Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Elo Kuuste

                                                                                                        Elo Kuuste

 

 

Pimesikumäng fiktsioonimaailmas

 

 

Eelhoiatus

 

Järgnev analüüs peaks keskenduma Urmas Vadi vastsest raamatust “Unetute ralli” pärit jutule “Pime jooks”. Ma ütlen “peaks”, sest kardetavasti tuleb pisut juttu muustki – ja sealjuures võib kohata ka antud kirjutisega mõneti haakuvaid mõttearendusi, mis võtsid kuju Epp Annuse “Kuidas kirjutada aega” lugedes.

 

Nii nagu võib tekkida küsimusi analüüsitava teksti suhtes – kuigi ma tahaks endiselt olla Vadi-illusiooni kütkes –, on ka mingi konkreetse meetodi[1] kui sellise nimetamine raskendatud. Siinkohal illusiooni taha peituda ei saa. Eelpool mainitud E.Annuse teost lugedes sain nimelt kinnitust oma veendumusele, et pole pooltki nii põnev rääkida ainuüksi narratiiviteooriast või ainuüksi fiktsiooniteooriast. Seega kujutab ka minu analüüs nende mõlema (hübriid)rakendamist – vürtsiks on muidugi lisatud retseptsiooniesteetikute-teoreetikute jt mõtteid.

 

Alustuseks – autorist ja jutuvestmisest

 

Tunnen end praegu nagu risoomi[2] ees seistes, sest teatud mõttes kujutab seda endast iga tekst ja seda ümbritsev fiktsioonimaailm. Sissekäike on mitmeid ning seetõttu tekib hirm, et üks neist (järsku just nimelt see, mille valin esimesena?!) viib ummikusse, mitte aga järgmisele “platoole”. Võtan endale siiski selle riski ning alustan järgmiselt...

 

Urmas Vadi on tänapäevane muinasjutuvestja. Ei mingit kahtlust! Vabandust, et kaasaegses autori surmast ja lugejarevolutsioonist[3] pakatavas maailmas kohe autorist kõnelema hakkan! Ma ei taha kuidagi autorit jumalikustada. On selge, et see sõltub täiesti konkreetsest tekstist ja konkreetsest kirjanikust/kirjutajast, kuivõrd teda mingi “jumalana” näha võib, kuivõrd tema (eel- ja “kõrval”-)teadmised ulatuvad väljapoole teksti nähtavat osa. Samas, kui tekst paisatakse juba lugejate kätte, siis väljub ta tavaliselt autori kui looja kontrolli/võimu alt – seda ka sel moel, et tekib palju järelteadmisi –, iga lugeja tõlgendab teksti omamoodi, eriti aga selle lõppu ja mõttelist jätkuvust. Sageli mõeldakse juurde uusi lõppe jne. Taoline lugejapoolne tekstiloome võib alata ka juba teksti algusest, keskpaigast... Ideaalis võib iga lugeja olla seega see, keda Barthes kutsub interpreediks [1] – temast saab teksti kaasautor.

 

Autori surmast kui sellisest on võimalik kõnelda selles mõttes, et peale teksti valmimist on tema töö tehtud, ta ei lisa sinna enam midagi juurde (kuigi võib – intervjuudes, järjeraamatutena jne – aga see on juba iseasi). Konkreetse teksti piires läheb edasine loomeõigus siiski lugejatele. Ehk teisisõnu, fiktsionaalne maailm on olemas ainult lugeja kaudu ja saab tekkida vaid autori kaudu [2].

 

Autori teksti-/fiktsionaalne maailm võib olla ka palju suurem, ulatuslikum kui lõpp-produkt, mis lugejateni jõuab. Viimane kätkeb endas teatud autoripoolseid valikuid – millest kõnelda ja millest kõnelemata jätta. Näiteks, Nabokov, Tolkien jpt lõid oma “maailma”. Tolkieni puhul saame lugeda veel ka nende kohta kirjutatud nö lisasid. Nabokovi “maailm” oli aga hajutatud, kuid samas süstematiseeritud iga teose puhul kaartidele, kuhu ta märkmeid tegi. Urmas Vadi puhul ilmselt sellisest autorist siiski rääkida ei saa – puuduvad käegakatsutavad tõendid. Pigem võiks seoses temaga pisut mängeldes kasutada järgmist väidet: tema elu pole enam tema lugude lähtekoht, vaid omaette lugu, mis konkureerib teiste teostega [3]. Kirjanikud-kunstnikud (see peaks kehtima üldjoontes kõigi inimeste kohta) omavad sageli võimet näha maailmas asjade "taha”, seda üsna samal moel nagu lugejad vaatavad läbi sõnadest ja leiavad selle tagant loo[4]. Võib-olla tahavad inimesed tunda end seega mingi fiktsionaalse maailma osana, mängida uskumise mängu[5] – mängu, mis kaotab piiri fiktsionaalse ja reaalse vahel. Võib-olla tõesti. Urmas Vadi on ju enda kohta “kokku luuletanud” sellise loo:

 

Olen sündinud vene võimu ajal 1977.aastal, kesk suuri metsi, laasi ning ütlematajätmisi. Kasvasin üles kaheksaliikmelises peres üheksanda lapsena. Juba sündides olid mul hambad suus ning ma paistsin silma elava loomu, tõsimeelsete arutluste ja osava keelekasutuse poolest. Mind on mitmeid kordi röövitud suuraktsionäride ja mustlaste poolt, kes soovisid minult nõuandeid ja valemeid parema elu ning õnne kohta. Olen elanud pidevas põgenemises ja hirmus. Minu ainsaks rõõmuks on olnud kirjutamine ning kaugussülitamine, milles olen tulnud Eestis kuuendaks [4].

 

Taoline väljamõeldise ja tõe piirimail (aegajalt piiri ühele, siis jälle teisele poole silgates) balansseerimine ongi tegelikult kogu Vadi loomingu võtmeks. Mele Pesti on Vadi uut jutukogu tutvustades öelnud, et...

 

Urmas Vadi on tuntud Supilinna uneskõndija. Nagu sõber Jürgen, Lilleküla uneskõndija, esitlusel rääkis: Vadi võtab oma elu juttudesse valades absurdi kõvasti vähemaks. Ja niristab tegelastest meelerahu ja elurõõmu ka veidi vähemaks kui tal endal. Et muidu me lugejad ei saaks aru, või siis ei usuks [---] Peategelased on aga tavaliselt õnnetukesed poisterahvad, kes ei saa ümbritsevast realismusest alati päris adekvaatselt aru. Vadit veetleb idee elamisest väljamõeldud maailmas, mis kõik teised ümberringi ära veenab ja peategelase edule viib. Kangelane ise tajub aga mingil hetkel mängu tühisust ja astub välja [5].

 

Siinkohal võiks muidugi tõmmata paralleeli näiteks Cincinnatus’ega Nabokovi romaanist “Kutse tapalavale” ning selliseid seoseid on kindlasti teisigi. Kuid ma ei hakka neil pikemalt peatuma ja ka “väljamõeldud maailm väljamõeldud maailma sees”-idee ning uneskõndimise juurde tulen hiljem tagasi. Väljaastumised kuuluvad ju alati lõpu juurde ning seetõttu oleks pisut väär nii alguses selle kallale asuda.

 

Pime jooks tegelaste ja intertekstuaalsuse labürindis

 

Ümbritsev maailm mõjutab meid pidevalt – nii lugejaid kui ka kirjutajaid[6]. Retseptsiooniteoreetikud väidavad [6], et iga narratiiv toetub maailmale ehk lugeja teadmistele ja kogemustele. Fiktsionaalse narratiivi loodud maailm on alati põhimõtteliselt ebatäielik – ebatäielikkus on tema eksistentsi põhilisi tingimusi. Fiktsioonimaailm on ja peab olema ebatäielik, sest ta pole mõeldudki iseseisvana eksisteerima – ta on lisandus tegelikule maailmale. Iga joon, mis on temas tõmmatud, paljastab midagi tegelikust maailmast.

 

Fiktsiooni ja reaalsuse vahekorra juurde tulen hiljem tagasi. Hetkel on oluline keskenduda just sellele vahetusele ning segunemisele, mis toimub nende kahe maailma vahel. Julia Kristeva on öelnud [7], et ükski tekst ei saa kunagi olla täielikult “vaba” teistest tekstidest. Selles seisneb tema sõnul intertekstuaalsus. Veidike üldistades võib muidugi ka öelda, et ükski maailm ei saa kunagi olla täielikult vaba teistest maailmadest[7]. Mõjutused on muidugi vastastikkused, kuid antud juhul tundub mulle olulisim, kuidas üks fiktsioon mõjutab teist või reaalsus fiktsiooni (mitte, kuidas fiktsioon mõjutab reaalsust).

