Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

KIVISILDNIK VS. UNDER. LAUSUVAD SUBJEKTID*

Aare Pilv - Keel ja Kirjandus 1997/7

 

KIVISILDNIK VS. UNDER.

LAUSUVAD SUBJEKTID*

 

Siinse jutu lähtetekstiks on Sven Kivisildniku “Märg Viktor”, aga kaudselt puudutab see arutlus ka Kivisildniku muid tekste. “Märg Viktor” on “kirjanike nimekirja” kõrval enam retseptsiooni kogunud Kivisildniku tekst, teda on ka üsna põhjalikult Hasso Krulli poolt seletatud[1], nii et midagi põhimõttelist lisada on üpris raske. Aga ma ei taotle siin selle teksti üleanalüüsimist, vaid kasutan teda pigem illustratsiooni või näitena. Sõlmpunkt peaks olema Kivisildniku tekstigenereerimisviisiga seotud eriline liik intertekstuaalsust.

Kivisildnik kasutab sageli ära mingeid teisi tekste, mida ta siis monteerib, võttes vormiks mingi matriitsi (tanka, sonett või mõni enese mõeldud korrapära). Seejuures tekib iga kord huvitav intertekstuaalne ruum; äärmuslikumail juhtudel on Kivisildniku poolt vaid teksti struktuur, materjal on puhtalt tsitaadiline (nt. raamatus “Nagu härjale punane kärbseseen” Liivi-tsitaatidest “Liivlased” (lk. 264-321), Tuglase-tsitaatidest “Ametlikus antoloogias” (lk. 325-379), regilauluridadest sonetid “Tinaluuda tierajule” (lk. 637-679) jt.), aga on tekste, kus mingit eelnevat teksti parafraseeritakse või perifraseeritakse (nt. tekstid tsüklis “Nagu härjale punane kärbseseen” (lk. 682-775)), on tekste, mis vaid viitavad mingile kindlale diskursusele (nt. “kirjanike nimekiri” kui leksikoni-diskursuse travesteering[2]või “Nagu isane kass ümber isase pudru” kui ärapööratud “teoloogiaüliõpilase usundilookonspekti ümberkirjutus”[3])Seoses sellega tekib küsimus, millist laadi suhted tekivad intertekstuaalses väljas osalevate tekstide vahel. Kanada semiootik Gillian Lane-Mercier on käsitlenud tsiteerimist diskursiivse strateegiana[4], seda võiks aga tsiteerimiselt laiendada igasugusele ühe teksti kasutamisele teise teksti sees. Lane-Mercier’ järgi võib seda käsitleda subordinatsioonisuhte kehtestamisena mingi diskursuse raamides. Nt. keskajal oli autoriteetsete allikate (Piibli või kirikuisade) tsiteerimine alati teksti subordineerumine autoriteedile, kus siis autoriteedi tsitaat sai kohe tõesuse tagatiseks. Samas võib suhe olla vastupidine – tsiteerija on tsiteeritava suhtes poleemiline/irooniline/transformeeriv, ja allutab siis tsiteeritava enese diskursusele, täiendades, tühistades või ümber suhestades.

Kui nüüd püüda mingit siseloogikat järgida, siis on ju veel võimalus, kus ei tsiteeritav ega tsiteerija saa teineteise suhtes subordineeritud; see võiks teoks saada subjektide lahustudes üksteisesse, mida nimetatakse paragrammatismiks (eesti keeles on seda H. Krull määratlenud nii: “Paragrammatism on intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende “mina”, ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritava subjekti.”[5])

