Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Restauratsioon

MART VELSKER - Looming 2002, nr 1

 

Liikumine Paul-Eerik Rummo luules

 

On taga igatsetud “tõelise poeedi” rolli, mis Paul-Eerik Rummol kunagi oli. Aastatega kaotab aga selline igatsus oma tundelisuse, muutub kohusetundlikuks meenutuseks ja seejärel unustusekski. Ehk siis leppimiseks kultuurihuvilise poliitiku kujuga.  Üks asi on siiski rollide unustamine ja teine asi tekstiline mälu. Veendumus, et Rummo käega paberile pandud kujundeid pole siiamaani eesti lugeja mälust kustutatud, ajendas mind kirjutama alljärgnevat lugu liikumisest. Ja just liikumisest, sest kui ka muu peaks olema meelest läinud, siis on jäänud kaks minekut.  Rummo on ju öelnud: me hoiame nõnda ühte / ja läheme läbi mere. Ja ta on öelnud: Põgene, vaba laps.

Räägin liikumise kujutamisest ja nõnda jälgin kahtlemata ka muid ruumilise olemise külgi, ka paigalolu, kuid praegu ikka dünaamikahuvilise pilguga. Ruumist on viimastel aastatel rääkinud eesti kriitikud rohkem kui varem, tõlgitud on Gaston Bachelardi “Ruumipoeetika”, Eesti-ruum on ise muutunud. Mu arutlusviis pole siiski mitte niivõrd topofiilne ega ka keskkonnauurimuslik, vaid pigem – jah, milline? Eks paistab, aga mõni aluseline mõttekäik on laenatud Juri Lotmanilt, näiteks arusaamine ruumilisi piire ületavast liikumisest kui “sündmusest” ja piirides püsimisest kui “mitte-sündmusest”. Siin on jutu teine lähtekoht ja esimene ikka Rummo tekstide juures – eeldusega, et suurem osa Rummo luulest allub küllalt hästi eneseväljenduslikkust otsivale lugemisviisile. Õige küll, mitte päris kõik tekstid ja mitte selles mõttes, et tekstimina oleks samastatav autoriga, aga Rummol asuvad “minad” tavaliselt suhteliselt lähestikku, või kui ei asugi, siis on autori vaimne ja ruumiline vaatepunkt enamasti hoomatavad.

Ilmselt ei pääse ma ka väiksest kiusatusest “taastada” luuletajakuju nimega Paul-Eerik ning ahvatlusest näha Rummos ajajärgu üldisemaid liikumissuundi. Olen selles mõttes traditsiooniliselt kirjanduslooline, et liigun ise Rummo luules ajatelge pidi edasi, ometi kogude-tsüklite terviklikkust enamvähem säilitades: tsüklist teise olen ümber tõstnud vaid neid luuletusi, mis kindla peale on hiljem kirjutatud ja seejärel varasemaga liidetud (seda tuleb ette näiteks viimases Rummo valikkogus). Mu kirjeldus ei kavatse suurt midagi ümber lükata või küsitavaks muuta, kuid vähemalt on liikumine selline teema, millest palju Rummoga seoses räägitud pole. Võimalik, et unustasin kogemata mõne olulise artikli lugemata, kuid loetust on Rummo luule ruumilisele mõõtmele varem tähelepanu pööranud eeskätt Ivar Ivask[1] ja Hando Runnel[2].

*

“Eelõitseng” ja “Ankruhiivaja”. Noorel Rummol on kaks põhilist luulenägu: üks on Ankruhiivaja ja teine Jüri Palmiste (koos oma bulgaarlasest varjukuju Hristo Isendeviga). Palmiste saabub kogudesse takkajärgi ja tekitab kirjeldamiselgi segadust, sest ta eelistab keelelisi seiklusi eneseväljenduslikkusele ja siis hakkab omakorda ka  ruumiga juhtuma mõndagi, mida muidu Rummo luules ei juhtu.  Palmiste luule oli mõnda aega sahtlis peidus ja pseudonüümne, niisiis kahekordselt Rummo nimest eemaldatud. See andis ühelt poolt ilmselt kirjutamisvabadust, teisalt aga oli tegemist ka otsustava kirjandusloolise valikuga – Palmiste mõisteti rubriiki “pealekauba”. “Päris” Rummo algab eesti kirjanduses ikkagi koguga “Ankruhiivaja” ning sellega haakuvate tekstidega, mis ilmusid ajakirjanduses või hiljem valikkogudes.

