Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Elo Kuuste

Elo Kuuste

                                                                                                                             

 

 

LOLITA KUJUD JA MASKID

 

 

Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-lii-ta: keeleots laskub suulaest kolm astet allapoole, et kolmandal korral puudutada hambaid. Lo. Lii. Ta.

Ta oli Lo, lihtsalt Lo tol hommikul, neli jalga kümme tolli pikk, sokk ühes jalas. Teksapükstes oli ta Lola. Koolis – Dolly. Suvelaagri rivis – Dolores. Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita. (lk.10)

 

Humbert Humbert toonitab oma pihtimuse kestel pidevalt nümfettide kahepalgelisust. Kuid tundub, et asjad pole kunagi nii lihtsad, kui näivad – või kui pisut teisiti sõnastada – nii üheselt tõesed, nagu meile väidetakse. Nii nagu tõeliselt huvitaval ning keerukal pildil ilmnevad lähemal vaatlusel üllatavad detailid, ei koosne ka Lolita olemus vaid ühest ja ainukesest “näost”. Ta pole isegi mitte kahepalgeline. Lolita palgeid on nimelt rohkem, palju rohkem.

 

Veidrikust professor Gaston pidas Lolitat iga kord eri tüdrukuks ning arvas, et Humberti majapidamine on tütreid täis tuubitud. See eksitus tekkis muidugi vaid seetõttu, et Gaston ei kergitanud oma pilku sõna otseses mõttes kunagi kõrgemale ning märkas alati vaid erinevaid rõivaid. Kuid mõneti oli tal siiski õigus, sest nii nagu riided ja seega ka me väljanägemine kujutab sageli endast midagi maskitaolist, nii võib ka Lolitast leida palju erinevaid inimesi. Järgnevalt võikski neid olendeid ning nende erinevaid palgeid lähemalt silmitseda...

 

 

LAPS-LOLITA

 

Lapsena poleks seda tüdrukutirtsu siiski õige Lolitaks nimetada. Pigem on ta Dolores, Dolly või kõige parem – lihtsalt Lo.

 

Nümfettidest kõneldes ütles Humbert ühel hetkel välja oma südamesoovi: Ärgu nad iial suureks kasvagu (ptk.5 lõpp). See lause tõi aga meelde ühest teisest raamatust pärit loitsutaolise palve: Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” Esimesel juhul on soovijaks teine inimene ning ühtlasi ka täiskasvanu. Teisel juhul aga on selleks lapsed ise.

 

1945.a. ilmus Astrid Lindgreni sulest populaarne lasteraamat “Pipi Pikksukk”. Neli aastat hiljem alustas Nabokov oma “Lolita” kirjutamist. Samas aga pole eriti usutav, et esimene teos mõjutas kuidagi teist. Pigem on teatud õhkõrnad sarnasused kahe peategelase vahel üsna juhuslikud.

 

Ja need teatud kokkupuutepunktid kahe esmapilgul nii erineva tüdruku vahel on tõesti olemas. Kõige üldisem nendest oleks vististi see, et nad on mõlemad lapsed. Isegi “väänikute” välimuses leiab teatud paralleele – Lo omab viit või enamat tedretähni, Pipi on viimastega lausa üle puistatud, Lo kastanpruunid juuksed evivad punakat varjundit ning teevad ta Botticelli Veenuse sarnaseks, Pipi juuksed on aga kelmikalt punased ning küllap on neid väliseid sarnasusi veelgi. Ka mõlema “pisikese” kõnepruuk on vulgaarne, kohati tänavapoisilik. Pipile lisab see teatud sõltumatuse ning salapärasuse oreooli – ta on tabude rikkuja. Lo maailmas aga kõneleb suurem osa noorukeid sarnaselt. Humbert väidab ühel hetkel ka, et Lolita on väle kui ahv. Pipi lausa ahviliku väleduse tunnistajaks saame aga olla tema elust ja seiklustest pajatava raamatu jooksul korduvalt. Samuti leiavad täiskasvanud mõlemate tüdrukute iseloomustamiseks aeg-ajalt selliseid väljendeid nagu “võluv paharet”, “talumatu laps”, “armas lapsuke” või “igavene nuhtlus”.

 

Kõige rohkem liidab Lo’d ja Pipit aga vahest ühte see, et nad mõlemad on orvud. Ning nad mõlemad peavad leidma viisi, kuidas maailmas toime tulla. Siinkohal tuleb kohe mängu maailmade erinevus. Nimelt, Pipi pärineb siiski fantaasia-ilmast – see on maailm, kus toimivad muinasjutulised reeglid ning kõik on võimalik. Taoline keskkond võimaldab Pipil säilitada iseseisvuse ning elurõõmu peale seda, kui vanemad ta elust kadunud on. Tal pole tarvis ei vanema inimese toetust ja hoolitsust, samuti ei kammitse teda täiskasvanute maailma karmid reeglid. Kuidagi moodi, kuigi mitte päris ilma raskusteta suudab ta kõik ebameeldivad takistused oma teel purustada ning õnnelikult edasi elada ja teistessegi elurõõmu süstida. Isegi tema luiskamistel on naljakas maik juures. Kõige olulisem on aga see, et vaatamata vanemate kaotusele kestab raamatu-Pipi jaoks lapsepõlv endiselt edasi.

 

Lo elu on märksa reaalsem ning kurvem. Tema luiskamine on pigem valetamine ning enamasti pole see sugugi nii läbinähtav kui Pipi uskumatud lood teisel pool maakera elavatest inimestest, kes pea peal kõnnivad. Lo valetab selleks, et midagi varjata või siis manipuleerimise otstarbel. Peab muidugi möönma, et kainelt võttes luiskab ka Pipi oma ema ingliks ning isa võimsaks meremeheks, et nende surma varjata. Kuid manalasse läinud inimesi nimetatakse sageli allegooriliselt ingliteks ning kui kõike raamatus kirjutatut uskuda, siis Pipi isa siiski polnud surnud. Kuid Lolita juurde tagasi tulles...