 

Üks intrigeerivamaid tegelasi “Pimedas jooksus” on mees nimega Nelson Proust[8]. See nimi justkui peaks midagi ütlema. Aga mida?! Kirjadusest tuleb muidugi kohe meelde prantsuse kirjanik Marcel Proust ja tema romaan “Kadunud aega otsimas[9]. Märksa tugevamini assotsieerub see tegelane aga millegipärast filmimaailmast pärist Forrest Gump’i ja mingil määral ka näiteks Charlie Chapliniga. Viimane tuleb meelde lääpatallatud kingade tõttu. Esimese puhul mängib aga rolli seos jooksustseeniga. Ja siinkohal polegi ehk enam sobilik kõneleda Nelson Proustist, vaid jutu minategelasest, kelle perekonnanimi on ilmselt Kütson. Nimelt, viimase hullumeelsed jooksmised omavad teatud sarnasust Forresti võimega kohutavalt kiiresti ja pikalt joosta.

 

Ühest küljest sai juba enne autor Urmas Vadi “nahas” selle loo (“Pime jooks”) jutustajaks kuulutatud. Teisalt aga, kui autor mugavalt kõrvale jätta, siis on meil siiski tegemist sisemise fokuseerimisega[10] ja autodiegeetilise jutustajaga[11] –  ja seda eelpool nimetatud Kütsoni näol. Kuna ta räägib enda lugu (seda minevikuvormis, nö tagasivaates), siis on ka arusaadav, et ta ei leia olevat vajaliku ennast kuidagi tutvustada. Kogu jutt keerleb pimedaks jooksuks kutsutava haiguse ning selle tagajärgede, kõrval- ja järelmõjude ning peategelase elusaatuse ümber. Üleliigset informatsiooni välditakse. Kas Kütsoni nimevalik on ka kuidagi tekstivälise reaalse maailmaga seotud, see on kaheldav. Kuigi sellenimelisi inimesi leidub tõesti. Näiteks Vanemuise muusikajuht dirigent Mihkel Kütson. Sarnaselt loob ühenduse tegeliku maailmaga ka professor Kruusi mainimine, kes Vadi jutus kujutab endast küll ilmselt ajakirjanduse õppejõudu, meile aga toob kohe silme ette kirjandusteadlase ja kirjaniku Oskar Kruusi. “Vaimudena” vilksatavad sellest loost läbi ja Johannes Vares-Barbarus, Elvis, Elisabeth Taylor ja...

 

Kõige üllatuslikum on see, kuidas on narratiivi sisse toodud Lydia Koidula. Nimelt, kuna peategelane paistab oma jooksmise ajal saavat teatud üleloomuliku ühenduse (enamasti surnud) kuulsate inimestega, siis on tal seeläbi võimalik ka oma ajakirjaniku kirge rahuldada, nendest lugusid kirjutada. Toongi järgnevalt välja Koidulaga seonduva lõigu:

 

Oma esimese loo tegin ma kleptomaaniast Lydia Koidula näitel. Lugu raamis intervjuu Lydia endaga, kus ta kõik ausalt üles tunnistas. Kõrvale küsisin ka tema lähedaste arvamusi ja artikli lõpus suutsin välja tuua tõsiasja, et Koidual kleptomaania oli otseselt seotud tema lahkumisega “Vanemuisest”. Lugu algas sellest, et ta “Saaremaa onupoja” sakslastelt sisse vehkis. Haigus arenes aga edasi ja edasi. Hakkasid kaduma seltsi liikmete sulepead, liikmemaksuga korjanduskarpe murti lahti. Tagatipuks hakkas Lydia iseenda luuletusi näppama ja neid oma käekirjaga ümber kirjutama, et keegi ei saaks teda varguses süüdistada. Ka enese last varastas ta korduvalt; tormas põnniga välja, tegi mõned tiirud ümber maja või pargis, unustas, kust ta selle maimukese oli võtnud, ja läks, ärevus südames, koju tagasi [8].

 

Siia omakorda tooksin võrdluseks Arne Merilai kirjutisest “Taara tütar Soome sillal. Sissejuhatus Koidula psühhoanalüüsi[12] pärit lõigu:

 

Suur ja pime Koidula-müüt on keskendunud tema Tartu-aegsele rahvuslikule “neitsiluulele” (J. Kunder), mis ju hoolimata ideoloogilisest võimsusest on tegelikult kleptomaanlikult tõlkeline ja muganduslik, tähenduslikult ähmane ja abstraktne, väljaspool ehedat ja reaalset isamaatunnet valdavalt täiesti abitu.