Avaliku Rummo dünaamilisus algab kohe esikkogu pealkirjast – ankruhiivamine on teeleasumise märk, seda kuulutatakse just sellise lennukusega, mida ilmselt healt debütandilt tollal oodatigi. Teele-ruttamine sai Rummost alates liigagi ühemõtteliseks eeskujuks sellest, kuidas olla noorkirjanik. Luulekogu pealkiri on aga tõesti koondav, sest siin on koos vähemalt kolm noore Rummo märki: pealkiri viitab suurele teekonnale, algusele ja laevale.

SUUR TEEKOND võikski olla kõige katvam märksõna toonasele ruumilisele käitumisele, teekond omakorda on kantud suure ja rõõmsa avastusretke paatosest. Rummo eelistab alustajana fikseerida nende teekondade algusi – esimest vasikat (“Esimene vasikas”), laeva teeleminekut, lapse esimesi samme (“Algused”), märgutuld ajaloos, mis annab teada, et varsti nad asuvad teele (“Giordano Bruno tuleriit”). Kui teekonnale lisandub selgem ühiskondlik-ajalooline perspektiiv, siis on elutee ja ajaloo-tee ka lineaarsed ja samasuunalised, sõlmitud kokku “arengusse” ( “Ükskordühe ...”, “Tee läbi aleviku”), ettekujutusse eesmärgistatud teekonnast. Ajalooliste teede sirgjoonelisuse juures on ainuke, kuid siiski teisejärguline, lisavõimalus see, et ollakse sunnitud valima õige rada ( “Luulet minu isast 2”) – valikki toimub eeldusega, et õige tee on olemas. See, et esimene vasikas ei taha / minna aia taha (“Esimene vasikas”), sõltub muidugi eesti keele fraseoloogiast, kuid siiski on kujundis iseloomulikku just ka ruumilise lahenduse seisukohalt: puudub soov sattuda olemise-minemise tavapiiridest väljapoole.

Avastusretke keskmeks saab kangelane, romantiliselt üksildane ees-liikuja, kes näitab teed teistele. Rajaleidja on Giordano Bruno (“Giordano Bruno tuleriit”), rändaja kosmosest (“Eit, jõnglane ja rändaja. Augustiõhtu”) või kasvõi kromanjoonlane, kes teekonna algust märgib kohmaka hüppega tähtede järele (”Laul kohmakast kromanjoonlasest”).

Avastusretkede paatos on tegelikult ju üldisemalt tuttav, sellist retklemist tulvas eesti luulesse rohkesti juba enne Rummo debüüti. Eeskujude jälitamine on siinkohal suhteliselt lootusetu, sest nii kirjandus kui ühiskond sugereerisid sulaaastatel, et just selline peabki olema hea ja aus luule. Jälgides poeetilist võttestikku ja retkede haaret renessansist kosmoseni, võib arvata, et liikumapanevaks jõuks oli ehk Rummolegi viiekümnendate-kuuekümnendate vahetusel Jaan Krossi luule, kuid mõistagi pole see ainus võimalik seos.

Literatuursed mõjud kahandavad teekondade suurust ja sündmuslikkust, kuid siiski on neisse segatud midagi, mis teeb Rummo esileküündivaks juba varastes tekstides. Ennekõike on see “midagi” kõrgendatud intiimsustaju ja isiklikkus. Laev reisi hakul oleks vaid tüüpromantiline kujund, kui ta ei satuks kõrvuti lapsega liivakastis (“Algused”), vasikas jääks vaid sõnaks, kui ta ei seisaks harkisjalu (“Esimene vasikas”). Intiimsuse kõige rikkalikum allikas on justnimelt alguste juures – koduruumis, mida laiade haarete juures ei unustata. Kodu saadab teele ja kutsub ka tagasi – nõnda saab Rummo poeetilisest retkest õigupoolest tagasipöörduv RINGKÄIK, tunduvasti kõige isiklikumalt kogetud avastusretkede vorm. Seda ringi kodust välja ja tagasi ei saa unustada järgmistegi kogude juures, niisiis võiks siin olla mingis mõttes Rummo liikumiskujundite alus, millele rajatakse hilisemad variatsioonid. Selline liikumine tuleb esile muidugi eelkõige siis, kui ollakse vabanetud ajaloolise aegruumi pealetükkivast lineaarsusest. Näiteks pakub “Luulet minu isast 1” selge liikumiskaare – pääsukesed ja isa on vihmaga kodus, kuid pärast sadu ollakse taas avastusretkel. Kosmilis-müütiline versioon tagasipöördumisest koduruumi on esitatud luuletuses “Eit, jõnglane ja rändaja. Augustiõhtu”. Kui ära unustada mõned ajastuomased kli‰eed, siis võiks see olla noorelt Rummolt ehk kõige parem näide “intiimsest mõõtmatusest”, millele on Bachelard pühendanud ühe peatüki oma “Ruumipoeetikast”. Ei saa öelda, et intiimse ja kosmilise ruumi kokkukõla oleks tollases luules hoopis puudunud, kuid Rummo kosmoseluule pole siiski mitte tüüpiline – kaalukuse ei anna tekstile mitte see, et kosmonaut on näinud oma teekonnal “uut”, vaid tunnistus: Maad nägin seal, / sind nägin, ema, jõnglast nägin ja kaevu.

