Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Arne Merilai
KIRJANIK ON OMA LOOMULT PÄTT*


Seitse aastat tagasi vastasin ühe vanema kolleegi murelikule artiklile “Ilukirjanduse kidumise aeg” poleemilise tükiga “Ilukirjanduse idumise aeg”, kus väitsin, et veel pisut ja kurnatud kirjanduselu lööb õitsele. Vaevalt et täna keegi enam kidumist näeb — kirjandus käärib ja aktiivsuse määr suureneb järjest. Tsensuur, KGB ja muu paha lõhn on kadunud — tegutsevad veel vaid julgeoleku rahadega startinud pisiimpeeriumid —; kommunistliku Miša asemel ehitavad egoistlikud Cartmanid vapralt kapitalismi. Värsked tuuled.
Noorust mina fetišeerida ei oska, tunnen ennast ise pideva koolipoisina. Ühiskondlikke puhanguid ei saa ju üheselt seletada, teooriaid on majanduse kriisieelsest elavnemisest päikese aktiivsuseni välja. Minu jaoks on vabadus pidevate väljakutsete ja võimalustega ikkagi kõige tähtsam. Eesti Vabariigi lipu peale mina sittuda ei oska, poliitikud teevad seda oma kõrge palga eest ise.
Algajate kirjanike võimalused ennast avaldada on erakordselt head. Niisugust asja juba ei juhtu, et mingi vähegi andekas autor jääks avaldamata. Kirjanduslikud onud-tädid toimetustes aina õngitsevad õhinal, et saaks uut elutunnet publitseerida; ma ei tea, et Kultuurkapital või teised fondid mõnele talendile njet oleks öelnud, kui vastu-võetav käsikiri on letti löödud. Kui ei suudeta rahuldada esimest taotlust, siis teine või kolmas ikka. Ja milleks üldse trükki trügida, kui võib end internetti riputada ja seal vajalikult linkida. Miks mitte ka Delfisse, kuigi noorhärra Tankler mind alles suvel jõhkralt tsenseeris, kui mul oli midagi poeetilist ütelda Savisaare NRG-kampaaniaga seoses. Ei lähe ühes kohas läbi, saab mujal. Eriti soodsaks peetakse, kui saab end alternatiivsena serveerida, insti-tutsioone ja trende põlates.
Üks väga tark mees on öelnud, et kirjanik on oma olemuselt pätt. Selles on sügav tõde, sest kirjanduse loomuseks on konventsioonide rikkumine, pidev kriitika olgu keelekasutuse või ühiselu suhtes. Kirjanduse ülesanne on muuta kivinenu harjumuspäratuks, avada uusi vaatepunkte mistahes nähtusele või väljendusele. Mis liiki pättidega on siis praegu tegu?
Rääkides noorematest võib täheldada, et olukord on kihistunud selgelt — kuigi mängult ja tinglikult — kaheks (vist loomulike üleminekutega nagu Triin Soomets, Hiram, Mihkel Samarüütel, François Serpent, Juku-Kalle jmt): räigemaks elulähedaseks ja luulelisemaks noobliks taotluseks. Ütelgem esimeste kohta siis PÄTT, teiste kohta aga pigem PÄTU (või naksitrall). Mõlemad töötavad aktiivselt vanade konventsioonide redigeerijana, esimesed proletaarsemas ja võimuahnemas, teised intellektuaalsemas ja tundelisemas võtmes. PÄTI tüüpnäiteks oleks Jaak Urmet, Contra, kindlasti Kaur Kender, Veiko Märka või vana Kivisildnik ise (kuigi ega Triin, Contra või Kender pole samuti enam miskid “noored”) — kõiki ma ei ole lihtsalt viitsinud lugeda. PÄTUD nagu Mehis Heinsaar, Lauri Sommer, Kristiina Ehin, Aare Pilv, Berk Vaher, Jürgen Rooste, Kalju Kruusa jpt tahavad koonduda aga rohkem õilsama luule ümber ega ole tavapäraselt ehk laiemalt tuntudki, kuid seda hinna-tumad asjatundliku publiku hulgas. Kõiki trende läheb vaja, see on kirjanduse rikkus, ühetaolisus väsitab.
Profid loevad mõlemate teoseid huviga ja võrdselt — valik on rikkalik, nii et kõige pakutuga ei jõua tutvuda, rääkimata ostmisest —, eelistamata ühtesid niiväga teistele. Kuid on loomulik, et PÄTTIDE lugejaid on vähemasti topelt võrreldes PÄTUDEGA, sest nende madal “elulähedane” stiil köidab ka tavalist, mitte kõige intel-lektuaalsemat publikut, kellel puudub kõrgkultuuriline tasapind, kes ei ole oma otsustes iseseisev ja elab meedia-mullide maailmas. Turuedu ei ole siiski sama, mis kirjanduslik edu. Kreutzwald ei saanud elu lõpuni “Kalevipoja” pisukest tiraazhi müüdud, “Tõde ja õigus” polnud mingi eriline müügiartikkel. Kirjanduslikku edu ei mõõdeta reaal-ajas ega äri terminites, kuigi need kaks ei välista teineteist. Publiku juurdevõitmine on elulähedase kirjanduse teene, millest tõuseb kasu ka kõrgemal tasandil. Ikka käivad kirjandusest aeg-ajalt üle tarvilikud “uusasjalikkuse” lained. “Villkopp ühes ja puss teises käes, nõnda orbiitleme,” kirus kord “vaimulähedane” professor Suits kirjanduslikku “seatapjat” Albert Kivikat, hiljem võttis aga viimane kätte ja kirjutas unustamatu “Nimed marmortahvlil”.
Lõpetuseks on oluline lisada, et PÄTI ja PÄTU kirjanduslikke rolle ei tohi primitiivselt segi ajada huligaanitsemisega elus. Reaalne pätt ja kirjanduslik on väga erinevad asjad, kuigi ka need võivad vahel kokku langeda — Villon ja Genet olid vargad, de Sade piinaja, Rimbaud ja Wilde paariad, Smuul ja Jakobson kommunistid, Cocteau ning Kerouac narkarid, karjade viisi on joodikuid jmt. Eesti politsei on kord juba tõsiselt ämbrisse karanud, käies Kivisildnikku puistamas, kes on eraelus sõbralik hea poiss. Kui aga kirjanik on tüse ärisuli ja võltsija, sõidab aastaid juhilubadeta, häkib sisse andmebaasidesse, paneb avalikult triipu ja propageerib seda lastele, laaberdab tänaval või satub üledoosi tõttu koomasse, annab nõrgematele pasunasse, käib läbi retside ning hattadega, siis on vist vähemasti periooditi tema õige koht pogris. Ei saa ju parata. Andestamatu kuritegu on aga muidugi plagiee-rimine! Näiteid ju leidub. Niimoodi jääb halb imidž kõige külge, mida ta puutub, ka kirjandusele (luulele küll mitte) — parem end ruttu kultuuristada! Publik saab sellest muidugi ka palju nalja. Samuti ei ole hea, kui kirjanik on prükkar — Lembit Kurvitsa juhtum hiljutisest “Loomingust”. Ometigi on sellestki palju kasu, sest kuidas muidu saaksime lugeda teateid tegelikkusest — põletavaid kirjeldusi kongielust, tagantpoolt ettepoole tehtud vanglaräppi... Publik januneb “teise” kogemuse järele, kirjandusel on tähtis tunnetuslik funktsioon iluelamuste agendiks olemise kõrval.
Ja ei tohi unustada ühte tõde: andekal inimesel tuleb lasta end välja elada, ühiskonnal peab selleks jõudu ja rahu jätkuma.