 

Siinkohal tulebki “Pimeda jooksu” intertekstuaalsus kõige selgemini esile. Ei saa küll 100 %-liselt väita nagu oleks Vadi võtnud selle motiivi just Merilai artiklist, kuid sellele vaatamata jääb siiski vägisi mulje, et mingi tõukeline (tõuge suunaga Merilai → Vadi) seos nende kahe teksti vahel on. Plagieerimiseks ma seda ei nimetaks, kuigi heatahtliku idee-vargusega on siin kahtlemata tegemist. Kuid see pole postmodernistliku diskursuse raames enam mingi uudis ega kuritegu, pigem on see kohustus. Ühesõnaga, näib sedamoodi, et Vadi on võtnud Merilai tõlgenduse Koidula kleptomaanilikkusest ja seda pisut edasi arendanud, seda samas parodeerides. Kui Merilail on see kleptomaanlikkus ülekantud ehk metafoorses tähenduses, siis Vadi teeb Koidulast vähemalt fiktsionaalses maailmas tõelise kleptomaani, sõna otses mõttes.

 

Fiktsionaalne maailm, reaalsus ja tekst kui keel, sõnad...

 

Fiktsionaalseid maailmu eristab tegelikust maailmast nende tekstuaalne määratlus. Sõna on seal seadus[13]. Näiteks, analüüsitavas jutus toimub järgmine stseen ==>

 

Peategelane oli jälle haigena voodis, kui ukse taga koputas üks vanamees ja palus luba teda vaatama tulla. Ta küsis: “Poiss, ütle mulle, kui see haigus jälle tuleb, mida sa siis unes näed?” Isa aga, “kes oli range olekuga mees ja näinud neid posijaid küll ja küll”, läks marru ning viskas kaltsaka välja, viimane kordas sellal muudkui oma küsimust nagu mingit mana. Isa hõõrus pärast pesuseebiga hoolikalt käsi ning loputas neid mitu korda, sest ta “kartis selt räbalapundilt mõnd haigust saada”.

 

Lugemise hetkel neid sõnu endasse ahmides usume, mida nad ütlevad, edastavad. Me usume, et korterisse tuli tõesti/tegelikkuses vanamees ning poisi isa viskas viimase välja. Sest sel hetkel, lugemise (nüüd)hetkel on see tõesti tõsi ja meil nö pole alust sõnades kahelda. Järgnevalt loeme aga:

 

Kui ta tuppa tagasi tuli ja istus mu voodiservale, ohkas ta südamest, sest see hõbedane põrguline kraadiklaasis hakkas jälle tõusma neljakümne ligi.

      “Isa, miks sa ta ära ajasid?” küsisin.

      “Kelle?” Isa ei saanud minu üllatuseks küsimusest aru.

      “See vanamees nende imelike kingadega, ja kui ta hingas, tuli tal suust vastikut haisu, miks sa ta ära ajasid?” nõudsin isalt. Isa ohkas südamest, katsus mu laupa ja ütles:

      “Katsu nüüd uuesti magama jääda.”

      See oli esimene kord, kui keegi mulle end unes ilmutas. Või oli see nägemus, nimetage seda, kuidas tahate. Hiljem, kui sirvisin kooliraamatukogus fotoalbumeid, tundsin ta muidugi kohe ära. See vanamees oli surmkindlalt Nelson Proust. Toona, kui mina temaga esmakordselt kohtusin, oli ta vanem ja räpakam kui pildil. Aga mingit kahtlust, see oli tema, jalas needsamad kingad, aga muidugi uued, päikese käes kiiskavad jooksukingad [9].

 

On selge, et kui isa vanamehe välja viskas, siis tol momendil see nii ka oli, kuigi hiljem tuli välja, et isa jaoks seda juhtumit tegelikkuses ei toimunud. Tähtis on nimelt see, et lugedes me uskusime sellesse, mida peategelane parajasti jutustas. Me uskusime seda, mida ta läbi oma silmade nägi. Tekstuaalses maailmas ei või aga kunagi teada, kas sõnad järgmisel hetkel juba vääraks ei osutu. Kuigi, ega ka päriselus on raske tõel ja valel vahet teha. Nihe reaalse ja unenäolise maailma vahel toimus peaaegu märkamatult selles hetkes, mil isa tagasi tuli ja poisi voodiservale istus. 

 

Vadi juttudes ei toimu mitte ainult reaalsuse peegeldamine/kõverpeegeldamine – kuigi muuhulgas ka seda –, vaid  tegelikkusega põimumine, flirtimine, fusioon. Tema lood, nagu fantaasia-maailm ikka, hõlmavad nii seda, mis on, kui ka seda, mis pole – nii fiktsiooni kui ka reaalsust[14].

