Jan Kaus

 

Robert Kivi

TEISE AUHINNA SAANUD TÖÖ GÜMNAASIUMIÕPILASTELE KORRALDATUD ILUKIRJANDUS- JA ESSEISTIKAVÕISTLUSELT “MEIE KODUMAA LÄHIMINEVIK”.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

ROBERT KIVI*

noor, kuid välimuselt vana mees

puuderdades oma nägu,

värelevais veresoonis sees

inimkonna murehägu,

kahvatu on pale, hall

ja pikad mõtted selle all.

Ta köhatab ja õlgu kehitab

ning Parlamenti ennast asutab.

 

Kuidas jõudis ta nii kaugele?

Kodukoha vaikusest, mägedest,

valevatest lumetippudest,

merelainte kõminast?

Astub Parlamenti, nägu kinnine,

kivist raiututud on kõik ta mõtted,

soovid, unelmad. Jah! Võtted?

Julm peab olema, aeg nõuab seda,

aeg nõuab relvi, tanke, miinipildujaid,

rahvavaenlane ei maga! Selja taga!

Robert – väsinud, nii väsinud,

kuid sirgelt hoiab selga,

vapralt sätib parukat,

kulmud nagu kotkal arukal,

sõnad vabadusest, suurest vennaarmust

ja vaenu surmakülvi tarmust.

Ussisugu, ettevaatust! möirgab Kivi,

ei saa neil lasta kivi alla roomata!

Pea maha, naksti, kogu rivil!

Iidsel Raekoja platsil las veri voolata…

 

Kuid kuidas alguse kõik sai?

Mis sundis noort poissi paid

haarama poliitikahärga sarvist?

Kas kuumav kuulsuseiha?

Nälg? Sund vanemlik? Viha? Soovimatus

uinuda kesk keskpäraseid?

Ei! Oli rahva tahe see

mis tuksus Kivi südames!

Kord noorena, pepu paljas,

päikselises orus, nähes haljast

järvesilma, ojasid ja kuusesalusid

noor Robert lippas elavalt

vaatama, kuis lehmad elavad

kuis ammu lüpsmist nõuavad!

Okastraati vältides, päevast lõkendas

hiilis karjamaale poiss

Kuid korraga ta silmas masinaid.

Tähtsad ninad, kae sa vaid,

sosistas seal naabritädi,

pangest imbus piima läbi.

Mis teevad siin nad?

President nüüd lehma lüpsma tuli!

Mida? Meie president? Takus tuli!

Hallipäine, väärikas, hea ja

see, kel rahva seas on nimeks Teadja.

Robert kummardas,

rukkilille murdis ja ebakindlal jalul

presidendi poole vaarus valus.

Kaks suurt meest, päikseprilles,

näojooned kurjad, julmad,

takistasid hinges pulma.

Tagasi, sisistasid nad.

Kuidas kohkus Robert!

Ta võpatas, taganes ja kõikus.

Mis on, presidendi hääl siis lõikus

nii varmalt juuresolijate ees.

Võõras, ütles päikseprilles mees.

Laske läbi, hüüdis president, käed sirutas,

muldvana, siiski jõus ja väes,

mees, kel maapinna

viljakus ja tarm, mis hinnas,

ja mis ei kehti ainult linnas,

tõstis poisi üles õhku ning

sinitaevas taustaks, rõkatas neil hing!

Sellest päevast alates, mu kaim,

kasvas Robertis üks taim.

Sel taimel rahvateenimise vaim!

 

Kauaks rahu polnud maal, mis nõnda vara

rikas vaimuandest ja maavarast,

mis kustumatu jälje jätnud

oma rahva vaprusse

kosmosruumi mustrisse!

Kaos kõndis tänavail ja luhtadel,

söötijäetud põldudel,

ulgus kõrtsides ja kirikuis.

See kõik ei märkamata jäänud Robertil.

Kel veskikivi soojas aega jäi

mõtelda, kui jõulukuuse ümber pidu käis.

Ei, asjad pole õigel teel,

kuid aega on, me õpime nii veel,

et kõrvalt vaatame ja kõrva taha paneme,

ning poliitilise olukorra

kaalukausel mõõdame!