Huvitavaid põrkeid tekib tekstidesse korduvaltki siis, kui staatikasse vedav intiimsustung ja pideva tempoka liikumise ideoloogia vastuollu satuvad. Kõige kujukam kokkupõrke tulemus on jahmumine paigalolu võlust, millele järgneb kohe mõtete piitsutamine uuele tormamisele (“Liikumine”). Kehas (või miks mitte ka “lüürilises printsiibis”) oleks nagu sees peatumisvajadus, aga teadliku autori roll sunnib edasi kihutama. Selline sisevastuolu paljastumine pole muidugi üldine, tavaliselt leitakse lepitavaid ja piitsavabasid lahendusi: füüsiliste rännakute asemel leitakse vaimsed (“Laupäev”), sõbralikult kõrvuti on tagasitulijad ja “arengus vahejaamatus” edasikihutajad (“Tee läbi aleviku”). Üks osa liikumisi on luules ka “oma”-ruumi tähistusvahendiks, kehtiva ruumijaotuse kinnistajaks ja sellisena tegelikult just mitte-liikumise teenistuses. Hilisema Rummo taustal on tähelepanuväärne, et õige varakult laieneb ta koduruum ka Eestiks. Rahvuslikku territooriumi märgistava kulgemise esimesed sügavamad jäljed on jätnud Rummo käsi Juhan Liivi jalgade abiga (“Jäljed. Juhan Liivi lugedes”).

Kõik eespool kirjeldatu peaks olema kuidagimoodi olema iseloomulik varasele ja “avalikule” Rummole. Ometi algab siin – tõsi, küll “Ankruhiivaja” kaantest väljaspool – ka üks kummaline tekstirida. Nimetagem seda Rummo RONGILUULEKS, mis jätkub vähemalt kümmekond aastat. Tundub, et rongidega seostub Rummol varakult mingi metafüüsiline ruumikogemus, lihtsustatult võiks seda nimetada jääja ja mineja samastumiseks, kuid siin on ka muud – võimalik, et kõik algab juba maa võnkumisest ja liiprite hääle nimetust kutsest. Rong on ainuke arvestatav liikumisvahend – romantilised laevad kirjutab Rummo kuuekümnendate keskpaigas ümber kahtlasevõitu “sajandilaevaks”, lennukid ei leia edaspidi armu – aga rongid on midagi muud ning see jääja ja liikuja suhe muutub Rummo luules pidevaks lisateemaks, omamoodi kommentaariks muudele ruumisuhetele. Ilmselt Rummo esimene raudteetranspordiga varustatud luuletus on “Rongis”, esialgu veel suhteliselt süütu ja tüüpiline avastusretke lugu, kui välja arvata see, et juba siingi rattad taovad, taovad, taovad.   Aga peagi kohtuvad ka jääja ja liikuja: Üks mees magas liipritel / kahe raudteerööpa vahel, /.../ Tuli rong. Mees ei seganud rongi, / rong tedagi mitte (“Rong ja magaja”).  Kirjeldatavas situatsioonis on kahtlemata hämarust, mis noore Rummo ametlikult rõõmsameelse ilmega kokku ei sobi. Ja sobimatus juhatab tagasi tõdemuseni “teisest” Rummost, kes kuuekümnendate alguses on esimese selja taga kindlas varjus.

