KIRJANIK ON OMA LOOMULT PÄTT*
Seitse aastat tagasi vastasin ühe vanema kolleegi murelikule artiklile
“Ilukirjanduse kidumise aeg” poleemilise tükiga “Ilukirjanduse
idumise aeg”, kus väitsin, et veel pisut ja kurnatud kirjanduselu
lööb õitsele. Vaevalt et täna keegi enam kidumist näeb
— kirjandus käärib ja aktiivsuse määr suureneb järjest.
Tsensuur, KGB ja muu paha lõhn on kadunud — tegutsevad veel vaid
julgeoleku rahadega startinud pisiimpeeriumid —; kommunistliku Miša
asemel ehitavad egoistlikud Cartmanid vapralt kapitalismi. Värsked tuuled.
Noorust mina fetišeerida ei oska, tunnen ennast ise pideva koolipoisina.
Ühiskondlikke puhanguid ei saa ju üheselt seletada, teooriaid on majanduse
kriisieelsest elavnemisest päikese aktiivsuseni välja. Minu jaoks
on vabadus pidevate väljakutsete ja võimalustega ikkagi kõige
tähtsam. Eesti Vabariigi lipu peale mina sittuda ei oska, poliitikud teevad
seda oma kõrge palga eest ise.
Algajate kirjanike võimalused ennast avaldada on erakordselt head. Niisugust
asja juba ei juhtu, et mingi vähegi andekas autor jääks avaldamata.
Kirjanduslikud onud-tädid toimetustes aina õngitsevad õhinal,
et saaks uut elutunnet publitseerida; ma ei tea, et Kultuurkapital või
teised fondid mõnele talendile njet oleks öelnud, kui vastu-võetav
käsikiri on letti löödud. Kui ei suudeta rahuldada esimest taotlust,
siis teine või kolmas ikka. Ja milleks üldse trükki trügida,
kui võib end internetti riputada ja seal vajalikult linkida. Miks mitte
ka Delfisse, kuigi noorhärra Tankler mind alles suvel jõhkralt tsenseeris,
kui mul oli midagi poeetilist ütelda Savisaare NRG-kampaaniaga seoses.
Ei lähe ühes kohas läbi, saab mujal. Eriti soodsaks peetakse,
kui saab end alternatiivsena serveerida, insti-tutsioone ja trende põlates.
Üks väga tark mees on öelnud, et kirjanik on oma olemuselt
pätt. Selles on sügav tõde, sest kirjanduse loomuseks
on konventsioonide rikkumine, pidev kriitika olgu keelekasutuse või ühiselu
suhtes. Kirjanduse ülesanne on muuta kivinenu harjumuspäratuks, avada
uusi vaatepunkte mistahes nähtusele või väljendusele. Mis liiki
pättidega on siis praegu tegu?
Rääkides noorematest võib täheldada, et olukord on kihistunud
selgelt — kuigi mängult ja tinglikult — kaheks (vist loomulike
üleminekutega nagu Triin Soomets, Hiram, Mihkel Samarüütel,
François Serpent, Juku-Kalle jmt): räigemaks elulähedaseks
ja luulelisemaks noobliks taotluseks. Ütelgem esimeste
kohta siis PÄTT, teiste kohta aga pigem PÄTU
(või naksitrall). Mõlemad töötavad aktiivselt vanade
konventsioonide redigeerijana, esimesed proletaarsemas ja võimuahnemas,
teised intellektuaalsemas ja tundelisemas võtmes. PÄTI tüüpnäiteks
oleks Jaak Urmet, Contra, kindlasti Kaur Kender, Veiko
Märka või vana Kivisildnik ise (kuigi
ega Triin, Contra või Kender pole samuti enam miskid “noored”)
— kõiki ma ei ole lihtsalt viitsinud lugeda. PÄTUD nagu Mehis
Heinsaar, Lauri Sommer, Kristiina Ehin, Aare Pilv, Berk Vaher, Jürgen Rooste,
Kalju Kruusa jpt tahavad koonduda aga rohkem õilsama luule ümber
ega ole tavapäraselt ehk laiemalt tuntudki, kuid seda hinna-tumad asjatundliku
publiku hulgas. Kõiki trende läheb vaja, see on kirjanduse rikkus,
ühetaolisus väsitab.
Profid loevad mõlemate teoseid huviga ja võrdselt — valik
on rikkalik, nii et kõige pakutuga ei jõua tutvuda, rääkimata
ostmisest —, eelistamata ühtesid niiväga teistele. Kuid on loomulik,
et PÄTTIDE lugejaid on vähemasti topelt võrreldes PÄTUDEGA,
sest nende madal “elulähedane” stiil köidab ka tavalist,
mitte kõige intel-lektuaalsemat publikut, kellel puudub kõrgkultuuriline
tasapind, kes ei ole oma otsustes iseseisev ja elab meedia-mullide maailmas.
