Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Elo Kuuste

 

 

 

 

 

—«KUID KAS ON MU KALLIST RASKEMEELSUST?»—

 

 

Me tuba on hele. Ses antakse turmtuld. Aken avaneb mustasse – sääl palub pime. Selline ilm, et inimesed paarkümmend aastat hiljem vaatavad päevapilti ja ütlevad: «Vanasti paistis alati päikene, isegi keset ööd.» Ronin aina kyrgemale ja kyrgemale oma elevandiluutornis. Saabub suvi ja troopiline ööpimedus haigutab mulle oma hambapasta-hingust. Olen tornitipus, alllinnast vaevu paistavad ohutult oranžid ja sinised tuled, jygi kui pikk paar sametpükse. Vaon oma keharaskusega—«Kuid kus on mu kallis raskemeelsus?»—kujutletavale rydupiirdele, mis annab järele aimamatute asjade käitumises. Kukkuda on kerge. Tunnen end pigem tableti lahustumisena veeklaasis. Ma ei naase ka nagu yoyo. Keskööl kihutan oma tulipunases pisikeste rattakestega keerdtugitoolis tuhande öheksasaja öheksakümne öheksanda korruse rydult pilvitusse pidetusesse. Enesetapjate tipptund. Ukse vahelt on kuulda Charlie Parkerit mängimas "Night In Tunisia", juhuslikult mängimas, sest ta lihtselt mängib. Mu aken – must ruut.—«Kuid miks ei ole mu kallist raskemeelsust?»—Miks ilm on nii ilus ja muusika mängib nii ilusasti ja meil on inimesi külas, kes on kyik ka ilusad, ja kes ei ole külas, on ka ilusad?


 

Raskemeelsus – kas õigem või valem?

 

 

 

Natuke vormist & sisust

 

Ilmumine luulekogu “Õigem Valem” raames paneb meid automaatselt eeldama, et Kalju Kruusa teksti  —«KUID KAS ON MU KALLIST RASKEMEELSUST?»— näol on tegemist luuletusega. Ja ega väga vale see kõhklev oletus polegi, sest tunnetuselt on käesolev tekst kindlasti poeetiline. Kuid piisab vaid pilk paberile heita ning meile vaatab vastu mingi proosateksti sarnane lühike kirjutis koos kõigi oma kirjavahemärkide, suurte algustähtede & muu sellisega. Esmamulje võib muidugi petlik olla & lugema hakates see arvatavasti hajub. Niisiis, julgen Kalju Kruusa antud teksti siiski luuletuste kilda liigitada. Luuletuse teeb sellest tekstist eelkõige keel, luules sallitud keelehälbed ning assotsiatiivsus. Selline mõttehajusus ning hüplevus, mis on luules igati loomulik, kuid ainuüksi narratiivse vormi austajad kohe nördimusest röökima paneb. Proosaluuletus seega.

 

Luuletusena nõuab —«KUID KAS ON MU KALLIST RASKEMEELSUST?»—

teatud tunnetust, süvenemist meelte maailma. Proosatekstina, olgugi, et lõdvakoelise ning üsna segase proosatekstina kisendab ta mingi loo järele. Ning see viimane vormub meile silme ette siis, kui kirjutist lahti mõtestama, tõlgendama ning tihendama asume. Kusjuures neid lugusid võib olla ka mitu, olenevalt lugejast või siis lugeja fantaasialennust. Ning sellest, milliselt ristmikult ära pöörata, milline uks avada.

 

Antud juhul eristuvad/eralduvad minu jaoks luuletust lugedes selgesti 3 mõistet või pidepunkti, mida võib vaadata nii eraldi, kui ka tihedalt põimunutena. Need on suitsiid, öö ja raskemeelsus. Alustagem keskmisest...

