Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

et 8

ARBUJAD

(loomingulooline ülevaade)

Veiko Märka

 

 

1.

 

Pisike ja käbe. Viuh! siia, viuh! tänna.

Siit terakene nokka, sealt palakene põske, ruttu-ruttu allikast veelonks peale. Ikka rõõmus ja muretu, kord puuoksal pesa punumas, kord sooja sinitaeva all lenneldes laulu lõõritamas, kord pehme musta mulla põuest ussikesi ja tõuke jahtimas.

Sellisena meenutab lihtrahvas Heiti Talvikut.

Ent tõsised luulehuvilised mäletavad teda eelkõige väljapaistva ning anderikka arbujana.

 

2.

 

Kust ta tuli? Kuhu läks?

Päiksesära neelas ta saabumise, kuukiir kadumise. Ei ta jätnud märki endast. 

Ainult hallid udud teavad temast heietada, paksud pilved pajatada. Kasteheingi ei paindunud ta taldade all, haavalehtki ei värisenud ta sõrmede puudutusest, haavatud jänesepoegki ei peljanud pead ta rüppe panna.

Ühes vanas targas raamatus kirjutatakse siiski, et tegu oli väljapaistva ning sametise natuuriga arbuja Kersti Meri-laasiga.

 

3.

 

Kevad tuli. Päike paistis. Muld lõhnas. Külvas vilja põllumees, põline rikas. Laia käega heitis teri, kullast kirjadega külimit kõhul.

Tema kannul keksis aga August Sang, nõtke talendiga väljapaistev arbuja. Nokk viltu, händ püsti, targad silmakesed külvajat puurimas.

Jätkus siit temalegi, jätkus naisele-lastelegi.

Olid kuldsed kolmekümnendad.

 

4.

 

Põlevkivi – meie rahva must kuld.

Varahommikul laskus töökas kaevur, vile suul, kaevandusshahti. Hilisõhtuni ammutas ta reipalt kirkaga väärtuslikku maaki.

Kaevanduskäigu tagumises nurgas oli aga puur. Puuris istus Paul Viiding. Kui käiku tungis lõhnata, aga väga mür-gine ning plahvatusohtlik kaevandusgaas, andis tubli arbuja sellest oma lauluga märku.

 

5.

 

Väljapaistval ning üdini õilsameelsel arbujal Bernhard Kangrol oli kodus väga tark kass.

Kord kui arbujad tema juurde järjekordset salongiõhtut pidama kogunesid, ilmus ka kass tuppa. Ta viskas ennast selili põrandale ja vähkres, ronis laua peale, näugus ning tegi muudki huvitavat ja õpetlikku. Arbujad seirasid tublit looma ilmse sümpaatiaga. Mõni silitas tal hellalt selga, mõni kratsis kõrvatagust.

Lõpuks tuli kassile janu peale. Ta läks nurka, kuhu oli tema jaoks asetatud väike joogikauss ning lakkus sealt vett.

Kui vesi otsa sai, pani kass kausi endale pähe nagu kiivri, istus toolile, asetas käpad rinnal risti ning ütles “Aamen!”.

Arbujad armastasid üldse loomi.

 

6.

 

Pisike ja käbe. Viuh! sinna, viuh! tänna.

Siit terakene nokka, sealt palakene põske, ruttu-ruttu allikast veelonks peale. Ikka rõõmus ja muretu, kord puuoksal pesa punumas, kord sooja sinitaeva all lenneldes laulu lõõritamas, kord pehme musta mulla põuest ussikesi ja tõuke jahtimas.

Tegelikult võis see ka Betti Alver olla. Kes ütleb, et ei olnud? Kes teaks teadmatut, kes aimaks aimamatut. Väljapaistev temagi, anderikas arbuja, kirgede ja tunnete toreadoor.

Isegi lihane ema ei osanud ju Betti Alveri ja Heiti Talviku vahel vahet teha. Nad olid multiidentsed kaksikud.

 

7.

 

“Üks helin mul helises rinna sees...”

Eesti rahvas on hallidest aegadest peale laulda armastanud. Lauluga läksid vaprad mehed Ümera ja Mahtra all lahingusse, lauldes läks ori mõisapõllule tööle ning noormees suveööl neiu juurde ehale. Laul saatis eestlast hällist hauani. Või mis siin rääkidagi! Ei saadud sest hauaski rahu.