Ei erakondlik nägelus

või mõne ministri ägedus

riigile ja rahvale kasu too

vaid hoopis mõne aate üles poob!

Kibedad need olid mõttekurrud

Robert Kivi peas, kui kivimurrus

luges Kanti, Milli, Dostojevskit.

Kui studeerida sai Huntingtoni,

Sorost, mõnda targemat!

 

Siis koitis aeg, kui häbelik

ent tark noor lõputunnistuse

kiitva hinnanguga sai.

Siin tööpõld ootab lai!,

hüüdsid õpetajad kooris!

Ka lapsevanemaid seal vooris

ta juurest läbi, pigistati kätt,

ka kooli au, sajandine ätt,

ratastoolis teda imetlema tuli,

inimestel silmis lootustuli!

Nüüd advokaadiks õppima

asutas end Robert Kivi

ja südamelt nii langend kivi,

sest selge siht tal silme ees,

teha rahval´ lihtsamaks see tee,

mida lihtsameelsed eluks kutsuvad,

kuid milles ära tunda võib ka raja,

mis tiirleb ümber põrgupaja,

nii süngeid mõtteid kaua kajas,

Peas Robertil, kuigi teada vaja,

ka naerda, naeratada oskas ta,

nii et heldis sellest kogu maa!

 

Aastad läksid, nagu jõgi vees

Robertist sai vanem mees,

jõuline, ent habras.

Oli kuulus siin ja seal,

kogu sulni riigi peal.

Ta ausust hindas, valet trotsis

ja ikka õiget lahendust ta otsis.

Ostis vanamemmele ta turult kana

linna rahadega muuseas – pole paha!

Maksusoodustust kõik vanad said.

Autoskihutajaid sundis raamatuid ta avama:

ma ei taha raha, trahvi – ei,

vaid nüüd istute siin niikaua,

kuni läbi teil lektüür

ja makstud hingele on üür!

Mees täis kindlat meelt,

ent ka kaastunnet, looduslikku soojust,

hoolis igast olendist, mis loodud.

Kord varas, üleaedne saadi kätte

inimesed vihal: kas veel vähe pätte?

Peksa talle andke, nii et tolmab,

kanavaras, traktorilt nüüd mootor

läinud on, kus on mu kasukas

va tolvan! Kus minu sõnaraamat,

ja nii edasi. Kuid Robert astus vahele.

Oodake, ta hüüdis, käest pange malk!

On varga palk kui silmas palk,

ja kas maksab teda lüüa,

materdada ajal, mil

priileivasööjad,

üleaisalööjad

Parlamendis troonivad,

end lollustega kroonivad.

Vot need on vargad,

kes varastavad teie tööga

teenit raha targalt,

et siis seda lollilt maha

vaielda ja prassida.

Meil tuleb peale passida!

Ei, hoidke omasid

ja vaenlasele lööke jagage,

Ja vaenlased pealinnas ootavad!

Olge mureta, veel annan neile rooska ma!

Vaimustuses Kivi kuulates

kätel teda kanti, sest

karm ja härdameelne ühel ajal

Rober Kivi, mees õigel rajal!

Väikelinna – üks väidab: Tõrva,

teine: Jõgeva, kolmas… Mis vahet!

Ta kuulub meile kõigile! –

barokse omavalitsuse maja ees

asetati trepile see valgustatud mees

kes oma käega varga juukseid silus,

ja ütles talle: sa oled lihtne, oled ilus!

Ma lasen minna sind,

kuid valimistel vali mind,

sest see ainuke on viis,

kuidas tasuda saan siis

ülekohtu eest, mis sind vargusele sundis.

Ma veel tulen – Õiglus minu ära tundis!

 

Kuid kust võttis südant Robert Kivi

ähvardada poliitikuid, parteisid?

Kust võttis jõu neid hoiatada vähemalt

huku eest, mis üha lähemal?

Ta oli jõud, tal mõistus selge,

mõte terav, aimdus helge.

Ta tulevikus rahva juhiks saab

ning demokraatia, häh!

See ehitis nii mädane,

täis silmakirja hallitust

ja tiirasust ja vallatust

saab maha lõhutud kui onn

kus istub surev Padakonn!

Siis moraal meil võidu saab,

kaastunne, inimeste vendlus haarab maad!