 

Kohe alguses torkab silma valguse/heleduse (Me tuba on hele. Ses antakse turmtuld) & pimeduse (Aken avaneb mustasse – sääl palub pime), päeva  & öö (Selline ilm, et inimesed paarkümmend aastat hiljem vaatavad päevapilti ja ütlevad: «Vanasti paistis alati päikene, isegi keset ööd.”) vastandus, mis jätkub läbi kogu luuletuse. See tundub justkui olevat kogu teksti skelett, peenelt punutud võrgustik, mis teda üleval hoiab. Meie silme ees moodustuvad “sõnamängud” ning alltekstid. Näiteks, võtame või sõna päevapilt. Ühest küljest on ta korduva p-tähega kindlasti tore & luuleline liitsõna. Samas, kuigi me teame, et päevapilt on foto sünonüümiks, kerkib meil tänu antud kontekstile kohe silme ette “päeva” mõiste. Ning me seisamegi paradoksi ees – alles ju öeldi, et väljas on pime, kui juba kõneldakse päikesest, mis ometi päeva pärisosaks on (!?). Kuid, kas ikka on?! Isegi meil siin, suhteliselt põhjamaisel Eestimaal on suvel ööd valgemad & pikemad. Kalju Kruusa aga kõneleb troopilisest ööpimedusest. Ning selle “öisuse” rõhutamiseks kasutab ta kõikvõimalikke nippe. Keskööl kihutan oma tulipunases pisikeste ratastega keerdtugitoolis tuhande öheksasaja öheksakümne öheksanda korruse rydult pilvitusse pidetusse. Just nimelt – “öheksa”, mitte aga “üheksa”. Muidugi, tihtilugu kipub see arv kõnekeeles väljaöelduna tõesti pisut ö-likult kõlama. Kuid samas, arvestades Kruusa sõnadega mängimise sõltuvust, pole lugu vaid kõnekeele luulekeelde toomises. Ta võib “värviline” asemel kirjutada “verwiline”. Või “lihtne” asendada sõnaga “slichtne”. Ta võib tugevatest kaashäälikutest teha nõrgad. Ja nii edasi ning aina edasi. Üks kõige enim Kalju Kruusaga seonduvaid ortograafilisi eripärasid on vast tema y-tähe kasutus (Kruusa traditsioonilisest y kasutusest kaldub antud teksti puhul kõrvale vaid sõna yoyo, mis on ilmne laen inglise keelest). Toon siinkohal välja lõigu Mart Velskeri 2001.aasta Vikerkaare 10-nendas numbris ilmunud artiklist “Y eesti kirjanduses”: “Märksa rohkem kirjandusliku tähendusega on mõned y kasutuse individuaalsed juhud, mis on nõus jääma eesti kirjanduse osaks. Niisuguste erandlike, tavaks kujunemata näidete seas on viimase aja märkimisväärsemaid juhtumeid Kalju Kruusa luule. Ta kasutab y-d õ asemel ja kontekstis, mis ühelt poolt viitab keeleuuenduse ladestusele, teisalt poolt tekitab aga iroonilise nihke nn tõsiaaviklikkuse suhtes. Kruusa ei ole ilmselt eeskuju võtnud võru ortograafiast, väidetavalt hakkas ta kasutama y-d seetõttu, et ta kirjutusmasinal puudus õ täht. See seletus on luuleteksti seisukohalt muidugi vaid osaline ja varjab oma kaalukamaid tähendusi... /Samas aga on selge, et kirjanduses muutub y esteetiliseks märgiks... /... veel rohkemgi kui ilusa märgina on y-d tajutud alternatiivsuse ja radikaalsuse tähena, mis eristab teksti normaalsest või ametlikust diskursusest.” Ja tõesti, on selge, et Kruusa tahab oma sõna- & täheuuendustega anda oma loomingule mingit õrna glamuursuse hõngu ning pisut heatahtlikult, kuid samas üleannetult eputada on laialdase erudeeritusega. Ja nagu ulakas, kuid nutikas nagamann ikka, kombib ta seega ka lugejaskonna taluvuspiire. Et kui kaugele võib ta oma intellektuaalse mänguga minna. Jan Kaus on ühel Õigema Valema netileheküljel iseloomustanud Kalju Kruusat kui modernistliku esteedi & Tangi dünastia aegse nukra rännumehe ühendust. Esteedina naudib ta võõraste keelte ning uudsete lahenduste toomist eesti luulekeelde. Ning “ö” kasutamine “öheksas” teenib öö-tunnetuse võimendamise/rõhutamise eesmärki. Seda võib siinkohal lugeda illustreerivaks elemendiks. Nukra rännumehena hõljub ta läbi suvesumeda öö ning ulub looga “Night In Tunisia”, ööga Tuneesias ühes taktis. 

