Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

et 8
Kõne kloaagist

Lauri Sommer

 

Hõkk, pärastlõunad on mõnusad. Tarmo tõusis rikkaliku laua tagant, patsutas tunnustavalt naise tagumikku ja siirdus peldikusse. See oli tema rahupaik ja aja mahavõtmise koht. Healõhnaline ja helikindlate seintega. Siin käis ta kaunimas tujus, luges, laskis leiba luusse, helistas armukestele, äripartneritele ja lapsepõlvesõpradele.

Helged, vaimukad ja pingevabad kõned olid. Mees nimetas neid omaette “vetsupoti muinasjuttudeks”. Seekord valis ta mobiilil Helga numbri. Helga: suurte rindadega blond gymnasist, keda Tarmo kahe nädala eest ööklubis kohtas. Tydruku lapsik rahahimu ja hea tuju istusid mehele. Mõnus, kui keegi teab reegleid. Teab, mida pakub. Ja või siis Tarmo omi soove ei teadnud. Mõlemad jäid rahule ja nyyd oli sobiv hetk helistada ning tulevaks nädalaks yks kohting kokku leppida. Seejärel hakkasid nad niisama udutama. Helga nurruvat häält kuulates jäi Tarmo pikapeale uniseks. Keha vajus ettepoole, mobiili hoidev käsi peatus põlvel  ja sinakas taskutoru pudenes vaikse sulpsatusega potti. Kurat kyll! Mees kiikas auku, aga seal hõljus ainult paar ebamäärast värvi julka. Aga poogen, raha ju jätkub. Ostan homme  järgmise telefoni ja räägin edasi. Saabki uuema variandi.

      Uue nokia omandanud Tarmo jätkas taas oma turvalisi lõunatunde vaikses poolhämaras ruumis. Kui ta taaskord lauast tõusis, vuntsid alles maitsva soustiga koos, kippus rahulolu juba kirgastuseks muutuma. Mõnusamaks mu elu vist ei saagi minna, mõtles mees potil istet võttes ja kyttega põrandal varbaid liigutades. Mobiil helises.

Milline ebatavaline, enneolematu ylbus. Kes julges temasugust kõrget äritegelast väljaspool tööaega tylitada? See mees veel laulab, mõtles Tarmo. Kuid pisikest ekraani vaadates vajus ta suu ammuli. Sel siras ta enda endine number. Mida kuradit?

“Tarmo kuuleb.”

“Tere. Ma võin öelda, et olen yks Su väga lähedane tuttav. Ma olen julk, kes Su kehast paar päeva tagasi lahkus. Leidsin kloaagist selle kiletatud mobiili ja siin me nyyd räägime. Tead, mul oleks yks asi.”

“Kuule värdjas, söö sitta! Milline munn sellist juttu usub, käi persse, ma lasen Su asukoha välja peilida, Sulle tappa anda ja maksud peale panna. Tõbras, või minule helistama tuleb selline ahv.”

“Oota, ma pole veel asja tuumani jõudnudki.”

“Kuule munn, Sa oled lihtsalt purjus või hull.”

“Ei ole. Kohe tõestan. Ma räägin Sulle, mida Sa tol päeval sõid ja millest ma koosnen. Alustasid tumeda õlle ja tuunikalaga, jätkasid aprikoosi-krevetisalatiga ja järelroaks oli Sul roheline šerbett.”

“Raisk, kust Sa tead? Šerbeti ma ise ostsin alles viimasel minutil, naine ka ei näinud seda.”

“Ma tean seda ka, et tol päeval oli Su kõht väga kinni. Täiesti ootamatult. Tänu sellele pysin ma ikka yhes tykis ja suudan isegi mobiili peal numbreid valida. Aga nyyd asja juurde. Ma tean, et see kõlab imelikult, aga ma tahaksin Sinu sisse tagasi pöörduda. Keha soojus, seedeprotsessid, korinad ja pärasool on mulle kaugelt armsamad kui kloaagi nukker maailm. Mind huvitab kooselu oma looja, elava inimesega. Usu mind, kyll ma ennast seal sees kuidagi kasulikuks teen. Sinus on ju ruumi kyllalt.”

