Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel

 

 

 

elanik

mihkel samarüütel

 

(ühetoaline korter, valged tühjad seinad, elektripliit, seinakapp, laud, toolid, toanurgas presendiga kaetud kuhi)

 

“Ära sega, ma teen süüa.”

“Vittu sul seda just vaja teha on. Elame nagu mingid kuradi homod siin korteris, muudkui teeme süüa ja sööme ja teeme süüa ja sööme, kas siis tõesti midagi muud teha ei ole.”

“Jää vait raisk.”

 

(üksi)

“Võibolla midagi muud. Ma tapsin täna inimese. Aga ega tema seda ei tea. Tema ainult viriseb, et ma muudkui süüa teen. Aga mis teha, kui mul on kõht tühi, ja tema tühja kõhuga virisemist ka ei jaksa ära kuulata. Ma lihtsalt läksin sellele üksikule naisele järgi, ütleme nii, et kõhutunne andis suuna, siin polnud enam midagi mõelda. Tema rumal otsustas põgeneda, ja otse parki. Oli öö, seal ainult rahu ja vaikus. Selline sügispimedus. Ja muidugi mitte kedagi. Ma olen alati mõelnud, et naise liha on kuidagi parem kui mehe liha. Et naine on pehme, ja puhas, need reied ja kõht ja miks mitte ka tuharad. Ja nad ei ole seda lõputut mürki täis. Jõudsin naisele järele ja paiskasin pikali. Ma tagusin ja tagusin talle mingi suvalise kiviga vastu pead ja pead ja pead, kuni ta lõpuks oli tõesti nagu surnud. Ma ei mõtelnud midagi, viskasin selle kivi maha ja proovisin aru saada, kas ta hingab. Laskusin ta kõrvale, kuulatasin. Nagu ei midagi. Et siis niimoodi. Mul oli ja õigemini on siiamaani kõht tühi. Ta oli täitsa surnud. Vedasin ta eemale, oli selline vist kolmekümneaastane naine, polnud enam eriti iluski, selline tüsenev keskealine, elas seda oma mõttetut elu ja kõik. Tundus, nagu kaaluks ta rohkem kui mina, varju vedamine päris väsitas mind. Ma ei tea, tegelikult see ei ole ju tähtis. Tükeldasin talt oma viis kuus seitse kilo liha, rohkem kilekotti ei mahtunud, katsin ta mingi leheprahiga ja tulin tulema. Unustasin isegi käekotti kontrollida. Ja nüüd ma tahan veel süüa. Ja kes tahab, võib minuga ühineda, minu pidupäev on kõigi pidupäev.”

(pakub publikule liha)

“Meil kõigil on omad nõrkused.”

 

(kahekesi)

“Mida sa tahad.”

“Vittu jää vait.”

“Ma tahan suitsetada.”

“Keda see huvitab.”

“Kas sa süüa sooviksid.”

“Mul on kõrini su pasast.”

(pakub publikule liha)

 

(üksi)

“Kui mul on raha, siis on kolm prioriteeti. Jah, kolm seda prioriteeti, niimoodi ametlikult väljendudes. Kõigepealt tuleb suitsu osta. Ja siis küllaldaselt alkoholi. Ja siis tuleb hakata mõtlema linna peal joomise peale. Ja seejärel tuleb siis toidu ostmine. Pika jutu peale ongi kõht tühjaks läinud.”

(võtab pannilt liha)

“Kui keegi liha soovib, siis võiks käe tõsta, raisata pole meil midagi. Eks ma siis vaatan.”

 

(kahekesi)

“Laena mulle raha. Ma ei suuda enam sind vaadata.”

“Miks mul peaks raha olema.”

“Sa oled selline vastik rikas, kuskil on sul alati raha, ma tean küll.”

“Mida sa tead.”

“Ähh.”

“Millest sa seda järeldad.”