 

20.sajandi algupoolel elas lühikest, kuid tormilist elu kurikuulus saksofonist Charlie “Bird” Parker. Keskööl kihutan oma tulipunases pisikeste rattakestega keerdtugitoolis tuhande öheksasaja öheksakümne öheksanda korruse rydult pilvitusse pidetusse. Enesetapjate tipptund.Ukse vahelt on kuulda Charlie Parkerit mängimas “Night In Tunisia”, juhuslikult mängimas, sest ta lihtselt mängib. Nii kõneleb Kalju Kruusa oma luuletuse lõpupoole. Sellega mängib Kruusa meile oma teksti tõlgendamisel kätte kuidagi kahtlaselt lihtsa tee. “See luuletus kõneleb suitsiidist!” hüüatab mõni lugeja kohe kohkumusega, teine õuduseseguse vaimustusega. Kõik kõneleb enesetapu-motiivi kasuks... Nii otsesel lugemisel silme ette visanduv pilt kui ka peidetumad vihjed. Näiteks Charlie “Bird” Parkeri justkui “juhuslik” sisse toomine. Mehe, hüüdnimega Bird ehk me emakeeli Lind, kes eluaegse heroniinisõltuvuse tõttu ilmselt läbi oma elu kui unenäo triivis! Ning vahel üles ärgates & kohutavat pimedust märgates ka korduvalt enesetappu proovis. Ja olgugi et ta lõpuks 34-aastasena südamerabandusse suri, võib seda siiski vaadata kui aeglase enesetapu viimast vaatust. Ta oli kui leek või lind, mis kiiresti läbi elu vuhises ning siis tabletina maailma kõiksusesse lahustus. Ja ometi!, läbi oma saksofonisti-ande andunud austajate elas Bird siiski edasi ning paljud järgisid ka tema elustiili. Kõige eredamaks näiteks on vahest biitnikud. Ta oli pesuehtne alternatiivse popkultuuri staar. Ja olemegi muusika juurest otsaga tagasi kirjanduse & luule juures. Mis asetab Parkeri antud luuleteksti kontekstis sümboli või märgi ossa. Samuti aga ka silla, mis ühendab kirjandusteksti muusika & muude kultuuri osistega.

 

Antud juhul valisin suitsiidi-liini kui kõige ilmsema, silmatorkavama. Samas aga võib see suitsiid ka olla vaid millegi sümboliks. Enesetapp siin tekstis ei pruugi tingimata olla füüsiline. Pigem räägib kõik selle vastu. Või kui ta ongi reaalne, kehaga tajutav, siis igatahes mitte valus. Sest karta on, et nii kõrgelt alla lenneldes saabuks surm juba enne vastu maapinda puutumist. Arvestades luuletuse unenäolisust, kuid võib-olla ka seda, et mõistus tõrgub seedimast mõtet kellestki kätt oma elu külge panemas – kõike seda arvesse võttes eelistaksin siin näha ilmselt vaimset suitsiidi. Vabanemist argimurede koormast, sukeldumist sumedasse suveõhtusse ning selles lahustumist. Paneme korraks silmad kinni ning kujutame ette inimest, võimalik, et päevatööst väsinud pidulist. Tüdinuna ka peost ning sealsest pidevast teiste pilkude & suuvärgi turmtule all olemisest. Ta ronib rõdule, lõdvestub seal, suleb silmad ning kujutab ette, kuis oleks sealt kõrgustest vabana alla liuelda ning lihtsalt sellesse toredasse suveõhku lahustuda. See on nagu omamoodi meditatsioon.

 

Kuid kus on mu kallis raskemeelsus?

