Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Meelega tehtud raamat

MART VELSKER - Vikerkaar 2000, nr 5-6

Meelega tehtud raamat

 

KALJU KRUUSA. MEELEOLU: esikkogu. Erakkond, Tsitre, 1999. 80 lk.

 

Kiire ülestunnistus võiks leevendada arvustaja erapoolikust: tõepoolest, olen seda raamatut oodanud rohkem kui mõnda muud. Tahtsin, et ta tuleks ja saingi, mis tahtsin. Viimasel ajal on olnud huvitav jälgida, kuidas mõne raamatu suhtes teadlikult ja kaubanduslikult tekitatakse üldine ootus, kuidas kriitikud lähevad õhinasse ajalugu muutva teose tulekul, ilma et teksti keegi õieti näinud oleks – ja siis rõõmustatakse ning pettutakse vaheldumisi. Kruusa puhul polnud see nii, polnud ka mõne kohviku-tuttava ootamist, mis kirjandusilmas tavaline. Kruusa luuletusi oli kimphaaval enne lugeda ja nende koguks saamise paratamatus oli selge. Oodata lasi ta end mõnda aega, aga mitte ka nii kaua kui näiteks Kirsti Oidekivi. Pärjatud debüüdid nüüdseks mõlemad ja asja pärast.

Oidekivi ei meenunud mulle mitte üksnes väliste seoste tõttu, vaid ka mõne tekstilise sarnasuse pärast: mõlemad autorid on keeleteadlikud ja mõlemad kirjutavad “nägemise luulet”. Usun, et mingis üleüldisemas kontekstis võetaksegi neid kui ühe-nurga-tegijaid. Miks ka mitte, kuigi keel ja nägemine käituvad kummalgi omasoodu. Kruusa keel on harjumatum, aga fikseerib nähtava ja kõneldava selgemalt. Ükski Kruusa arvustaja ei saa õieti tõdemata jätta, et tegemist on kirjeldava luulega, mis kaldub eelistama staatilisi objekte. “Meeleolu” kirjeldab, mida keegi “mina” on näinud.

Selle, mida võiks siinkohal tähendada keeleline teadlikkus, on oma arvustuses juba omal viisil sõnastanud Hasso Krull: “Refleksiivsus, enesekohasus ongi Kruusa kõnepruugi võti” (Sirp 19. XI 1999). Olgu järjekordseks tundeliseks  kõrvalepõikeks tunnistatud, et kavatsesin alul Krullile viitamist vältida – et palju võib. Pole siiski midagi teha, luulest kirjutajaid on vähe ja kellega sa siis nii väga ikka haakud. Krull oleks vast nagunii mingil hetkel jutuks sattunud, sest tema heade aastate tagused raamatud “Mustvalge” ja “Pihlakate meri” on Kruusa laadile veel lähemal kui Oidekivi “Tigudele”. Kruusa kui tunglakandja (tuleks võtta see tuletungal, mis…)? Ei, seda rada siiski ei lähe. Püüan tõukuda neist esimestest märksõnadest, mis on mulle ette mängitud: nägemine, kirjeldamine, refleksiivsus. 

 Nägemise ja kirjutamise vahel on tõlkesuhe, mille teadvustamine paneb Kruusa refleksioonidele aluse. Neis erinevaid märgisüsteeme ühendavates teisendustes tekkinud sõlmi ja pöördeid on kuigivõrd jõutud kirjeldada, aga vähem on osutatud tähelepanu sellele, et  enesepeegelduslikkus jätkub järgmistelgi astmetel. Sinna ei pääse muidugi ikkagi muudmoodi ligi kui keele kaudu, vaadates, milline on kirjeldusi loova teksti ja kirjeldatava suhe. “Meeleolu” lugedes meenusid paar koolipõlvest tuttavat traditsioonilise kirjandusõpetuse väidet: esiteks – et luuletaja võib kirjutada “primaarse” (materiaalse ja/või loodusliku) ning “sekundaarse” (kunstilise ja/või tekstilise) inspiratsiooni ajel; ja teiseks – et metafoorid ning võrdlused ehitatakse üles tundmatu seletamisele tuntu kaudu. Kruusa luules on jooni, mis panevad need väited kergesti kahtluse alla, siin võib muutuda omaette küsimusteks, kas “primaarne” olemine on looduslik või mittelooduslik, kas esmalt on inimene või tekst. Kui leppidagi sellega, et midagi seletatakse tuntu kaudu, siis mis siin on õigupoolest esmaselt tuntud? Ja siiski – kas poeetiline kujund ikka alati seletada tahabki? Küsimuste üks tekkekoht on keelelise ja meelelise maailma vaheline tõlkenihe, sealt edasi aga läheks kõik pealtnäha nagu probleemivabalt. Kruusa kirjutab esmajoones loodusest, inimlikult tajutavast “mina”-vaatepunktist, ja ju on see “esmajoones” siis ka “esmane”. Võimalik, et see on vaid pealtnäha nõnda.