“Kurat, kas sellepärast tuleb mingis ülikoolis käia, et neid järeldusi muudkui otsida. Kust sa siis oma rõveda liha välja nokkisid, kurat, kas sa arvad, et ma olen mingi idioot või.”

“Kui palju sa tahad.”

“Kas sa tõesti arvad, et ma olen mingi idioot.”

“Jää vait.”

“Maksan pärast tagasi.”

 

“Mida. Kas sa ütlesid midagi.”

“Ei, ei midagi.”

“Mulle tundus küll.”

“Ma ei viitsi sinuga rääkida.”

“Keda see huvitab.”

 

“Mida. Ma ei kuule.”

“Ei midagi.”

“Mulle tundus, et sa ütlesid midagi.”

“Sa oled purjus.”

 

“Mida.”

“Mis päev täna on.”

“Teisipäev.”

“Seda ma arvasin.”

“Mis sa siis küsid.”

“Ma ei tea.”

 

(üksi)

“Magasin paar päeva tagasi naisega, kellel peaaegu rindu polnudki. Muidu oli normaalne. Algul mõtlesin, et ta on alaealine. Siis selgus, et ta unistuseks oli selliseks modelliks saada. Milleks ta siiski ei olnud saanud. Kuidagi imelik oli katsuda naist, kellel on ainult need nibud ribide vahel. Justkui telekapult. Hiljem tahtis ta vist mu telefoninumbrit. Tema elab vanemate juures.”

(pühib käed pükste vastu puhtaks)

“Me pidime täna kohtuma. Ma ei taha.”

 

“Jah, ma nikkusin selle rinnatu naisega. Ei midagi erilist. Juba mitu aastat ei saa ma enam nikkumisest mingit rahuldust. Lihtsalt nagu mingi oma kummalise tungi rahuldamine. Sa pistad oma loodetavasti üles paisunud riista ühte poolmärga auku, mis asub seal naise jalge vahel. Enamasti on see kuradi karvane, võiks öelda, et ebahügieeniline. Naljakas sõna. Ja siis sa jõnksutad ennast edasi-tagasi. Või siis naine hüpitab end sinu peal. Ja sa kuuled neid imelikke hääli, vahel neid kuulates sa imestad, et mis imelik inimene see küll su all on. Ja siis sa ei suuda enam midagi ja su riistast volksab välja see vedel ollus. Ning siis ei midagi muud kui et ainult saaks end puhtaks pesta. Tõsi küll, vahel tuleb päris hea uni. Enamasti tahad ikka edasi liikuda, kuskil pea uuesti täis juua ja lõpuks omaette magama minna.”

(kuulatab)

“Mis tähtsust sel muidugi on.”

(otsib suitsupakki)

“Mul on sõber, kes on neli korda üritanud enesetappu teha. Arstid ütlevad, et ta on skisofreenik. Tema arvab, et talle meeldib selliseid asju proovida. Ma ei tea, võibolla tõesti.”

(istub ja vahib publikut)

“Juua tahaks.”

(vahib publikut edasi)

“Võibolla te tahate midagi muud kuulda.”

(suitsetab ja mõtleb)

“Võibolla on teil sama igav nagu mulgi.”

(suitsetab, vahib publikut)

“Viimasel ajal on mul kõhus imelikud valud. Varem valutas vahel hommikuti, nüüd ka õhtuti. Tema arvab, et ma olen endal maksa ära joonud. Ma ei tea, arvatavasti on lihtsalt toitumisega natuke midagi valesti, pole kõiki  neid vitamiine või muid kuradeid korralikult tarbinud. Ja siis see joomine ka.”

(kuulatab)

“Kuradi värdjakari elab ainult siinkandis.”

(uksekell)

“Kuradi idioot, uks on lahti.”

(uksekell)

“Vittu milline värdjas.”

(läheb ust avama, noor naine)

“Mida.”

(seisavad)

“Mida.”

(naine vaatab talle otsa)

“Mida. Ma ei tule ühelegi kogunemisele. Ma ei osta su kuradi hambapastat.”