Mis on siis Palmiste värssides (ja üldse palmistelikus luules) teisiti? Ruumisuhetes küllalt palju, kuigi tegelikult rõõmsameelne liikumiskihk on valdav ju siingi. “Ankruhiivaja” lauludes on ruum rändajale avatud näiliselt igas suunas, aga tegelikult ikkagi teatud suundi välditakse. Traditsiooniliselt negatiivne liikumissuund alla on võimalik ainult siis, kui ta sobib kokku ohutu fraseoloogiaga – ohutu on näiteks “juurte otsimine” või “sukeldumine”. Varjatud osas Rummost saab tõepoolest kõik võimalikuks – ka liikumine hauda (“Lõpp variatsioonidega”, “Autoportret’t”) või pilk emakatuppe meenutavasse kaevu (“Kaevul”). Ennekõike on aga siin tegemist rõõmsa ruumimodulatsioonide mänguga – keskkond võib muutuda vabalt teiseks, ranged ruumipiirid osutuvad tinglikeks, liikumist suunab sõna kõlaloogika jne. Selles olukorras on kahtlemata raske fikseerida kõneleja vaatepunkti ja tõdeda ruumisuhte ideologiseeritust – hoiakud peidavad end mujal, eelkõige keelelistes suhetes. Kaks poolust on Rummol tegelikult omajagu konfliktis – “Ankruhiivaja” pole sugugi veel metamorfoosideks valmis, esialgu kõneletakse siin ikka pigem vajadusest säilitada õiget kuju (“Pilved”) ja ruumi ümberkujundamisega tegeldakse ennekõike siis, kui seda nõuab ajaloolis-revolutsiooniline paratamatus (“Pariisi kommuuni päeval”).

Tuleviku seisukohalt peaks noorest Rummost jätma meelde veel paar  erandlikku näidet: omaenda nime all on ta avaldanud kaks mänglevat põgenemismotiividega teksti. “Nokturnis” märkab kriitika hiljem eneseiroonilist etteaimamist, kokkuvõtet tulevasest poeediteest,[3] “”Orfeuse taastulekus” aga tibud lõhuvad koored / ja pagevad kanalast. Rummo suurejoonelisemad põgenemiskatsed algavad mõned aastad hiljem, esialgu ta ei kao kuhugi, aga tibudele ja tulevikule juba mõtleb.

*

Raamatut “Tule ikka mu rõõmude juurde” on peetud üleminekukoguks ja tegelikult ka ruumi ning liikumise seisukohalt paikneb ta kuskil kahevahel – osa tekste liitub “Ankruhiivajaga”, teine osa “Lumevalguse ... lumepimedusega”. On siiski paar asjaolu, mis raamatus eraldi tähelepanu väärivad: esiteks – kuidas muutumine algab; ja teiseks – tundub, et just sellises “vahekohas” sünnib mõni tähelepanuväärne ja erandlik sümbioos.

Varasemast tuttavad rõõmsad avastusretked veel jätkuvad (“Väheke vikerkaart”, “Vikerkaar lumeveelompides kildudeks”, ka ””Santa Maria”” jm.), vahest veelgi mõjuvamaks on nendel käikudel saanud intiimse ja kosmilise ruumi sünkroonia (“Tädi II” (algselt “Pühapäev”)), kadunud pole ka veel tormakad laevad (“”Santa Maria””, “Männikasvude halja pilgu all”).  Kindlasti on säilinud ka ringliikumise kaar, kuid selle kujutamine muutub nõnda, et nihutab paigast ka muid tähendusi.

Ringliikumises muutub alguste kõrval tähtsamaks naasmine. Tagasitulekuid oli fikseerinud juba varanegi Rummo, kuid nüüd need sakraliseeruvad, saavad omal kombel pühaks ürituseks. Sageli leiab endistviisi aset suur teekond, kuid uuemates luuletustes kaob retke optimistlik leidmisrõõm, põhiküsimuseks muutub see, kuidas pääseb rändaja tagasi –  minekust tähtsamaks muutub tulek. Käsu või palve tulekuks annab juba luulekogu pealkiri, laenatud on see luuletusest, mis pakub samas mõjuva metafoori tulekuraskuste kirjeldamiseks – tullakse kaudu mu vaevakaskede. Teekonnale on tekkinud tõkked ja samas on tugevnenud sisemine tarve takistusi trotsida, ringliikumist juhib tarve inimliku kontakti järele. Rummo räägib nüüd rohkem kui varem “asjadest, mis ühendavad inimesi”, liikumisring joonistabki välja selle inimliku-isikliku tõmbejõu, mis hakkab tõukejõududest tugevamaks saama. Lisaks kogu nimiluuletusele on seda näha ka mujal – südamliku koolipildina luuletuses “Vana harmoonium” (algselt “September. Hetked ja meelisklused 7”), rahvusliku kohatundena luuletuses “Siin oled kasvanud. Tasasel maal” ( algselt “September. Hetked ja meelisklused 9”) jne. Ringliikumine tõmbuks nagu üha rohkem kerra püsipunkti ümber ja see punkt on korraga isiklik ja rahvuslik. Teatav “tagasitulemine” toimub samal ajal poeetikaski – hoolimata ebasümmeetria deklaratsioonidest on värsitehnika ja kujunditüübistik nüüd klassikalistele traditsioonidele lähemal.

