Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Elo Kuuste

MILLEKS KIRJANDUSELE TA AJALUGU?

 

Elo Kuuste

 

 

 

Kui pöörata end korraks ümber ning suunata pilk tagasi möödanikku, siis vaatavad meile sealt vastu Suured Narratiivid. Nad on kui dinosaurused, kelle mõistatusi/saladusi igaüks omal moel lahendada & tõlgendada püüab, kuid kelle tegelikust olemusest sageli õiget sotti ei saada. Võib-olla tuleneb see sellest, et nende “dinosauruste” seljas sageli korralikult “ratsutada” ei viitsita või ei osata. Suurest jutustusest ehk tüvitekstist – dinosauruse võimsast selgroost – otsitakse pigem tuge iseenda teooriatele, mõtetele. Mida haritumaks aga inimene muutub, seda vähem pöörab ta tähelepanu suurtele, kogu massi köitvatele ning hõlmavatele teemadele. Praeguses postmodernistlikus maailmas on indiviidid killustunud gruppideks (vastavalt huvidele jms.) või mõned tõmbunud hoopis eraklusse. Ühtsetel, suurt hulka paeluvatel ning siduvatel tüvitekstidel on raske juurde tekkida (mitte, et see päris võimatu oleks, kuid nad ei tõuse enam nii selgelt kui varem muust “merest” esile). Pigem tuleb meil leppida ideega, et kogu tänapäevane kultuur on nagu näiteks Internet (viimane ongi tegelikult kaasaegse maailma peegelpilt/doppelgänger) – suur seoste/viidete rägastik, risoom, pidevas suhtluses olev dünaamiline organism – ning meil on lihtsalt kogu selle tohuvabohu sees rohkem valiku-, nagu ka eksimisvõimalusi. Suured narratiivid kui tüvitekstid ei ole iseenesest võttes surnud. Meil on ikka veel oma dinosaurused – mällu talletatuna – meil on ikka veel ajalugu, mille üle saame mängeldes mõtiskleda. Võimalik, et kunagi tulevikus vaadatakse aga praeguse ajastu peale ning nopitakse välja terve punt tekste, millele oksi ning lehti juurde kasvatama asutakse. On ju teada tõsiasi, et kaasaegsed ei oska kunagi oma ajastu loomingut selle õiges valguses & suuruses näha ega hinnata. Ikka on vaja suunata pilk selja taha, et saada selgust selles, mis kunagi tundus lootusetu sasipuntra, siuna käestlibiseva kaosena. Ja kui õnnestub selles vähegi mingi kord majja luua, siis paneme kõik vast-omandatud teadmised paberile (või lihtsalt mälusoppi) kirja ning asetame suurde riiulisse teiste köidete kõrvale, kõiki ühendamas suur & uhke, olgugi et pidevalt püsimatu, oma ilmet muutev, kuid ometi läbi aegade püsiv kiri – AJALUGU.

 

 

Kirjandus & kirjanik

 