 

Enne Humberti saabumist ning ema surma võib tema elu ilmselt veel suhteliselt normaalseks ning isegi õnnelikuks nimetada. Peale ema hukkumist leiab Lo end järsku üksi maailmast ning tal ei jää lihtsalt muud üle – teist valikut lihtsalt pole! – kui võtta vastu Humberti kahtlase väärtusega tugi ja hoolitsus. Sel moel muutub Lo üsna kinniseks, allasurutuks, sõltuvaks ja kavaldavaks – mõnes mõttes Pipi vastandiks. Humbert röövib Lo’lt tema kasuisaks hakates tüdruku lapsepõlve. Jah, Dolores Haze võis küll olla üks parajalt enesekeskne ja manipuleeriv jõmpsikas, kuid milline laps ei ihkaks oma tahtmist saada? Võib-olla oli Lo lihtsalt üks väike tüdruk, kes tahtis pälvida teiste tähelepanu?! Võib-olla. Faktiks jääb aga see, et tõenäoliselt oli ta suures osas üsna tavaline 12-aastane lapsuke, kes igatses endale normaalset perekonda ning ihkas teha samu asju, mis teised temavanused. Ning siinkohal olekski ilmselt sobilik hüpata järgmise “maski” juurde...

 

 

 

 

LOLITA KUI IDEAALNE TARBIJA

 

Ühel hetkel avastab kasuisa rolli sattunud Humbert, et tema Lolita pole sugugi selline ideaal-olend nagu ta endale ette kujutanud oli:

 

Naiivne ja valelik, võluv ja vulgaarne Lolita, kord pahuralt mossitav, ülemeelikult rõõmus tüdrukunähvits muutus ajuti lausa talumatuks. Varem polnud mul ausalt öelda aimugi, et tal tuleb ette meeletuid tüdimushoogusid, et teda võib vaevata must masendus, et talle meeldib niiviisi lamaskleda, uimaselt norutada, aga mõttetult surnuks lüüa – selline lodev tembutamine ja tänavapoisilik vastuhaukumine oli tema arust vahva. Oma suureks pettumuseks leidsin, et selle väikese tüdruku mõttemaailm oli äärmiselt konventsionaalne. Tema lemmikharrastuste hulka kuulusid magus džäss, tantsupeod, lääge siirupiga jäätis, muusikalid, filmiajakirjad jms.

 

Ingelliku tõeusklikkusega võttis ta tõe pähe mistahes reklaami ning nõuandeid, mis ilmusid ajakirjades “Movie Love” või “Screen Land”, nagu näiteks: “Starsail” kaotab vistrikud, või: “Pange tähele tüdrukud, ärge jätke pluusisaba džiinidest välja – Jill ütleb, et see ei sobi.” Kui maantee äärsetele reklaamplakatile oli maalitud: "KÜLASTAGE MEIE KINGITUSTEPOODI”, siis me pidime seda külastama, pidime sealt ostma indiaani nipsasjakesi, meenenukke, kassikullast ehteid ja kaktusekujulisi präänikuid. Sõnad “uudisasja ja meened” mõjusid Lo’le lausa vastupandamatult. Kui mõni kohvikusilt kutsus Jääkülmi Jooke maitsma, siis ei saanud ta sinna minemata jätta, ehkki niisama külmi jooke saab igalt poolt. Ta oli ideaalne tarbija, kõiksugu pettuste subjekt ja objekt, just temasugustele ongi kõik reklaamid adresseeritud. (lk.122)

 

Tõepoolest! Väike Lo on kaasaegse Ameerika täievereline esindaja. Just tema eluajal puhkes Lolita kodumaal õitsele tõeline tarbimiskultuur – suures osas oli see ilmselt reaktsioon II maailmsõja järgsele majanduskriisile. Koomiksid, hilbud, filmid, maiustused ja muu taoline kuulusid tollal lahutamatult iga teismelise juurde ning kuuluvad suures osas praegugi. Paandunud muusikalide, gangsteri- ja kauboifilmide austajana oleks Lolitale võib-olla sobilikum nimekuju Dolly või Dolly-Lo – nagu ühes kirjas pöördub Lo poole ta sõbranna Mona. Lihtsalt Dolly seondub naiivsete muusikalide kangelannadega, Dolly-Lo aga Metsiku Lääne ning kantrimuusikaga.

 

Humbert põlgab Dolly-Lo staariihaluse ning popkultuuri jumaldamise labaseks. Ühes lõigus toob ta ilmekalt välja, kui erinevad on tema ning Lolita maailmad – soovid, väärtused ja mõistmistasandid – nende eelistused:

 

Lolita tuli minu maailma – süngesse, hämarasse Humbertlandi – kärsitu uudishimu ajel; siin ringi vaadates kehitas ta pilklikult õlgu, ning nüüd näis mulle, et ta on valmis sellele ilmselt vastumeelsele kohale selja pöörama. Ta ei vastanud kunagi mu hellitustele, tasuks mu piinade eest käratati mulle: “Mis sa ometi teed, oled sa arust ära?” Imedemaale, kuhu tahtsin teda viia, eelistas mu tobuke ükskõik millist lääget, iiveldama ajavat sentimentaalset filmi. Mõelge vaid, kui talle oleks valida antud Hamburgeri ja Humburgeri vahel, siis valinuks ta iga kell surmkindlalt esimese. Kas ma ütlesin, mis on selle piimabaari nimi, kus äsja käisin? Kujutage ette – Lumekuninganna. Nukralt naeratades nimetasin Lo’d oma Lumeprintsessiks. Ta ei taibanud, et see on vaimukas nali. (lk.137)

 

Siin on ka ilmekalt näha, et pigem eelistas Lolita siiski omaealiste seltsi ning oli Humbertiga vaid seetõttu, et tal polnud kuhugi mujale, kellegi teise juurde minna.