Nii kartsid teda valitsevad jõud

ei võtnud kuulda allmaailma nõud:

üks kuul – või kaks! – oimusagarasse,

ja olemegi visand Kivi Valhalla tagalasse!

Ei, kivi kukuks kapsaaeda,

ning kapsad oleks meie pead,

nii hädised, nii mustust täis.

Oh häda, valitsejad, Suured Vead!

Sest kodumaa, kus hüva olla näis,

nüüd te vastu astunud!

Robert Kivil sõpru palju,

sama tugevaid ja kindla sihiga,

kaetud nad moraalikihiga,

kust ei tungi läbi ükski kuul,

ei kümne politsisti nuut,

ei vangikamber, koerakuut

siin olukorda paranda.

Aitab põhimõttelageduse

meelevallast, aitab maksudest, mis tõusevad!

Liitrist kütteollusest,

mil sama hind on päevapalgaga!

Kui ei aita nutt, jutt ja hala, andkem malgaga!

Korda teeme teed tööka orjasalgaga…

Ning kuulda hävitavaid uudiseid

poliitikutel, pankuritel tuleb nüüd:

On hääleks kõrbe jäänud

nende kaitsehüüd!

Mitukümmend korravalvurit

nüüd Robert Kivi kaitsjaskonna

isikliku moodustand,

valimised ligi on, ning

hobukaarikuga ringi sõidab Robert maal

ja tõesti, tal on väga “hele jaal”,

mis inimestel voolama lööb vere

vanad, noored, paljulapselised pered

kõik kaotvad usalduse viimse

riigikorralduse vastu, Õigluse Partei

veel korratusel astub vastu!

Näe, hobu hirnahtab,

Robert Kivi kohal on!

Emad leiba pakuvad ja piima

viimse hilbu valmis Robertile viima.

Siilisoengutega noored mehed:

viimne tilk va viina ja siis Robert Kivi

juurde tee!

Ole hea, meid meheks tee!

Võta oma rünnakrühmlasteks Sa meid,

siis ei tunne me su kaitse all

vast käänulisi teid!

Parem muusika, kui öise vine

tümps, mis meeletu ja higine,

on Robert Kivi lõikav naer –

kui taevasina, sügav usu kaev!

 

Pidupäev, kõik lipud löövad lehvima,

valimised puudutavad rikkaid, kehvi ka

Ei hetkeks vaibu ootusärevus

kui televiisorite ees

nüüd rahvas – üksainus mees

ootab, vaeb, tulemusi lõplikke

veel ei ole, kuid iga hetk! Varsti! Nüüd!

Pole põhjust tunda häbi, süüd,

sest Robert juhatab parteid,

mis hääli kogund omajagu –

üks kolmandik kõigist kohtadest on käes,

sellist edu iga päev ei näe!

Robert Kivi esireas, ta eal

ei viska esmalt kivi, vaid aru peab,

võtab pitsi rahva seas.

Ta laua ümber kalurid ja

kaevurid, üks kraanajuht

ja õpetaja, koduema

ei meelt pea heitma enam,

elu paraneb, lahkhelid lakkavad,

seda luban mina, Robert Kivi,

mees, kes on meil hakkaja!

 

Kuid lubadust ei ole kerge täita,

saab ainult kahjutule läita,

ning põletada mõtterisu,

mis tervet riiki kraavi kisub,

nii mõtles Kivi aasta pärast

kui kisti iga juuksekarva pärast

ning polnud paista eluolu tõusu,

vaid hoopis tülid, koalitsioon

nii ebakindlalt kõikuv,

ja poliitilised lahingud,

mille üldpilt üsna tige,

inimestel laostasid nad usku, lootust:

kas õigustanud Kivi ootust?

Need helid rahva seast Kivile ei meeldind:

“ei jäta rahulolematus rahule ka ööl mind –

kas tõesti pole võimalik siis aus

ühistöö, vastasseisudele teha paus?”

Nii kõndis piki tuba, hommik tärkas,

delegeeris üleskutseid rahvale, usk ärkas:

Oodake veel hetk, me koalitsioonitülid

lahendame, kontrollime kõik lülid!