Kirjandus kui kirjanik või kirjutaja ise vaevleb vastakate emotsioonide käes, mis puutub eelnevasse kirjanduslukku. Ühelt poolt moodustab kirjanduse ajalugu (kogu kirjasõna & sellesse puutuv) auväärt sugupuu, millele toetuda. On ju uhke ning hää omada vanu & tunnustatud juuri. See väljendub kasvõi eesti kirjanduse püüdes alustada oma loo jutustamist mitte ainult rahvaluulest, vaid ka baltisaksa kirjandusest. Tiit Hennoste on selle kohta üsna karmilt öelnud järgmist [1]: “Kogu see kokkupanu jätab lihtsalt mulje, et matsirahvas on endale juurde kirjutanud aristokraatlikud juured nagu väikekodanlane, kes proovib leida võimalust oma nimele von ette kirjutada.” Mida rohkem leidub allikaid, “vanu olijaid”, seda kindlam tunne peaks selle alaga tegelejat valdama. Paraku on aga asi sageli hoopis vastupidine. Mida pikemaks & vanemaks ajalugu saab, seda raskem ta on – selles orienteerumine tavainimesele ehk lugejale, aga ka kirjandusteadlasele ning selle hunnitutest eeskujudest pungil aukartust sisendavad arhiivid kirjanikule/kirjutajale. “Kõik on kord juba olnud” ning “pole midagi uut siin päikese all” on kulunud fraasid, mis võivad kassiahastusse viia vist iga vähegi tundliku ning ambitsioonika loojanatuuri. Kuid arutelu selle üle, et äkki polegi ennistised, praegused & tulevased kirjutamised midagi muud kui millegi algselt potentsiaalselt kirjutatu uued lugemised; kui kasutada J.L. Borgese kujundit, siis kõik uued tekstid on tõlked, sest originaal on olnud ammu enne [2] – see kõik polegi kirjanikule & ta loomingule nõnda alaväärsuskompleksi sisendavaks kui on seda lähemast minevikust pärit “vanemad õed-vennad”. Sest just nemad – sama või hiljutise ajastu “ilma näinud & teinud” kirjanikud – on autori tõelisteks rivaalideks. Kaugema ajalooga pole sellist probleemi, sest kuigi mingid üldinimlikud normid jäävad samaks, muutub ning ka areneb aeg, keel, vorm & kontekst siiski kuigivõrd. Seega, sügavale minevikku vajunud esiisad ei paku enam erilist konkurentsi. Pigem võib nende teoseid julgelt allikatena kasutada, neid tsiteerida, neile viidata. Lähiajalukku kuuluvate tekstidega on aga hoopis keerulisem lugu, need kujutavad endast koormavaid, üldtunnustatud eeskujusid. Nad on kui kultusfiguurid, popstaarid, kangelased, kellega tarvis sammu pidada, olgugi et see võib tunduda üliinimliku pingutuse ning praktiliselt võimatu ülesandena. Mängu tuleb kuulsa isa/ema/õe/venna/sõbra kompleks – nende vari kõrgub säravalt hiilgava ning tumedalt rõhuvana kirjaniku & ta teksti kohal. Ja nii ei jäägi loojal sageli muud üle kui, kas ignoreerida kogu seda kampa, kõike olnut, seda kõikjal kummitavat ning elunevat ajalugu & ajada edasi oma rida (sedasi võib-olla viimaks isegi ühineda oma rivaalide/painajate silmapaistvate ridadega); või siis võtta eelnev kirjanduslugu osaks oma tekstist, sellelt tuge & kindlust otsides või parodeerides. Ei saa ju lootma jääda sellele, et ühel hommikul ärgates on kadunud kogu eelnev kirjanduslugu! Ja karta on, et peale esimest pioneerituhinat polekski kogu kirjanduse (taas)loomine nõnda põnev kui unistustes paistis. Kuigi kunagi ei või ette teada...

 

 

Kirjandus & rahvas & ...

 

Eelmises lõigus tahtsin niisiis näidata seda, et kirjandus selle looja isikus ei vaja tingimata teisi loojaid & narratiive enda eel. See mõte on küll vaid hüpoteetiline, kuid kui vaadata mõningate üsna noorte alade arengut (näiteks 3D-arvutigraafika järjest suurem täiustumine ning püüdlus kunstiks tunnistamise poole), siis tekib vahepeal kange tahtmine näha samasugust nooruslikku värskust ning entusiasmi ka kirjanduses. Aga samas, pole erilist põhjust viriseda, sest mineviku kirjanduspagasi läbi tuhnimine võtab nagunii rohkem võhma kui mul või kellelgi teisel seda jätkub ning ka tänapäeval toodetakse kõigele vaatamata siiski vägagi häid tekste. Kuid see selleks...