 

Huvitav on aga see, et tegelikult oli Humbert oma nooruses üsna samasugune. Maailm oli küll siis teistsugune – tarbimiskultuuri, mille ohvriks langeda, veel sellisel kujul ei eksisteerinud – kuid tahes-tahtmata oli enamustel teismelistel sarnased väärtused ning ega ka Humbert teistest erinev polnud:

 

Meie ajud olid häälestatud samale lainele kui teistelgi meie ringkonda kuuluvatel arukatel teismikel toonases Euroopas, ja ma kahtlen, kas meie huvis asustatud maailmade rohkuse, tennisevõistluste, lõpmatuse, solipsismi jms vastu oli kuigi palju isikupära. (lk.11)

 

 

VÄIKE HAZE

 

Targem oleks vist kõrvale jätta tõik, millele John Ray Jr. alguses tähelepanu juhib. Nimelt, et „Haze“ sarnaneb vaid kõlaliselt loo kangelanna tõelise perekonnanimega. Ilmselt on väide tõsi, kuid ometi ei tekita see siinkohal muud kui vaid segadust. Teatud hämamine oleks ilmselt kohane arvestades, et see pseudo-perekonnanimi Haze tähendab tõlkes “hägu, uduvinet”, kuid paraku lähen ma hetkel siiski vägagi selget teed pidi ning vaatlen järgnevalt Dolores Haze’i üldjoontes kui ema rivaali ja ema koopiat.

 

Dolly Haze on Humberti majaperenaise ning hiljem ta naise tütar. Charlotte’i hukkudes kaob küll viimase ja Lolita vaheline rivaliteet, kuid nimi Haze jääb endiselt alles. Lo Haze on varaküps orb, orvuke, kelle ema teda kunagi ei armastanud. Ühest küljest nägi Charlotte oma tütres lihtsalt raske iseloomuga last – jonnipunni, nuhtlust, trotslikku, valelikku ja ülbet olevust – ehk teisisõnu, võimatut tütart. Ning kuigi selline suhtumine kohati äärmusesse kaldub, on siiski teada tõsiasi, et erinevad põlvkonnad ei mõista üksteist ning võivad suisa vaenujalal olla. Seda, et Lolita on üks parajalt kangekaelne lapsuke, saab ka Humbert hiljem oma isalikus rollis tunda. Võistlejana aga tajus Charlotte, et tema nooruke tütar on üsna külgetõmbav. Teatud emade ja tütarde vaheline rivaliteet on täiesti tavaline – emad vaatavad oma nooruslikult kauneid tütreid ning tormavad peegli ette pabinas uusi kortse otsima. Üldiselt võiks aga Charlotte’i ühtaegu naiselikult kadeda ning jahedalt emaliku suhtumise oma tütresse kokku võtta järgmise lausega: “Ta peab end tulevaseks staariks, minu meelest on ta terve ja tugev, kuid kahtlemata täiesti tavaline laps.” (lk.56)

 

Humbert nimetab Lolitat särtsakaks väikeseks Haze’iks. Juba see iseenesest näitab ära, et suur Haze ja väike Haze on ühe mündi kaks poolt, et Lolita on pisike kutsikas, kellest tulevikus saab ilmselt samasugune naine nagu ta emast. Teose kestel ilmneb Lo’l üha enam ja enam Charlotte’likke omadusi, iseloomujooni, käitumisharjumusi. Ta on siiski see väike tüdruk, kes proovib algul salamisi, hiljem julgemalt ema huulepulka ning rõivaid ja jäljendab ta liigutusi. Seda, et Charlotte on Lolita vanem teisik, võis aru saada juba üsna varakult. Kõige ilmekam vihjeline hoiatus Humbertile oli aga see, kui ta avastab pilti vaadates, et Charlotte oli oma nooruses üsna Lolita sarnane ning nimetab selle teismelise Charlotte’i hellitavalt Lottelitaks, Lolitcheniks. Seda Charlotte’i, Lolita ja vahest Valeria ning üldse naissoo ühtesulandumist illustreerib ilmekalt Humberti psühhoanalüütikuid õrritav, peibutav ning pilav unenägu:

 

Kummaline küll, aga ma nägin Lolitat harva unes nii, nagu ta mul meeles oli – nagu ikka mu vaimusilma ette kerkis, kui ma päeval unelesin või öösel unetuse käes vaevlesin. Täpsemalt: unes ilmus ta mulle veidralt ja kentsakalt moondununa, Valeriana või Charlotte’ina või kellegi kolmandana, kellel oli nende mõlema jooni. See komplekskummitus ilmutas end mulle, heites endalt ühe maskeeringu teise järel, väga rusuvas õhkkonnas, tummalt, kutsuvalt lamaskledes mingil kitsal pingil või kõval sohval, käed-jalad laiali nagu lahtise spordikoti pooled. Leidsin end, hambad sisse löödud või valehambad lootusetult kadunud, hirmuäratavas chambres garnies, kus mind lõbustati vivisektsioonistseenidega, mis tavaliselt lõppesid sellega, et Charlotte või Valeria nuttis mu veriste käte vahel ja mina neid hellalt, vennalikult suudlesin; järgnes unenäoline segapuder, nagu viini oksjonite tühi-tähi: kahetsustunne, impotentsipiinad ja nüüdsama auto alla jäänud traagilise ilmega vanaprouade pruunid parukad. (lk.208)

 

ANNABEL HAZE alias DOLORES LEE alias LOLEETA

 