Tarmo urruaugu ymbrus kattus kylma higiga, nii ootamatult tuli see pakkumine. Ta maigutas suud ja tõmbas esialgu kõvasti vett peale. Veidi aega valitses torus vaikus. Siis junn köhatas ja jätkas oma krõgiseva häälega:

“No see oli kyll täitsa asjata. Tead, ega ma muidu Sinu sisse ei taha. Ma pakun Sulle yhtlasi tervisliku nälgimise kuuri. Selle käigus uusi väljaheiteid ei moodustu, niiet seedeelundid puhkavad ja Su rasvavoldikesed vähenevad. Telekas ka räägitakse, et tervisenälgimine on parim, sporti Sa ju ei viitsi enam teha ja…”

“Eiiiii!”, karjus Tarmo.

“Jäta mind selle jampsiga rahule, ma ei viitsi mõeldagi selle peale!”

“Kuidas arvad. Igatahes on minu kavatsused kindlad ja vankumatud. Pealegi oleksid Sa esimene inimene, kellele minusugune altpoolt tagasi sisse ronib. Hau, ma olen rääkinud.”

          Tarmo jäi nõutult lage põrnitsema. Tuju oli paha mis paha. Peldikus polnud seda juhtunud kymne aasta tagustest tripperihädadest saati. Oijah. Järgnevad päevad tõid suure närvipinge, mis kodus ja tööl igasugu probleeme tekitas. Tarmo käis ringi, rodu kysimusi peas tiirlemas. Kas junn tõesti liigub? Tuleb ta tema peldikupotist või kusagilt mujalt? Kuidas end tema eest kaitsta? Korduvalt valis ta mobiilil oma endist numbrit, kuid ikka vastati, et telefon pole levis või on välja lylitatud. Peaks vist kuhugi ära reisima, mõtles Tarmo, kuid pingelised tööasjad ei andnud  selleks võimalust. Äkki aitab pidu seda möga unustada, lootis ta järgmiseks.

           Telliski siis sõpradele kolm kasti viina, sakusmendi ja kõhutantsijad yhte järveäärsesse suvilasse. Läbu oli vägev, kestis ennelõunani. Siis, kui naine pidi juba tööle läinud olema, lasi Tarmo yhel äraaetud kõhutantsijal endale takso kutsuda ja põrutas koju. Ka uks tehti talle lahti, voodissegi tõsteti ning viinastand mees magas yhe sekundiga. Kes teab, kui kaua aega möödus. Uni lõppes nõudliku pininaga - mobiililt kordus Beethoveni “Saatuse symfooniast” tuntud motiiv. Aeglaselt ja kirudes vedas Tarmo end istukile, krabas telefoni ja kraaksatas:

“Kesse on?”

“Tere jälle, siin räägib Sinu sõber junn. Olen praegu pärasoolest juba läbi, siin läks olemine veidi avaramaks ja ma mõtlesin, et helistan Sulle ja ytlen, et olen nyyd kohal.”

Tarmo karjatas ja katsus kõhtu. Valusid polnud tunda. Kiiresti kutsus ta kiirabi, öeldes, et vajab viibimatut sisemist läbivaatust. Arstid viisid väriseva mehe haiglasse, vaatasid läbi, kuid ei leidnud mingit võõrkeha ja soovitasid lihtsalt pohmakas korralikult välja ravida.

Õudusunenäod ja kinnismõtted piinasid Tarmot veel tykk aega. Pärast mõnd psyhhiaatriahaiglas veedetud kuud tuli ta rahunenuna ellu tagasi. Ainult yks asi muutus ta maailmas. Mees vältis nyydsest oma hubast toaletti. Muretses vanamoodsa ööpoti ning ei jäänud sellelegi kauemaks, kui hädapärast tarvis.          

 

 



sisu © et, vorm © e107.org