Kruusa kirjeldav tekst oleks nagu tõesti inimlikult loomulik. Seejuures on aga tekst enamasti vabastatud inimestest – või siis inimeste kehalisest kohalolust. Mõni üksiku erandi leiab, kõigepealt jääb korduma ikkagi vaatleja, kelle kogemusi värsivormi ümber kanditakse. Ja “Meeleolus” on ka  mõni üksik koht, kus keegi teine inimene kujutluslikule vaateväljale astub. Need luuletused “teisest” inimesest on ehk aga just kõige ilmekamad asja seletamiseks. neis on inimese esmaseks olekuks puuduolek (näiteks luuletustes “Esimene kestev Eros”, “Solo”). Inimene ilmub unenäos, meenutuses või mälestuses, aga mitte reaalsust püüdleva kirjelduse osana, ta ei kuulu sellesse maailma, millele on suunatud teksti teravik: kuid ma leinaku, / et mul ei ole muud kaaslast kui reetlik rikkus. Kohalolev rikkus reedab inimese, aga sellega koos saab reetjaks ka kõneleja – rikkus on eneseküllane, temast piisab. Lein võib kõneleda südametunnistuse häälena, retoorilise konventsioonina või kuidas iganes, temas on nii või teisiti algusest peale ka teadmine ilmaoleku õnnest, mõrkjasmagusast dehumaniseerimisaktist.  “Kaiponaytikh” on ainuke luuletus, kus inimtaolised olendid oma kohaloluga kirjeldust õnnistavad – aga ikkagi pigem vaid kirjeldaja positsiooni tugevdades, teksti servale hoidudes ja sealt esimesel võimalusel väljudes.

Antud olukord ei kehti Kruusa luules mitte alati  –  see on aga nii “Meeleolus”, üsna rangelt valitud, roogitud ja komponeeritud raamatus. Kruusal on mujal ilmunud ka mõned “Meeleolu” aegu kirjutatud tekstid, kus kaunist üksindusest loobutakse. Hilisemates, Erakkonna koguteoses ”Harakkiri” avaldatud luuletustes on inimese kohalolek kindlustunud – see on aga juba üks uus jutt. “Meeleolu” kõige inimlikum lehekülg on tiitli pöördel – pühenduse ja tänude osa. Kui mõni tänu on ka teenimatu, teeb ta olemise hubaseks ikka. Tiitli pööre on aga ka kõige rohkem takkajärgi-tekst, raamat on pühendatud venna mälestusele – inimene on pildile lisandunud läbi traagilise meenutuse, millalgi hiljem.

Peab siis ikkagi arvestama ka võimalusega, et keegi varjatu on siin kohal. Inimest varjab põõsas või luuletus ja just sellise vaatenurgaga võiks lugeda ka raamatus leiduvaid tõlkeid. Aare Pilve, Lauri Sommeri või Umberto Saba eksistents avaldub siin ikka tekstina, kehaline olek on tõrjutud ja see annab ka võimaluse kirjutada võõrad sõnad omadeks. Kruusa on valinud siia võõraid luuletusi, mis tema enda omadega kokku sulavad. Kokkusulamise vahest suurimaks takistuseks saab keel. Ma ei oska piisavalt tundlikult hinnata soome- ja ingliskeelsete luuletuste stiili, kuid tundub, et siin ikkagi läheb omajagu kaduma see ainu-kruusaline idiolekt, mis eestikeelses osas õisi kasvatab. Oleksin ehk oodanud selliseid võõra teksti teisendamismänge, mida on Kalju Kruusa ja Aare Pilv vastastikku mänginud, aga mida praegu saab lugeda vaid Pilve kogudest. See selleks, oleks ka imelik, kui arvustaja ootused igas punktis täituksid.