 

Segadusse ajab nagu loitsuna korrutatav raskemeelsuse taga-igatsemine. Kuid kus on mu kallis raskemeelsus? halab minategelane kukkumise alguses, Kuid miks ei ole mu kallist raskemeelsust? imestab ta ikka veel kukkudes. Jah, siin tekibki selline kahesus, kõhklus kumba teed valida. Kas igatseb ta taga oma igapäevast probleemide taaka, mis on küll rõhuv, kuid omamoodi ometi kindel ning turvaline? Või tunneb ta kergendust ning mingit hämmastuse-segust lapselikku imestust? Üks võimalus raskemeelsust tõlgendada on ühildada ta sellise mõistega nagu depressioon või masendus. Mis ühelt poolt toob teksti sisse iroonilise nihke, sest kui lugeda, vaadata & kuulata tänapäeva meediakanaleid (televisiooni, ajalehti, ajakirju jne.), siis saame kohe teada, et seesamune depressioon on selle sajandi üks tõsisemaid probleeme, haigusi. Ma ei taha seega sugugi otseselt masenduse käes vaevlevate inimeste üle irvitada, ning vaevalt tahab seda ka Kruusa. Sest eks ole nii mind kui ka teda vahepeal seesama  psüühiline luupainaja kollitamas käinud. Kuid ometigi kipub seda luuletust sellises kontekstis lugedes kerge muie suule. Samas aga on raskemeelsus igivana probleem, millest läbi peene huumoriprisma kõneldakse. See on nagu enese & maailma üle naermine. Sest kõneldakse ju, et on suur oskus visata nalja ka enda üle. Sageli tasubki nöögata esmajärjekorras ennast ning siis alles teisi.

 

Raskemeelsus & enesetapjad. Aeg-ajalt loed või kuuled ikka mõnda meediakanalit pidi, kui palju selles või selles riigis aasta jooksul enesetappe on olnud. Eestit loetakse selle arvu poolest (kui ma juhuslikult ei eksi) ühes esirinnas olevaks maaks. Samas pole me Jaapan, kus suitsiid on auväärne viis elu lõpetada. Ei, meil on kardetavasti ikka põhjuseks elumurede eest põgenemine, väga raskekujuline raskemeelsus. Kui aga kujutada siis ette seda hetke, mil inimene on veel elu & surma piiril... tegu on juba sooritatud, kuid surm, teadvuse kustumine pole veel saavutatud. Ning ühtäkki haihtub kogu ta masendus justkui võluväel. Ning ta tunneb lapselikku imestust selle imetabase kadumise üle & selle üle, kui ilus maailm, muusika & kõik inimesed paistavad. Võibolla haarab teda isegi väikene kahjutunne. Kuid tagasiteed pole enam. Ta ei saa naasta nagu yoyo.

 

Siinkohal tuleb mängu hoopis popkultuuriga mikserdatud šamanism. Kukkuda on kerge. Tunnen end pigem tableti lahustumisena veeklaasis. Ma ei naase ka nagu yoyo. Kas ei peegelda siis need read endas viimati teatud kujul kaasaegse inimese tõlgendust hinge kehast lahkumisest?! Et enesetapja kaotab oma raskemeelsuse, maa poole tõmbava taaga ning sööstab mullidena kihisedes veepinnale. See tabletina lahustumine võib endas kätkeda vabadust. Võib-olla vaid näilist. Oskusliku kasutaja käes naaseb tahke yoyo paratamatusena, sümboliseerides praegusel juhul teatud võimalust, et ulma põgenemine võiks ebaõnnestuda. Siit võib järeldada kahte asja:

a) kas meie “lind” ei oska kuigi hästi yoyo’d käsitseda ning seega ka paratamatuse, teisisõnu saatusega mängida või,

b) ta rõhutab nende sõnadega, et eelistab mitte tagasi minna.