Siinkohal olengi jõudnud subjekti mõistega seotud “teoreetiliste eeldusteni”, mis meil tekste analüüsides arvesse tuleb võtta. Nimelt – too viimane võimalus (subjektide üksteisesse lahustumine) on ju algupärase, kristevaliku intertekstuaalsusekäsituse järgi peaaegu et tüüpiline. Kuid vähemasti Tartu–Moskva semiootika intertekstuaalsusekäsitus implitseerib eneses enamasti ka subjektidevahelisuse[6]. Tekst kannab endas subjekti; ja tekstidevahelisi suhteid on enamasti võimalik vaadelda subjektidevahelise dialoogina. (Suure osa tekstide puhul on see ka õigustatud. Jääb muidugi küsimus intertekstuaalsuse mõiste algupärase tähenduse säilimisest, kuid mingis mõttes inimlikum on too Tartu intertekstuaalsus siiski.) Selgituseks üks Bahtini tsitaat tekstdevahelise kontakti kohta: “Rõhutame, et see kontakt on dialoogiline kontakt tekstide (lausungite) vahel, aga mitte “opositsioonide” mehhaaniline kontakt, mis on võimalik ainult ühe teksti (kuid mitte teksti ja kontekstide) piirides abstraktsete elementide (tekstisiseste märkide) vahel ja on vajalik ainult mõistmise esimeses järgus (tähenduse, aga mitte mõtte mõistmisel). Selle kontakti taga on isikute, mitte asjade kontakt (v predele). Kui me muudame dialoogi üheks pelgaks tekstiks, s.t. kustutama häälte jaotuse (kõnelevate subjektide vaheldumise), mis äärmisel juhul on võimalik (Hegeli monoloogiline dialektika), siis süvamõte (lõputu mõte) kaob (me põrkame vastu põhja, paneme surnud punkti).”[7]

Nüüd Kivisildniku tekste vaadeldes ja nähes seal huvitavat intertekstuaalset mängu, kus sageli Kivisildnik on vaid eelneva kirjanduse ümberorganiseerija, tekib küsimus tolle subjektidevahelisuse-eelduse suhtest nonde tekstidega.

Et asi oleks selgem, osundagem veidi Kivisildniku enese seletustele oma loomismeetodi kohta[8]. Ta ütleb intervjuus I. Särjele, et “on olulised just seosed, mitte inimesed. Seoseid saab luua ka lihtsalt tekstide vahel ja mõningaid tekste eesti keeles leidub.” Kivisildnik eristab nn. anorgaanilist ja orgaanilist luulet – esimese algelementideks on sõnad ja seosed sõnade vahel, teises on olulised seosed tekstide vahel. “Kaks või mitu teksti annavad omavahel uusi seoseid, seejuures on nad keerulisemad ja täpsemad. /.../ Orgaaniline luule ongi tehnoloogiate, mitte teoste luule. Ei toodeta mitte teost, vaid tehnoloogiaid teoste tootmiseks.”

Kivisildniku luulekäsitus – see on omaette täiesti olemas ja tõsiseltvõetav, kuna praktiliselt toimiv – lülitab kirjandusest välja kirjanduse kommunikatiivse/dialoogilise aspekti selle tavalises tähenduses; juba oma arutluste eeldustes peab ta esmaseks sõnaliste või tekstivaheliste seoste elamuslikkust ennast, tekst on elamust sisaldav toode; seejuures pole tekstiseoste puhul üldse oluline, kelle tekste kasutatakse; esmatähtis on, et tehnoloogia võimaldaks luua sellist seost, “mis väljendab orgaanilise luule autori hetkemeeleolu.” – Piisab, kui autor ise saab elamuse ja kui lugeja saab kohese elamuse; too teksti vahetu ja kiire tarbimise vajadus on Kivisildniku etteastetest mujalgi kõlama jäänud, ja see on igati loogiline, kuivõrd Kivisildnik võrdleb oma tehnoloogiaid “kirjandust seediva organismiga”; tekst ja elamus peab olema hõlpsasti allaneelatav. Tekib kiusatus nimetada Kivisildnikku eesti kirjanduse Gargantuaks. Tsiteerin siinkohal Hasso Krulli: “Kivisildnik läheb palju kaugemale ja asendab iha puhta tungiga, mis töötab motoorselt ega hooli enam õieti ühestki objektist.”[9] Kui iha on subjekti suunatus mingile objektile (mis võib ka ise subjekt olla), siis tungi puhul seda suunatust pole.