Eelmises lõigu kõnelesin juba koopiatest, teisikutest, kuid paraku pean selle teema juurde taas tagasi pöörduma. Sest mängu astub Annabel Leigh, Humberti noorpõlve suur armastus ning esimene nümfett, keda ta kohtab. Nabokov on teinud lausa petlikult lihtsaks paralleelide tõmbamise E.A.Poe luuletusega “Annabel Lee”, mille viimane kirjutas oma noore naise mälestuseks. Antud luuletus kõneleb meile noorte, praktiliselt laste vahelisest kirglikust armastusest, vägivaldsest lahutamisest ning armastatu, Annabel Lee surmast. Sama traagiline muster kordub ka Humberti elus – tinglikult võttes isegi kaks korda. Humbert väidab end olevat mineviku vangi ning ilmselt ta seda ongi. Nii usubki H.H., et tema pedofiilia ehk nümfolepsia juured peituvad minevikus, tihedalt mähkununa Annabeli ümber. Ning saatus tahab, et ta kohtub oma pisikese saatusliku tütarlapsega ehk petit fille fatale’iga uuesti:

 

See oli sama tüdruk. Sama õblukesed meekarva õlad, sama nõtke siidsile paljas selg, samad kastanpruunid juuksed. Rinna ümber seotud täpiline kaelarätik varjas mu vanade silmade eest, kuid ei suutnud keelata mu nooruslikult värsket mälu imetlemast neitsilikke rindu, mida olin hellitanud ühel ununematul päeval. Ja otsekui olnuksin selle väikese kadunud, röövitud, taasleitud (mustlaskaltsudes, mille alt kuningale ja ta jahikoertele naeratas alasti ihu) muinasjutuprintsessi hoidja, tundsin ära tillukese tumepruuni pigmenditäpikese tema küljel. Harda vaimustusega (kuningas hõiskas rõõmsalt, fanfaarid hüüdsid, hoidja oli õnnest joobunud) nägin jälle armast lohkus kõhtu, millel mu huuled olid vargsi, põgusalt peatunud, ja poisilikke reisi, kuhu püksikumm oli vajutanud sakilise vorbi, mida ma tol viimasel, pöörasel, ununematul päeval villa „Roches Roses“ taga olin suudelnud. Vahepeal möödunud kakskümmend viis aastat tõmbusid kokku tukslevaks punktiks ja kadusid.

 

Veidi hiljem see nouvelle, see Lolita, minu Lolita, muidugi jättis oma eelkäija täielikult varju. (lk.34)

 

Humberti silmis moodustavad need kaks tüdrukut hübriidolendi, kel nimeks Loleeta. Kuigi hiljem, jah, hiljem jääb domineerima, valitsema siiski Lolita.

 

NÜMFETT  LOLITA

 

On üheksa- kuni neljateistaastasi tütarlapsi, kes neist kaks või koguni mitu korda vanematele võlutud uitlejatele ilmutavad oma tõelist loomust, mis pole inimlik, vaid nümfilik (s.t. deemonlik); panen ette nimetada neid äravalituid „nümfettideks“.

 

Õigupoolest tahaksin, et lugeja kujutleks vanusepiire „üheksast kuni neljateistkümne eluaastani“ peegelsiledate liivarandade ja roosade kaljudega võlusaare piiridena; see saar, mida ümbritseb ääretu udune meri, on mu nümfettide elupaik. Kas kõik selles eas tüdrukud on nümfetid? Mõistagi mitte. Muidu oleksime meie – asjatundjad, üksildased uitlejad, nümfoleptid – ammuilma hulluks läinud. Ka hea välimus pole mingi kriteerium, ning vulgaarsus, nagu meie ühiskond seda käsitab, ei pruugi ilmtingimata kahandada teatud salapäraste tunnuste – sõgestava sireduse ning seletamatu, kelmika, vapustava, salaliku veetluse mõjujõudu, mis eristab nümfetti tema eakaaslastest, kes võrratult rohkem sõltuvad ajalikust kolmemõõtmelisest maailmast kui sõltutakse olematul saarel, mille nõiduslikus ajatuses Lolita mängib omasugustega. Mainitud vanusepiirides on ehtsaid nümfette märksa vähem kui silmatorkavalt inetuid või lihtsalt kenakesi, sümpaatseid või isegi armsaid ja veetlevaid, tavalisi, matsakaid, ilmetuid, tuimi, oma põhiolemuselt punnkõhu ja patsikestega väikesi tüdrukuid, kes suureks kasvades mõnikord, ehkki mitte alati, saavad kaunitarideks (nagu mõned koledad mustade sukkade ja valge kübaraga trullad muutuvad pimestavateks filmitähtedeks). Kui normaalsele meesterahvale antakse patakas koolitüdrukute või gaidide fotosid ja palutakse, et ta näitaks, kes neist on kõige ilusam, ei pruugi tema valik üldse nümfetile langeda. Te peate olema kunstnikukalduvustega hull, lõpmata melanhoolne olend, kelle soontes pulbitseb kiremürk ja selgrooüdis hõõgub kustumatult ülim iharus (oo, kui alandav, et olete sunnitud seda varjama!), et vaevalt märgatavatest tunnustest – veidi kassilikest põsenukkidest, saledatest jalgadest ning mõningatest muudest märkidest, mida meeleheide, häbi ja hellusepisarad ei luba mul nimetada – väikest hukutavat deemonit tavaliste laste hulgast kohe esimesel pilgul kohe ära tunda; nemad ju ei taju, et ta neist erineb, ja ega ta isegi tea, milline fantastiline jõud temas peitub.