Lahustuv tablett toob tänapäeva kultuuris esmalt silme ette, kas mõne peavalutableti või siis välismaised vitamiinitropsid. Igal juhul on tegemist mõne ravimi või tervist, enesetunnet parandava ainesega. Kindlasti aitab mõni tablett ka raskemeelusest vabaneda ning õndsasse eimiskisse lahustuda – kas siis ajutiseks või igaveseks – kui nüüd pisut irooniliseks minna. Kõik vaid selleks, et vältida (taas)sattumist paljastava rambivalguse, ahistava turmtule alla.

 

Kui nüüd väikene tagasipõige teha ning kõrvaluks avada, siis avastame, et tegelikult on veelgi lihtsam ning loogilisem tee raskemeelsust tõlgendada. Nimelt kui vastandada raskemeelsus kergemeelsusega. Ning nimetada esimene ümber tõsimeelsuseks või kaineks maailmatajuks. Muidugi, saab ka ilma vastandamata, väites, et raskemeelsed, sügavas masenduses olevad inimesed teevad sageli muu maailma vaatepunktist kergemeelsete, mõtlematutena näivaid tegusid. Igatahes on selge, et inimene, kes 1999nda korruse rõdult keerdtugitooliga lendu läheb, võib olla pisut kergemeelne, etteaimamatu. Kruusa ise ütleb: Vaon oma keharaskusega—«Kuid kus on mu kallis raskemeelsus?»—kujutletavale rydupiirdele, mis annab järele aimamatute asjade käitumises. Kukkuda on kerge. Seega nimetab ta inimest kaudselt nö “aimamatuks asjaks”. Ullikeseks, sest viitsib-viitsib mõni vana rõdupiire siis sellise tegelasega maad jagada, kes kogu oma (noorusliku?) tahtejõuga temast läbi murda/mööda trügida üritab! Kukkumise kestel aga tabab langejat justkui külm dušš (või siis vähemalt kerge uduvihm) ning ta imestab, kus ta kaine mõistus olnud on. Kuid (tjah), sel juhul peaks oletama, et raskemeelsus/tõsimeelsus kui selline on end talle viimaks ilmutanud. Ometi aga otsib ta seda endiselt taga... Justkui tahtes mängulisest & õhuliselt utoopilisest unest üles ärgata ning reaalset maailma näha. Kuid kas ta ikka tahab?

 

Kujunditest ning voolavusest

 

Voolavuse all mõtlen eelkõige teatud tekstis esinevat sidusust, mis lugemist lihtsustab ning lugeja nö. kaasa voolama paneb. Võib-olla ka mingisugust kiiksuga loogilisust. Me tuba on hele. Seal antakse turmtuld. Need alguseread haakuvad omavahel lausa ideaalselt. On loogiline, et miski peab toa heleduse, valgustatuse põhjustama... antud juhul võib selleks siis pidada turmtuld. Ning kuna kõneldakse, et vastandid tõmbuvad, siis on igati mõistuspärane, et järgmisena kõneldakse meile aknast, mis avaneb mustasse ning kus omakorda palub pime. Tuba & turmtuli, palub & pime – igas korralikus luuletekstis peab ka alliteratsioon sees olema ning Kruusa korraliku luuletajana peab neist reeglitest loomulikult kinni. Võtame või järgmised näited:

 

ja troopiline ööpimedus haigutab mulle oma hambapasta-hingust

vaon oma keharaskusega ... kujuteldavale rydupiirdele

mis annab  järele aimamatute asjade käitumises

kukkuda on kerge

Enesetapjate tipptund.

Mu aken – must ruut.

 