 

Samas, nii nagu tegelikku maailma ümbritsevad väljamõeldud maailmad[15], ümbritseb ka iga fiktsionaalset maailma võimalike maailmade kobar ning üks või teine sellest maailmast võib aktualiseeruda tegelikuks maailmaks. “Pimedas jooksus” võib eristada kahte eri maailma ehk tasandit:

 

¨       Reaalne maailm – ehk teisisõnu, selline maailm, mida meie peaksime loomulikuks. Selles maailmas on peategelaseks haige poiss, kes näiliselt saab oma tõvest terveks (kuigi tegelikult kandub see lihtsalt rohkem teisele tasandile). Ta lõpetab kooli, astub ülikooli ajakirjandust õppima. Professor Kruus laseb ta küll peale Koidula-artiklit eksmatrikuleerida, kuid Kütson töötab juba ajakirjanikuna “Avatud Maailma” juures ning on üsna kuulus.

¨       Fiktsionaalne/unenäoline/nägemuste maailm – koht, dimensioon, kuhu Kütson pääseb tänu oma haigusele, pimedale jooksule. Joostes kohtub ta Nelson Prousti ja paljude teistega[16]. Mõnes mõttes toimib see maailm ehk teatud akna või ukse funktsioonis.

 

Need kaks maailma toimivad alguses paralleelselt, hiljem jääb see “teine” maailm peale. Mingil hetkel näib nagu muutuks peategelane-jutustaja koguni Nelson Proustiks või siis nende “teispoolsuse elanike” sulamiks[17]. Ning siis:

 

Ma panin edasi, kiskusin ennast kõigest sellest vabaks [10].

 

Millest vabaks? Kas tekstis peituvast reaalsest/aktualiseeritud maailmast või ka selle kõrval hiilivast, sellega kohakuti jooksvast fiktsionaalsest maailmast?!

 

Aga ma ei näinud seal midagi. See on kõik, mis meile öeldakse. Selline ongi lõpp. Ja millest olekski enam pajatada? Jutustaja silmad[18] ei näe ju enam midagi – pole, mida näha, pole, mida jutustada. Narratiiv on lõppenud sama järsult kui ta algaski, sõnad paberil on otsa saanud. Nii nagu enne teksti polnud midagi, pole ka pärast teksti enam midagi. Või kas ikka pole?!?

 

Tekstist kaugemalegi...

 

Fiktsioonimaailm toetub niisiis kahele alusele: esiteks, tekstile kui maailmamudelile, mis aktualiseerub maailmaks kokkupuutel inimteadvusega. Ja teiseks, lugeja maailmakogemusele [12]. Samas aga, maailma on rohkem kui teksti, maailm voolab üle teksti ääre [13]. Maurice Blanchot sõnul ühtib keele täielik realiseering selle kadumisega. Lugemisel, sisenedes teksti, me tajume seda kui terviklikku maailma, mis oleks eksisteerinud ka siis, kui keegi poleks endale võtnud ülesannet toimuvast jutustada. Sest me oleme nõustunud osalema uskumise mängus ja aktualiseerinud fiktsioonimaailma tegelikuks maailmaks. Lugeja ei loe teksti. Fiktsioonimaailm algab küll teksti alguses ja lõpeb teksti lõpus, aga suudab lugejas luua illusiooni, et ta ulatub ka väljapoole teksti[19]. Kui tekstis on mõne aasta jooksul toimunud sündmustest lihtsalt üle hüpatud, siis me ei arva, et fiktsionaalsed tegelased seda aega ei elanud [14]. Tekst aitab meil aktualiseerida ühte osa fiktsioonimaailmast [---] Aktualiseeritud maailmavälja taha jääb fiktsionaalsete võimalikkuste piirkond, kust lugeja võib aktualiseerida endale meelepäraseid kujutelmi [---] Just võimalikkuste piirkonnaga sooritatud manipulatsioonide tõttu näeb fiktsionaalne maailm iga lugeja jaoks välja erisugune. Narratiivi tekst võib jätkudes fiktsionaalseid võimalusi aktualiseerida, tühistada või säilitada [15].

 

Seega, jutt, antud juhul “Pime jooks” räägib meile vaid ühe loo. Ühe haiguse ja ühe inimese loo – ja seda üsna kokkupressituna, napisõnaliselt, olgugi, et kaasahaaravalt. Jutu tekstiosa lõppedes oleme aga ikka veel illusiooni küüsis, mis tekkis juba lugemist alustades – nimelt, et see tegelane, minategelane ehk peategelane on lihast ja luust inimene nagu me kõik. Et tal on elu nagu meil kõigil. Ja seda vaatamata tema veidrustele, temaga seotud üleloomulikele juhtumitele ja võimetele. Viimastesse (pool)uskumine pole ju nii ebatavaline pärismaailmaski! Ühesõnaga, “Pime jooks” laseb endasse sisse elada, võimaldab meile lühikeseks ajaks unustust, laseb meil hetkeks elada kahes maailmas korraga ning tekitab kujutelma, et see maailm, mis vaatab meile vastu paberilehelt on tegelikult palju suurem kui sealt paistab.