 

Ja kuna aeg siinjuures sellist maagilist rolli mängib, siis pole ime, et mehed langevad nümfettide lumma ohvriks, kui neil on küllaldane vanusevahe – ütleksin, vähemalt kümme, enamasti kolm-nelikümmend, et mõningal teadaoleval juhul koguni üheksakümmend aastat. See vahe on vajalik vaimusilma täpsemaks fookustamiseks, kujutlusvõime erutamiseks viimse piirini; meeled tunnevad säärasest kontrastist pöörast, loomuvastast naudingut. (lk.16)

 

Tavalises, ka kirjandusvälises kõnepruugis läks nümfett küll käibele varaküpse teismelise tähenduses, kuid Humbert näeb nümfette deemonlike lapsnaistena. Võiks öelda, et kord on Lolita Humberti jaoks Eeva, kord aga Lilith. Kusjuures, domineerima jäi ikka viimane, see hukutav nümfilik või sireenilik pool :

 

Ent ega Lolitagi ole habras lapsuke mõne naiskirjaniku romaanist. Mind ajab hulluks selle nümfeti – ja võib-olla kõigi nümfettide – kahepalgelisus, see, et mu Lolita on sulni ilmsüütu lapselikkuse ja jubeda vulgaarsuse segu, temas on midagi reklaamkuulutuste ja pildiajakirjade kelmikatest nöbininadest, noorusvärskete (karikakarde ja maiustuste järele lõhnavate) inglise toatüdrukute punapõsksusest ning provintsi pordumajade verinoortest, lastekleidikest kandvatest lõbutüdrukutest; ent mustusest ja kõntsast, sopast ja surmapatust lööb läbi ilus rikkumatu nooruslikkus, oh issand, issand! Ja kõige üllatavam on, et just tema, minu Lolita, nii hästi sobib kirjaniku ürgse himu objektiks: mul pole enam millegi muu jaoks silmi, näen kõikjal üksnes Lolitat. (lk.36)

 

Lolita on võrgutaja ja ahvatleja. Ta igatseb tähelepanu ning nagu kõik nümfetid, on oma külgetõmbejõust teadlik. Ta on üks väike kokett, kes lihtsalt mängeldes võib ühel hetkel pahvatada: “No, te pole mind ju veel suudelnudki!” (lk.93) Sest just mäng see tema jaoks ilmselt ongi, vähemalt alguses:

 

Muidugi ma teadsin, et tema meelest on see ainult ilmsüütu mäng, väike vallatus, ta jäljendab mingit stseeni mõnest elukaugest armastusromaanist, kuid (seda ütlevad teile niihästi psühhoterapeudid kui ka vägistajad) tütarlaste mängude piirid ja reeglid on väga ebamäärased või vähemalt liiga lapselik-subtiilsed selleks, et vanem partner suudaks neist kinni pidada – olin hirmul, et võin liiale minna, see tõukaks ta minust eemale ja ta hakkaks mind kartma. (lk.94)

 

Lolita on Humberti kire, armastuse, jumaldamise ning maniakaalse kinnisidee keskne objekt. Ta on seksuaalne ori ja orjastaja. Kuid ta pole väike Merineitsi, kes unistab oma printsi juurde minemisest. Või vähemalt, kui unistabki, siis selleks printsiks pole igatahes mitte Humbert Humbert (vaid pigem viimasele üsna sarnane Clarence Quilty, kui sedagi).

 

Omamoodi tähenduslik on ka see, et koolinäidendis peab Lo mängima farmeritütart, kes mõtleb, et ta on Diana ja suigatab metsa eksinud kütte naljakatesse transiseisunditesse. Ka tegelikkuses nõiub/kütkestab Lolita rändureid – Humbert Humbertit ja Clarence Quilty’t.

 

 

LIBU-LOLITA

 

Üks asi, mis Humbertit Lolita (ja üldse kõigi nümfettide juures) paelub, on tema alateadlikult natuke eputav-paheline libulik olemus:

 

Sissepoole pööratud pöiad justkui vihjavad millelegi. Ta käib nõtkel, vetruval sammul, hääletult nagu vaim. Täiesti lapselikult ja väga libulikult. Ka pisikese släng ja kõrge kare hääl meeldivad Humbert Humbertile väga. (lk.36)

 

Kuivõrd rikutud Lo juba enne seda, kui H.H. ta kätte sai, tõesti oli, pole sugugi kindel. Nii nagu nümfetid teesklevad tundeid, armastavad nad ka luisata. Ka Lo väide, et ta on “halb tüdruk”, kõlab pooleldi uhkeldav-eputavalt. Kuid Humbert siiski tahtis uskuda, et...:

 

...sellel ilusal, range koduse kasvatusega noorel tüdrukul polnud häbiraasugi: tänu moodsatele ühiskoolidele, noorte kombelõtvusele ja laagriflirdile oli ta täielikult ja lootusetult raisku läinud. Ta pidas seksi üksnes noorte salalõbuks, millest täiskasvanud midagi ei tea. Teda ei huvitanud, mida täiskasvanud soojätkamiseks teevad. (lk.110)

 

Tõsiasi on aga see, et tõeline libu sai Lolitast saatuse sunnil hoopis siis, kui Humbert Humbert ta enda võimusesse sai. Sest just pidevalt pistist andes muudab ta Lo omamoodi prostituudiks. Vanemate puhul on küll normaalne, et vahepeal antakse lapsele nö “altkäemaksu”, et ta hästi käituks. Aga Humberti nägemus Lolita heast käitumisest hõlmas siiski eelkõige seksuaalteenuseid. Kõlab üsna iroonilise ning traagilisena, et 14-aastaselt vihjab Lo endale juba kui “vananevale armukesele”.

 

 

LO KUI LIBLIKAS, KELT KISTI TIIVAD

 

Nümfil kui sellisel on peibutavate loodusvaimude kõrval veel teinegi tähendus – putuka vastne, millest kujuneb tiivuline valmik. Ainult, et Lolita metamorfoos toimub pigem vastupidises suunas – tema on liblikas, kellest saab nö. tõuk, sest tema tiivad räsitakse talt maha.

 

Nabokov oli tunnustatud liblikate koguja. Ning omal moel käitus temagi liblikatega nõnda nagu H.H. Lolitaga. Ta imetles neid – nende ilu, haruldust, haprust. Seejärel püüdis need muinasjutulised olevused kinni, tappis/uimastas nad ning siis säilitas liblikaid kinnitades nad nööpnõelaga alusele – ühesõnaga, vangistas brutaalselt. Humbert Humbert kirjeldab ennast kui võlurit keset võrku, kuid veel paremini sobiks tema iseloomustamiseks öelda, et ta on kui saagiihas ämblik või siis kurikuulus Sinihabe, kes tahab naist luku taga hoida ning kontrollida. Lolita on liblikas, kes isoleeriti maailmast, kellelt võeti vabadus ja seega ka eluks ning lendamiseks tarvilik õhk.

