Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Koit Similar

 

 

SONIC YOUTH "Murray Street" 2002 (Geffen)

www.sonicyouth.com

 

Koit Similar

 

Asudes kirjutama plaadiarvustust lemmikbändist, on kerge tekkima äratundmine, et sündivat kirjatööd ei saagi arvustuseks nimetada. Sest olgem ausad - midagi “arvustada” ju pole. Võib olla nimetada alljärgnevat lihtsalt “kirjelduseks”?

 

Murray Street on tänav New Yorkis, kus asus plaadi sünnikohaks olnud stuudio. Samale tänavale maandus 11. septembril 2001 ühe WTC torni ramminud lennuki mootor. Apokalüptiline tolm kattis ka stuudioaparatuuri, mille bändiliikmed pidid käsitsi ohutsoonist välja toimetama (tsiviilsõidukeid kvartalisse ei lubatud). Tunnistajad nägid, et Ground Zero had a musical component. Plaat on esimene, millel ametliku viienda liikmena lööb kaasa Jim O`Rourke, kes lõi kaasa nii produtsendi, lugude kirjutaja kui bassimehena. Tegemist on Lower Manhattani kultuuriloole pühendatud triloogia teise plaadiga pärast 2000. aasta albumit “NYC Ghost & Flowers”. Kui avangardi kompavad kõrvalprojektid välja jätta, on see 16. stuudioalbum alates 1982. aasta debüüt-EP`st ning 7. plaat Geffeni all. Kuigi võrreldes eelmise, 2000. aasta albumiga, on tegu mõnevõrra “korrastatuma”, vähem abstraktse ja lihtsamalt rock-muusikaks liigituva teosega, pole kahtlust, et grupile on ka seekord jäetud vabadus endaks jääda. Loomulik, et nende staatus - kultuslik indie-akt suurlabeli all - selliseid privileege võimaldab.  Meeldivat tähelepanu vääriv on plaadi pikkus – 7 lugu ja 45 minutit. Sonic Youthi puhul ei ole pääsu iga järgmise albumi võrdlemisest varasematega. Uue plaadi võiks meeleolu, lugude ülesehituse ja kõlapildi põhjal paigutada juba klassikaks saanud “Daydream Nation`i” (1988) ja “A Thousand Leaves” (1998) vahele. Neljas loos laulab Thurston Moore, kahes Kim Gordon ja ühes Lee Ranaldo.

 

1. The Empty Page. Üks neist lihtsatest ja ilusatest paladest, mis tuletab meelde, mis on rock-muusikas see põhiline, mis “müüb”, meelde jääb ja hinge helisema paneb - meloodia. Bändile omaselt toimub muusikas ootamatuid arendusi, seisakuid, rütmi- ja harmooniavahetusi.  Lärmi on, aga sedapuhku kõrvupaitavalt. Kulminatsioonihetkel süttib stopptuli, et anda teed deadmanilikele kitarrisõrmitsustele ja tiksuvale trummile, kõike vatitekina katmas Thurston Moore`i soe ja sõbralik vokaal. Sõnad kannavad endas suurlinna hullust ja abstraktseid tundevirvendusi, andmata võimalust sõnastada ühte ja kandvat ideed. Milleks see hea olekski?

 

But that's alright

On an empty stage

Sing out when

There's no other way

 

2. Disconnection Notice. Meloodia loob avalooga sarnase meeleolu, olles samas mõtisklevam, melanhoolsem, ehk isegi bluesilikum. Teises pooles rokitakse – vaoshoitult, aga seda hõrgumalt. Lugu räägib sellest, kuidas Thurstonile tuli postkasti teade, et ta on “lahti ühendatud”.  Ilmselt mõeldi telefoni, kaabel TV-d, internetti, gaasi- või veevarustust, kuid kunagi ei või teada. Väljavaade saada lahti ühendatud kõigest ja korraga, paneb mõtlema.

 

Did you get your disconnection notice?