(seisavad)

“Mida sa siis tahad.”

(seisavad)

“No tule siis sisse, mis me niisama seisame. Palun.”

(uks kinni)

“Mis su nimi on.”

(naine vaikib)

“Okei, algul oli tore ja huvitav, aga nüüd on mul kuradi igav ja tahaks selles olukorras mingit selgust leida. Ja mind on täitsa huvitama hakanud su nimi.”

“Elena.”

“Ma ei tea, kus ta on, ta läks kuhugi, aga ma arvan, et millalgi tuleb ikkagi tagasi.”

(naine raputab pead)

“Istu.”

(naine seisab)

“Näe, tool on seal.”

(naine seisab)

“Istu kuradi vitt raisk kui mitu korda ma seda ütlema pean vittu küll.”

(naine istub)

“Mis siis nüüd.”

 

“Kas teil on mingi kellaaeg, millal te kohtuma pidite. Ma tõesti ei tea, millal ta tagasi tuleb. Võibolla täna, homme. Eks siis ootame.”

(istuvad mõnda aega liiikumatult)

“Ma võiksin muidugi kohvi pakkuda, aga meil pole kohvi. Võibolla teed, seda vist on. Aga ma pean selle üles otsima.”

(naine mõtleb, raputab pead)

“No siis ei tee teed.”

 

“Mul on kõht tühi. Kas sul süüa on juhuslikult kaasas, ükskõik mida.”

(naine raputab pead)

“Ei, muidugi mitte. Meil on ainult seda kuradi keedetud ja praetud liha. Kurat, kui tüdinud ma sellest pidevast lihasöömisest olen, selline tunne, nagu oleks endast mingi elajas kasvamas.”

(vaatavad teineteisest eemale)

“Aga mis ma sellest sinule räägin.”

(tuled kustuvad)

 

(valgus, mees valib muusikat, muusika, naine seisab toa nurgas)

“Mis nüüd siis on. Mida sa seisad seal nagu sul oleks midagi viga. Kas sul on kõht ikka veel tühi. Mina ei taha enam midagi, varsti ei jaksa ennast liigutadagi. Ma tõesti ei tea, millal ta tagasi tuleb. Või mida sa tahadki. Kas sa ei oska rääkida. Või sul ei sobi just minuga rääkida, ah. Elena. Imelik nimi. No küll sa oled alles salapärane. Hea küll, ärme siis räägi midagi, okei.”

(mees kõnnib teise toa nurka, vaikivad)

“Vittu kui närvidele see kõik käib.”

(kõnnib tagasi laua äärde, istub, haarab kätega peast kinni)

“Hea küll, ma siis räägin ühe anekdoodi, just ajalehest kuulsin. Noh, bordelli tormab sisse üks täkku täis lõvipoiss ja käratab, andke mulle kohe üks lõvipiiga. Kõik on tegevuses, vastab madam. Aga tiigriplika. Samuti kinni, vastab madam. Hundinoorik. Kõik on kinni. Lõvi ahastab, et kas siis tõesti teil midagi ei ole. Noh, on ikka. Vabad on veel süütud hiirekesed, viis krooni kimp.”

(mõlemad püüavad naerda)

“Ega see nii naljakas ka ei olnud.”

(vaikus)

“Mnjah.”

(vaikus)

“Ma ei talu seda kuradi vaikust.”

(istuvad ja vaatavad teineteisest kõrvale)

“Ega sul külm ei ole.”

(naine raputab pead)

“Tore.”

(mõnda aega ei räägi midagi, mees vaatab naist)

“Kas sa.”

(naine vaatab mehe poole)

“Aga.”

(mees muutub närviliseks)

“Kuule.”

(vaikus)

“Tule kuradi väike lits siia ja põlvita ja võta võta suhu kui mitu korda ma seda ütlema pean kuradi lits raisk kas sa ei saa aru türa mis viga on mis viga on mida sa venitad tule siia või ma peksan su segi tule võta suhu raisk ja kiiresti kohe.”