 

Oluline on hoopis see, et rahvas vajab kirjandust/fiktsiooni. Ta vajab ajalugu, mis kehtestab end läbi kirjasõna. Sest minevik ei esine loo vormis, selle omandab ta alles kirjapanduna. Või nagu kõneleb ameerika filosoof Louis O. Mink: “Lugusid mitte ei elata, vaid jutustatakse.”[3] Rahvas vajab oma mütoloogiat. Ta vajab oma identiteeti. Iga rahva identiteet on aga segu ajaloost & mälust. Ajalool (st ajalooteadusel) on selles kolmnurgas ebamugav roll: ühelt poolt on ta seatud kinnitama rahva identiteeti, teiselt poolt on tema kutsumuseks kummutada rahva mälus kinnistunud väärpilte [4]. Ajalugu pole kunagi olnud neutraalne, vaid osake me rahvuslikust fiktsioonist – rahvusliku eneseteadvuse toetaja. 

 

Ajalugu ongi üsna subjektiivselt vaadatav aines. Jaan Undusk arvab [5], et baltisaksa kirjandus on eesti kirjanduse emaruum. Nimelt, määrajaks pole vaid eesti keel, st. keeleline ruum – sest eestlased ei tulnud otse metsast, põllult & rahvaluule rüpest, vaid baltisaksa kultuurist. Eesti oma kirjandus ei tekkinud võluväel õhust. Hennoste [1] arust aga pole eesti oma kirjandus baltisaksa kirjanduse järglane & pärija, otsene väljamurre. Tema arvates on hoopis olulisem roll Saksamaalt endalt tulevatel mõjutustel – väikekodanlikul romantismil, Heinel ning muul sellisel, mitte kohalikul baltisaksa kirjandusel.

Aga olgu nende kahega, kuidas on, kroonikatest tuleb alustada igal juhul... 

 

Läti Henriku kroonika (jt.)

 

...lõi Suure Narratiivi muinas-eestlastest kui vabast rahvast, kelle kujunev omariiklus ning religioosne süsteem hävitati ristiusustamise käigus. Õigemini, C.R.Jakobson võttis  “dinosauruse” kätte ning leidis sellelt selgroo & ribikondid hoopis teisest paigast ning teise kujuga kui autor ise neid algselt mõelnud ning kujundanud oli. Ehk teisisõnu, ärkamisaja tegelased tegid jumalale pühendatud sakslaste loost eestlaste loo. Nad muutsid ajaloo rahvuslikuks omamüüdiks. Ning Läti Henriku kroonikast sai samasugune sümboltekst või staatuse märk nagu Piiblist või Kalevipojast – püsiv reliikvia riiulis, teiste, loetud, mööduvate raamatute kõrval. Iga teose saatus on igal juhul taanduda taustaks, kuid mõned kirjutised võtavad koha sisse liikumatute rekvisiitide/sammastena, samas kui teised vahetuvad nagu filmikaadrid.

 

LHK on omamoodi piirtekst, tähistades ühelt poolt eestlaste ennemuistse vabaduse lõppu & teisalt sisenemist ajalukku. Jakobson jagab eestlaste ajaloo valguse-, pimeduse- & koiduajaks. Võttes niisiis aluseks teksti, mis tähistab valgusaja lõppu. Läti Henriku & vallutajate vaatepunktist on see kõik muidugi vastupidi – nemad tõid vaestele pimeduse vürsti küüsis olevatele paganatele valguse & kultuuri. Kuid ometigi on sakslased “ämmaemandaiks” eestlaste rahvusliku ajaloo/mütoloogia sünnile [6].

 

Otsides osalist kinnitust eelolevale lõigule, pean ära märkima, et LHK ning ka teised kroonikad on tüvitekstidena andnud ainest tervele reale ilukirjanduslikele teostele – romantismivaimust kantud ajaloolistele romaanidele. Mainin siinkohal vaid neid, mis lapsepõlves mu enese lugemusjanule ning fantaasiale suurt indu juurde andsid ning jätan mainimata mõned teised (võimalik, et isegi olulisemad), kuid mu kogemuspagasiga mitte seotud teosed. Kõigepealt tasuks muidugi alustada Bornhöhest. Tema Russowi & Kelchi kroonikatele toetuv “Tasuja” (1880ndad) tõusis kogu 20.sajandit läbivaks koodtekstiks, rahvusmütoloogiliseks embleemiks. “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”, mis räägib ka Russowi kroonikas käsitlemist leidnud kiriku & ordu, vaimuliku & ilmaliku vastuoludest, on eesti rahvale ilmselt veelgi sügava pitserina mällu kulunud tänu vesternitüüpi kultusfilmile “Viimne reliikvia”. Viimase müüdi tekkele aitasid tublisti kaasa ka P.-E. Rummo

