Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

et 8

bagatellid

kaspar

 

kui te pööraksite pisut pead ja vaataksite endast paremale selja taha, siis silmaksite seal pekist vuuduu arbujat, kes võtab ortopeedilise käega kapten granti tütre kõhust välja rusikasuuruse puutuvi, kes kirjutab kalligraafilises laskeasendis läkitust rändavasse linna caracallale, kes on avakosmosest kinni püüdnud kurttumma kübarategija, kes konstrueerib peatumatut nonsensi-generaatorit.

                aga teie vaatate otse ja näete naabrimeest, kes on liiga surnud, et jätta teile ütlemata: “tere hommikust, härra saar! kuidas käib teie käsi, proua saare käsi, laste käsi, ämma ja äia käsi, käsi, käsi... ah, üks kepp kõik.”

 

<<

 

ja vaata, viljatu viigipuu on närimiskummi sarnane, mille ta tänavalt üles korjas ja suhu pani.

(linda evangeelium xv, 2)

 

<<

 

oli see unes või ilmsi – ukse taga ütles keegi: “ärge tualettpaberit kasutage. see on ette nähtud ainult pimedate hobuste rongkäigust osavõtjaile.”

 

<<

 

meetrikõrguse torukübara kandjal ei sobi korjata maast kaotatud rahakotte, parukaid ja sõrmkübaraid.

 

<<

 

kui koolibri lendas läbi sõrmuse, mille pereema vihaga laua alla viskas...

 

kui koolibri lendas läbi sõrmuse, mille kõrge mütsiga armuke aknast vihaselt välja viskas, sain ma aru, kuidas ma hakkan igatsema seda igatsust, mida ma selle naise suhtes tundsin.

 

<<

 

vannisukeldunu peaks tegema vee all korrapäraseid ja sujuvaid liigutusi, mis ei riivaks ümber vanni istujate kõrva.

 

<<

 

katkend parataktilise inimese testamendist, kes läks esimesena mere põhja elama

 

(...) ning minu vaikse lahkumise korral, pärandan ma kogu oma veealuse vara psüühilistel peegliväljadel ratsutavatele paljastele gnuudele, kes on hakanud viimastel aastatel surema bengaali väsimusse (...)

 

<<

 

legend räägib, et mööda meresid ja ookeane triivivad taevavaatlejate ja kaastundlike perenaiste kaitsepühaku vitus ilusa imettegevad säilmed. vituse silmad on kajakad välja nokkinud. silmakoobastesse on aga vajutatud lasuriitkuulid, millel peegelduvad kõrgussekukkuvad laotused.

 

<<

 

olen veel liiga hoor, et rääkida sellistest tühiasjadest nagu inimese ilu sünnitustoas, kus äsja on surnud laps.

 

<<

 

kuulge müüja! andke mulle 200 grammi jumalat. ei-ei, lõigake sealt otsast kus on rasvasem. jah, just selline tükk. võib ka tiba rohkem olla. pange sinna üks väiksem inglikoib kah juurde. noh nüüd on küll.

 

<<

 

kuidas ma ilmutuse sain

 

juba aastaid läksin ma igal õhtul palvemajast kirikusse üle toomemäe. täna õhtul andis jeesus kristus mulle toomemäel peksa.

 

<<

 

elu on tervikuna piisavalt huvitav kogemus, et sellest loobuda.

 

<<

 

h. avercampile

 

õunapõskne talupoiss

libisemas uiskudes

õhtupuna valguses

 

<<

 

silmatagusel trepil tantsivad tangot peatu mootorrattur ja leebe ihtüander. päev hiljem viib katk nad juudi surnuaeda ning sõnab: “olen surm ja mida surelikku ei pea ma endale võõraks.”

 

<<

 

kui istusin vaikusessekasvanud tiigioaasi kaldal...

 

kui istusin vaikusessekasvanud tiigioaasi kaldal tuhandeid aastaid, liigatas äkki mu jalge vahel miski.

 

<<

 

vang, keda üldiselt peeti kirjaoskamatuks ja leniniks, kraapis salaja hiigelsuure küünega kongiseinale järgmise teksti: “venemaa, seltsimehed, on nagu hiigelsuur kiikuv matrjoška, kellele rahvavaenlased on kaela valanud pangetäie palderjani. nüüd ripuvad matrjoška küljes kassid ja kiigutavad teda ohjeldamatult siia-sinna. aga matrjoška, seltsimehed, ei kuku, ei kuku vähem kui miljon aastat.”