Ning opositsioon, see lohe…

Mis puudutab nüüd seda asja

siis luban ainult ühte, seda kohe –

ma homme käsile neid

võtan nagu kalkuneid…

 

Ning kõnepulti – ei! tribüünile

Robert Kivi tõusis – teleülekanne!

Üle kogu maa see istung kandus,

igas nurgas sõnum randus:

Aitab demokraatiast, see on ju vesi

millel nimeks justkui vein

On kaval nagu Reinuvader Rein

see demokraatia, va silmakiri

meid oma haardesse ta tirib!

Te vaadake nüüd opositsiooni!

Sedasama, mis ennem troonil troonis!

Ning me kõigi hingerandmeid soonis…

Aitab! Ma nõuan diktatuuri:

ent mitte töörahva puuri.

Vaid karmi korda, mida juhiks

inimvaim, kel piiramatu võim,

kuid südameks kel rahva tahe!

Mul kõri nöörib leplik pahe:

vaadake me lõunanaabrit Lätit.

Meilt teises kilusõjas õiguse nad võtsid

Riia lahel kala püüda,

meremehelaule hüüda!

Ning miks me ei alustanud sõda?

Vaid leppisime nõrgukeste kombel?

Me vaimne pale pleekinud kui lina

seda teinud eelmine on valitsus

ja ikka hoiab püsti nina!

Me teame – olukord maailmas

hulluks läinud, perverdid 

ja nende kuriteod,

suurkompaniide reod

annavad endale nad voli

Ütlevad: kui nii ei meeldi,

teisele planeedile sa koli!

Ei taha kolida, ei ole nõus!

Kodanikud, rahvas, kes on täies jõus!

Te näete meie saalis, kus miski iial pole rikkis,

võõrkapitalil põhinevat kurikaelte klikki!

On mitmed riigid

taaskehtestanud surmaotsuse,

tehkem meiegi, mis meie kohus,

me kodumaa on tõesti ohus!

Meid päästa suudab voolav veri,

siis taandub põhimõttetuse meri

meie riigi pinnalt ausalt.

Ja ma ütlen Teile ausalt:

ei meeldi mulle veretöö, ei häbipukk.

Kuid parem mõni veerev pea, kui laevahukk!

Kui oli lõpetanud Robert Kivi kõne,

siis paar sekundit seal köhatasid mõned,

ning siis – möll kõrvulukustav!

Relvadele! hüüti vastasleerist,

kuid keset seda inimkeerist

seisis ainult üks kivist kuju,

kahvatu, kuid ülihea tal tuju.

Parlamendihoone ümber piiranud

nüüd olid tema rünnakrühmlased!

Ühtsus unistusest oli muutund päevaks,

seda siiani me vaimusilmad näevad!

 

Loodi Tribunal ja Erakorraline Valitsus

Robert Kivi ja tema apologeedid,

kelle naistest said esimesed leedid,

raha pidustuste jaoks nüüd andsid

miljoneid. Tühja eelarveauku kandsid

annetused ja usume, et ka viimsed sendid.

Tapalava Raekoja Platsil üles seati,

seda varsti üle maailma teati.

Katkestasid diplomaatilised suhted ruttu

mitmed riigid: Saadikud, nüüd kähku uttu

tõmmake, me rahvas ühtne rusikas.

Ning vaeva näinud rohkem

kui suus on käinud lusikas!

ÜRO siis erakorralise istungi kokku kutsus,

aga arvate, et Kivi samal ajal sõrme lutsus?

Ei – iga mees sai täiemõõdulise relva,

Suur-Eesti unistuseks Pärnus, Elvas.

Vallutati Valka, linnaametnikke üles poodi.

Riia lahe kilu hõisetega poodi toodi.

Aitab alaväärsusest, ei aita horoskoop

ei kõnelused, sotsioloogia. Üks hoop

rahva ühistunnetuse poolt –

ja asi hakkab võtma jumet!

EUl on valida nüüd vaja joon,

kuid see on raske – Baltikum:

neutraalne tsoon –

koht, kus rahu kodu leidma peab,

kus välisrelv end kohale ei sea.

“Riigireetureid ju ainult hukkame,

ei lase kodukorral minna hukka me!”