laulusõnad. Järgmisena kargab pähe M. Metsanurga “Ümera jõel” (1934), mis toetub Läti Henriku kroonikale. Ja Enn Kippeli “Meelist” (1943) ei saa ka muidugi mainimata jätta. Kippeli Meelis & Bornhöhe Tasuja on Kalevipoegliku ideaali kehastused, samas kui Kalevipoeg ise jääb rahvale siiski suhteliselt võõraks. Lisan siia nimekirja veel kaks raamatut, mida pole küll isiklikult lugenud, kuid mis tunduvad antud kontekstis liiga olulised, et neist niisama mööda hiilida. Esimene neist on võrdluseks/paralleeliks Bornhöhe “Vürst Gabrielile...”. Nimelt, vastupidiselt Bornhöhele, käsitlevat E.Kippel on diloogias “Suure nutu ajal” (samuti Russowi kroonikat aluseks võttes) Ivo Schenkenbergi positiivse kangelasena. Teine teos, mida tahtsin veel siia lisada, on Jaan Krossi “Kolme katku vahel” – & seda nimelt seepärast, et kroonik Russowist enesest on saanud siin peategelane ning kangelane.

 

Andrei Hvostovi [7] 1999 ilmunud teos “Mõtteline Eesti” on mõeldud jahutama muistse vabadusvõitluse heroiseerimist ning revideerima meie ajalooteadvuse kinniskujutelmi, mis autori arust said alguse Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedest. Nuhelda saavad ka Jüri Parijõe koolitekstid, Jüri Uluotsa fantaasiad muistsete eestlaste arenenud ühiskonnakorraldusest ehk nn Raiküla parlamendist, samuti Juhan Luiga katsed tunnistada ebaautentseks kõik see, mis võiks “Henriku Liivimaa Kroonikas” eestlaste rahvustunnet haavata. Mis siis veel rääkida Enn Kippeli, Mait Metsanurga, Andres Saali (LHK-l tuginev ajalooline triloogia, 19.saj. lõpul) või Karl August Hindrey (LHK taas; romaan “Loojak” sai Presidendi auhinna 1930ndail ning tõsteti seega ametliku ajaloo osaks) ajaloolisest proosast, mis ju lausa kubiseb alusetutest, “meie” & “nende” vastandamisel põhinevast eneseupitamistest.

 

Marek Tamm [4] toob “Mõttelist Eestit” arvustades LHK tõlgendamisel eelkõige esile Jakobsoni-Hvostovi vastanduse. Kui Jakobson otsib kroonikas vihjeid eesti rahva muistse vapruse, uhkuse, priiuse & jõu kohta, siis Hvostovi käsitluses näib teos märkamatult muutvat ajalooks endaks. Jakobsoni hääl sunnitakse vaikima Henriku hääle (ajaloo hääle) poolt. Hvostovi järgi saab ajaloolane minevikku, kas põlata või ülistada. Kui Jakobson kaitseb teist võimalust, siis kaldub Hvostov esimese poole. Mõlemad esindavad aga ajalookirjutust, mida Francois Furet’ eeskujul nimetada mälestavaks ajalooks (histoire commémorative); selline ajalugu on reeglina lugu meie juurtest, meie päritolust, meie esivanematest, teisisõnu – meie identiteedilugu. Sellisele ajalookirjutusele võib vastu seada ajaloo, mida kirjutatakse distantsilt. Ajaloolane on siin etnoloogi positsioonis, kes uurib mingit ühiskonda, samastamata end selle liikmetega. Ta kontseptualiseerib mineviku, loob sellest areeni, kus saab läbi mängida uusi tõlgendusviise, mis muudavad mineviku meie jaoks kirevamaks & mitmeplaanilisemaks. Arvestades meie suutmatust panna kirja kogu minevik, on möödanik meile kättesaadav ainult jutustuse fragmentide kujul. Nende vermimine üheks suureks & ainuõigeks jutustuseks ei saa olla tõsiseltvõetav eesmärk.