Mõni lause lausa kubiseb alliteratsioonilistest elementidest. Võtame kas-või sellise rea nagu Keskööl kihutan oma tulipunases pisikeste rattakestega keerdtugitoolis tuhande  öheksasaja öheksakümne öheksanda korruse rydult pilvitusse pidetusse. Siin moodustuvad omaette seisvad & samas mõneti haakuvad grupid sõnadest keskööl, kihutan,  keerdtugitool & korrus; tulipunane, keerdtugitool & tuhat; tulipunane, pisikesed, pilvitu & pidetus; rattakesed & rõdu. Ning muidugi ei saa tähelepanuta jätta sõna öheksa lausa manajalikku kordamist. Sama lugu on ka sõnaga ilus ning selle kasutusega luuletuse lõpus. Aga need kujundid & kordused mõjuvad üsna loogiliste ning asjakohastena. Nad toovad meieni nii kujutluspildid kui ka selle teksti rütmi. Rütmi, mille sees on pisikesed häired, vahelepõimed või õhkõrnad kommentaarid sellesamuse raskemeelsuse-mantra näol. Vaid ühte asja ei suuda ma siin tekstis põhjendada muuna kui alliteratsioonilise, rütmilise kooskõlaotsinguna. Selleks on mõte: Mu aken – must ruut. Kõlab ilusasti küll. Kuid kuidas on sellest aknast & seega ka toast saanud järsku must ning järelikult pime paik? Või on kõik lausa lihtlabaselt loogiline ning koos allakargajaga kadus ka turmtuli?! Tuli kustus, elanik lahkus, järelikult näeme vaid pimedat, musta akent. Muidugi, siin tekitab veel kõhklusi see, et tuba nimetatakse meie toaks (Me tuba on hele). Mis vihjaks justkui sellele, et elanikke on mitu. Ning tekitab omakorda mõtte, et keegi pidi sinna ruumi ka alles jääma. Ei märganud nagu, et tugitoole oleks mitu lendu läinud. Samas on must ka üldlevinud leina & õnnetuse värv. Samamoodi, nagu tuli & punane võivad teinekord tähendada õnnetust ning arutut kirge.

 

Kujundite puhul äratab veel tähelepanu fakt, et korruse numbriks on 1999. Tuleb tuttav ette, kas pole? Õigema Valema kogu, millest see luuletus võetud on, nägi ilmavalgust aastal 2000. Mis aga ei välista väikest kahtlust, et luuletus ise võis valmida juba eelmisel aastal ning korrusenumber seega sihilikult valitud. Kuid võib ka olla, et otsin juba tonte sealt, kus neid pole...

 

Veidike pildistamisest

 

Kalju Kruusa paistab armastavat panna oma luuletustesse midagi enese kui fotograafiaga tegeleva inimese maailmatajust. Juba Erakkonna koondkogus “Üheksavägine” esitatud loomingus torkab see silma. Võtame kasvõi viimati mainitud kogus leheküljel 45 ilutsevad read: ...kuid inimesi bildistan aina mustvalgelt, kuna muud loodust vaid verwiliselt. inimese puhul taotlen photolikkust; muu loodusega katsun suhelda kynekeeles, mu luuletusedki loodusest on muutumas järjest biltlikemaks, päevabiltlikemaks. vahest ma slichtselt vastan inimesele ja loodusele samaga – ja vastamata ei saa olla... /... (mu vanaema väikesest pääst kartis saada bildistet – camera pidanud endasse tymbama – ja nii ongi tal vanadel piltidel hirmunägu pääs). ma tirin, jah, kyik oma camerasse, saba- ja sarvedega, varsinesa ja lehtinesa, kogu juurtega stuckis, kaevan maast kogu mättaga – ja pärast ramistan ja lasen seinale. Võibolla oli patt need read siin nii pikalt välja tuua. Kuid tunnistab autor ju siin omal kombel, kuidas ta muudkui maailma talletada üritab, pildistab. Kisub kõik saba-sarvede või juurte-mättaga ühes tükis oma kaamerasse ning paneb pärast raamitult seinale. Ja eks ole kirjandustekstidki omamoodi pildid, sõnapildid. Seega tõin ma selle näite siin ilmestamaks killukest pilgust, millega K.Kruusa maailma vaatab. Ning samas tahtsin juhtida tähelepanu ta loomingut tihedalt läbivale foto-motiivile. Sest Kalju Kruusa ei saa ilma pildistamata. Ka käesoleva luuleteksti, selle ilma & meeleolu püüab ta kaamerasse: Selline ilm, et inimesed paarkümmend aastat hiljem vaatavad päevapilti ja ütlevad: ”Vanasti paistis alati päikene, isegi keset ööd.”  Nii täieneb me kujutlus selle luuletuse mütoloogiast veelgi. Sai juba enne peatutud öödel & nende valgustatuse probleemil. Et suveööd on mingil hetkel niisama valged kui päev. Kuid samas võib olla, et Kruusa ei mõelnud üldse seda. Sest vaikselt koorub meie ees lahti kaasaegse linnaelu öine keskkond. Peegeldub päeval töötavate ning öösel lõbutsevate inimeste maailm. Või ka nende oma, kes öösel tööd teevad. Linnale & selle elanikele on sagedane, et kui sind ei kammitse kindlad tööajad, kui oled näiteks kirjanik, kunstnik või mõni muu pisut boheemlaslik loovhing (ehk teisisõnu – oma aja peremees), siis kipuvad öö & päev tahes-tahtmata oma kohad ära vahetama ning sassi minema.