Diplomaate horde külas käis,

sõda Euroopas silmapiiril näis,

kuid asi kaugemal´ ei jõudnud kaua.

NATOs Eesti esindaja nõutuks

tegi – kõik see: liikmesriigi siseasi!

(Kivi oma mehe Pentagoni lasi.)

Ainult sõda Lätiga nii lakkas,

kuigi Kivil hirm ei hakand!

Kõik need vastaspoole liidrid

neljaks lasti kiskuda, samal ajal siidrit

rahvale seal pakuti, küll kulistati

ja lausa lakuti, sest jook

see oli kodumaine ning ei keegi seal

olnud kaine. See rahva joovastuse pidu

on põhjuseks, miks kirjutan neid ridu!

 

Saatus hoope, raskeid katsumusi jagab.

Kuid see, kes olukorra mõõtmeid jagab

ei iial kaota mõistust päriselt.

Nagu Robert Kivi, kes ka siis,

kui oli väsind, hukutee jalge all

Õiglust, Võrdsust, Andekust ta hindas.

Pistis Ebaõiglusega rinda!

Ööd, päevad murelikuks tegi:

teel ei püsind Valitsuse regi.

Kes pooldas diplomaatiat, kes liialt

janus sõda – ei Ühtsus saabu iial!

Miks peaksime siis suhteid taastama,

kui saame läbi niigi? küsis ta.

Vastus oli: rahvas nälgib,

koort rebib puult ja külmetab.

Sõda Läti, Leeduga oli kurnav.

See on laimujutt, Kivi hüüatas.

Mis rahvas? See mina olen!

Hoopis miski muu on kole –

kontrevolutsionäärid!

Vot neile kõrri vaja pista käärid!

Õige, õige, karjusid nüüd

need, kel sõda põhiline püüd.

Me peame saama Suurteks päriselt

ei aita mõnestkümnest tuhandest

ruutkilomeetrist soisest maast.

On vaja sõjakirves tõsta taas

ja veelgi enam vallutada alasid

ja tampida seal nagu vasar alasil!

Robert Kivi katkestas: Ei, aitab,

mis jutt see on? Kus on siin piir?

Meil siiski laienend on riigil piir,

kuid sõjast Venemaaga peame hoiduma!

Ei, Venemaa – ohver järgmine,

Sa, Kivi, õige persse mine!

Sa pole patrioot, ei mingi ime,

vaid petis, suurriiklusele pime!

Ja nii päevast päeva

väsimatut võitlust pidasid

Robert ja ta sõbrad, kelle ridasid

ei pragundanud ükski tüli,

vaid otsus vastu võtta ülim

tuli neil kord sügisööl,

kui keegi polnud enam tööl.

Nad kogunesid – ning samas ruumis

oli sõjapooldajate tuumik.

Olgu, ütles neile Robert Kivi.

Ma liigset sõda eelistaksin

läbirääkimiste vohale.

Kuid vot siia kohale

ma selle eest teilt ootan allkirju,

siia oma nimed kirjutage,

nii et paber kirju!

Nii rahvasaadikut paarkümmend –

need, kel diplomaatia on vend,

hommikusel istungil nad end

leidsid surmaminejate reast.

“See otsus pole omast peast,”

Kivi raadios kõneles, “vaid teie seast”.

Sest Ühtsust te ju tahate,

ja ka seda, et igaühe soov –

ka siis kui selle koduks tagahoov –

saaks ära kuuldud kõigi poolt.

Niikaua, kui ta on me poolt!

See selge sõnum rahvani nüüd jõudis

kuid kahtlemise kasvu raadiokõne nõudis…

Hulk inimesi vanu aegu otsis

ja sõda, rahva ühtsust trotsis.

Kas mäletate – me ei olnud rahul.

Kuid kas me nüüd siis pole vahul

nagu hobused: ühest lahingust

me teise satume. Tuleb majandusblokaade

juurde! Me ära lõigatud

maailma kõnelaadist!

Mil saame eemal´ püssirohuvaadist

millel istume ja mille süütenöör

on mees, kes Õiglusel´ on sutenöör?

Nii levis tilk tõrva meepotis

nagu vähk laipasöönud rotis!