 

Ajaloolase funktsioon on pidevas muutumises. Alles see oli, kui ajaloolane pidi mängima mineviku meediumi: tema suu kaudu jõudsid inimesteni möödunud aegade tõed & saladused. Ideaalis ei olnud selline ajaloolane iseseisev objekt, tema subjektiivsus oli viidud miinimumini, umbisikuliseni; selles nähti objektiivsuse garantiid.

 

Kuid ajaloouurimine pole mitte ainult ühiskondlik kohustus, vaid ka individuaalne nauding, lugemise & kirjutamise rõõm. Just seda ajaloolase aspekti rõhutatakse viimastel aastatel maailmas üha enam, see on andnud alust rääkida uut tüüpi ajaloolase esilekerkimisest. See on ajaloolane, kes ei varja oma isiklikku kirge uuritava subjekti suhtes, kelle töö toitub tema subjektiivsusest, kes ei peida oma isikut, vaid manifesteerib seda; kes ei käsitle ennast mineviku tõe valdajana, vaid jagab teistele huvi möödunud aegade, inimeste, tekstide vastu.

 

Alles siis, kui mälestava ajaloo vahetab välja kontseptuaalne ajalugu, võime viimaks tõdeda: muistne vabadusvõitlus on lõppenud.

 

Ning ma ei hakkagi pikemalt peatuma ei 100 aasta tagusest ajaloost nagu mustkunstniku võlukübarast välja tõmmatud esimesel eesti soost luuletajal Kr.J. Petersonil, kellest müüti ehitades loodi uus ettekujutus eestlasest kui loovast, tulevikku & iseendasse uskuvast inimesest. Ega räägi ka suurest traagikust Juhan Liivist, kes samuti suuresti tänu Noor-Eestile praeguses kirjandusloos olulist rolli mängib. Ega ka Koidulast, Kreutzwaldist, Vildest... Kõnelen hoopis natuke tänasemast päevast... või õigemini, lasen kõigepealt teistel pisut rääkida...

 

Kommentaare uue kirjandusloo kohta

 

Tiit Hennoste [1]: ...minu arvates eesti kirjanduslugu (väikese e-ga) alustada sealt, kust algab. Kui rahvaluulet pidada kirjanduseks, siis alustada sellest ja näidata, kuidas rahvaluule elas, muutus ning hääbus kultuuri perifeeriasse. Ja seejärel kirjeldada teist protsessi, alustades eesti kirjanduse lugu ausalt sealt, kust see algab, s.t. XVIII sajandi lõpust, kui tulevad eestikeelsed eestlastele määratud kirjandusteosed. Kirjutada selgeks segaduste ajajärk XIX sajandi alguses, kui kirjutaja, teksti ja adressaadi keel ja rahvus võisid küllalt keerukalt põimuda (Masingu eestikeelsed esseed sakslastele või baltisaksa pastorite eestikeelsed tööd eestlastele). Ja näidata, kuidas ja kust tuli eesti kirjandus kitsas mõistes. Kuidas ta algas tõlgete ja mugandustega ja liikus originaalse kirjanduse poole. Kuidas ta algas didaktiliste rahvaraamatutega ja liikus nn. sõltumatu kirjanduse poole. Kuidas ta algas amatöörliku tegevusena ja liikus professionaalse kirjanduse poole.//...uues kirjandusloos on esimest korda püütud kirjutada eesti kirjandusest nendes terminites, mida kasutab Euroopa kirjanduslugu. Mõtlen siin realismi kõrval ka modernismi, avangardi, postmodernismi.//...mõned autorid ja teosed on ära uppunud. Nii on täiesti kadunud “Kevade”,....