 

Libliklikkuse viib Lo’lt pikkamisi üsna traumeeriv kogemus – eeldades, et Lolita polnud tegelikult kellegagi varem maganud ning Humbert põhimõtteliselt vägistas ta:

 

“Va seksihull,” ütles ta mulle üliarmsalt. “Jäle elukas. Olin tüdruk nagu õienupp – ja näe, mis sa minuga tegid. Peaksin politseisse helistama ja kaebama, et sa vägistasid mu. Ossa ropp, ropp vanamees!” (lk.116)

 

Et Lolita siiski ei võtnud seda, mida Humbert temaga tegi nii kergelt kui näis, näitab ka see, et tüdruk iga öö nuttis, kui arvas H.H.’d magavat. Samuti tundis mees isegi nagu oleks ta ikka millegi koledaga hakkama saanud:

 

...rusuv salajane kõhedus, nagu oleksin äsja kellegi tapnud ja nüüd istub mu kõrval väike vaim. (lk.115)

 

Ja võib-olla polegi Lolita eelnev süütus niivõrd oluline. Vaatamata oma flirtivale käitumisele oli ta siiski laps, kes kisti vägivaldselt ning järsult täiskasvanute maailma. Ning seksist, sellest “noorte salalõbust” sai karm reaalsus. Humbert on lihtsalt omaenese lõbude rahuldamisest nii haaratud, et ignoreerib tüdruku haavatud hinge, mida viimane peidab labase trotsi ja tüdimuse soomusrüüse. Ta teab küll, kuid ei teadvusta, et Lolita ei näe temas kallimat, võluvat meest ega ka sõpra, isegi mitte kaasinimest, vaid üksnes täitmatust himust kilavat silmapaari ja tõmblevat keha. Humbert näeb Lo’s nii last kui ka naist, kuid unustab aegajalt ära, et ennekõike on Lolita siiski väike kaitsetu olevus, lapsuke:

 

...tal oli lõpmata abitu ilme, näis nagu vajuks ta kohe kergendust toovasse nürimeelsusesse, ebaõiglus oli ta viinud frustratsiooni viimasele piirile, ja iga piir osutab millelegi, mis on piiri taga, seepärast viibis ta säärases hämarolekus. (lk.223)

 

Vett peab väide, et Quilty murdis Lo südame, Humbert rikkus ainult ta elu – suured süüdlased mõlemad – nad räsisid ta tiibu, kuni neist olid vaid räbalad järel.

 

 

DOLORES SCHILLER

 

Humberti silmis on Lolita 14-aasta vanusepiiri ületamine mandumine. Osalt seetõttu, et siis kaob piir nümfettide ja teiste tütarlaste vahel ning nad kõik hakkavad naiseks saama. Teine ning palju olulisem tahk on aga see, et siis kaotab Humbert võimu nende haldjalike olendite üle. Nümfettidena kuuluvad nad veel tema maailma ning sellistena tahab ta ka neid oma mälupildis säilitada. Reaalsuses pole aga tema võimuses aega peatada ning neid kütkestavaid pisut poisilikke kokette seal vangis hoida. Siin on omad sarnasused sellega, kuidas vanemad ei suuda takistada oma lapsi suureks sirgumast ning linnupoegadena kodust minema lendamas. Humberti üks suurimaid hirme ongi kartus aja kulgemise ning nümfetipõlve lühiduse ees:

 

Umbes kahe aasta pärast pole ta enam nümfett, temast saab noor neiu ja seejärel kolledži naistudeng – oh õudust! Sõna “igavesti” käib minu enda kire kohta, selle igavese Lolita kohta, kelle pilt on mu veres. Selle Lolita kohta, kelle kannikad pole veel vormist väljas, keda ma täna võisin puudutada ja haista ja kuulda ja näha, kellel on käre hääl ja lopsakad pruunid, eest ponilakana lühikeseks lõigatud, külgedelt lokkis ja tagant krussis juuksed, kuum, niiske kael ja vulgaarne sõnavara – “jõle plass”, “kihvt”, “mõnna”, “täitsa mööda”, “kusipea” – , selle Lolita, minu Lolita kaotab vaene Catullus jäädavalt. (lk.56)

 

Seega polegi üllatuslik, kui pilt mille Humbert meile Dolores Schillerist ehk Lolitast kui abikaasast maalib, pole just kõige rõõmsam:

 

Ta oli mitu tolli pikemaks kasvanud ja kandis roosade raamidega prille. Uus soeng – juuksed olid üles kammitud – jättis kõrvad paljaks, needki paistsid muutnud olevat. [---] Ta oli tõepoolest rase, kõht oli õige suureks paisunud. Tema pea paistis väiksem [---], ja kahvatud tedretähnilised põsed olid lohku vajunud, paljastelt säärtelt ja käsivartelt oli päevitus kadunud, seetõttu hakkasid hõredad karvad rohkem silma. Seljas oli tal pruun käisteta puuvillane kodukleit, jalas lääpa tallatud vilttuhvlid. (lk.221)

 

Abielludes kaotab Lolita H.H. silmis oma “neitsilikkuse” ning vabaduse. Lo abielu erinevaid tahke valgustatakse liiga vähe, et saada aru, kas ta abielu oli õnnelik või mitte. Kuid samas, kuigi ta abiellus ikka üsna noorelt, lõi see samm ilmselt natuke iseseisvama Lolita – Lo, kes on vaba Humberti kammitsaist.

 

Nümfetiseisusest vabanemise püüde kasuks kõneleb omal moel seegi, et Schillerid Alaskale kolisid. Ning polaaraladel teadagi nümfette ei leidu.