Üks korralik Tartu semiootika austaja püüab intertekstuaalsuse puhul siiski eeldada subjektidevahelisust. Kivisildniku puhul näeb ta aga, et hakata nt. “Märja Viktori” puhul otsima Kivisildniku ja Underi tekstide subjektide vahelisi seoseid küll võib, kuid Kivisildniku intertekstuaalsus ei taotle seda dialoogi, kuivõrd “seedib” juba enne dialoogi astumist ära selle, millega dialoogi võiks astuda. Pole oluline, kellega on seosed, on oluline, millised need seosed on (“... on olulised just seosed, mitte inimesed.”). Ja kuivõrd tegu on “mitte teoste, vaid tehnoloogiate luulega”, siis ei saa Kivisildniku tekste pidada ka ses mõttes lausungiteks, nagu traditsiooniliselt luuletust saab lugeda lüürilise mina lausungina. Pigem on nad kellegi teise lausungit moonutava telefoni/mikrofoni sarnased.

Võrdluse saame kohe “Märja Viktori” enese intertekstuaalsest ruumist, kus liigub põhitegurina Underi luuletus “Videvikud 4”. Igast selle teksti värsist on võetud üks sõna, mis on saanud “Märja Viktori” liigenduselementideks. Huvitavaks teeb asja see, et Under ise on oma luuletust teisendanud. Algvariandis – 1918. aasta “Eelõitseng” – kõlab ta nii:

Kui pehmed padjad mureväsind pääle,

nii on need tunnid minu südamelle:

see üleminek päevast õhtusse.

 

Kõik tunded päevaarad, häbelikud

– neid meelitavad õrnad videvikud –

siis hingeaiast löövad õitsele.

 

Ja südames kõik uksed lähvad lahti:

nüüd saan ma siiski jälle mahti

veel minna eneselle külasse.[10]

 

!920. aasta kordustrükis[11] on mõned muudatused: südamelle asemel südamele, eneselle asemel enesele, siiski jälle asemel jälle vaikselt. Selles variandis pole sõnu vajumine, rahuaiad, iseenda, mis on Kivisildniku teksti “Underi-sõnade” hulgas. Teine redaktsioon, mis leidub 1958 Rootsis ilmunud “Kogutud luuletustes” ja 1980. aastail Eestis ilmunud kogumikes “Mu süda laulab”, kõlab nii:

 

Kui mureväsind pääle padja süle,

nii on need tunnid tulnud minu üle,

see vajumine päevast õhtusinna.

 

Kõik tunded päevaarad, häbelikud,

neid meelitavad õrnad videvikud –

Aim rahuõnnest vallutab mu rinna.

 

Ja südames kõik uksed läevad lahti:

nüüd saan ma siiski jälle vaikselt mahti

veel iseenda juure külla minna.[12]

 

Erinevus on märgatav, on olemas vajumine ja iseenda, kuid pole rahuaedu. (Peab järeldama, et Kivisildnik on selle sõna pannud kokku sõnadest hingeaiast ja rahuõnnest, kui ei leidu veel mõnda, mul leidmata jäänud redaktsiooni.)

Underi luuletuse erinevaid redaktsioone võib samuti vaadata kui intertekstuaalses suhtes olevaid tekste – see on siis “autointertekstuaalsus”, hilisem Under on poleemiline varasema Underiga ja töötleb teda. See saab ilmsiks “Sonettide” ümbertöötluste taustal, mis on eriti kõnekad, kuna neis on toimunud tõeline tsenseerimine. “Videvike” puhul pole asi nii dramaatiline, kuid samasse ritta läheb see luuletus ometi.

Under esindab siin mistahes autori tekste, millede puhul on sedastatav subjekti selge olemasolu. Underi kõnealused tekstid on niisiis näide sellest, kuidas ühe teksti transformeerumine teiseks/teisesse on subjektidevaheline.”Videvikud 4” erinevad variandid on vaadeldavad ühe subjekti ajas muutumise väljendusena; Kivisildniku puhul aga ei saa me “Videvike” ja “Märja Viktori” suhet käsitella subjektidevahelisena, nii nagu natüürmordi maalija suhe lõuendi valmistajaga ei ole natüürmordi vaatamisel oluline. Krull ütleb “Märja Viktori” kohta: “... ühelgi neist suurematest nummerdatud lausungisegmentidest (ühelgi”luuletusel”) pole tegelikult omaette teemat, ainet, isegi mitte süntaksit ja niisiis selgelt preditseeritud subjekti.”[13]