Kruusa “minas” ei tohiks nagu kahtlusi olla: seesama kordumatu keel ja kirjaviis ütleb lugejale kohe, et “nii kirjutab Kruusa”, samuti on ilmne, et kõik raamatus reflekteeritud nägemised-tajumised koonduvad ühte kindlasse punkti, mida reaalsusefekti arvestades võiks siis ka tõlgendada punktiks “kus asub Kruusa”.  On see siis ka eneseküllasus? Ositi jah – kuid Kruusa eneseks ja kehaks olemisega on siiski teatavaid probleeme. Krull kirjutab oma arvustuses Kruusast: “/…/ ta ei näe luuletekstis “poeedi” surematuse garantiid, ei samastu imaginaarselt omaenda sõnavoolu ülevusega /…/.” Kruusal on oma idiolekt, kuid ka distantsitunne kõnelemisviisi suhtes – tema “reaalilise seisupaiga” fikseerimine muutub sellevõrra küsitavamaks. Samavõrd küsitavaks kui autori nimi. Kalju Kruusa on pseudonüüm, mis oma salasõnalisust süütu ilmega varjab ja enda looduslikuks maskeeritud vastuolulisuse üle muigab. Raamatusse on fotopildid teinud Andro Küün, kehatu olend, kelle samastamist Kalju Kruusaga miski ei keela. Ja see käsi, mis on selle raamatu sisustanud kuulub tegelikult veel mitmele varjunimele, mida siin nimetatud pole.

Seega on Kalju Kruusal meeled – nende abil tekivad meeleolud –, on keel, aga keha libised lugeja eest ära, põgeneb kuni luuletuseni “Vyrsena/vysuna”, mis kujuneb raamatu kehaliste muunduste kokkuvõtteks: Nii, olen taimne olend – mu piht on kas peenike \ kui piitsavars / kui vits, värskena, vyi ka pahklikku \ tegu. Enesele võetakse taime keha ja samas antakse inimlik kehaline olemine taimedele. Ümberringi sahmerdab personifitseeritud loodus, õieplikad ning päikesepoisid. Nagu öeldud, see ongi ennast ammendav olemine, vaenlaste ja sõprade täiuslikuks suletud maailmaks piisab hektarisuurusest aiast, merest ja päikesest. See on ühtlasi maailm, kus ei loe aastanumbrid, vaid tsükliline aastaaeg,  mille alusel kogu on ka kokku pandud. Nõutuvõitu lisakommentaari sellisele suhtele loodusega võiks anda üks raamatust välja jäänud, koguteoses “Üheksavägine” ilmunud luuletus: ei oskagi seletada, miks teen sellise eristuse, kuid / inimesi bildistan aina mustaltvalgelt, kuna muud loodust / vaid verwiliselt, inimeste puhul taotlen photolikkust; muu / loodusega katsun suhelda kynekeeles. Kõnekeel tundub olevat loomulikum, aga see on siiski kynekeel, mille algupärasusse tuleb kahtlusi veelgi juurde kui toodud tsitaati jätkata: mu luuletusedki / loodusest on muutumas järjest biltlikemaks, päevabilt- / likemaks. Päevapilt on kõnekeel ja nii me ei saagi enam aru, kas enne oli pilt või loodus.

Kruusa kujundid näevad loodust pildina, “tehtud” asjana. Kui metafoorika peaks midagi selgemaks seletama, siis teeb ta seda “Meeleolus” kunstikogemuse või üldisemaltki mistahes tehismaailma märkide kaudu. Selline kogemissuund on tõlgendatav loodusele suunatud “mitteloodusliku” vaatepunktina – mis iseenesest võib seletamise asemel asju hoopis keerulisemaks ajada. Seetõttu ma oletan ka, et arvustaja Jaak Urmeti jutt Kruusast kui “külalüürika” kirjutajast (Sirp 19.XI 1999) on seltskondlik nali, külalüürik ei kirjutaks ju luuletusi “Suvilas” või “Külalisena rannikul”. Kruusa on kiindunud loodusesse, aga ta mingis mõttes ka reedab looduse kunstilise külalise olekuga. Seda võõritust saab muidugi taas ja taas seletada keele nihestatusena maailma suhtes, aga see seisund pole mitte ainult luuletaja, vaid ka teatud kindlal viisil vaataja paradoksaalne saatus. Kruusa poolt kirjeldatav muld on kuivatuspaber ja vasttriigit pesu, merevesi krobeline plekist pesulaud, plastiksirel ilutseb tehislehis, taevas annab gaasisinist, asalead  neoonsinist valgust, ilm käitub analoogselt börsiseadustega. Märkamatult muudavad kujundid loodusliku oleku kunstlikuks. Ja kunstiliseks, kujuneb pilt, kus on lyukakäärud täis laskuva päikese kièèi.