 

Dolly Schillerina oli Lo ka lapseootel ema rollis. Ta oli ema, kellest kunagi ei saanudki ema. Võib-olla on ka Lolita lapse surm omamoodi sümboolne. Humbert ju nimelt unistas sageli pisikestest Lolita koopiatest, uutest nümfetihakatistest. Ning Lo surnult sündinud beebi oli tütarlaps ning potentsiaalne nümfett.

 

 

HUMBERTI ARMASTUS

 

Humberti armastus Lolita vastu on paraku ühepoolne ning seega traagiline. Vihjeid selle kohta, et Lo tunded H.H. vastu pole sugugi selliseid nagu too heameelega näeks, kohtab

juba üsna teose alguses. Humbert Humbert ütleb oma päevikust kõneldes nimelt, et ainult armastav naine suudaks ta kritseldusi, ta mikroskoopilist käekirja dešifreerida. Lolita seda aga ei suutnud, kui ta möödaminnes uudishimulikult uuris, mida Humbert kirjutab. Seeläbi erines ta aga Charlotte’st, kes päevikust leides seda vägagi hästi lugeda mõistab. Mida siit järeldada? Et Charlotte armastas Humbertit ning Lolita mitte?! Oma tõetera siin ju peitub.

 

Humbert armastab Lolitat kirglikult, kuid samas pimedalt. Ning pimeduse all ei mõtle ma siinjuures vaid seda, et ta ei märganud alguses Lo vigasid-puuduseid (neid pani ta hiljem tähele küll!), vaid Humbert oli vägagi tähelepanematu Lolita kui isiksuse vastu üldse. Tema armastuse juurde kuulub tugev omanikuinstinkt – see on ühtaegu lämmatav ja domineeriv, kuigi kohati ei puudunud ka oma hellusepuudutus.

 

H.H. armastuse kõige suurem traagika seisneb aga selles, et ta oli lõpuks komistanud naisolevuse otsa, kelle vastu leegitsevad tunded ka pärast viimse nümfetilikkuse kadumist päris maha ei jahtunud:

 

Huvitav: ehkki tema kunagine veetlus oli kadunud, mõistsin tookord selgesti ja lootusetult, kui väga ta sarnanes ning oli ikka sarnanenud Botticelli punapäise Venusega, kellel on samuti veidi vormitu nina ja kelle ilu on kuidagi sume. (lk.221)

 

Siinkohal pole muidugi kindel, kes ta armastas edasi ka seda “uut Lolitat”, kes polnudki enam niivõrd Lolita, vaid rohkem Dolores, Dolores Schiller. Või oli see armastus suunatud selle igavese nümfetiplika vastu, kes elas edasi Humbert Humberti mälestustes, selle Ameerika surematu, surnud Ameerika kallima vastu(?!).

 

LOLITA KUI ETTUR KIRJUTAJA PABERIL

 

Veel üks viis on vaadata Lolitat kui hullu ja ebausaldusväärse jutustaja (H.H.) mängukanni. Romaani nimitegelase nägu ja tegu võivad olla ka tagantjärele vormitud. Humbertil oli olemas enese lugu kui algmaterjal, mida töödelda ning seda ta ka agaralt tegi – või vähemalt selline kahtlus vilksatab aegajalt mõttest läbi. Ning justkui selle kinnituseks väidab ta ka üsna raamatu lõpuosas: “...kohati tunnen, et olen end säästnud, olen hoidunud tumedatesse sügavikesse sukeldumast. Kamufleerisin kõik, mis võis kellegile varju heita...

 

Tegelikult me ei teagi, kas näeme üldse kunagi teose jooksul seda tõelist, ehedat Lolitat. Võimalik, et ta ei näidanud kunagi Humbertile oma tõelist palet, vaid erinevaid maske, mille taha ta end varjas. Ning isegi, kui Humbert arvas, et tunneb Lo’d paremini kui keegi teine ning näeb tüdrukukest katvast soomusrüüst kaugemale, sügavamale – võtame või

järgmise üsna tähendusliku lõigu:

 

Püüan selgusele jõuda, miks mul seda nime teiste hulgas kohates vaimustusejudinad üle selja jooksid. [- - -] Kas ametliku nimekuju „Dolores“ turvalise anonüümsuse ning ees- ja perenime ümberjärjestamise tõttu, mis teeb inimese isikupäratumaks nagu uhiuued valged kindad või mask? Vahest ongi „mask“ õige võtmesõna? Kas sellepärast, et meid alati vaimustab poolläbipaistev saladus, põgus vihje, et teie üksi olete äravalitu, kes saab teda maskita näha, ainsam, kellele ta naeratab? (lk.45)

 

– jah, isegi siis võis ta olla valejälgedele juhitud, peesitades iseenda pettekujutluste kammitsais. Kuid samas võib siiski olla, et see reaalne Lolita on samavõrra raamatu osa (ning mida “aeg” edasi, seda enam) kui Humberti “igavene nümfett”, tema unistuste pailaps ning painaja. Sellest teisest, sellest kummituslikust väljamõeldud Lo’st kõneldes tunduvad mulle vägagi olulised järgmised H.H. sõnad:

 

Mitte teda ei võtnud ma himust hullunult, vaid mu enda loodud olendit, hoopis teist, väljamõeldud Lolitat, võib-olla reaalsemat kui Lolita ise; haarasin, embasin olendit, kes fantoomina lehvis minu ja Lo vahel ning kellel polnud tahet ega eneseteadvust, polnud omaenda elu.

Tüdruk ei teadnud midagi. (lk.53)

 

Jah, alguses ei teadnud Lolita tõesti midagi, kuid hiljem sai ta sellest vägagi teadlikuks. Kuid tõelist Lolitat võttes ei kadunud ka see väljamõeldud doppelgänger kuhugi – need kaks olendit sulandusid Humberti silmis ühte (või sulatas ta nad ise, oma kamufleerimispüüde käigus?!). Ning teose lõpus ongi ühes olevuses koos nii surnud kui ka surematu pool – reaalselt sureb Lolita lõpuks last sünnitades, kuid Humberti jutustatud-kirjutatud loo kaudu saab ta surematuks.

