Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

et 6
DUELL
Martin Oja
1

Märt oli myygiagent. Tal oli kyhmuline nina ja väikesed inetud silmad. Ta kõndis piki peatänavat, vihased autod põrisesid yksteise järel mööda ja pritsisid tema heledale mantlile pori. Mantli all kandis Märt ruudulist pintsakut mummulise lipsuga. Pintsak pluss lips võrdub soliidsus, soliidsus on myygiagendile sama mis kirurgile skalpell või mõrvarile kirves. Vellol näiteks polnud kunagi pintsakut seljas, hoopis villane kampsun, mis haises higi ja porgandihautise järele. Mõelda, et keegi oleks Vello käest hambaharja ostnud! Mitte iial. Aga Märdi käest ostis. See oli kõige õnnelikum päev Märdi elus, ta kõndis terve pärastlõuna linnas ega pyydnud yhtegi klienti leida. Ta oli myynud hambaharja! Oi kuidas ta ylemuse käest kiita saab! Kui tore, kui tore, kui tore!
Aga õhtul tuli välja, et Vivian oli myynud viisteist hambaharja, kiita sai hoopis tema, mitte Märt. Mis Vivianil viga! Tema läheb meeste juurde, need mõtlevad, et ostavad Viviani, mitte hambaharju. Vivianil on prinkis tagumik ja pikkade ripsmetega pruunid silmad. Kui selline tydruk sinuga rääkima tuleb, ei pane tähelegi, kuidas käsi rahakoti vahele libiseb ja sajakrooniseid välja tõmbab.
"Sa oled meil parim!" tunnistas rotinäoga ylemus ning andis Vivianile preemiat. (Selleks oli kaks hambaharja tasuta.) Kurat, ylemusel oli tõesti roti nägu. Nagu yhes filmis, seal oli mingi rott ja mingid kilpkonnad. Sellised värdjad, suured ja vigiseva häälega, käisid kahe jala peal ja viskasid kukerpalle, kui rott käskis. Nemad ongi need kilpkonnad ja ylemus on rott, mõtles Märt.
Märt tõmbas lörinal ninaga. Põsekoopasse kogunes tatti, oli sygis. Jalge all lirtsusid mädanenud lehed. Yleõlakotti pungitasid hambaharjad ja sitapaber. Sitapaber oli uudispakkumine. Kui ostsid kaks hambaharja, said rulli sitapaberit kingituseks. Kui ostsid aga kaks rulli sitapaberit, said pealekaubaks hambaharja.
"Lubage teile tutvustada meie firma toodangut," kähises Märt kuuesaja kuuekymne viiendat korda sel päeval. Ta tõkestas vastutulevate kodanike teed. Teda vemmeldati vihmavarjudega.
Inimestes tuli huvi äratada, progressiivne myygistrateegia nägi ette kliendi paelumist omaenda vestluse ja isikuga. Märdi isik ei huvitanud kedagi.
Viimane kord, pomises Märt, viimane kord. Miks mul ometi ei vea? Miks jumal taevas ei saada paar perenaist, kes võtaks rulli sedasamust...
Ka korterites oli ta käinud. Yhes kohas kutsuti politsei. Teises oli kuri rotveiler, marutõbine jäletis. Mõned inimesed jälle nautisid myygiagentide piinamist. Kuulasid naeratades ära kogu jutu, piinliku monoloogi, tuhandeist kordadest pähekulunu, mis endalegi vastikuks muutus... ja kindlasti läheb teil majapidamises vaja meie esemeid, nad pole mitte ainult praktilised, vaid ka nägusad, ja kõigele lisaks, mis võiks olla parem kingitus kui meie hambahari, milline tualettpaber on pehmem kui meie oma? Te vaadake hinda! Suurepärane teie perekonnale, lastele. Võibolla on teil poiss(tydruk)sõber, miks mitte ka talle. Yheski poes ei saa nii head paberit nii odavalt, ainult käsimyygist, nyyd ja praegu, peale selle on meil sooduspakkumine...
Märt teadis kuradima hästi, et poepaber on odavam ja parem. Ta oli ise järgi proovinud, salaja rebinud selle rulli otsast, mida pidi klientidele katsuda andma. Alguses oli Märt häbi tundnud. Nyyd enam mitte. Ta esitas oma monoloogi tuimalt ja ykskõikselt, isegi silm ei pilkunud. Teda kuulati, vahel sõimati, vahel naerdi pilkavalt. Byroodes visati kirjaklambritega. Näidati sõnatult ukse poole.
Ning mõnele inimesele meeldis myygiagente piinata.
Veel yks selline päev ja ma lähen hulluks, mõtles Märt. Ja ometi õpetas Rott, et tööd tuleb teha entusiasmiga, hingega. Mitte lasta tujul langeda, see on edu saladus. Mis Rotil viga, tema jagab kraami laiali, õhtul loeb rahad kokku. Entusiasmi ja hingega!
Märt nuuksatas. Veel yks kord. Ja kui siis ka midagi myya ei õnnestu... persse... siis viskab ta kraami Rotile näkku ja hakkab kasvõi pudeleid korjama. Ikka parem kui hambaharju myya.
Aga nyyd, nyyd on see viimane kord. Olla või mitte olla. Ta peab kasvõi yhestki harjast lahti saama. Nyyd või mitte kunagi. Tuleb võitluseks valmistuda Tuleb olla julm. Tuleb vastu pidada. Märt surus hambad risti. Kuussada kuuskymmend kuus, vasardas miski ta ajus. Maksku mis maksab.