Turuedu ei ole siiski sama, mis kirjanduslik edu. Kreutzwald ei saanud elu lõpuni
“Kalevipoja” pisukest tiraazhi müüdud, “Tõde
ja õigus” polnud mingi eriline müügiartikkel. Kirjanduslikku
edu ei mõõdeta reaal-ajas ega äri terminites, kuigi need
kaks ei välista teineteist. Publiku juurdevõitmine on elulähedase
kirjanduse teene, millest tõuseb kasu ka kõrgemal tasandil. Ikka
käivad kirjandusest aeg-ajalt üle tarvilikud “uusasjalikkuse”
lained. “Villkopp ühes ja puss teises käes, nõnda orbiitleme,”
kirus kord “vaimulähedane” professor Suits kirjanduslikku “seatapjat”
Albert Kivikat, hiljem võttis aga viimane kätte ja kirjutas unustamatu
“Nimed marmortahvlil”.
Lõpetuseks on oluline lisada, et PÄTI ja PÄTU kirjanduslikke
rolle ei tohi primitiivselt segi ajada huligaanitsemisega elus. Reaalne pätt
ja kirjanduslik on väga erinevad asjad, kuigi ka need võivad vahel
kokku langeda — Villon ja Genet olid vargad, de Sade piinaja, Rimbaud
ja Wilde paariad, Smuul ja Jakobson kommunistid, Cocteau ning Kerouac narkarid,
karjade viisi on joodikuid jmt. Eesti politsei on kord juba tõsiselt
ämbrisse karanud, käies Kivisildnikku puistamas, kes on eraelus sõbralik
hea poiss. Kui aga kirjanik on tüse ärisuli ja võltsija, sõidab
aastaid juhilubadeta, häkib sisse andmebaasidesse, paneb avalikult triipu
ja propageerib seda lastele, laaberdab tänaval või satub üledoosi
tõttu koomasse, annab nõrgematele pasunasse, käib läbi
retside ning hattadega, siis on vist vähemasti periooditi tema õige
koht pogris. Ei saa ju parata. Andestamatu kuritegu on aga muidugi plagiee-rimine!
Näiteid ju leidub. Niimoodi jääb halb imid kõige
külge, mida ta puutub, ka kirjandusele (luulele küll mitte) —
parem end ruttu kultuuristada! Publik saab sellest muidugi ka palju nalja. Samuti
ei ole hea, kui kirjanik on prükkar — Lembit Kurvitsa juhtum hiljutisest
“Loomingust”. Ometigi on sellestki palju kasu, sest kuidas muidu
saaksime lugeda teateid tegelikkusest — põletavaid kirjeldusi kongielust,
tagantpoolt ettepoole tehtud vanglaräppi... Publik januneb “teise”
kogemuse järele, kirjandusel on tähtis tunnetuslik funktsioon iluelamuste
agendiks olemise kõrval.
Ja ei tohi unustada ühte tõde: andekal inimesel tuleb lasta end
välja elada, ühiskonnal peab selleks jõudu ja rahu jätkuma.
Arne Merilai (MERLIN), kirjandusõppejõud
P.S. Selle kommentaari kohta nägin üheksat kommentaari:
Tinkivinki. Aga väga vinge jutt. Rohkem kui sisu nautisin
ma stiili...
tr. kes on hatta?
yx. Rõõmustav lugemine. Eksiks Delfisse ometi
rohkem intellektuaalseid õppejõude!
Ahjualune. Kummardun!
ann. rõõm lugeda, et hr. õppejõud
on jätkuvalt särtsaka sulega. iva oli ka tekstis ju täitsa olemas.
ziggy. nii hää oli lugeda! ja targemaks sain ka.
:)
CARTMAN. Do you want the sauerkraut German boy German boy...
Oi jumal ma ei suuda! Naera ribadeks.
K-nik. Vaino Vahing olevat ikka öelnud: “Ma panen
su põlema”, kui kellegagi tülli läks. Maimu Berg nmetas
teda setupoisiks.
kenny to cartman. andke ruttu tsäks kohe kärgatab!!!!!
pauhh!!!! juba kärssabki... o my god they killed kenny!!!!!! :((((((((
* Mustand ilmus Delfi peldikuseinal 14. septembril 2000 pealkirjaga “Vähegi
andekad noored leiavad avaldamisvõimaluse”.