Mine came in the mail today

They seem to think I'm disconnected

Don't think I know what to read or write or say

………

It simply states "you're disconnected baby"

See how easily it all slips away

 

3. Rain on Tin. Peamiselt instrumentaalne pala, millel läbivaks teemaks naivistlik, kuid hästirokkiv trillerdus heliredelil. Sedatüüpi lugusid, mille mõju kasvab loo edenedes. Ühe kitarrikeele peal sõidetakse kord Lee, kord Thurstoni näpuga, heliredelid käivad käest kätte, rock n`roll rühib kaasakiskuvalt mäkke. Vähemalt korra viskutakse juhtmerägastikule põlvili ja hõõrutakse ekstaatiliselt kitarrikaela.

 

4. Karen Revisited. Minu lemmiklugu plaadil. Lee Ranaldo lauldud 11-minutiline “minisümfoonia”, ood tüdrukule. Liigutavalt ilusa meloodia ja emotsiooniga. Poeetilisem ja kirglikum kui Sonic Youth tavaliselt. Kolmandal mänguminutil vajuvad kitarrid mõttesse ja jäävad sinna kuni loo lõpuni. Luuakse elektriline unenäomaailm, mille taevas hõljub hologramm minategelase kadunud armastusest. Meeleolult sarnaneb mõtisklev instrumentaalosa grupi 1986. aasta heliribaga vähetuntud b-filmile “Made in USA” (külm kõrberändurite blues).

 

She takes a plastic pill

She plays the weatherman

She screams "Religion kills

More than it saves you, man"

She painted filigrees

She was the acid queen

She claims society

Is just a fever dream

 

5. Radical Adults Lick Godhead Style. Tõlkimatu sõnademäng ameerika-inglise keeles. Hooletu rokenroll, taustaks kitarrijuhtme tehasesumin otse Eraserheadi heliribalt. Salmivahed on täidetud grupi poolt juba varem põhjalikult testitud nihk-helistikus helivahuga. Moore laulab jõuliselt ja veenvalt. Paralleele mõnede elavate ja surnud rokkstaaridega võib tuua, aga ei pea. Loo lõpuosas löövad kaasa saksofonistid Jim Sauter ja Don Dietrich avangardsest triost Borbetomagus, luues puhkpillidel piinlevaid kitarre meenutavaid helisid.

 

I am dead by the beauty of strangers

In horror my eye-head transforms them

Into smiling beautific roommates

From dust to dust they create rock and roll

Here comes something: you are Lou Reed

Transformer cracked by the backyard stream

Killer tunes, bubblegum disaster

Radical adults lick godhead style.

 

6. Plastic Sun. 1992. aasta “Dirty” aegset Sonic Youthi meenutav lühike ja lööv Kim Gordoni lauldud rock. Esialgses, prantsuse JANE-ajakirjale lisatud singlivariandil sisaldunud reas rip me off with your Britney spear on plaadiversioonis viide popiidoli nimele asendatud mitte kedagi solvava sõnapaariga greasy hair.

 

You burn my heart with your frigid stare

Rip me off with your greasy hair

I hate you and your fishy friends

I hate you and it never ends

 

7. Sympathy for the Strawberry. “Nimilugu”, kuid mitte plaadi nime, vaid kaanekujunduse täheduses. Sümpaatne kujund - kaks tüdrukut sinise linnuvõrgu all maasikaid korjamas - on muusikas-lüürikas muundunud alateadvuse abstraktseteks virvendusteks. Meile tutvustatakse girl-scout Kimi “varju-mina”, välklambi valgel tantsimise võlusid, maasikavõrgu alla kogunevaid kirgi. Ähvardavalt kiirust koguv, kuid siiski lõpuni kontrollile alluv mürafoon, hüpnootiline bassikäik ja üllatavalt “päris lauljana” mõjuv Kim Gordoni vaevatud hääl teevad lõpuloost ilus-üleva meistriteose.

 

Below the net, desire it grows and grows

Like a strawberry not a rose

 

 

 

 



sisu © et, vorm © e107.org