Oh, kas mäletate, kahtlejad

kui rahva tahe oli tahke ja

ei maailmalt tahtnud armuande –

iseolemisel´ kinkisime vande!

 

Järgmine siis saabus samm,

milleks kulus Kivi ramm.

Need mehed, kellega sai tehtud leping:

suurt ohtu kujutasid sõjapooldajad,

“me peame hästi kodu hooldama”,

nii Kivi kaaslastele ütles.

“Kuid mu süda üles ütleb,

kui öördajaid ma samas ruumis,

silman, ohverdagem nende tuumik!

Kuid ärgem jätkem käsi rippu,

siis lõpuks jõuamegi tippu,

kus mõtted, teod kõik puhtad nagu õhk,

kaduma peab viimne vastane – kui tõhk!”

Nüüd vererõhk tal kehas tõusis,

ta oma istmelt püsti tõusis.

Ja koju ennast asutama seadis.

Ei teda naine kodus oodanud,

vaid vaikne pühendunu, Riigi tütar,

kes pühib tolmu, ahju kütab.

Kivi rikkusi ei ole tahtnud,

pisut leiba, habemele vahtu.

Ei telefoni tal mobiilset pole,

keskküte puudub, korter üsna kole.

Trollis tööle ja sealt koju sõidab.

Sedasi ta uusi poolehoidjaid võidab.

Kuid ka vastaseid nüüd tekib,

siis, kui veri kividel ei meki.

See veri lunastab ju aastaid kestnud töö,

et ühtsena me mööda saadaksime öö!

Kuid ei seda tõsiasja paljud mõista,

Vaid sisistavad suud, mis ei väsi.

Kivi õhtusöögiks ette kanda käsib

laste ajusid ja neitsiks jäänud naiste keeli,

ta nende rindu sööb,

musta maagiaga turgutab ta meeli!

Internetis sõimukirjad levima

hakkasid: “Ei enam evi ma

kujutust Kivi veretöödest

ja purustatud niudevöödest!”

Kus laim kord ajab juba juuri,

seal Häving tiigri laseb puurist!

 

Sõjapooldajad nii oma lõpu

leidsid tapalaval,

Kes ellu jäi, see oli kaval,

kuid mitte piisavalt.

Kahte lehte lõpuks

põgenesid – üks neist Kõpus

tuletorni ennast peitis, teine

Ahja orus koopa kaevas,

kuid ei tasunud need üritused vaeva.

Kivi mehed jälgi ajasid,

nad ainult pisut aega vajasid

ja põgenejad alistusid kähku,

ei pomme nende keha ümber nähtud.

Nüüd justkui rahu oli majas,

kuid asjad salaja kõik käivad ajas

nii ka valelikkus, vaen, mis laostas

Kivi endi meeste ridu, prao ta

kiviblokki lõi, tõi lõhestuse

meile. Milles seisnes asja tuum?

“On olukord vist liiga kuum”,

mõned võitluskaaslased seal kostsid,

“sanktsioone liialt välisriikidelt

me kukil, me mehed

kartulit küll ostsid

salakaubitsejailt merel,

kuid sellest lihtsalt hammas verel!

Kas poleks mõistlikum nüüd teha leppeid,

anda pisut järele, saata laiali

see Tribunal, mis oma mõtte

ammendand, on jõhkrad võtted

liialt me Parteil, mida maailm jälgib

pilguga, mis märgib üles kõiki jälgi,

vaenlasi on kogund kui umbrohtu,

kas tõesti on meil survest lohtu?”

“Reeturid!” siis hüüdis Kivi.

“Kus on see ühtne rivi,

mis loodud kuni aeg saab otsa,

oma sõltumatust nõus ära andma

te olete, ja orjariideid kandma!

Suur-Eesti – uhke on idee,

kuid teiesugustel on tahte jaoks bidee,

paar aastat söömata,

elektrita paar tundi,

ja kohe muu maailma sundi

seaduseks te teha soovite,

ning selga painutada proovite!

Nüüd võidelgem ja sõnast aitab,

ei enam teie päid ma paita!

Nüüd saali – rahvale ma pean sealt kõne!

Ehk kahtlejate veervad pead

siis vaigistavad mõned,

kel meelde pugenud ei ole head,

oma moldi naasku sead!”