 

 

Kuuluvusest

 

On selge, et Kruusa ironiseerib leebelt tänapäeva ühiskonna, selle mentaliteedi ning nõudmiste üle. Kuid samas on ise paratamatult selle ühiskonna liige ning naudib kahel käel ka popkultuuri pärleid. Luuletuse lõpus küsib ta pooleldi imestades endalt, aga ka meilt: Miks on ilm nii ilus ja muusika mängib nii ilusasti ja meil on inimesi külas, kes on kyik ka ilusad, ja kes ei ole külas, on ka ilusad? See on nagu tänapäeva glamuuri taga ajava ühiskonna dogma – ilus maailm, ilusad kunstid & ilusad inimesed. Või, kui mitte muud, siis viimast kindlasti. Palju on irvitatud & irvitatakse edaspidigi moeajakirjade kui popkultuuri häälekandjate & neis propageeritava ilukultuse üle. Kruusa muheleb nendega koos. Kuid samas sümboliseerib see ilukultus üht praeguse ajastu standarditest, millele inimene ideaalis vastama peaks. Kelle ideaalis?! Üldsuse. Aga kui sa ei taha massiga ühte sammu astuda, kui sa ei taha ilusate & edukate hulka liigitatud saada isegi juhul, kui sa oled ilus &/või edukas? Nojah, siis oled sa mässaja. Siis oled sa vastu. Kuid nagu ikka on see kahe otsaga asi. Sest paratamatult lähtud sa ikka tänapäeva standarditest, neid paradoksaalsel kombel tunnistades, neile vastu olles.

 

Seega, Kruusa küll ironiseerib, nöökab, kuid ometi tunnistab praegust ajastut & selle kultuuri. Ta naudib ning tunnustab selle parimaid palu, talle meelejärgi olevaid hüvesid. Ning teeb varjatud või varjamata rapiiritorkeid ülejäänu pihta. Ta kasutab oma loomingus selliseid popkultuurist pärit reklaamilikke väljendeid nagu hambapasta-hingus. Ning segades taolisi kaasaegsele inimesele teada-tuntud kujundeid luulekeelde, loob ta kontakti tänase ühiskonna & selle elanike teadvusega. Ta poetab oma loomingusse osutusi, viiteid teistele kultuurivaldkondadele, teistele keeltele. Pähe kargab kuulsa semiootiku Umberto Eco romaan “Roosi nimi”, kus toonitatakse muu hulgas ka seda, et raamatud, tekstid suhtlevad omavahel... et üht teost lugedes võib saada aimu teisest. Selles mõttes on Kalju Kruusa mõneti postmodernistlik poeet, vooderdades oma loomingut nähtavate ning nähtamatute kommentaaridega. Sageli külvates veel enam segadust kui tuues selgust.