 

<<

 

indifferent train from tokyo to kafka

 

järjekordse vene-jaapani sõja ajal sõitis tokyost välja 350-hobujõuline kiirrong, millel olid tavalised fotoaparaatidega turistid (turistus naturalis). nad läksid sõjaajaks puhkama euroopasse.

                rong tegi aegajalt peatusi ja turistid said ennast pildistada nii suure teerullijuhi kui ka vältimatu suurmehe taustal. kõik olid rahul.

                siiski hakkasid pisitasa ilmnema mõningad piinlikud seigad. algas turistide aeglane ent püsiv muutumine. esmalt püüti seda üksteise eest varjata, varsti polnud see võimalik. turist takumaril oli mõne öö vältel nina ümberkasvanud londiks ning tema käed-jalad hakkasid meenutama elevantsustõbise liikmeid. turist sakamoto selga kasvasid hirmuäratava kiirusega küürud. muutumisest olid haaratud kõik turistid: kes muutus rebaseks, kes karuks, kes harilikuks kookosevargaks (birgus largo) ja kes kuuba pilukoonuks (solenodon cubanus). samas säilusid loomastuvatel turistidel aga kõik inimlikud tunded ja mõtted.

                kui rong jõudis lõpuks euroopasse, oli sellest saanud tõeline loomaaed. kafkas, mis oli reisi sihtpunktiks, laaditi loomad kastidesse ja viidi tarastatud kaitsealale, kus nad lihtsalt lahti lasti. sellega oli pandud algus kuulsale kafka loomagetole.

 

<<

 

vabandage, kui kaugele jääb siit poeetide orjalaager?

kui minna mööda seda teed, siis on sinna 8008 pooleldikõvastunud peenist. kui aga mööda toda teed, siis 7011 kikkis tissi ja 0,6 mm

 

<<

 

oo, armando! on see vast üllatus

 

20ndate aastate inimesed peaksid veel mäletama võrratut armandot. mees oli rikas nagu harun-al-rašid. keset džunglitaolist aeda asus suure kupli all pimestavalt valge mõisahoone, kus vahetpidamata pidutseti. armando vastuvõtud olid üle kogu londoni kuulsad.

                juba varakult sai armando aru, et talle on vastuvõetamatu öö kui selline. sellest ideest kantuna ehitas ta oma lossi ümber suure kupli, mille all valitses igavene päev. väiksemad kuplid olid veel lehtlal ning delfinaariumil. armandol oli pidevalt külas sadu inimesi. kui keegi jäi magama, visati ta kohe välja. armando ise ei maganud üldse. tõsi, räägiti, et armandol on kolm teisikut.

                armando juures töötas umbes sada aednikku. kevadeti lasi ta istutada maha kukeseeni, et külalised saaksid seenil käia. lumerohketel talvedel sidusid aednikud põõsaste külge maasikaid ja vaarikaid, jaanipäeva paiku ehiti ära kõik aia 406 kuuske. talvel uitasid aias elevandid ja flamingod.

                kuulsad olid ka armando kalapüügiloteriid. tiigi ümber ehitatud paviljonidest püüti kalu, millest tiik kubises. hiljem loositi püüdjate vahel välja auhinnad. tavaliselt olid nendeks puust nikerdatud rääkivad kalad, mullepuhuvad mängusõdurid või paukherned. mina sain ükskord aga komplekti nabarõngaid.

                mis sai võrratust armandost pärast sõda? ilmselt postiljon. 

 

<<

 

jamaica

 

vandenõulased tungisid mürinal imperaatori magamistuppa ja jäid hingeldades seisma. imperaator istus ööpotil ja heegeldas. mõni hetk valitses vaikus.

                vandenõulased tormasid mürinal toast välja. imperaator heegeldas edasi. veidi hiljem tõusis ta ööpotilt ja pani mängima transistorraadio, kust tuli robertino loretti “jamaica”. ta heitis linade vahele ning suri.

                vandenõulased jooksid mürinal imperaatori magamistuppa.

 

<<

 

semiootilise naise seiklus

 

üldiselt ma tunnen piiri, milleni ma võin juua. täna õhtul ületasin ma selle kindlasti.

                seisin kõikudes mingis räpases ja raudtrepises vahekäigus, mida valgustas ähmaselt üle tänava asuva jazzikohviku reklaam: cafe poncho. pontšo on üleriie nelinurksest riidetükist, mille keskel on peaauk; pontšosi kannavad gautšod; pontšo tähendab omadussõnana laiska, aeglast ja lühikest; pontšo on veel ka...

                prügikastide sigrimigrist rullus välja valge kogu. katusel mängis keegi trompetit. marilyn monroe suurest plakatist keerdus välja ropp mehenäss, kes tuli minu juurde ja andis mulle laksu tagumiku pihta. “la subtilité – c’est une premiére qualite de la femme,” kähistas ta ning läks välja.