 

Aeg oli pinev, nii väljas kui ka sees,

sealt Mõisaküla kandist tuli mees,

kes rahvast mässama nii sundis,

et iga mees, kes oli mundris,

tamme otsa poodud sai

ja Kivi nimeks pandi Hai.

Kivi silmad vilavad, ta magada

ei saanud viis päeva, pragada

saab koduperenaise käest,

kes anub Õiglust kõigest väest.

Nii mõtleb Kivi – ehk olukorra hullu

kaotada saab pidu, vägevam kui mullu.

Ta pillimehed kokku kutsub, kiiged ehitab.

Laulukaare rukkililledega ehib ta.

Päeval, mil ta sündis, rongkäigus osaleb

on Õigluseks ta riietund.

Hiljem, pimedas, ta keset lasermängu

kerkib poodiumil ja varasem kõik kängu

jääb ilutulestiku juures,

mis räägib Õiglusest nii suurest

ja tema teenrist number üks,

mehest, kelle jõud kui vesipüks!

 

Kodu poole Kivi sõidab trollis,

kuuleb häält: “Näe, kus uues rollis

massimõrvar klouni teeb,

tõesti, närv mul üle keeb!”

Grimm, puuder, kõik on segi

näol, mis endast oleneva tegi,

et saaks terveks rahvusregi.

Kuid aega pole magada,

meid ootab raadio, ajaleht

ja televisioon. Täispäev eht

meilt tegusid nüüd püüab

appi maa mind tegutsema hüüab!

Hommik uudiseid siis jälle toob,

et ÜRO üht rühma loob,

mis Kivi sõpruskonnale teeb säru,

meil tankidele vastu panna käru!

On Läti Pärnu vallutanud,

nad kaalukausse kallutanud

ja tahavad nüüd vastutasuks saada,

Cesist, Apet ja üht mäge.

EU saadab neile väge!

Kuid tähtsam on, et Ühtsus saabuks

ja et meil kõik hästi laabuks.

Eestlased on rahvas väike,

kuid jõudu neile annab päike.

Me oleme nii eripärased,

et anda meil vaid on, kuid

võtta tahavad nad liha luilt!

Nii kahtlejad kõik arreteeritakse, kui on öö,

ei Tribunal neid puutu, puudub mõte, pole tööd!

Metsatukas Ülemiste pervel,

kuulid läbistavad kukla tervel

kahtlejate põlvkonnal.

Siin laibad ujuvad, siin konnad!

 

Kuid väheseks on jäänud toetajate ring

ja juba tumenenud on ta hing,

mis kogu jõu vaid andis kodumaale

ja uitab piki öiseid saale

Robert Kivi, murtud olend,

ke teab nii kindlalt: läbi olen,

sest vastasrind ei murdunud see kord

vaid vastutegutsejail oma hord

ja tänavatel lahingud nüüd käivad

ja minu unistused unistused näivad.

Tal pole jõudu lasta tappa,

neid, kes haagivad end sappa

arusaamale, mis igivana:

Euroopa kukk ja Eesti kana.

Vaid mõned tema seltsimehed

tulistavad rahvahulka,

ei enam peast ma pulka

kätte saa, sest liig sügaval´ see vajunud,

mu šanšid kõik on sfääri hajunud.

Lossi uste pihta kaikahoobid

kõmisevad, vana ahjuroobi

Kivi kätte haarab, kuid siis kohe

mõtleb, oleks hoopis tuulelohe

millega kesk suvist aasa,

jookseks, kõrval ustav kaasa!

Samal ajal kuul ta kõrri tungib,

kukub Robert Kivi, vajub

hädakisa väljas raju –

aga alles pärast pikki aastaid

ja me südameis, sealt ei haju

Robert Kivi kui Idee, kui Mõte

mitte kui poliitiline võte.

Sa elagu, suurkuju Munamäelt, Aa rannalt

mees, kes sidus väeti naise kingapannalt!

Ajalooannaalid ei iial sind nüüd kaota,

Tõde, Õiglus, oma suud nüüd paota

ja märtri surnukeha linikule laota!

Ei vaibu ringid, mida visand kivi…

 

 

*”Kivi” on prantsuse keeles “pierre”.