 

Võiks öelda, et Vadi juttude puhul kehtib üldjuhul ideaalselt väide, et fiktsionaalse maailma sõnatu läbipaistvus on sõnadest tehtud [16]. Tema tekstid lasevad endast “läbi vaadata”, nad lasevad lugejal vähemalt osaliselt kirjandusteose tekstiloomust unustada ning keskenduda esitusele, loole, mida tekst jutustab. Selles mõttes erineb ta sellistest autoritest, kelle tekstides peab iga sõna puhul valvel olema, sest see võib peita endas mingit varjatud tähendust.

 

Epp Annus on võtnud oma teoses (millest juba nii palju mõtteid olen laenanud) väga ilusasti kokku selle, millist paradoksi kujutab endast kirjandusteos ja selle lugemine kui selline: Kui ühe ja ainult ühe tegeliku maailma elanikud me näeme, et kirjandusteos koosneb eri kihtidest, et selles saab eristada teksti ja selle jutustatud lugu; aga kui fiktsioonimängu mängijad unustame täielikult teksti ja selle võimaliku erinevuse maailmast, me elame ja naudime oma viibimist fiktsionaalses, meie poolt aktualiseeritud, sestap just siin ja praegu eksisteerivas maailmas[20].

 

Lõpetuseks – narratiivi minimaliseerimine

 

Narratiiv on verbi laiendus, narratiiv on muster, aja loogika, põhjuslikkus, iha liikumisahel, surma edasilükkaja, tegelikkuse tajumise vahend, tegelikkuse asendaja, tegelikkuse looja, elu turvaja, ideoloogiate hävitaja, ideologiseerija [17].

 

Gerard Genette’ järgi on narratiiv verbi laiendus [18]. Mis tähendab omakorda, et ühte suurt narratiivi peaks olema võimalik ka praktiliselt verbi tasandile redutseerida. Sel juhul, kuidas võtta Vadi jutt “Pime jooks” ühe lausega kokku? Kuidas seda minimaliseerida? Võimalusi on palju. Võib öelda lihtsalt – ta jooksis. Võib öelda ka pisut pikemalt – poiss/mees jooksis nagu unenäos või ta jooksis nagu pime. Võib ka lausuda: ta oli haige. Ja võimalik on ka, et ta jooksis, et näha ennast ega näinud seal mitte mõhkugi. Ja nii edasi...

 

See on üks lõputu seiklus ja mõistatamismäng – see reisimine fiktsioonimaailma(de)s ja narratiivirägastikes. Ning nagu näha, võib isegi sarnane pealtnäha lihtne ning lühike jutukene nagu “Pime jooks” osutuda üsna kõvaks pähkliks...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Viited kasutatud kirjandusele:

 

[1] R.Barthes “Autori surm”; Avatud Eesti Raamat (2002); lk.136-137

[2] Epp Annus “Kuidas kirjutada aega”(2002); oxymora 5;  lk.94

[3] R.Barthes “Autori surm”; lk 134

[4] NAK “Emajõe kondor” (2002); lk 137

[5] Eesti Ekspress  21.11.2002

[6] E.Annus “Kuidas....”; lk.65

[7]  www.mcauley.acu.edu.au/staff/delyse/intertex.htm

[8] Urmas Vadi “Unetute ralli” (2002); jutt “Pime jooks”, lk.66-67

[9] sama; lk.62-63

[10] sama; lk.70

[11] sama; lk.70

[12] E.Annus “Kuidas...”; lk.94

[13] E.Annus “Kuidas...”; lk.80

[14] E.Annus “Kuidas...”; lk.100

[15] E.Annus “Kuidas...”; lk.102

[16] E.Annus “Kuidas...”; lk.103

[17] E.Annus “Kuidas...”; lk.24

[18] E.Annus “Kuidas...”; lk.27

 

 

 

 



[1] Tore oleks muidugi mingit päris “oma” teooriat “ajada”, kuid antud teksti produtseerimisel polnud see kahjuks võimalik. Ning nüüd olen ümberkirjutamiseks liiga laisk. See ya next time, space cowboy!

[2] G.Deleuze, F.Guattari “Kafka. Väikese kirjanduse poole”; “risoom, maa-alune urg” (lk.15); Risoomi tähtis tunnus on see, et ta on alati keskpaik, mitte kunagi algus ega lõpp. Selline keskpaik on “platoo”, mida ühendavad teiste platoodega maa-alused varred. (lk.17); Sisse võib seega minna mistahes otsast, ükski pole teisest parem, ühelgi sissepääsul pole eesõigust, isegi kui see on peaaegu ummik, kitsast toru, sifoon jne (lk.31).