(naine tuleb, kohmitseb püksiluku kallal, avab selle, alustab)

“Ah vittu küll.”

(tõukab naise eemale, naine kukub põrandale, ei julge end liigutada)

“Vittu küll.”

(mees tõuseb püsti, tõmbab püksiluku kinni, naine lamab põrandal, vaatab mehe poole)

“Kuule, palun vabandust, eks, tõuse nüüd püsti.”

(aitab naist püsti)

“Palun vabandust, ma ei tea, mis mul hakkas, kuuled või, palun vabandust, mul on need närvid kuradi läbi, vahel ei saa ise ka aru, kui korraga pöörab täiesti ära ja siis juhtub igasugust sitta.”

(vaikus)

“Unustame kõik ära, eks, see oli kogemata.”

(vaikus)

“Kõik on korras. Eks.”

(vaikus)

“Elena.”

(vaikus)

“Elena.”

(vaikus)

“Miks sa minuga rääkida ei taha, kas ma olen tõesti nii hirmus.”

(mees hakkab jalgadega närviliselt nõksutama)

“Elena.”

(naine ei liiguta end laua taga)

“Elena. Elena.”

(vaikus)

“Elena.”

(mees ei suuda enam jalgu rahulikumaks sundida)

“Elena, ma tean küll, et see kõlab natuke imelikult, aga ma vist pööran varsti täiega ära, kui ma kohe natuke juua ei saa, eks, kas sa ei saaks mulle natuke raha laenata, noh, natuke, palju pole vaja, kui teine tüüp lõpuks siia jõuab, siis me maksame sulle tagasi, eks, ära sellepärast muretse, küll me sulle ära maksame, Elena, Elena, kas sa saad aru, palun sind.”

(vaikus)

“Ära karda, ma ei tee sulle midagi. Midagi hullu pole ju juhtunud. Või kuidas. Ja miks sa siis ära ei lähe, uks on ju lahti, mina sind ei takista.”

(vaikus)

“Elena, Elena, ma maksan sulle tagasi.”

(naine ulatab rahakoti, mees võtab raha kätte, paneb umbes pool tagasi, pimedus)

 

(kolmekesi)

 “Kes see veel on”

“Elena. Kas sa siis ei tunne teda.”

“Ma ei tea, ei tunne. Ei tule meelde. Kas ta siis teab mind.”

“Ma ei tea.”

“Mis teete.”

“Midagi.”

“Kust sa juua said.”

“Elena laenas, saad sa talle tagasi maksta.”

“Vittu kas ma olen mingi rahamasin või.”

(vaikus)

“Kuule, Elena. Ma maksan sulle homme tagasi, eks, ausalt.”

(naine istub laua taga edasi)

“Teil on siin ikka eriti lõbus olla, kohe kade hakkab. Kuule, ma võtan midagi süüa ja jätan siis te noored omavahele, ärge laske mind endast segada, kohe lähen.”

“Kuhu sa lähed.”

“Väike ots linnas, muud midagi. Vittu kui tüdinud ma sellest lihast olen, oksele ajab juba. Saad aru, Elena, see mees on vist kuskil sigalas mingi põrsa röövinud ja nüüd me sööme nädalate kaupa muudkui liha ja liha ja liha, ma ei tea, mul on juba mingid seedimisraskused, sellised  kõhuvalud ja sittuda ei saa.”

“Kui kaua sa seda kuradi jura ajad.”

“Kuule, mis sel sul Elenal on midagi viga, et ta suud lahti ei tee. Tere, kuulsid, tere ütlesin.”

“Ega igaühega ei sobigi rääkida.”

“Oh, Elena, mis sa küll selle poisikesega teinud oled.”

(pimedus)

 

(valgus, kahekesi)

“Ja siis käis selline ilge kõmakas, kukkusin pikali, aga muud midagi, jooksime minema, täielik hullumaja, täielik hullumaja, mõtlesin, et kogu maja pidanuks me peale langema. Aga ei midagi, kõik jäid ellu. Vittu küll, millest ma räägin, mitte midagi ei saa aru. Ja sina ainult vaikid.”