 

Mõneti seab Humbert Lolita ühele pulgale mitmete fiktsionaalsete tegelastega ning teisalt ka möödunud aegade kirjanike noorte armastatutega (kes on samuti suuresti fiktsionaalsed, sest kõigil neil on tähtis osa neid armastavate meeste loomingus). Korduvalt kohtame viiteid näiteks saatuslikule mustlasnaisele Carmenile ning Humbertgi nimetab Lolitat oma väikeseks mustlastüdrukuks. Taoline osutamine muidugi aga ennustab juba ette teose kurba lõppu. Soovunelmatena toob Humbert sisse ka Merineitsi ning isegi Lolita näiteringi õpetaja õe ja ühtlasi ka ta tennistreeneri Electra Goldi nimest võib tähendusliku loo välja lugeda. Kreeka mütoloogia kohaselt armus nimelt Electra oma isasse – see on aga Humberti südamesoov, et ka Lolita teda armastaks.

 

Oo, Lolita, sa oled ju minu tüdruk, nii nagu Vee oli Poe tüdruk ja Bea – Dante oma, ning kas leidub tüdrukut, kellele ei meeldi keerutada ratasseelikus, mille all pole midagi? (lk.88)

 

Sedasi õhkab Humbert üsna enesekindlalt oma väikesele käskijannale riideid valides. H.H. on literaat – ta pole küll suur ega ilmselt isegi mitte väike kirjanik, kuid ta tegutseb kirjandussfäärides ning seega samastab end ka mõneti nende möödunud aegade autoritega. Kuid miks just nendega? Miks mainib ta korduvalt Poe’d ja Virginiat, Dantet ja Beatrice’i ning Petrarcat ja Laurat?! E.A.Poe puhul on kahtlustatud, et talle meeldisid lapseohtu naised. Ta abiellus nimelt oma nõo Virginia Clemmiga, kui see oli 13- või 14-aastane [1]. Seega, Virginia ehk Vee oli Poe nümfett – ainus erinevus seisneb siin selles, et Virginia olevat ka Poe’d armastanud ning ta ei jätnud viimast maha, vaid lahkus 25-aastaselt elust ja seega ka Poe’st tuberkuloosi surres (Annabel!). Dante Aligheri aga armus oma Beatrice’i, kui nad mõlemad olid 8-9-aastased [2]. Võiks öelda, et Beatrice oli Dante Annabel, kuigi mingit lähemat suhet nende vahel ilmselt polnud. Kuid Beatrice mõjutas tugevalt Dante loomingut ning oli selles väga oluline tegelane. Laura aga oli umbes 19-aastane ning juba abielus, kui Petrarca temaga kohtus. Seega, nümfettide hulka võib Laurat vaevalt liigitada. Kuid on öeldud, et oli olemas kaks Laurat – idealiseeritud naine, keda võime kohata Petrarca luules ning abielus naine, kes ilmselt ei teinud midagi julgustamaks oma andunud austajat [3]. Selles suhtes sarnaneb Laura ilmselt Beatrice’ile, kuna nad mõlemad olid abielus teise mehega ning arvatavasti ei esinenud nende poolt ka mingit vastuarmastust (ning lisaks olid nad ka mõlemad nende kirjanike “muusad”). Ühesõnaga, Lolitat enda tüdrukuks kutsudes ning teda nende kuulsate kirjanike armastatutega samastades saab Humbert hakkama üsna kahemõttelise väitega.

 

Kui aga eeldada, et H.H. tõesti meile üsna palju luiskab, meie eest tõelist tõde varjab või seda osavalt enda kasuks moonutab, tekib järgmine küsimus: Miks ei muutnud ta oma traagilist lugu siis juba õnnelikuks? Fiktsiooni puhul on ju kõik võimalik. Ei, päris fiktsiooniks “Lolitat” siiski lugeda ei saa (Nabokovi sulest tulnuna oli see muidugi väljamõeldis, kuid praegu lähtume Humbertist kui kirjutajast), fiktsionaalsus on siin pigem juustulikult auguline mask – habras kui liblikatiib, kõikjal hõljuv ning kohati petlikult õhukese loorina, teisal sametiselt paksuna paistev soomusrüü.

 

 

PAAR SÕNA LÕPETUSEKS...

 

Võimalik, et kogu see vahepealne pikk jutt oli tegelikult üsna tarbetu ning kõik sai juba ära öeldud (minu) kirjutise alguses välja toodud Humberti suust purskuvate õhkavate sõnadega:

 

Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-lii-ta: keeleots laskub suulaest kolm astet allapoole, et kolmandal korral puudutada hambaid. Lo. Lii. Ta.

Ta oli Lo, lihtsalt Lo tol hommikul, neli jalga kümme tolli pikk, sokk ühes jalas. Teksapükstes oli ta Lola. Koolis – Dolly. Suvelaagri rivis – Dolores. Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita.

 

Kuid siiski – usun, et selles tsitaadis esinev tõde on liiga lakooniline, et valgustada kõiki Lolita nimelise tüdruku erinevaid tahke, kuigi lühikeseks kokkuvõttes sobib see jumaldav loits ideaalselt. Ja veel – Lolita maskidest läbi nägevate äravalitute kilda mind ilmselt liigitada ei saa, kuid vähemalt õnnestus mul neist mõned tuvastada, edusamm seegi.

 

 

 

 

Paar viidet:

 

[1]  http://www.poedecoder.com/Qrisse/messenger.html

[2]  http://www.teachersfirst.com/lessons/dante/lesson1.htm

[3]  http://www.emu.edu/courses/eng351a/petribs.htm

[4]  ülejäänud väljavõtted pärinevad muidugi Vladimir Nabokovi “Lolita” eestikeelsest tõlkest;

       trükk 1990



sisu © et, vorm © e107.org