Arne Merilai (MERLIN), kirjandusõppejõud

P.S. Selle kommentaari kohta nägin üheksat kommentaari:

Tinkivinki. Aga väga vinge jutt. Rohkem kui sisu nautisin ma stiili...
tr. kes on hatta?
yx. Rõõmustav lugemine. Eksiks Delfisse ometi rohkem intellektuaalseid õppejõude!
Ahjualune. Kummardun!
ann. rõõm lugeda, et hr. õppejõud on jätkuvalt särtsaka sulega. iva oli ka tekstis ju täitsa olemas.
ziggy. nii hää oli lugeda! ja targemaks sain ka. :)
CARTMAN. Do you want the sauerkraut German boy German boy... Oi jumal ma ei suuda! Naera ribadeks.
K-nik. Vaino Vahing olevat ikka öelnud: “Ma panen su põlema”, kui kellegagi tülli läks. Maimu Berg nmetas teda setupoisiks.
kenny to cartman. andke ruttu tsäks kohe kärgatab!!!!! pauhh!!!! juba kärssabki... o my god they killed kenny!!!!!! :((((((((

 


* Mustand ilmus Delfi peldikuseinal 14. septembril 2000 pealkirjaga “Vähegi andekad noored leiavad avaldamisvõimaluse”.



sisu © et, vorm © e107.org