[3] R.Barthes “Autori surm”; lugeja sünni hinnaks on Autori surm (lk.125)

[4] E.Annus “Kuidas kirjutada aega”; Lugeja ei loe kirjapandud sõnu, vaid maailma, ta unustab sõnad ja loob maailma (lk 100).

[5] E.Annus lähtub oma teoses retseptsiooniesteetilisest tõlgendusest: Lugeja, kelle eesmärgiks pole tarkussõnu lausuda, vaid, kes tahab raamatust mõnu tunda, unustab teise tegelikkuse olemasolu, unustab ontoloogilised eraldusjooned, unustab väljamõeldise ja – siseneb maailma. Lugeja kohavahetust võib selgitad näiteks nii nagu teeb Kendall Walton (1990), vaadeldes lugemist “mängult uskumise” mängumudeli (the game of make-believe) kaudu, mis võimaldab lugejal tühistada oma eksistentsi tegelikus maailmas ja siseneda fiktsioonimaailma. Maailmade vahetus toimub eelnevalt vaikimisi või avalikult kokku lepitud reegleid järgides. Pärast sisenemist saab fiktsioonimaailm lugeja jaoks (kes nüüd pole enam lugeja, vaid pigem sündmuste ja paikade nähtamatu jälgija) tegeliku maailma staatuse: kõik, mis toimub fiktsionaalses maailmas, on sealoleku ajaks sama oluline kui “pärismaailmas” toimuv. [--]Lugeja suhe fiktsioonimaailmaga on Waltoni järgi samasugune nagu laste suhe mängumaailmaga, mis on samuti üks fiktsioonaalse, väljamõeldud maailma tüüpe[---] Mängumaailma ja narratiivse maailma vahel on muidugi erinevusi: lapsed osalevad mängus aktiivsete maailmakujundajatena, lugejad fiktsioonimaailmas pealtvaatajatena.(lk 97-98). Võrdluseks võib veel kõrvale mainida Gregory Currie’d, kes ei arva, et teeseldakse, vaid usub sellise väljenduse siirusesse.

[6] Näiteks, ma kuulan praegu oma kirjutamise kõrvale ühte lugu kahes versioonis. Pärineb see Jaapani-Poola ühistööna valminud filmist “Avalon”. Muusika on ilmselt poolakeelne (jaapani keel pole see igatahes kindlasti, seda ma tean) ning seetõttu ei saa ma sõnadest suurt aru (välja arvatud sõna Avalon, mis aegajalt korduma kipub). Antud analüüsi kirjutamist see muusika seega eriti segada ei tohiks, pigem vastupidi. Samas aga ei tasu sugugi imestada, kui ühel hetkel täiesti suvaliselt ja teemaväliselt seesamune  Avalon teksti sisse ära eksib. Nagu näiteks praegu.

[7] Siinkohal oleks ehk sobilik tsiteerida Umberto Eco’t: “Fiktsionaalsed maailmad on tegeliku maailma parasiidid [---] Kõike seda, mida tekst ei nimeta ega kirjelda otsesõnu tegelikus maailmas eksisteerivast erinavana, tuleb mõista tegeliku maailma seaduste ja tingimuste kohaselt.” (E.Annus “Kuidas...”; lk. 94)

[8] Lapsena vaevas mind üks tõbi, millele toona polnud veel rohtu leitud. Seda haigust kutsuti Nelson Prousti järgi pimedaks jooksuks. Teatavasti oli Proust maailmakuulus jooksja, keda tema kanapimeduse tõttu ei lastud olümpiale. Küll aga pääses ta turvameeste hooletuse tõttu ikkagi rajale, ja ehkki ta mitte kõige vähematki ei näinud, saavutas ta esimese pimedate olümpiakulla. (U.Vadi “Unetute ralli”; “Pime jooks”; lk. 61)

[9] Ma ise ei ole seda romaani siiski lugenud ning ei oska seega mingit kindlat seost luua. Ühest lühikesest ülevaatest http://www.booksfactory.com/writers/proust.htm paistis aga sellegipoolest, et selle teose tegelane kogeb ühes stseenis minevikku üheaegselt oma eksistentsiga olevikus. Mõneti haakub see ka “Pimedas jooksus” esile tuleva motiiviga, mis kätkeb endas mingi unenäo- või vaimude maailma ja reaalsuse kooseksisteerimist.