2

Joonatan oli ärijuht. Ta istus nahktoolis, piltilusad sekretärid tippisid Joonatanist mööda ning heitsid hindavkelmikaid pilke tema hoolsasti raseeritud näole. Joonatan vihkas inimesi. Iseäranis myygiagente.
Tirr, tegi uksekell. "Yks mees tuleb sinu juurde," kõlas Joonatani kõrva ääres sekretäri mahe hääl.
"Kui ta myygiagent on, siis saatke ta kura..."
Aga õnnetus oli luba kysimata yle läve astunud.
Märdi kingad jätsid pehmele vaibale sopamylka. Joonatan urises.
"Lubage teile presenteerida meie firma toodangut," kõneles Märt. Joonatani silmad tõmbusid kissi. Ta kogus ennast nagu panter, kes valmistub hyppeks.
"Suurepärane teie perekonnale, lastele? Võibolla on teil tydruksõber? Miks mitte talle? Ainult käsimyygist, nyyd ja praegu, meil on koguni sooduspakkumine!"
Siis jäi Märt vait. Sõnad olid otsa saanud.
"Kas te olete huvitatud?" poetas ta väriseva häälega.
"Mnjaa," tegi Joonatan. "Huvitav, huvitav."
Märdi hinges tärkas pimestav lootus. Ometi keegi, keda asi huvitab!
"Oot, mis need asjad olidki, mida te siin pakute," uuris Joonatan. Märt vuristas kõik uuesti ette. Nii oli ennegi juhtunud, kliendile tuli mitu korda seletada.
"Mnjaa," sygas Joonatan lõuga. "Ah või hambaharjad. Kui huvitav. Vaat kui huvitav. Ma tahaks yhte siinsamas proovida."
Õnnest värisevate kätega rebis Märt kilepakendi katki ja võttis sealt näotu plastmassijuraka. Krõks, tegi jurakas Joonatani suus.
"Ta on katki," ytles Joonatan rahulikult. Märt vahtis talle ainiti otsa, juhtunud oli midagi kohutavat. "Te... te peate selle kinni maksma," kogeles Märt.
"No kuulge, muigas Joonatan, "kas mina olen syydi, et te igasugu rämpsu siia tassite?"
Jaa, Märdi jaoks võttis asi halva pöörde. Mis ta teha saab, kui ärimees harja kinni ei maksa? Talle kallale minna? Mitte iial. Joonatan on temast kaks korda tugevam, ta võib iga kell turvamehed kutsuda ja Märt lendab tänavale nagu tinavile.
"Okei, okei," lohutas Joonatan. "Võibolla on teine hari parem?" Ta võttis järgmise harja ja murdis selle näppude vahel pooleks. Märdi käed tõrkusid Joonatani takistamast. See veel puudus.
"Vaat-aga vaat. Teil oli mingit paberit ka? Näe, siin see ongi!" Joonatan rebis rullidest tykke ja pildus neid mööda kontorit laiali. "Juhhei, kas meil pole lõbus?"
Märt seisis kivistunult akna all. Tema sitapaberid keerlesid õhus ja langesid väikeste pruudilooridena porisele vaibale. Kui nad tykkideks ei oleks, võibolla õnnestuks tal need uuesti rulli kerida? Ei, kõik on kadunud. Märt vahtis tummalt oma jalge ette. Mida Rott ytleb? Kas laseb ta vangi panna? Pederastidega yhte kongi?
"Või mine tea, äkki sa oledki tubli myygiagent?" kahtles Joonatan. "Äkki ma ostan sult ylejäänud kauba ära, mis sa sest arvad, ah?"
Märt noogutas arglikult. Ta ei saanud yldse aru, mis mängu see tyyp mängib.
"Sa pead ju näitama, et sa tubli oled, mis?"
Märt noogutas jälle. Mul on ehk lootust, kordas ta mõttes, ma pean end kokku võtma. Joonatan naeris saatanlikult. "Võibolla sa näitad meile, kuidas neid pabereid kasutada."
"Perverdiraisk," nuuksus Märt sisimas. Ometi ajas ta pyksid poolde vinna. Sekretärid naeratasid. Yhel neist olid vesinikblondid juuksed ja liibuv pluus. Aga Märdil ei läinud isegi kõvaks, nii hirmus oli kõik see, mis toimus.
"Julgemini, julgemini!" hyydis Joonatan rõõmsalt, "näita, kuidas sa seda hambaharjaga teed! Nii, tubli, tubli! Sinust võib veel asja saada. Võibolla ma ostangi kauba ära!"
Märti polnud veel kunagi sellisel kombel alandatud. Mõelda, hambaharjaga... sõjaväes nad pesevad sellega põrandat, aga tema? Teiste nähes pealegi! Myygiagent peab kõik ära kannatama.
"Kas on veenev?" uuris Joonatan sekretäride käest, kes olid end ta põlvedele sättinud. "Pole vist, eh? Las ta ronib aknalauale, siis nähakse tänaval ka..."
Märdil ei jäänud muud yle, ta pidi kaubast lahti saama. Ta pidi aknalauale ronima.
Tänaval jäid inimesed seisma. Nad osutasid sõrmega ylespoole, lahtisel aknal urvitavat Märti ei näinud nad iga päev.
See oli kuues korrus, yleval oli tuul päris kõva ja pani Märdi kergelt kõikuma.
"Hyppa," käskis Joonatan.
Ja Märt hyppas.



sisu © et, vorm © e107.org