 

Toomas Liiv [8]: Autorkonna tõttu on tegemist perifeerse, n.-ö. Tartu kirjanduslooga, mis seejuures tugevasti toetub tallinlaste 7-raamatulisele, akadeemilisele kirjandusloole (1965 –1991). See on tuntud Sõgla kirjandusloona....

 

Jürgen Rooste [9]: Miks uus Lugu? See on lihtne: kuigi 90ndail ilmus hulgi olulisi kirjandusõpikuid keskkoolile (nt Pärt Liaselt, Karl Murult), esseeraamatuid tänapäeva kirjandusteadlaste oluliste töödega (nt Toomas Liivilt, Hasso Krullilt), lisaks konverentside ning kirjanduslabrakate koguteoseid, mis korvasid osaliselt vajaduse muutunud hinnanguid üles märkida, puudus siiski uuel ajajärgul valminud suurema haardega teos. Sõgla kirjandusloo varasemad köited olid lootusetult vananenud, neist olulisema iva tabamiseks pidi vastu võtma lehekülgede viisi pahna, sageli äärmiselt kuivas ning ametlikus, tüütus stiilis. //...ilmselt oligi lühem & täpsem uurimus vajalik...//Oluline seega: vajasime kaasaegset lähenemist ja suuremat üldistusvõimet.// Kellele on uus Lugu määratud? Üliõpilastele? Võib-olla tõesti. Kirjandusteadlastele? Kindlasti. Kuigi väga-väga vajanuksime ka lühikest populistlikku ajalugu, millel oleks ehk vähem teadulikke ambitsioone, aga enam ligitõmbavust lugevatele inimestele laiemas mõttes.// Mida lukku panna? ...Kirjandusloos rahvaluulest kuni 1970ndateni jäädakse põhiosas siis “kivistunud” Loo juurde – autoreid lisaks eriti ei tooda, pigem kaob mõni seni olulisena tundnud kuju peaaegu sootuks. Positiivselt hakkab silma 60-70ndaid kokkuvõttev materjal, põhjalik ja selge, senised käsitlused vedelesid laiali ajakirjades ning esseekogudes. Üldiselt on autorite ja teoste valik ootuspärane, seega suhteliselt igav. Siiamaani puudus täiesti viimase kümnendi, isegi viimase kahe kümnendi käsitlus; vaatamata mõne kriitiku veendumusele, et põrsaid on liiga palju, ning laskmata end mõjutada sellest, et ka mina (kui üks paras põrsas) Oskar Kruusi suureks kurvastuseks kirjandusloo lehekülgedel resideerin, ütleks, et raamatu trump on (vähemasti ideeliselt) just viimane osa.// ...vajanuks uus kirjanduslugu sisuliselt tunduvalt rohkem ümberhindamist...// Üks põhimõtteline kategoriseerimisviga. Et te teaksite: laste- ja noortekirjandus ei ole tegelikult mingi “eriline, väiksem kirjandus”; Eno Raua “Naksitrallide” filosoofia mõjutab mitme põlvkonna eestlaste minapilti ning enesemääratlust usutavasti rohkem kui “Tõde ja õigus”, Oskar Luts on autorina (vähemasti stiili osas) mõjukam kui Tuglas, Aino Perviku ja Ellen Niidu tekstegi ei tasu unustada. Soomlased ei saa kirjandusloost välja jätta M.A. Nurmineni või Hannu Mäkelat, rootslased Astrid Lindgreni, inglased varsti J.K.Rowlingut, miks? Sest see oleks jabur.

 

 

Jajah, tagant järgi targad olla oskavad ikka kõik – kuidas oleks olnud parem teha; keda sisse panna, keda välja jätta; milleks üldse uut kirjandusloo käsitlust tarvis jne. Aga ometi pean ma nõustuma mõningate kaebustega, mida 2001.a. Epp Annuse, Luule Epneri, Ants Järve, Sirje Oleski, Ele Süvalepa & Mart Velskeri poolt koostatud ning välja antud “Eesti kirjanduslugu” põhjustas.

Nimelt ?