Liikumine on – nagu näiteks nimiluuletuseski – kantud traagilisest rõõmust  ja mida suurem takistus, seda ülevamaks võimendub traagiline pool. Kogus leidub otsestki distantseerumist oma varasemast ettekujutusest “hööveldatud teedest” (“Kaudu mu vaevakaskede”) ning liikumise takistajatest on võimalik tuua mitmeid näiteid alates moodsa telegraafi puudustest (“Tüdruk telegraafist”) ja kinnistest ustest (“Mõistmisest”) kuni lõikeheinani (“Hamleti laulud”).

Tähelepanuväärseimaks muutub ehk siiski nn MESILASLUULE – eriti just siit nopitakse hiljem esimesed näited rahvuslikku tekstivarra. Mesilaste kujund on üht otsa pidi kindlasti pärit Juhan Liivilt, teine ots on aga Rummo käes. Mõtteline alguspunkt, mis avab mesilaste kaudu traagika suurimad suurused, on luuletuses “Jälle jälle jälle jälle jälle” – ja see nagu  räägiks isiklikult läbielatud või siis isiklikult edasiräägitud juhtumist: tarud on põlenud ja ringkäigul (kus mujal) olevatelt mesilastelt on võetud naasmisvõimalus. Kodu kaotamine on takistustest suurim, mis juhtuda võib – ja seda teemat varieerib ka Rummo mõnes teises luuletuses, näiteks on üsna samamoodi kaotanud lennuringil kodusihi lepatriinud (“Öö tuleb, lepatriinud”). Sümboolse lahenduse annab mesilastele “mina” kehastumine mesilastaruks (“Ma seisan mesilastaruna”) – kõneleja kehastumine kinnispunktiks, mis omakorda kogu avaluuletusena hakkab kandma kõige muu kõrval “mina” valmisolekut jääda paigale – olla ise ringkäikude algus ja ots.

Vaevalt ma nüüd soovin hinnata, milline mesilasluuletus on Rummol parim, kuid tuntuim kahtlemata “Me hoiame nõnda ühte” – ka seetõttu, et siinne teekond on üle kantud rahvuslikku ruumi ja mesilased on seda kindlamalt siin Juhan Liivi omad. Monumentaalsuse üks garantii muidugi ongi ajalooliste tüvitekstide tugi – Juhan Liivi kõrval on oluline kujundilaen Piiblist. Teisalt tundub aga, et suurust annab tekstile sattumine mineku ja paigalejäämise ristpunkti. Varane Rummo kõneleb palju suurtest teekondadest, hilisem Rummo räägib paigalolust, varem on liikuja Rummo luules kõikevõitev kangelane, hiljem satub rõhu alla rändaja saatuse traagiline pool. Ja kõik need pooled on siin ka ühes luuletuses olemas: räägitakse suurest “meie” teekonnast ja rinnastatakse see “mina” sooviga sel maal, millel seisad, seista. Niisiis saab siinne rännak tegelikult suure püsimisjõu ja paigalolemise kehastajaks – Rummo luules ebatüüpiliseltki, sest ega “meie”-rännakuid tal eriti mujal pole. Ehk siis võibki öelda, et Rummo luulemina “seiskumine” ja samal ajal rahvusliku tunde tugevnemine sünnitasid mingil üleminekupunktil teksti, mis tõepoolest sobib hiljem imehästi ka riigistatud rahvusmüüdiga. Luuletuse plaanimine Eesti ID-kaardile on sümptomaatiline, kuigi teksti tähenduslikkus oli muidugi selge ammu enne Mart Laari viimast valitsust. Põhikujundit on kasutatud antoloogia pealkirjana (August Eelmäe valimiku “Maast ja rahvast” üks osa), sellest on sündinud paroodiaid ja parafraase (Karl Martin Sinijärve “BO 544”, Contra “Kurdi põgenikud”), mis sõltumata toonist ju ikka ja jälle kinnitavad seda, et kodumaine kultuur ei saa luuletusest mööda vaadata, vähemalt algusridadest: ME HOIAME NÕNDA ÜHTE / kui heitunud mesilaspere / me hoiame nõnda ühte / ja läheme läbi mere.

Suure mineku ümberkehastumine püsimiseks, kestmisluule uus algus eesti kirjanduses on kahtlemata selle kogu põhilisi võimalusi: tekste, kus liikumine on lakanud, on nüüd märksa rohkem ja sellele lisaks “siin”-oleku tunnet ka deklareeritakse. Poeetikas on seegi märk senisest klassikalisema tekstitüübi märk, mis kinnitab poeetilise maailmakorralduse piire.  Ootuspäraselt valdab püsimisrõõm loodusluulet ja muutub hetketi ka kollektiivse rahvustunde kestmiskinnituseks.