See on pilt just niipalju, kuipalju on ta kokkupõrge teadmatusega, kas pilti tehakse või tekib ta kuidagimoodi ise. Kruusa kõige looduslikumad hetked tunduvad olevat need, kus ta jõuab arusaamiseni või oletuseni, et on võimalik puhas, põhjustajast ning kogejast sõltumatu olemine: silmapete pettega ja petjata / puhas pilgupüüe püüdega ja püüdjata. Neid seisundeid on aga vähe – ja äkki on disainija olemas selleski tsitaadis, mis võib ju olla parafraas “kunst kunsti pärast” lipukirjast?

Tavaliselt on disainerile osutatud. Kujundajaks on kas ilm (näiteks päiksejumala kujul), mingid suunavad atribuudid ja instrumendid (filtrid, pilved, kardinad) – ja kõige sagedamini ikka inimene, abivahendite valitseja. Enam-vähem ainus inimene on tekstis asuv vaatleja, kes korduvalt reflekteerib oma kujundavat tegevust. Muutes valgust teab ta, et kasutab kindlat visuaalsete kunstide tehnikat chiaroscurot, teravustades silmi teab ta, et kasutab silmi kui fotoobjektiivi ja valgusfiltrit. Sellise meeltekäsitluse puhul võiks olla ka pealkiri “Meeleolu” loetav kui meelte-olu kindlal, elamuseks valmisoleval viisil. Ergud on säetud ja rihitud selleks, et tabada ainulist hetke, kairost. Hetk tuleb juhusena, inimene on aga selle kinnipüüdmiseks või esilekutsumiseks valmis. Inimese meeli kasutatakse enamasti kui instrumente, millel on muudetavad parameetrid ja millele saab omakorda abiks võtta teisi kujundavaid vahendeid. Pildi manipuleeritavus on teema, mis tuleb päevakorda nii Kruusa luuletustes kui ka raamatut liigendavates fotodes. Pildistatud on samu objekte, “Vaade aknale” on teravustatud raamile, “Vaade aknasse” aga välja; lillepildi värve on teisendatud nii, et üks variant muutub rõhutatult ebaloomulikuks (ons loomus siis ikkagi olemas?) ja toob sellisena välja ka näiliselt loomulikuma pildi kunstlikkuse.

Võib küsida, milline kujunditüüp siin siis lõpuks peale jääb – looduse personifitseerimine või tehtuks-metaforiseerimine? Võib vastata ka jälgi segades, umbes nii, et eikumbki ja mõlemad. Olulisem kui pealejäämine, on erinevate kujundite ja keskkonna vaheline pinge. Vahetegemissoovi korral võib aga küllap väita, et pealetükkivam on looduse disainitus ja disainimine. Seda võiks illustreerida näide liitkujundist, kus mõlemad pooled kohtuvad: Sireli gravüürrahatähed on kortsus kui vanainimese nahk- / ki. Sireli leht on kõigepealt rahatäht, alles järgmises järjekorras osutatakse võimalusele võrrelda teda inimnahaga. Selline alluvussuhe pole muidugi mitte läbiv, kuid kui ka lihalikkust taimedele üle kandub, siis sageli on inimtaim ikkagi determineeritud mingi tingliku, kultuurilise või sotsiaalse joone kaudu. Nii rivistub inimlikkus korduvalt ümber mütoloogilisuseks, aga samuti pannakse paika taiminimeste tüüp, kuuluvus mingisse tinglikku paradigmasse. Nett, puhas ja kasin plika on kindel tüüp plikasid; liblikad kui heian’i ajajärgu hooviprouad on ajalooliselt determineeritud, asetudes Jaapani kultuuri kuldajastusse ja sellisesse sotsiaalsesse staatusesse, kus viibisid muuhulgas tolleaegsed naisluuletajad.