Noid tekstidevaheliste suhete kaht eri tüüpi võib siis püüda määratleda järgneval moel. Esiteks võib varastada analüütilisest kõneaktide teooriast mõisted lause ja lausung (lausung on lause koos konkreetse kõneolukorraga) ning ütelda, et kui Underi tüüpi (ja üldse traditsioonilist tüüpi) tekst on teksti sees oleva oleva subjekti lausung, siis Kivisildniku tüüpi tekst on lause ilma subjektita. Üks loov pinge Kivisildniku tekstis seisnebki selles, et subjektita lauset loetakse subjekti lausungina ja seega valesti; too võimalus on seal aga implitsiitselt olemas; mõneti sarnaneb see efekt kogemusega, mis sai ajendiks E. Ionesco “Kiilaspäisele lauljatarile” – Ionesco luges keeleõpiku teksti mitte kui keeleõpikut, vaid kui reaalset referentsi omavat teksti, ja sai sellest hoopis kunstilise, absurdi-elamuse.

Teine võimalus neid tekstitüüpe määratleda on semiootika põhimõistete abil; kui Underi tüüpi tekst on subjekti märk, mis esindab subjekti ja “asendab” teda (asendamine on muidugi tinglikult öeldud, sest kirjanduslik subjekt ju mujal ei eksisteerigi kui tekstis eneses), siis Kivisildniku tüüpi tekst on subjekti signaal, mis ei esinda ega asenda, vaid annab ainult märku, et subjekt on kuskil, aga mitte tekstis; ilmselt pole vale öelda, et “subjekt on kuskil”, kuna päris puududa ta ka ei saa – keel, laused ei saa päris iseenesest tekkida; subjekt on kuskil, aga mitte tekstis.

Kolmas viis noid tüüpe eristada on eelmainitud jaotus iha ja tungi luuleks, millest on kirjutanud Hasso Krull.

Eelnevast võib jõuda vastanduseni teos–tekst, kus siis Under esindab “teoste-kirjandust” ja Kivisildnik seda tüüpi tekste, mille loomuseks ongi mitte saada teoseks subjekti lausungi mõttes (vrd. Kivisildnik: “Orgaaniline luule ongi tehnoloogiate, mitte teoste luule.”[14]).

Teatud tähenduses aga on siiski õigustatud öelda ka Kivisildniku tekstide kohta teos, sest mingil tasandil töötavad need tekstid väga tugevate lausungitena – kirjandusloos ja kirjanduselus, kirjanduse metatasandil. Sel puhul on need tekstid Kivisildniku kui nende kirjutaja ja kirjandusloosse sisestaja lausungid, Kivisildniku kui kirjandusliku tegelase märgid. Et veel meenutada alguses mainitud Lane-Mercier’d, – Kivisildnik arendab teatavat signaalidest koosnevat diskursust, mille totaalsust taotlev ja tühjendav subordinatsioon eelneva kirjanduse suhtes ilmneb kirjandust töötlevate tehnoloogiatena.

Lõpetuseks pöörduksin nüüd “kirjanike nimekirjaga” seotud segaduste juurde, sest siinseist arutlusist jookseb otsene joon ka tolle vastuolu tuumani. “Kivisildnikust mitte vaimustunute” poolelt olen püüet asja teoreetilisele tasandile taandada kohanud nt. Peeter Oleskil, kes rääkis oma kirjandusteaduse ajaloo loengus kirjandusteaduslikus analüüsis vajalikust teoreetilis-filosoofilise aluspõhja teadvustamisest ja ehk ka formuleerimisest; ta kõneles sellest just seoses Kivisildnikuga, ja võis järeldada, et tollesse teoreetilis-filosoofilisse aluspõhja loeb Olesk kindlasti teatavat eetilist momenti, eetilist suhet tekstisse. Eetika kirjandusteaduses on selgelt seotud käsitusega, et kirjanduse näol on meil tegemist autorit subjektina sisaldavate sõnumitega. Kivisildniku puhul oleks see aga ebatäpne lähenemine, miks, sellest oli eelnevas kõne. Samas ei saa me teksti tähendusest välistada tema lugejate hoiakuid, ja siinkirjutaja arvates ei saa Kivisildniku vastaspoole argumente, kui need pole isiklikud, vaid asjakohaselt teoreetilised, tähelepanuta jätta. Seda enam, et Kivisildniku tekstid näivadki kohati just sellisele retseptsioonile orienteeruvat, küll poleemiliselt, aga siiski.