Sünnib paigalolu, mis eelistatult asetab end ringteede ühenduspunkti. Püsimissoovi tugevnemine annab sooja valguse tulemisele ja võtab seda minemiselt – näiteks tulevad nüüd ka kirjeldused, kus teeleminek ei sõltu subjekti tahtest ja enam ka mitte ajalooliste arengureeglite sunnist. Või kui ka viimasest, siis suure sihi karmi hurma (“Ars poetica”) tähendus pole enam selge nagu ta varem oli. Suunajaks saab nimetu ja pillutav saatusekäsi, tee kipub valima inimesi ja mitte vastupidi (“Vana harmoonium”, “Kas mõni teab tammetõrude veeremisi”). Ja nüüd tekivad ka pagemismotiivid, mille tähendusi ei peideta vallatu mängu taha: esimest korda teeb Rummo otsese vihje poliitilisele sisepaole luuletuses “Mõistmisest”, kuid liikumistrajektooride väljajoonistamise seisukohalt on esialgu kõnekamgi “Elavnurk”. See on esimene tekst, kus liikumisringi tähendus kahestub: on olemas ametlikud jalutuskäigud ja on isiklik liikumisring, mis sünnib kõrvalepõikena esimesest – Rummo tollased vabatahtlikud põgenemised on just väiksed põiked ja põiked selleks et olla ja vaadata, näiteks kalu.

Luulekogu lõpuluuletuseks on “Seisan väikeses teivasjaamas”: jälle rong, jälle liikumiskogemus, mis erineb teistest. Toimub uus läbimäng jääja – mineja teemal, ainult nüüd juba julgema “ebarealistlikkusega” kui “Rongis ja magajas”: pool “minust” on jäänud teivasjaama ja teine pool astunud rongile. Lisaks sellele on siin uue varjundi saanud varasem ettekujutus maailmast kui vabalt valitavate ja avatud teede võrgustikust: ümberringi ja peas on “labürint” ja – lõppude lõpuks – siingi ju kirjeldatakse ringkäiku, ainult nüüd tehakse tiir selleks, et kohtuksid sõitja ja see kes jäi jaama. Peagi kirjutab avastusretkedest loobuv Jaan Kross luuletuse “Kuidas saaks hüpata rongilt maha?”, kirjandusloolistes ringides on osad vahetunud, Rummo hüppab nüüd esimesena, Kross ja mõned teisedki tema järel.

*

“Lumevalgus ... lumepimedus” on luulekogu, milleta Rummot aastaid koormanud legendi on raske ette kujutada. Usun minagi, et see on jõuline ning terviklik teos, kuid lisaks on siin ka muid omadusi, mis legendi loomist hõlbustavad: isikliku traagika ja rahvusmüütide tihe seotus, süntees klassikalise ja modernse luulekeele vahel, suured ja ülevad mõõtmed – ja seda ka ruumi kujutamises. Tervikust lahkneb kõige enam tsükkel “Väikese linna kohvikumuusikat”, kuid sellist suurt kahestumist nagu varem avaliku ja varjatud Rummo vahel, siin siiski enam pole. Rummo on astunud sammu lähemale Palmistele ja vastupidi.

Oma olulisusest hoolimata – või just seetõttu – pakub kogu liikumise teemale vähem täiendust kui Rummo eelmine raamat. Ja küllap on see ka ootuspärane, sest üleva mõõtme lahtirullimine eeldab staatilisust. Rummo jõuab siin kõige lähemale sellele, mida on näiteks kultuurisemiootilisest vaatepunktist peetud luule olemuslikuks (ehk siis klassikaliseks) tunnuseks: korduste ja tagasipöördumiste kaudu kinnistatakse arusaama kehtivast maailmakorraldusest ja ruumistruktuurist, jättes seda struktuuri lõhkuva narratiivsuse proosa pärisosaks.  