Tinglik ja instrumentide abil sätitud maailm satub nihkesse looduse iseolemisega ja näitab sellega olukorda, kuhu satub tegelikult iga luuletaja, kes püüab loomulikkust muuta kultuuriks, tekstiks. Kruusal on see vastuolu äärmuseni arendatud stiilis, mis ühelt poolt väärtustab keskkonna detaile, teiselt poolt aga töötleb neid äärmiselt estetiseeritud keeleks. Tekstiviiteid respekteerides võiks  näiteks ju öelda, et sellise stiilini jõutakse jaapani klassikalise kirjanduse ja Gautier’ esteetiliste seisukohtade ristamisel. Aga midagi peab siin olema kindlasti veel, ehk siis üldisemalt arusaamine sellest, et lõpuniviidud stiil ei saa olla midagi surmtõsist. Võiks respekteerida väikest muiet Kalju Kruusa näol, kui ta oma tekste ette kannab. Loomulikult räägib ta midagi tõsiselt olulist, kuid naeratab ja naeratama paneb. On ju juba iseenesestki paradoksaalne kirjeldatud mittelooduslik loodusearmastus, ka tekib väljakutse tõsidusele esteetilises välispidisuses ning dekoratiivsuses. Dekoratiivsete standardite kasutamisel polegi palju võimalusi: tekst on kas distantsivaba ja isikupäratu või siis muigab isikupäraselt selle üle, mis ta parasjagu teeb. Kruusa valib viimase, see on paratamatu, kui ta tahab olla stiilselt ilus ja ikkagi intrigeeriv.

Tugev tinglikkuse taju töötab siin enamvähem kõikidel tasanditel. Eriskummalise keelekasutuse ja kirjaviisi kõrval võiks veel eraldi tähelepanu juhtida neile formaalsetele naljakestele, mida Kruusa teeb värsitehnikas. Värsitehniliselt jaotuvad “Meeleolu” tekstid laias laastus kaheks, kusjuures minu meelest ei tee tähenduslikult vahet sisse mitte niivõrd meetrum (Kruusa loobub suhteliselt harva vabavärsist), vaid riimi olemasolu. Riimimata tekstides on mänge vähem, kuigi tumedasse tõsidusse ei kavatse ta peaaegu kuskilgi laskuda. Kruusa riim on teadlikult veider ja tavaliselt ikkagi formaalselt “korras”. Klassikaline traditsioon eelistab iseenesest kõlavates riimipositsioonides kinnistada mingeid teksti tuumsõnu, Kruusa “rikub” kõla tahtlikult siiretega, sõnade poolitamisega, armastab lohisevaid daktülriime ja kõlksutab kokku tekstis muudmoodi rõhutamata (või ebavõrdse rõhuga) kohti,  näiteks ka sõnalõppe samades käänetes-pööretes. Mis sõnumi kinnistavad aga sellised riimid nagu ebatasane : pasane või suured parmud : salaarmud, võib igaüks enda peal ise läbi katsuda. Formaalsuse nihe näiliselt loomuliku sisu suhtes töötab ka stroofikas, kus värsse struktureeritakse tihti süsteemselt, aga sellega samas sisulist terviklikkust suvaliste kohtade pealt tükkideks hakkides. Pilt, mis lubab end sellisena lõikuda, on tahes tahtmata ilma jäetud ürgsest ühtsusest. Keegi on teinud loodusest kunsti.

Olen siinses arvustuses urgitsenud üksikasjades ja vastuoludes. Seesugune kirjeldus räägib vist luule keeruliseks ja esoteeriliseks ning teeb tervemõistusliku auditooriumi valvsaks. Miks peakski uue sajandi asjalik elu hoolima metafooridest ja riimitüüpidest – neid ei saa igapäevase äratundmisrõõmu teenistusse rakendada. Kruusa viimane nali on aga selles, et tema luulet tegelikult ikkagi saab mitme vankri ette panna – ta on korraga äärmiselt lähedal elule ja äärmiselt lähedal kunstile. Väga vabalt võib valida emma-kumma lugemisviisi. Keeruliseks läheb asi siis, kui valida mõlemad teed korraga. Ebaasjalikkusest hoolimata tasub proovida ka seda võimalust.



sisu © et, vorm © e107.org