Niisiis – üldistusena võib öelda, et Kivisildniku tekstid on teoreetilises mõttes väga tähenduslikud, aktiviseerides vajadust pöörata tähelepanu kirjanduse käsitlemise teoreetilisele aluspõhjale ja täpsusele selles suhtes.

 

 

 



* Kirjatüki aluseks on 18. aprillil 1997 Otepääl TÜ ja TPÜ kirjandustudengite ja -magistrandide konverentsil “Vaade sillalt” peetud ettekanne. Tänan Peeter Toropit teoreetilise kirjanduse soovitamise eest.

[1] H. K r u l l, Põhi/pind all/peal. – Katkestuse kultuur. Tallinn, 1996, lk. 60-64; H. K r u l l, Sven Kivisildnik ja muusika. – Katkestuse kultuur. Lk. 65-69; ka H. K r u l l, Iseenda värske õhu käes. Masinad ja kristallid. – Vikerkaar, nr. 1-2, 1997, lk162-170.

[2] Vt. selle kohta: K. P r u u l, Kivisildniku “Leksikon” kui kunstiteos. – Vikerkaar, nr. 7, 1996, lk. 66-74.

[3] H. K r u l l, Iseenda värske õhu käes. Masinad ja kristallid, lk. 168.

[4] G. L a n e - M e r c ie r, Quotation as a Discursive Strategy. – Code/Kodikas.Ars Semeiotica. Volume 14. No 3/4, 1991, pp. 199-214.

[5] H. K r u l l, Absurdne aeg ja kolm surma. – Katkestuse kultuur, lk. 32.

[6] Tartu koolkond küll õieti intertekstuaalsuse mõistet ei kasutagi (pigem “tekst tekstis” või “tekstidevaheline dialoog”), ainsana kasutab seda süsteemselt Peeter Torop.

[7] M. B a h t i n, K metodologii literaturovedenija. – Kontekst 1974. Moskva, 1975, str. 207. Nüüd võib muidugi vastu väita, et siin on kummalisel moel tsiteeritud Bahtini kristevaliku lähenemise oponendina, kuna tegelikult pidas Kristeva end Bahtini järgijaks. Vastuolu aga ilmselt ei teki, kuna nii Kristeva kui Tartu koolkonna dialoogilisuse-tõlgendused on küll mõlemad Bahtinile taandatavad, aga Tartu-Moskva koolkond on Bahtini teooriate tõlgendustes hoidunud teatavast prantslaslikult elegantsest metonüümilisest üldistusest; erinevus on niisiis nende kahe teooriaarenduse erinevas metonüümilisuse astmes.

[8] Intervjuu Kostabi esimehe Sven Kivisildnikuga (küsis Indrek Särg). – Kostabi, 18.-23. september 1992, lk. 4-5.

[9] H. K r u l l, Iseenda värske õhu käes. Masinad ja kristallid, lk. 164.

[10] M. U n d e r, Eelõitseng. Tartu, 1918, lk. 36.

[11] M. U n d e r, Eelõitseng. Tartu 1920, lk. 42.

[12] M. U n d e r, Kogutud luuletused. Lund, 1958, lk. 43; M. U n d e r, Mu süda laulab. Tallinn, 1981 (1984), lk. 23.

[13] H. K r u l l, Põhi/pind all/peal. – Katkestuse kultuur. Tallinn, 1996, lk. 60.

[14] Intervjuu Kostabi esimehe Sven Kivisildnikuga, lk. 5.



sisu © et, vorm © e107.org