Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

et 8

Käkker kui tehisintellekt:

meta-kunstiteaduslikke näiteid kaht tüüpi tekstidest

Berk Vaher

 

Käkker oli 70ndate lõpu ja 80ndate Pikri paroodialisa. Ja ühtlasi üks tõhusamaid kontrakultuurilisi nähtusi Eesti kultuuriloos. Koond-isiksus, õuenarr-homunkulus, kelle täit tähendust kohaliku vaimse tervise teatavas säilimises tuleb alles hakata avastama. Ja kes näib tänagi püsivat ohtlikult marginaalsena, nii et käsitluski temast on erinevaisse väljaannetesse tükeldumas, justkui isegi pelk mugandus võiks tervikuna ilmudes hääolu-tasakaalu häirida.

Tehisintellektiks nimetan Käkrit lähtudes Juri Lotmani määratlusest, et “intellektuaalne üksus koosneb kahest (või enamast) integreeritud struktuurist, mis modelleerivad välist tegelikkust ise põhimõtetel”. (“Aju-tekst-kultuur-tehisintellekt”; Kultuurisemiootikast) Lotman jagab kommunikatsiooni- ja tekstiliigid kahte gruppi:

“a) Kommunikatiivaktid, mille eesmärgiks on konstantse informatsiooni edastamine. Süsteemi tõhusust hinnatakse siin selle põhjal, kuivõrd puhtalt, s.o. kadude ja moonutusteta jõuab tekst adressandilt adressaadile.

b) Kommunikatsiooniakti eesmärgiks on informatsiooni töötlemine ja uue teabe produtseerimine. Süsteemi toimetõhusust osutab siin teksti edastamise protsessis sündiv mittetriviaalne tähendusnihe. Mittetriviaalseks loetakse tähenduse muutus, mis ei kulge kindla transformatsioonalgoritmi kohaselt ning on üheselt ettemääramatu.”

Just b-tüüpi tekstide genereerimine ja töötlemine on Lotmani arvates tehisintellekti ja iga intellekti pärisosa.

Käkris võime selle jaotuse põhjal eristada tavalisi paroodiaid või pastišše ning tekste, mis ristavad kaks oluliselt erinevat kirjapruuki. Tavapila puhul on lähtetekst ja selle autor vihjatud läbinähtavalt, Käkri lõpuaastail suisa otse viidatud. Nii võib paroodiaid vaatamata nende kohustuslikule nihestatusele käsitleda a-tüübi tekstidena. On oluline, et tekst oleks üheselt mõistetav ja lähtetekst selles äratuntav.

Nii näiteks olid Käkris suhteliselt sagedased imaginaarsete näituste arvustused. Pikri nr. 14/1975 Käkris on Präät Pirn-Lõhmuse teemaks “Näitus ESE 75”, väidetavasti loogiline järg näitusele ASI 74. “Ent konkreetselt: Mis siis iseloomustab vaadedeldavat näitust? Eelkõige piiride rikkumine; kontseptsioonide rohkus, selgus ning hägusus; kunsti, tarbekunsti jms. Lähenemine, kokkusulamine ning sellest tulenev laialivalgumine; kõrge professionaalne tase, madal valulävi jne.” Tundub, et pastišš on ajakohane praegugi nii teoorias kui käsitletavate teoste poolest: “Väga tundlikult on käsitlenud aja ning ruumi probleemi Henrietta Kant. Kunstnik omistab ruumile antud juhul spetsiifilise tähenduse, samastades seda aiaruumiga. Sellise sünteesi tulemusena on saadud praktiline ning väga esteetiline legaliseeritud plaatinaga kaetud vahtplastist korpusega käsikell-aiakäru, aiatööriist, millelel sobiva funktsiooni leidmine seisab alles ees.”

Näide ka konkreetse kriitiku (Kaalu Kirme) stiili parodeerimisest: nr. 22/1976, Neil Kauks Kiile Karmu nime all, “Ann Kesalille Öö” – analüüsimas näitust noore kunstniku öömaalidest, millel mõned valged täpiread. Kriitik näeb täpiridu tervistava irooniana ja analüüsib seda interdistsiplinaarselt: “Puhta riimi tahtlik väärastamine irdriimiga, meloodia läbilõikamine dustiga on nüüdisaegses elus nii tavaline. Tõepoolest, kui seda poleks, oleks me areng spiraalipidine või suletud ring. Me langeksime uuesti üheksateistkümnenda neljandasse veerandisse.”

Lihtparoodiad toimivad Käkris siiski ennekõike kui argisuhtluslik taust, sidumismaterjal radikaalsemate loominguliste sähvatuste vahel, milleks on erinevate diskursuste ristandid. Lotmani järgi niisiis b-tüübi tekstid, mis käituvad ise väikeste tehisintellektidena – nad koosnevad tegelikkust eri viisil modelleerivaist struktuuridest; nõnda tekib lühis, tõlgenduste plahvatuslik paljusus, uued diskursused, mis hõlmavad märksa enamat kui lähtediskursuste summa.

Just B-tüüpi tekstide omakordses seondumises on ka Käkker ise suurem oma osade summast ning saab ilmseks ühtne eripärane mõttelaad. See mõttelaad on mõneti selgepiirilisem ja samas vähem huvitav Käkri hilisematel perioodidel, kus olid juba välja kujunenud tüüplahendused – Boole’i algebra toimis ka Käkris, esialgne vabamäng hakkas koonduma teatud atraktorite ümber, kord leitud seoseid mängiti uuesti ja uuesti läbi ning muidugi need kaotasid palju oma mõjususest. Eredaid juhtumeid siiski leidub, näiteks kunstiteaduse rakendamisel kulinaariale või vastupidi.

Nii on rubriiki “Gunstivallast” on arvatud Pierre Pastingu “Kitš kulinaarias” Pikris nr. 3/1979. “Kasutades A. Molesi banaalse ja originaalse mõisteid, võib öelda, et kitš on kulinaariatoode, mis sisaldab võimalikult palju banaalseid kaloreid”, defineerib autor, täpsustades, et säärane toode pakub sööjale odavat äratundmisrõõmu, turvalist sidet minevikus kogetuga.

80ndatest paistab vastupidise ristamisega silma Pikris nr. 20/1985 üllitatud “Porgand – pegasuse toit”, kus debütant Sild Svendnik toob välja porgandi tähtsuse kunstiajaloos: näiteks “L. da Vinci “Püha õhtusöömaaeg”… millel pudeli õlle kõrval on meisterlikult kujutatud tükk krõbedat porgandipirukat." Eesti kunstist kõneldes mainib ta: “Põigates kaasaega ja kodumaale peab tunnistama, et variatsioonid porgandimorfoloogia teemadel toovad ülevabariiklikule kuulsusele lisaks ka kommertsedu. Väga raske on Jüri Arraku rohelistes ja punastes mehikestes porgandi erinevaid kasvufaase mitte ära tunda.”

Kuid Käkker käsitles muidugi määratult rohkem teemasid kui senimainitud. Vast ei ole mägede taga ka Käkri-antoloogia; seniks jääb igaühele isiklik originaalide avastamisrõõm.

 

 

 



sisu © et, vorm © e107.org