(vaikus)

“Aga mis siis ikka.”

 

“Vahel mulle tundub, et ma olen selline harjumuste ori. Tead küll. Aga võibolla mitte, ma ei tea. Et nagu pead muudkui selliseid igasuguseid asju koguaeg uuesti ja uuesti tegema, noh, ma ei tea, näiteks hommikuti hambaid pesema. Võiks ju ka päeva ajal või midagi sellist. Tegelt ju vahet ei ole. Või et see joomine, jah, see on nagu ka selliseks liialt tavaliseks värgiks muutunud, natuke igav juba. Ma ei tea, ükskõik tegelt. Sa ise ei ole midagi sellist kogenud või.”

(naine kehitab õlgu)

“Nojah, vaata, ega igaüks sellest kohe ise aru ei saagi, selleks tuleb, ma ei tea, kuidagi maailma teistmoodi tajuma hakata või midagi sellist. Ma ei tea, vahel mulle tundub, et ma nagu mõistan selliseid asju küll. Miks sa mind nii imelikult vaatad.”

(naine vaatab maha)

“Ära siis pead maha aja, suhtleme ikka inimeste moodi.”

 

“Ja siis ma tahaksin siit ära minna, kuhugile soojale maale, tead küll, ei pea selles lumes ja sopas muudkui  ringi tuiama, tilpned aga niisama lühikeste pükstega ümberringi ja vahel käid seal ookeanis ujumas. Noh, normaalne, kas sulle siis ei meeldiks midagi sellist. Ma oleks küll jumala rahul. Ainult seda raha nagu õieti pole, no muidugi tegelt rahapuuduse taha selliseid asjad ju ei jää.”

(naine noogutab)

“Tegelikult ka.”

 

“Kui sa teada tahad, siis sa tegelikult täitsa meeldid mulle. Ei, ära nüüd sellest valesti aru saa. Elena. On see ikka su õige nimi. Okei, tegelt see ei oma ju mingit tähtsust, kõik see nimedega jama on üks kuradi väikekodanlaste jama. Kõik on poliitiline ja meiesuguseid poodakse koguaeg ja muu selline jura. Sinuga on nii hea rahulik olla, ei pea koguaeg mingit mõttetut kino tegema, võid nagu niisama mõtelda.”

(naine naeratab)

“Sul on selline ilus naeratus. Okei, oli jah selline väga õnnestunud kompliment ja nii edasi.”

 

“Mida. Kas sa ütlesid midagi, ma ei kuulnud.”

(naine raputab pead)

“Ei, muidugi mitte, see olekski liialt tavaline olnud.”

 

“Ei mäleta enam, mis see tunnete asi on, armastus või midagi sellist. See on vist nagu midagi sellist, mida sa koged kuskil koolis, siis kui sa oled selline imelik pubekas, sul on just see vastik häälemurre ja tüdrukud on korraga äärmiselt seksikaks muutunud ja sa tahaks neid kõiki panna. Siis sa oled selline imelikult närviline ja muudkui mõtled ja mõtled ja loodad tähti taevast kätte saada. Naljakas väljend. Jah, need metsikud kannatused muidugi ka. Elena, mida sa arvad. Okei, ära vasta midagi, kes see ikka purjus inimese loba viitsib kuulata.”

(mees joob)

“Vahel ma tõesti tunnen puudust selle kellegi või millegi järele, ma ei tea, keda puudutada ja tajuda enda juures, niimoodi nagu. Heh, just nagu sina istud praegu mu kõrval. Kas sinul on keegi. Või mis. Okei, sa ei pea vastama, muidugi, igaühel on õigus oma eraelule ja maalapile. Vittu küll. Vittu küll.”

(mees joob edasi)

 

“Tule siia, istu mu kõrvale.”