“Lumevalguses ... lumepimeduses” on keskseks võimaluseks paigalolu ja selle oleku suurus korduvalt markeeritud ka vertikaalse mõõtmega. Nii on näiteks ka Hando Runnel rääkinud Rummo kõrguseihalusest kui esteetilisest (ja mitte niivõrd religioossest) printsiibist: “kõrgelt vaadatud inimelu-pilt on kõikemõistvam, ülevam, vabam väiklusest”[4]. Vertikaalsust oli ju varasemaski Rummo luules, kuid nüüd muutub see tüüpilisemaks ja intensiivsemaks – ja samas diskreetsemaks, kõrgused on peidetud sageli lihtsatesse piltidesse. Lugeja seisukohalt on aga ikkagi üsna vältimatu tajuda nende piltide sakraliseerivat toimet. Liiatigi ei välista Rummo ka mitte religioosset-müütilist haaret, olemise teljeks on siin kõrge ja kattev “tähepuu” (“Tähepuu varjata”) ja suunamäärajaks “põhjanael” (“Hüperborea”). Rummo värssides leiduv müüdikriitika lisab asjale vaid nõtkust ja ülevaid kontraste ja ühtesulamisi kõrge-madala vahel. Näiteks võidakse tõrjuda miskitmoodi võltsi vertikaalsust (“Ikka Liivist mõteldes”), kuid ega Rummo “mina” sellegipoolest “õigel” viisil mäele tõusmata jäta: siis peatusin / voorepäälsel // maa ümberringi / madalatest tuledest ruske (“Suits pööriööluhtadelt”).

Ivar Ivask rajas oma käsitluse Rummo luulest sellistele mõistetele nagu “sõõr”, “tsentripetaalsus” ja “kontsentrilisus”[5]. Tundub, et “Lumevalguse ... lumepimeduse” puhul kehtib Ivaski kirjeldus kõige paremini ja varasema ning hilisema puhul taas pisut halvemini, kuigi üks liikumisegagi seonduv põhipunkt sobiks Ivaski esseed laiendama: Rummo varasemast luulest tuttav ringikujuline liikumine kodust ja koju on ju samuti kontsentriline ja varjab endas tegelikult algusest peale valmisolekut paigaloluks. On üsna loomulik, et Rummo ruumisuhete tsentreeritus toetub ringkäigu kujutelmale ja tugevale kodutundele. “Lumevalguses ... lumepimeduses” on ringkäigud enamasti peatunud, kuid väga iseloomulikke katkeid neist käikudest on siin küll. Eelmises luulekogus alanud traagilise naasmise teema saab õigupoolest just siin oma mõjukamad juhtkujundid. Olgu siis näiteks “meie”-tunne –  lahkuteed on liivatatud // kokkuteel / kiilasjää (“Kõik üksainus suur pere”) – või lumevalguse kogemuse kokkuvõte –  ning kõik rajad mis ka valin / kaugemale toovad tast (“Jah ma nägin lumevalgust”).  Tõkked, mis varem olid mesilaste ja lepatriinude teel, on kantud nüüd pihtimusliku sisekõne vormi.

Tõmbejõust laetud ringide kõrval on ka järsemaks muutunud eristus eksistentsiaalsete teekondade ja sunnitud-konventsionaalsete ringide vahel. Luuletus “Ringrajalt kõrvale” kordab nüüd märksa jõulisemalt “Elavnurgas” aset leidnud väljaastumist üldkasutatavast ringist: enam ei pehmenda situatsiooni leebe huumor ja kõrvaleaste sotsiaalne tähendus on tugevam – kuid tugevam valiku isiklikkuse läbi. “Ringrada” on lisaks ka ring täis kiirust –  “Lumevalgus ... lumepimedus” peaks nagu salavaidlust noore Rummo liikumiskujundite tempokusega. 

Mis saab suurtest edasiliikumistest “läbi mere”?  Kui tõkked on muutunud ületamatuteks, siis tulevikule panuseid tegev heroism nendest minekutest kaob – ja siin on ka omakorda seletus, miks “Lumevalgus ... lumepimedus” sobib küll hästi kirjanduslikuks müüdiks, kuid hoopis vähem riigistatud rahvusmüüdiks. Asi pole niisiis mitte ainult isamaalise tragiduse kriitikas, mida kogus leidub, vaid selleski, et riiklike bränditootjate seisukohalt oleks vaja just ennekõike metafoore traagilis-optimistlikust edasirühkimisest. Siin on jäänud aga vaid traagika – tegemist on nüüd igavese ja lootusetu püüdlemisega sihtpunkti poole. IGAVENE RÄNDUR  asendab varasemat maadeavastajat ja see on ehk üks põhimõttelisemaid muutusi, mis “Lumevalguse ... lumepimedusega” liikumisteemadesse tuleb. Varem andis aja ja ruumi ühtesidumine Rummo luules pilte ajaloolistest arenguteedest, nüüd tekib uus ruumiline ajamudel (samas muidugi klassikalises kirjanduses tuntud): isiklik aeg on traagiline rännak, kus sihtkohad ei anna ennast kätte. See on oluline muutus, kuid samas luulekogu terviku seisukohalt on ikkagi esialgu tegemist kõrvalteemaga, täiendusega IGAVESE PÜSIJA kujule. Vahest mõjusaim tekst, mis sellist teekonda esitab, on “See parkund keele maitse üha suus”, iseloomulikult on aga siin liikumine ühendatud püsimisega, pildiga suletud ruumist ning situatsiooni seisundilisust tugevdab veelgi kristlik alltekst.

