’Rourke’i koostöö. Vähemalt mulle plaadi kõige tugevam ja huvitavam lugu. “Radical Adults Lick Godhead Style” – minu poolt saaks vist iga lugu plusspunkte, kui sellega seoses mainitaks midagi free jazziga seoses. Siin siis tegemist igati rokkiva looga, millele üks hetk lisanduvad New Yorgi hullumeelseima free-jazz pundi Borbetomagus pasunameeste Don Dietrichi ja Jim Sauteri tore ja igati võimas panemine. Ja siis see plaati lõpetav “Sympathy for the Strawberry” – ainus lugu, millest seni veel pole mingit arvamust kujunenud. Ja ma ei tea, miks. Mõnel hetkel tundub huvitav, mõnel hetkel aga et võiks ikkagi veel huvitavam olla, midagi on nagu poolikuks jäänud. Ehk on muusikalises mõttes sellele loole paralleeliks ühel kogumikul ilmunud singel “Fauxhemians” – samasugune monotoonsevõitu taust jne. Ei tea, ei ole veel suutnud sellest loost edasi tungida.[3] Aga ma ei kavatse end lolliks kuulata.

Isiklikku. See on vist Sonic Youthi pea ainus plaat, mida ma kirjutajana (ja Sonic Youthi tekste päris palju kasutanuna) ei ole suutnud kirjalikus tekstis kasutada (mis iseenesest pole ju mingiks probleemiks). Siin ei ole mulle midagi tsiteerida, loevad ainult helid ja sellest tekkivad meeleolud. Sõnad jätavad külmaks. Vahel küll ümisen omaette “rradical adults lick godhead style”, kuid sedagi pigem sellepärast, et kohe sellele järgneb Borbetomaguse meeste jõuline pasunalajatus. Ja selle teksti kirjutamisel ei vaadanudki kordagi laulusõnade faili.

Aga mis siin pikalt rääkida, kui midagi enam rääkida ei ole. Midagi oli, midagi ei olnud. Või midagi sellist.

 

 

 


BRIEF NOTES FR THE FIELD (EUROPE) BY LEE

070902
Hi all/we're almost fully thru Europe now and none of us have had the time to do a recap once. This will be brief---it's late at night now/we just played Berlin tonight---haven't for some reason hit germany in 4 or 5 years---and the show was wild, great fun. We've been in France, England, and here and there----just spent an incredible 8 days in Italy, in Sicily, Rome, Sardinia (island off w coast) and elsewhere---best eating of the tour by far. We're still pulling a few 'new oldies' out of our collective hat now and again, but mostly featuring the new record of course. Last night Coco caught Thurston skrewing up the words on Empty Page. O well, heat of the moment, y'know. If any live tapes find their way to the ears of any of you---you may hear some familiar between song banter---this is bcz T has taken to quoting classic 'live album' patter---this being our 'classic rock' album. We're covering the old banter, not the old songs. First person to spot and correctly identify 5 classic concert album quotes will, uh... win something. I think. A few more gigs over here and then we're all home for a short bit, before heading to Japan for 2 shows at the Mt. FujiRock fest. We love Japan... We'll be doing a straight set headlining on the first night (w Butthole Surfers directly before us), and then a "noise experiment' set at noon (!) the next day on one of the smaller stages. Maybe some other
folks will wake up early and join in w us. After Japan we dig in for the US of A --from Texas looping around thru SE to Central Park gig in NYC and on to midwest and W Coast fr LA to Seattle. By then it will be time for us all to go back to school............. What else can I tell you? Jim is showing off his collection of vintage ties onstage, and Kim's official tour color appears to be pink. Most sought after tour book-- Shakey, the Neil Young bio which we're all reading over each other's shoulderz............. Props to our crew: Aaron, Chad, Chris, Eric, Luc, Nic, Peter and to our Dutch Uncle Karlos as well. Hmmm, Steve is the only one I've not mentioned, so I'll hit the hiway and leave you w one word: Steve

 

 

 

 

 



[1] Plaadiga paralleelselt oldi kaastegevad ka mitmes koostööprojektis – nii ilmus oktoobris 2002 pooletunnine improviseering koos ICP ja The Ex’ga sarjas “In The Fishtank”, novembris 2002 Oliver Assayasi filmi “Demonlover” soundtrackil tervelt 8 lugu ja terve aasta on avaldamist oodanud prantsuse avangardesineja Brigitte Fontaine’ga SYR 6 plaat.

[2] Kuid see “helgus” pole siiski normiks – vahel on stuudiotesse paisatud tõeliselt kurjakuulutavaid helisid – nt mp3-na leviv “Social Static” (selle müristamise paralleeliks oleksid ehk varem singlitel avaldatud “Terry’s Carrot” ja “Tamra”), miks mitte ka äärmiselt tumedad “Kali Yug Express” EP 3 pala – vaiksed, kummalised ja pingelised kitarrikeevitamised. Mõjuvad ja meeldejäävad.

[3] Sonic Youthile on iseloomulik lõpetada plaat nö imeliku looga – Experimental Jet Set, Trash and No Star lõpeb jaapanikeelse mürinaga, Washing Machine Sonic Youthi ühe pikima (19:36) ja kontseptuaalsema looga “Diamond Sea”, A Thousand Leaves lõpetab Gordoni igati segane “Heather Angel” ning NYC Ghosts and Flowers’i improviseering “Lightnin’” (liveversioonid tavaliselt pikemad ja paremad. Murray Street’il siis see “Sympathy for the Strawberry”, kuigi ehk oodatuim oleks olnud “Karen Revisited” – samas on tõesti raske paigutada esimesena nimetatut kuhugi plaadi keskele. (80. aastate plaadilõpud – Confusion is Sex ja Ranaldo kodune plõnnimine “Lee is Free”, Bad Moon Rising ja selle ülimalt raevukas “Death Valley ‘69”, Evol ja Sonic Youthi üks esimesi popflirte “Bubblegum”, Sister ja (heas mõttes) totter “Master-Dik”, hilisema mängulise EP nimilugu. 

 



sisu © et, vorm © e107.org