 

Võib väita, et ainuke võimalus tänapäeva maailmas ellu jääda on luua oma unenäoline maailm. Mis on täis auravaid teetasse, elevandiluutorne, sametpükse, ohutuna näivaid oranže & siniseid tulesid, vanu & uusi päevapilte, endasse haaravaid helisid & mõnusaid inimesi. Vaadata laia ilma läbi pisut lapselike, roosade prillidega raamistatud silmade. Kuigi linnainimesena teab ka Kalju Kruusa kindlasti seda, et kõik pole roosamanna. Et teetass võib puruks kukkuda ning kuumav vedelik läbi sametpükste ihu kõrvetada. Et elevandiluu on olnud kunagi elusa elevandi kihvadeks. Et jõgi, mis läbi linna voolab on tõenäoliselt täis väljaheiteid, kemikaale ning muud soppa. Et oranžide & siniste laternate valguses kodu poole vantsides võib sulle mõni inimkiskja kallale karata. Et pildid on mälestused kunagistest aegadest, nii halbadest kui ka headest. Et tehakse ka koledat muusikat, mis samas mõnele teisele inimesele ilus tunduda võib. Et head ning sõbralikud inimesed võivad mõnikord hoopis fuuriateks muutuda. Et, et, et....

 

Kaasaegse ning aktiivse inimesena saab Kalju Kruusa nime seostada ka paljude/mõningate rühmituste või projektidega. Käesoleva luuletuse seisukohalt pole Kruusa seotus Erakkonnaga ilmselt esmane. Sest kuigi vähemalt käesoleva luuletuse stiil on veel mingil moel erakkondlikult unelev ning sisekaemuslik, võib suuremas osas Õigema Valema kogus esindatud luuletustes siiski märgata teatud erinevust. Võibolla on see tingitud elu- ning õppepaiga taas Tallinna nihkumisest. Sest Tartu & Lõuna-Eesti peaksid ilmselt looma natuke looduslähedasema meeleolu kui suurem ning pisut metropolilikum Tallinn. Võib öelda, et koondkogus Õigem Valem, mis peidab enda taga ka rühmitust, mille osana Kalju Kruusa nüüd suuresti figureerib, peatub viimane enam linlikematel teemadel. Telefonikõnedel, kohviveel, kinoskäikudel, kollitavatel koridoridel, funkival muusikal, võõranduskuuridel ning vaakumpakenditel. Linnal kui sõltuvust tekitaval ning samas siiski pisut võõristaval organismil. Linnal, mis on küll kodu, kuid paneb ometi igatsema tornmajasid elevandiluutornideks ning Eestimaa nohust kliimat päikeseliseks troopikaks.

 

Lühidalt öeldes on Kalju Kruusa tekst  —«KUID KAS ON MU KALLIST RASKEMEELSUST?»— ikka unelev põgenemine reaalsuse eest, peegeldades ometigi tõelisust, olgugi et pisut ilustatud värvides. Nimetas ju juba Annaliza Skrbcka oma Erakkonna-mütoloogias “Eskapistlikud eremiidid” Kalju Kruusat selle kamba ilmekaimaks põgenejaks. Aasta oli siis 1997. Kuid paistab, et oma pagemiskombest/ veetlusest peitusemängu vastu pole Kruusa senimaani lahti saanud. Pisut poisikeselik, kergemeelne komme, kas pole?! Kuid samas pole midagi halba natuke lapsik olemises, tsipake unistamises ning maailma eest oma fantaasiatasandeile lipsamises. Mis sest, et vahel tuleb kasuks ka hinnata (oma) kainet meelt. Kuldne kesktee kerge- & raskemeelsuse vahel tundub kõige õigema, paremana. Kuid kas alati on see võimalik? Kas elu on filmilikult ilus? Teha selget vahet ilusa & inetu, raske & kerge, õige ning vale vahel on sageli üsna raske kui mitte võimatu ülesanne. Ühtset valemit lihtsalt pole.

 

 

 

 

 

 

 

Viited:

 

·        luulekogu “Õigem Valem”; Tallinn 2000

·        Mart Velsker “Y eesti kirjanduses”; Vikerkaar 10/2001

·         Erakkond “Üheksavägine”; Tartu 1997

·         Annaliza Skrbcka “Erakkond. Eskapistlikud eremiidid”; Postimees 08.02.1997



 

 

 

 

 

 

 

 

 

 



sisu © et, vorm © e107.org