(naine vaatab mehele otsa)

“Ära karda, tule siia, Elena, ma ei tee sulle midagi.”

(naine istub mehe kõrvale)

“Ei, tule lähemale, tule lähemale, mida sa kardad, kas sa ei usalda mind.”

(naine istub mehele sülle)

“Nii. Ma olen vist terve õhtu tahtnud, et sa mulle sülle istuksid. Ei, ära saa valesti aru. Sa oled lihtsalt mulle meeldima hakanud. Noh, teistmoodi kui need teised inimesed, sa oled kuidagi eriline, kohe täiesti eriline, me oleme nagu sellised sugulashinged, saad ju aru küll. Hea küll, ma olen praegu purjus, aga mis siis sellest, mis siis sellest.”

(vaikus)

“Jah, mis siis sellest.”

(vaikus)

“Juua tahad.”

(naine raputab pead)

“Proovi ikka.”

(naine raputab pead, mees kehitab õlgu)

“Ega sa ebamugavust ei tunne, ei.”

(naine raputab pead)

“No siis on väga hea, eks. Siis on kõik korras. Eks. Miks sa ei ütle ometi midagi, ma tahaks su ilusat häält kuulda. Kasvõi korrakski. Ütle midagi, Elena.”

(naine vaatab talle kurvalt otsa)

“Ei, muidugi mitte.”

(mees haarab naiselt ümbert kinni)

“Meil on jumala mõnus olla, onju.”

(mees püüab juua)

 

“Kas ma meeldin sulle.”

 

“Kas ma meeldin sulle.”

(mees püüab naist suudelda)

“Oota nüüd, ole nüüd rahulik.”

 

“Ära karda mind.”

(suudlevad)

“Ega sa ei jäta mind maha.”

 

“Ma ei oska sinuga enam midagi rääkida.”

 

“Ütle ometi midagi.”

(naine hakkab meest suudlema)

“Vittu milleks seda veel vaja on.”

 

“Kas sa ei saa aru, kurat võtaks, kas sa tõesti ei saa mitte midagi aru, kurat, mis sul viga on, mingi haige oled või, miks sa pead selline olema.”

(mees paiskab naise sülest põrandale)

“Kuradi värdjas, sa ei või mulle ühtegi sõna öelda, mida sa kuradi lits siis üldse ronisid mulle sülle, vittu küll, kas sulle makstakse selle eest. Mina armastan sind täiega, aga sa isegi ei viitsi mind tagasi lükata, ütle, mis sul kuradi värdjal ometi viga on. Mis sul viga on.”

( naine lamab ikka põrandal)

“Vittu kui närvidele käivad mulle sellised inimesed, oi kui erilised te kõik olete.”

(naine lamab põrandal, peidab pea käte vahele)

“Noh, ikka ei midagi, sa ei ütle ikka veel mitte midagi.”

(mees jookseb köögikapi juurde, sorib seal, tõmbab kirve välja, jookseb lamava naise juurde tagasi)

“Kurat, ma armastan sind, kuidas sa sellest aru ei saa. Kuidas sa sellest aru ei saa. Kuidas sa sellest aru ei saa. Miks sa mind kasvõi perse ei saada. Mis sul viga on miks sa midagi ei ütle miks sa midagi ei ütle ma ju ometi armastan sind ütle ometi midagi ütle ometi midagi.”

(mees laskub põlvili, püüab naise suud sõrmedega avada, naine proovib pead kätega kaitsta)

“Mis sul viga on mis sul viga on ütle ometi midagi kas sa ei armasta mind kas sul on minust täiesti ükskõik miks sa ei ütle mitte midagi miks sa ei ütle midagi.”

(naine avab suu)

“Noh noh ei midagi ei midagi ei midagi sul on minust täiesti ükskõik Elena Elena miks sa pead minuga nii mängima miks miks kuidas sa sellest aru ei saa.”

(mees tõuseb püsti)

“Miks ma ei saa sinust aru miks sa pidid minuga nii mängima.”

