![]() |
kirjandus- ja muusikaajakiri |
Menüü ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() Reklaam Varasemad numbrid! Otsi et |
katk 19
Kuskil naha ja kolju vahel vahetub väline vaikus vakatades, mõtete kulumata suksusussised klobinad aja munakividel kajavad mälestuste tänaval, hoolimata välisest ööst, püüdmatuna, minema
<<
Ekspromt Munchi maalidele
Punane maja lõuendil süttib kuid ei tuhastu leegid täidavad linast pinda, väänduvad, väärastuvad, muutuvad karjeks – üksainus valu täis suu, lubi–, piimvalge nägu, kuu maa peal, vaikides, alasti, ristatud käed põlvedel, tõuseb püsti ning naaldub surma najale, paneb pea alla irvel luukeresuud, keerutab mõtlikult mõned sammud ja jääb äkki üksi veepiirile seisma, riided kasvavad selga juuksed pudenevad lühikeseks ja ülikonnas mees vaatab üle õla, kogemata häirituna vist tühjusesse ning kõnnib aknani punase maja aed veel leekides ei lõõma
<<
Vaikelu Giya (ja Pauliga)
Näen ava pilvedes – kõrvalorgu kiilub kristallsambana päikesekiirtekimp. Aed kivimüüri taga on vaikne, janune – väikse valge maja aknad vaikivad, värvilised klaasid ukseraamis õhetamas. Madala kivise äärega kaevu juure viiv tee – ristikuõied värelevad õrna tuuleõhu käes. Mäed vaikivad, kui varjud neist üle libisevad. Aimad kuskilt linnulaulu, ei kuule, aimad. Kuivanud konjakiklaas, mandlid, osalt purustet – õrnalt, õrna sulega, pliiatsiga kirjutet partituurilehed krobelisel aialaual, kobakas ristiga sepisvõti serval sirelite lõhn valgumas üle – prillid klõpsatavad lauale, zähle die Mandeln, kirbe maik keelt kuivatamas, käsi vääratab ning kauss puruneb aiatee kividele, pihku koguneb kilde, zähle die Scherben, zähle die Pausen zwischen den Scherben, zähle nicht die Traurigkeiten, höhre die Pausen zwischen den Scherben, zwischen den Traurigkeiten, ütleb ta pikkade pauside vahele vaikselt ja pöördub minema, kurbus valgub kui piim verre mis täidab südame.
<<
Tempo di Valse. Allegro
Pilt sööstab läbi kasesalu üle sillutise lihvitud klaasakendest sisse valget marmorit rohelist malahhiiti tuhiseb kaadrinurgast mööda kuni astutakse esimene uhkust täis samm teine kolmaski helisid pritsib kui pärleid sädelevate lühtrite vahele lehvidega kingad tiirlevad pöörlevate ballikleitide all põlved nõtkelt astuvad mõõdetuid samme piki vahatet parketti kaader akna alla eksib längus paljastet õlad peenike kael ja krunnis juuksed pilk kasesalust üle välja külani rändab, küsib, on see tõesti torupillimees kes sealt aialippide vahelt paistab? pagunitega kekatsi üritus tähelepanu võita kipub õnnestuma ta ümber hallide imetlejate ring ta särab ja keerutab vuntse kuid ta jutt kipub lõppema ja pilgud temalt pöörduma taas kaadris on valss keerutavad paarid vaade tõuseb lae alla aimad vahuveini kihinat kristallpokaali kõlinas kaader suubub lühtriripatsisse sealt läbi hämaramasse ruumi kaks kogu astuvad käsikäes sisse üks uuriketti näppides meenutab eelmist balli teine puistab ta käevangust jutu vahele oma naeru kuni frakis mees ühtäkki seisatab ja ta käsi haarates ütleb Я хотел Вам сказать... aga käed on külmad ning võpatades imestab: Божэ мой, need on nii haprad ja õrnad, need teie külmast kohmetunud käed, aga minu süda on Teie juuresolekul soojust nii täis, et kardan ta katkemist, kartes Teie, mu imelise kristalli, purunemist, kui need sulajõed valla peaksid pääsema; ja ometi ei suuda ma enam end tagasi hoida; teate, kui Teid esimest korda nägin akna all, kus teil on tavaks seista, tundusite nii habras ja kaitsetu, et külmavärinad jooksid selgrooni üle, olin Teie juure astumas, kui keegi Teid kõnetas – taganesin ja nägin teie kurbi silmi – tundsin, et tahan need silmad kord õnnelikuks teha, neid kaitsta; teate, Te... О Гóсподи, Te ju värisete; tulge, lähme siit kütmata toast... Kaamera sööstab neile järgi, neist mööda, kui nad sammuvad pikas tubadest moodustuvas koridoris, tajutav rütmiline tuksumine taastub, saal aina kiirenevalt läheneb ning ühtäkki oleme taas valsis tuju on veelgi kõrgem orkestrilgi on rohkem rõõmu mängus šampanja ja küünlad kristall ja kandikutega teenrid aina enam õhetavad palged kiirenev rütm ja laiali venivad naeratused tempo läheb üle piiri kolm viimast pauku ja ühtäkki vaikus rohelisele kalevile pannakse valge paberileht uur libiseb tasku ja hanesulg alustab teekonda: Я Вам пишу…
|
sisu © et, vorm © e107.org
![]() ![]() ![]() |