 

<<

 

mu muhu tädi ei ole nõus isegi neegriga magama. aga vaatamata sellele, ei ole ta põrmugi igav naine. tal on näiteks suuri teadmisi ja kogemusi tantsudest. hiljuti avas ta kohaliku danse macabre’ klubi.

                kevade alguses remondib tädi tavaliselt võimatuseni kirjut bussiloksu, mis on meie karavanisõidukiks. bussiromu on nii seest kui väljast täisriputatud igasugu kolu, mis hulgas ka suur plank, millel nimi: lollide laev. lollide laeva sees on väike raudahi, kust vonkleb välja plekktoru piki bussi. sinna külge riputab tädi üles oma iga-aastase maalinäituse värvimata kanamunadest.

                esimestel maipäevadel koguneb väike reisurühm: mina, tädi, onu keraendel ja igavene polaarlendur. bussi tahaotsa on ehitatud väikesed puurid, kus sõidab kaasa paar loomakest: goodfellow puukänguru, jänku ja tavaline sadulkarbik. kui kõik on oma kodinatega peal, läheb bussiloks kolisedes, paukudes, käsi plaksutades ja suitsu välja ajades teele.

                tavaliselt seikleme me umbes paar kuud mööda eestit. asustatud kohtades anname väikseid huvietendusi. näitame loomakesi ja teeme teatrit. igavene polaarrändur laulab käriseva häälega kõrtsilaule, mina mängin vibrafoni, onu keraendel trummbooni ning tädi tantsib järjest maha kogu tantsuentsüklopeedia (kuala lumpur publishers, 1957). vahel, kui näpud on lausa põhjas, röövime me mõnda talu või vaksalipuvetit.

                tädi läks praegu magama.

 

<<

 

angooratangijuhi meelespeast (4§ˇ, lõige 6a)

 

kui te sõidate langevate vihmapiiskade vahel, siis ärge riivake möödalendavaid vutlartiibu, kes suflööri etteütlemisel võivad plahvatada nagu süvaveepommid.

 

<<

 

vali magava kassi saatus või võta snickers! :ütles šokolaadikiisu

 

<<

 

parim päev hariliku keerdkõrva pildistamiseks

(algajale aerofotograafile)

 

viska õhku umbes 27 harilikku keerdkõrva. mine võta fotoaparaat ja pildista neid. nüüd värvi õhusolevaid keerdkõrvu munalakkidega, soovitavalt vali puhtad ja erksad värvid. korda pildistamist.

                oo! sul on nüüd must-valge ning värviline pilt harilikust keerdkõrvast.

P.S. ära jäta keerdkõrvu õhku vedelema – nad võivad rikneda!

 

<<

 

uus ja tõhus vahend varaste irriteerimiseks

(turvamessil esitletud mudeli kirjeldus)

 

meie ees on tavaline 3-toaline korter.

korteri üks tuba on sisustatud nagu kalmistu. siia on puistatud paarikümne cm paksune mullakiht, millesse on paigutatud hauaplaate ja riste. neile on kinnitatud väiksed puutahvlid sirgeldustega: “siin puhkab varas ivan”, “siin lõpetas oma maise teekonna tundmatu murdvaras” jne. toa akende ees on paksud kardinad ning seinad on värvitud radikaalselt tumesügavmustaks. kõik see annab täiusliku efekti. lisana võib tellida mõned kakud, kes sisenemisele reageeriksid uhuutamisega. ent liigume korteris edasi.

                esikus on ühejalgse naise skelett. kolpa on silmade kohale monteeritud kaks valget elektriküünalt, mis anduri vihjel hakkavad plinkima. ei saa märkimata jätta, et skeletti saab igapäevaelus edukalt kasutada riidepuuna. selle vastu võib toetada ka suuski ja õngeritvu. luunaise suhu saab aga tallele panna võtmekimpe. kõik on väga funktsionaalne. nüüd jõuame edasi kööki.

                selgub, et kööginõud on tehtud kontidest ja kolpadest. suhkrutoosiks on näiteks muuseumivarga pool kolpa, kulp on aga tahutud kanavarga küünarluust. köögi seinale on paigutatud õlimaal “varga õhtusöömaaeg”.

                järgmine tuba on taas pimendatud. siin asub suur kummimütsiga elektritool. lillakasmustadele seintele on riputatud toolilhukatud varaste nimekirjad, mis ulatuvad tuhandetesse. tooli ja nimekirju valgustavad kümmekond imeväikest pirni.

                kolmandas toas asub see, mille pärast vargad tulevad. ruumis on ainult reformpõhjaga voodi, mille juurde viib läbi meetrikõrguse paberrahakihi väike rada. voodis istub nii ööl kui päeval korteri elanik. rahahunnikud on juba ammu ettenägelikult liimiga üle valatud. turvafirma usub, et pärast seda tuba lahkub varas vaikselt ja kiiresti korterist.

 

 

 



sisu © et, vorm © e107.org