Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

katk 19

 

Kuskil naha ja kolju vahel

vahetub väline vaikus vakatades,

mõtete kulumata suksusussised

klobinad aja munakividel

kajavad mälestuste tänaval,

hoolimata välisest ööst,

püüdmatuna,

minema

 

<<

 

Ekspromt Munchi maalidele

 

Punane maja lõuendil

süttib kuid ei tuhastu

leegid täidavad linast

pinda, väänduvad,

väärastuvad, muutuvad

karjeks – üksainus

valu täis suu, lubi–,

piimvalge nägu, kuu

maa peal, vaikides,

alasti, ristatud käed

põlvedel, tõuseb

püsti ning naaldub

surma najale, paneb pea

alla irvel luukeresuud,

keerutab mõtlikult mõned sammud

ja jääb äkki üksi veepiirile seisma,

riided kasvavad selga

juuksed pudenevad lühikeseks

ja ülikonnas mees vaatab

üle õla, kogemata häirituna

vist tühjusesse ning

kõnnib aknani

punase maja aed veel leekides ei lõõma

 

<<

 

Vaikelu Giya (ja Pauliga)

 

Näen ava pilvedes –

kõrvalorgu kiilub kristallsambana

päikesekiirtekimp.

Aed kivimüüri taga on vaikne, janune –

väikse valge maja aknad vaikivad,

värvilised klaasid ukseraamis õhetamas.

Madala kivise äärega kaevu juure viiv tee –

ristikuõied värelevad õrna tuuleõhu käes.

Mäed vaikivad, kui varjud neist üle libisevad.

Aimad kuskilt linnulaulu, ei kuule, aimad.

Kuivanud konjakiklaas, mandlid,

osalt purustet – õrnalt, õrna sulega,

pliiatsiga kirjutet partituurilehed krobelisel aialaual,

kobakas ristiga sepisvõti serval

sirelite lõhn valgumas üle –

prillid klõpsatavad lauale,

zähle die Mandeln, kirbe maik keelt kuivatamas,

käsi vääratab ning kauss puruneb aiatee kividele,

pihku koguneb kilde, zähle die Scherben,

zähle die Pausen zwischen den Scherben,

zähle nicht die Traurigkeiten,

höhre die Pausen zwischen den Scherben,

zwischen den Traurigkeiten,

ütleb ta pikkade pauside vahele vaikselt ja pöördub minema,

kurbus valgub kui piim verre mis täidab südame.

 

<<

 

Tempo di Valse. Allegro

 

Pilt sööstab läbi kasesalu

üle sillutise

lihvitud klaasakendest sisse

valget marmorit

rohelist malahhiiti tuhiseb

kaadrinurgast mööda

kuni astutakse          esimene

uhkust täis samm   teine

                                    kolmaski

helisid pritsib kui pärleid

sädelevate lühtrite vahele

lehvidega kingad tiirlevad

pöörlevate ballikleitide all

põlved nõtkelt astuvad mõõdetuid samme

piki vahatet parketti

kaader akna alla eksib

längus paljastet õlad

peenike kael ja krunnis juuksed

pilk kasesalust üle välja

külani rändab, küsib,

on see tõesti torupillimees

kes sealt aialippide vahelt paistab?

pagunitega kekatsi üritus

tähelepanu võita kipub õnnestuma

ta ümber hallide imetlejate ring

ta särab ja keerutab vuntse

kuid ta jutt kipub lõppema ja

pilgud temalt pöörduma

taas kaadris on valss

keerutavad paarid

vaade tõuseb lae alla

aimad vahuveini kihinat

kristallpokaali kõlinas

kaader suubub lühtriripatsisse

sealt läbi hämaramasse ruumi

kaks kogu astuvad käsikäes sisse

üks uuriketti näppides meenutab eelmist balli

teine puistab ta käevangust jutu vahele oma naeru

kuni frakis mees ühtäkki seisatab

ja ta käsi haarates ütleb

Я хотел Вам сказать...

aga käed on külmad

ning võpatades imestab:

Божэ мой, need on nii haprad ja õrnad,

need teie külmast kohmetunud käed,

aga minu süda on Teie juuresolekul soojust nii täis, et kardan ta katkemist, kartes Teie, mu imelise kristalli, purunemist, kui need sulajõed valla peaksid pääsema; ja ometi ei suuda ma enam end tagasi hoida; teate, kui Teid esimest korda nägin akna all, kus teil on tavaks seista, tundusite nii habras ja kaitsetu, et külmavärinad jooksid selgrooni üle, olin Teie juure astumas,

kui keegi Teid kõnetas – taganesin ja nägin teie kurbi silmi – tundsin, et tahan need silmad kord õnnelikuks teha, neid kaitsta; teate, Te...

О Гóсподи, Te ju värisete; tulge, lähme siit kütmata toast...

Kaamera sööstab neile järgi,

neist mööda, kui nad sammuvad

pikas tubadest moodustuvas koridoris,

tajutav rütmiline tuksumine taastub,

saal aina kiirenevalt läheneb

ning ühtäkki oleme taas valsis

tuju on veelgi kõrgem

orkestrilgi on rohkem rõõmu mängus

šampanja ja küünlad 

kristall ja kandikutega teenrid 

aina enam õhetavad palged 

kiirenev rütm ja laiali venivad naeratused

tempo läheb üle piiri

kolm viimast pauku

ja ühtäkki vaikus

rohelisele kalevile pannakse valge paberileht

uur libiseb tasku ja hanesulg alustab teekonda:

Я Вам пишу…

 

 



sisu © et, vorm © e107.org