[10] Seda vastavalt Rimmon-Kenani liigitusele, kelle sõnul sisemine fokuseerimine on üks kahest fokuseerimise tüübist, kusjuures fokuseerimine toimub läbi tegelase, ehk teisisõnu: tegelane vaatab end ümbritsevat maailmavõi iseennast oma silmil, millega võib tihti kaasneda ka nähtu mõtestamine; E.Annus, R.Undusk “Klassika ja narratiivsus”; oxymora 1; lk.13

[11] Seda vastavalt Genette’ homodiegeetilise (osaleb loos) ja heterodiegeetilise (seisab väljaspool lugu) jutustaja eristusele. Kusjuures peategelane kui jutustaja kannab veel autodiegeetilise jutustaja tiitlit; E.Annus, R.Undusk “Klassika ja narratiivsus”; oxymora 1; lk.13

[12] Vikerkaar 1994, nr.6, lk.53-59 (mina sain selle muidugi e-maili teelt saadetuna teilt endalt ). Kusjuures, selle aluseks omakorda on Q-Raadios 24.12.1993 Kauksi Ülle avaldatud mõtted.

[13] Kirjandusteos koosneb paberile ülestähendatud sõnadest – ilma sõnadeta ei oleks midagi, ei oleks kirjandusteost ega fiktsionaalset maailma. Maailm saab tekkida vaid sõnast. Kirjandus on keele mäng, sõnad paberil moodustavad lõppematuna näivaid sõnakette ja loovad salajasi süsteeme, märgijadasid, ootamatuid ühendusi. Narratiiv pole midagi muud kui keel, kinnitab Roland Barthes, “see, mis “toimub” narratiivis, on referentsiaalselt (reaalsuse) vaatepunktist sõnasõnalt eimiski. Mis “juhtub”, on keel ise, keele seiklus” (E.Annus “Kuidas kirjutada aega”; lk.77)

 

 

[14] Jaques Derrida osutab kirjanduse asukohale seaduse ja seadusetuse defineerimatul vahealal. Kirjandus on kahtlemata reeglistatud sfäär, alates autorsusest kuni þanrikonventsioonideni. Teiselt poolt, olles küll ajalooline institutsioon, mis järgib kindlaid konventsioone, on ta samal ajal ka “fiktsiooni institutsioon, mis annab põhimõtteliselt võimu ütelda kõike”. (E.Annus “Kuidas...”; lk.61)

[15] Fiktsionaalsed maailmad on katsed näha teistsuguseid võimalusi, tuua nähtavale tegelikku maailma ümbritsev võimalike maailmade kobar, avada kas või veidi järeleproovimata tegelikkusvõimaluste lõputut hulka. (E.Annus “Kuidas kirjutada aega”, lk 80)

[16] Õhtuti pärast tunde treenisin staadionil. Vahel oli ka Nelson abiks. Mu tulemused läksid järjest paremaks ja seetõttu hakkasin ma kohtuma kõikvõimalike tuntud inimestega. Küll sportlaste, poliitikute, küll kirjanike, elupõletajate ja maailmakuulsate libulike filmidiivadega. Alguses tutvustas Nelson mind nendega, hiljem leppisin kohtumisi kokku omal käel. (U.Vadi “Unetute ralli”; “Pime jooks” lk.65)

[17] Õige pea saavutasingi vajaliku kiiruse. Ma saatsin Barbaruse artikli kuradile, viskasin minema märkmiku ja pastaka ja jooksin, et näha ennast. Ma tahtsin selgusele jõuda, kes ja kus olen ma ise. Ma jooksin nii, nagu ei kunagi varem. Ma ületasin valupiiri, pressisin end läbi õhu. Korraga olid mul jalas Nelson Prousti kingad, peas Elvise juuksuri koolutatud tukk, kaelal Taylori punase huulepulga jälg. (sama; lk.70)

[18] Kirjapandud narratiiv – olgu fiktsionaalne või faktuaalne – toimub kolme aspekti (teksti, loo ja jutustamise) ühendusel. [---] Lugu on nii jutustaja kui tekstina kirjapandu, veel enam, ta on mingite (sageli paljude ) silmade läbi nähtu. (E.Annus “Kuidas kirjutada aega”; lk 30)

[19] Tekst püüab ise lugejale selgeks teha, et ta ei loo, vaid jutustab maailma, mis eksisteerib temast kõnelemisest lahus. (E.Annus “Kuidas...”; lk 101)

[20] Õigupoolest kujutab see järgnevate Maire-Laure Ryan’i sõnade ümbermõtestamist: “Kui ühe ja ainult ühe tegeliku maailma elanikud näeme, et tekstuaalne universum on loodud teksti poolt, aga kui fiktsioonimängu mängijad nõustume käsitlema seda kui tekstile eelnevat [maailma], mida jutustaja deklareeringud vaid peegeldavad.” (E.Annus “Kuidas kirjutada aega; lk 105-106)



sisu © et, vorm © e107.org