(naine lamab põrandal)

“Miks miks miks.”

(naine katab kõrvad)

“Vittu kui tüdinud ma olen miks sa pidid nii tegema ma ei saa aru kas sul on tõesti minust nii ükskõik kas sul on tõesti minust nii ükskõik ma ei saa aru.”

(mees haarab kirve)

“Ütle ometi midagi ütle ometi midagi miks sa ei räägi minuga ütle ometi midagi palun palun ütle ometi midagi kasvõi üks sõnagi ükskõik midagi ütle ometi midagi.”

(naine peidab pead käte vahele)

“Ei midagi ei midagi ma ei saa sinust aru ma ei saa sinust aru ma ju ometi armastan sind.”

(mees hakkab kirvega naist peksma)

“Ma ju ometi armastan sind.”

(naine vajub elutult põrandale, mees virutab edasi)

“Ma ju ometi armastan sind ma ju ometi armastan sind kuidas sa sellest aru ei saa.”

(mees virutab edasi)

“Kuidas sa sellest aru ei saa miks ma ju armastan sind.”

(mees virutab edasi)

“Miks ma ei saa aru.”

(mees viskab kirve põrandale, vajub toolile, hoiab peast kinni)

“Jah ainult üks sõna jah üks sõna ei midagi muud kasvõi üks sõna aga ei aga ei midagi temal ei sobinud midagi öelda tema tema ainult vaikis jah tema ainult vaikis jah tema ainult kuulas mida ma talle rääkisin jah ma rääkisin talle kõik ära ei tema ainult kuulas muud midagi mina mina ei tohtinud midagi teada miks ma seda tegin ma ei tea.”

 

“Vittu mis siis nüüd edasi.”

(tõuseb püsti)

“Mis siis nüüd edasi.”

(seisab)

“Kas keegi julgeb veel midagi öelda.”

(kuulatab, vaatab ringi)

“Noh, leidub julgeid. Kuradi sitapeade kari, jah, kõik te olete üks närude kari, ei midagi muud. Vittu ütlesid midagi või, kas oli mingit ütlemist või, kurat võtaks.”

(tormab toa nurga poole, tõmbab kuhjalt presendi pealt, vaatab põrandal vedelevaid mannekeene)

“Noh milles asi milles asi kes julges siin kobiseda kes kes sina või mis kes vittu tahad peast ilma jääda või kuradi värdjakari raisk kuradi värdjad kes teist julgeb suu vett täis võtta.”

(toa keskele  tagasi, võtab kirve)

“Tahab keegi veel suud lahti teha mis sina või kurat oli midagi ütlemist või vittu ei saanud aru või.”

(rabab maast ühe mannekeeni, peksab selle kirvega puruks)

“Veel keegi mis leidub veel julgeid kuradi sitapead ja türaimejad sina jah sina tule siia raisk ma kuulen kõike arvad et ma olen mingi idioot või ma olen ma olen kuningas minu eest ei jää miski saladusse vittu milline värdjas raisk.”

(tõmbab järgmise mannekeeni püsti, peksab selle kirvega puruks)

“Nii nii veel keegi mis on veel keegi ah kuradi ahvikari on veel ütlemist kuradid värdjad raisk.”

(haarab järgmise mannekeeni, peksab selle kirvega puruks)

“Veel veel keegi mis mis mis veel veel keegi kõik on omad mis mis mis on veel keegi.”

(peksab järgmise mannekeeni kirvega puruks)

“Kuradi värdjakari raisad ei midagi muud.”

(peksab järgmise mannekeeni puruks)

“Vittu millised värdjad vittu millised värdjad vittu millised värdjad vittu millised värdjad te kõik olete.”

(peksab kõik ülejäänud mannekeenid kirvega puruks, põrandat katavad plastmasskillud)

(pimedus, kõik)

 

tallinn, 10.-14.08. 2002

 

 

 

 

 

 

 

 

 



sisu © et, vorm © e107.org