Kõige kõrgemale lahvatas laululeek aga siis, kui eestlane sai jälle peremeheks oma põlisel kodumaal.

Virust ja Saarest, Soome rajalt ja Läti piirilt kogunes vaba rahvas laulupeotule alla Tallinnasse, igimuistsesse Kale-vite Kantsi.

Siis tõstis halli habemega Ülemiste vanake taktikepi ja mitmekümnest tuhandest suust kõlas vaba rahva võimas laul.

Aga niipea kui laulupeoplatsile ilmus väljapaistev ning särava vaimuga arbuja Ants Oras, jäid kõik otsekohe kohku-nult vait.  

 

8.

 

Elmar Kits oli silmapaistev kunstnik ning arbujatele lähedalseisev isik.

Luuletada ta kahjuks siiski ei osanud, kuigi väga püüdis. Suureks eeskujuks oli Kitsele Jaan Kärner, kes oskas ühtviisi ladusalt ringi käia nii sule kui pintsliga. Kits muudkui püüdis ja püüdis, tihtipeale kirjutas ühe salongiõhtu jooksul terve kaustiku mingit jampsi täis, aga kasu ei miskit.

“Näe, Kits hakkas jälle Kärneriks!” muigasid arbujad seda nähes ning virutasid üksteisele lõbusalt rusikaga kõhtu.

  

9.

 

“Kui sa hea laps ei ole, siis tuleb Uku Masing!” – nii hirmutasid eesti emad kolmekümnendail aastail oma sõnakuulmatuid järglasi.

Väljapaistev ning jõulise intellektiga arbuja Uku Masing armastas nimelt hullupööra lapsi. Ikka oli tal nende jaoks terve kotitäis komme varuks. Niikui kusagil mõnda last nägi, hakkas kohe komme suhu toppima. Lapsel juba paha olla, süda pööritab, oksele ajab, lämbub või ära. Masing aga muudkui topib komme suhu, ise meelitab: “No võta! No võta veel üks!”

Või siis kutsus lapse kiigele ja muudkui kiigutas. Kolm tundi, neli tundi, vahel terve öö. Uhh!

 

10.

 

1940. aasta juulis korraldati Eestimaal esimesed tõeliselt vabad valimised. Kõik progressiivsed jõud ühinesid selleks valimisblokki, mis kandis nime Töötava Rahva Ühine Väerind. Väerinda juhtisid kommunistid, kes olid kõige mehi-semad ja andunumad töörahva õiguste eest võitlejad. Kogu oma kehva palga eest ostsid nad proletaarset kirjandust ning jagasid seda tasuta töölistele ja kehviktalupoegadele. Jagasid niikaua, kuni nälga surid.

Et progressijõududele vastu astuda, moodustati teine väerind, kuhu kuulusid põhiliselt kodanlased, papid ja arbujad. Selle nimeks pandi Kodanlaste, Pappide ja Arbujate Ühine Väerind. Oma suurte sissetulekute eest ostsid nad arbu-jate luuletuskogusid, aga töölistele ja kehviktalupoegadele ei jaganud.

Ega nad lollid olnud.

 

11.

 

Ongi selleks korraks kõik. Kui jumal jõudu ja tervist annab, küllap saame siis oma noorte sõprade juhtumustest veelgi kuulda.

Viimane tõestisündinud lugu, millest teile jutustada tahan, leidis aset 1939. aasta jõululaupäeval.

Oli väga külm ilm. Väike õhukeses riides poisike seisis keset maanteed ning arbus kibedalt. Temast möödus tuge-vasti ühelt küljelt teisele arbudes Mart Raud.

“Mes sa... Mes sa kakerdad siin?” arbus ta poisikeselt.

“Midagi ma ei kakerda! Ise sa kakerdad! Vaat kui virutan sulle jalaga!” arbus poisike vastu.

Mart Raud ehmatas seda kuuldes ning arbus tulistvalu minema.

Ega poisikeselgi pikka pidu olnud. Varsti said vanemad ta kätte ning arbusid tagumiku triibuliseks.

Jah, mis siin rääkidagi! Sel ajal elas veel Eestimaal mehemeel.

 

 



sisu © et, vorm © e107.org