 

1.     Oskar Lutsu “Kevade” on minu kui eestlase jaoks kahtlemata vägagi oluline tekst, märksa olulisem kui “Tõde ja õigus” (selles pean Jürgen Roostega nõustuma, ilmselt tuleneb see ka sellest, et kuulun temaga ühte generatsiooni). “Kevadest” kui rahvuslikust tüvitekstist ei saa minu arvates ei üle ega ümber ning häbiasi tõesti, kui see uuest kirjandusloost välja jäeti.

2.     Eno Raua “Naksitrallid” eesti kirjandusruumist ning Astrid Lindgren rootsi omast on tõesti paljudele eestlastele senimaani väga olulised. Ma ei tea, võib-olla oleme veel liiga noored, liiga lapsed, kuid vahel tundub, et neist teostest ei kasvagi niisama lihtsalt välja. Kas neid teoseid just tüvitekstide alla saab liigutada, see on iseasi. Kuid maailmavaate/mõtlemismalli kujunemisel on neil tõesti üsna oluline osa, millest kuidagi ei saa mööda vaadata. Võib-olla peaks järgmise kirjandusloo tegema just lähtudes sellest, kuivõrd mõni kirjanik läbi oma teoste eestlaste mõtlemist on mõjutanud jne!?!

 

 

Milleks siis?

 

Väike väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu. Noor pole küll kirjandus kui selline enam ammu, kuid ega ta vanaks ka taha saada. Ning ega seda ohtu ei paista niipea tulevat kah. Ükskõik kui palju minevikukihte kirjanduslukku ka ladestuks, senikaua, kui leidub veel usinaid ehitajaid, vaatlejaid & asustajaid, ei lõpe kirjandus & ta ajalugu. Kuni on olemas kasvõi üks kirjanik, üks kriitik & üks lugeja, seni on lootust. Kirjanduse ajalugu ei teki siiski iseenesest. Ainuüksi fiktsiooni loojatest, ilukirjanduse tootjatest, kirjanikest ei aita. Nagu ka mitte lugejatest. On tarvis ka kriitikuid, kes töötavad usinalt teoseid interpreteerides, autorite & nende loomingu ümber pool-fiktiivset, pool-tõsiloolist müüti punudes, uusi kirjandusteooriaid välja töötades ning kogu eelnevat & olevat kaost korrastades ning tuleviku “lugusid” prognoosides. Just ajaloo juurdekirjutamine hoiab kirjanduse kui sellise endiselt värske ning nõutava. Tuleb vaid tunnetada ajastu trende ning hoovusi & nendega kaasa minna. Kirjanduse ajalugu on ajalugu, mille 1001 sõrme ning mustmiljon varvast sobravad hoolega minevikus ning sorteerivad & sondeerivad pisteliselt oleviku pinnast, kuid mille uudishimust ning ärevusest värelev ninaots on suunatud tulevikku. 

 

 

 

 

Viited:

 

1.       1+4 vaadet uuele kirjandusloole. Tiit Hennoste: probleemid ja õnnestumised; Looming 8/2001

2.        Poeet ja sulg, Üllar Ploom; EKS-i kvartalikiri “Vihik” nr.1/2002; lk.7

3.       Kuidas kirjutatakse ajalugu?, Marek Tamm; Vikerkaar 9/1998

4.       Muistne vabadusvõitlus lõppenud, Marek Tamm; Vikerkaar 5-6/1999

5.       Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil”, Jaan Undusk; Looming 2/1999

6.       nagu mõned ehk pealkirjast järeldada võivad, on ka mõned mõttekillud siin ja edaspidi R.Veidemanni nüüdiskirjanduse loengu konspektist laenatud.

7.       Eesti pole mõttelage, Andres Herkel; Vikerkaar 5-6/1999

8.       1+4 vaadet... Toomas Liiv: uus traditsiooniline kirjanduslugu; Looming 8/2001

9.       Eesti kirjanduslugu: miks, kellele, mida ja kuidas?, Jürgen Rooste; Vikerkaar 2-3/2002

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 



sisu © et, vorm © e107.org