Liikuja-jääja suhte teema jätkub ka otsesemalt – varasema rongiluule metafüüsilise pildi teisenduseks saab kõige otsesemalt luuletus “Oo et sädemeid kiljuks mu hing”. Teksti asend kogu lõpuosas ei saa olla juhuslik, hiljem saab luuletuse pealkirjast valikkogu pealkiri, kommentaar kõigele kirjutatule. Tõlgendustes äratab muidugi alguses tähelepanu sädemeid kiljuv hing, kuid usun, et selle kiljumise tõsisemaks taustaks on ikkagi seisund, kus liikuja ja paigalseisja identsus lähevad – vähemalt hetkeks – lootusetult segi. Kirjeldus meenutab osalt luuletust “Seisan väikeses teivasjaamas” – ja kogu lõputekst oli ju seegi. “Lumevalguses ... lumepimeduses” saab teiseks silmatorkavamaks subjekti ja objekti segimineku näiteks “Olla maastik, olla maastik suurejooneline”, mis algab küll püsimist põlistava pildiga, kuid teises osas vaatepunkt eemaldub, pildile tekib vaataja, kes hämara tunde ajel lõpuks tuiskab üle toa, / äigab lõuendisse noa.

Rongidki jätkavad oma teekondi raamatu “hämaramas” osas: “Rong läbi agulite” rütmistab totaalse rappumiselamuse, mis jätkub “Väikese linna kohvikumuusikas” ja paneb inimesi tundma kummalisi liikumistunge – nii “sängist rongi” kui “rongi alla”. Tsükli üheks olulisemaks teemaks saabki seletamatu ränne – või ka seletamatu rünnak, näiteks kartuli-idude purustav tõus või kasside invasioon. Sellised liikumised on jällegi erandlikud, kuid ikkagi on kokkukõla luulekogu tekstide vahel suurenenud – rändavad kalad on kahtlemata igavesele rändurile lähemal kui Palmiste moondumismängud ankruhiivamistele.

*

Tsükkel “Läbi peo mul voolab puu” on osalt kirjutatud samal ajal kui “Lumevalgus ... lumepimedus” ning hoiakuteski on nõnda palju ühist, et on üsna loogiline rääkida neist kui ühest tervikust – nagu seda on teinud näiteks Karl Muru.[6] Ruumisuheteski on põhijooned sarnased: eelistatud on traagilise alatooniga seisundi- ja püsimisluule, kus ka vertikaalne mõõde on endiselt oluline. Kujukas on näiteks vertikaalse struktuuri kirjeldus – koos kiitusega “õitsmisjumalale” – Rummo (seni) viimases mesilasluuletuses “Kumalased oma pühakojas”. Ja see ei ole ainuke pühalik seisundiluuletus. Ka selle tsükli näiliselt tormakaimad tekstid on mingil moel seisundeisse tsentreeritud: “Joomalaulu” kuulutus märgistab järjekordselt sammudega siseterritooriumit, luuletuses “Ega vastu küll saa” on aga järve ületav “mina” koondunud “saareks” ja hetkel, kui tõkke ületamine õnnestub, ületatakse korraga kõik ja leitakse mingi kõrgem vaatepunkt: viimne võitlus või virelev headus / leinad või heinad või teadus või seadus / üle neist lennates heliseb aisakell.

Mõned väiksed muutumised võiksid siin siiski saada oluliseks – ja võibolla ehk siis ka sissejuhatuseks järgnevale. Nii on näiteks siin Rummo vaatepunkt siiski kuigivõrd “madalam”, tabades rohkem üksikasju, olemine on mõnevõrra enesessesuletum ja ruumipiirid on konkreetsemad. Olulisemate liikumisteemade juurde juhatavad ehk paar väikest tähelepanekut paigalollu peidetud liikumisest. Esiteks – vertikaalsus liigutab end – “Purskkaev jääb talveunne”, vesipüks keerab end üles (“Sirutab selga”), nõgusaks hakkab vajuma suvihari (“Lumepilvede valge linnani”). Teiseks – püsimisseisundit tajutakse ajutise peatuspaigana ( “Põõsas ning rändaja said kokku”) – pilk suunatakse küll paigalolemisele, kuid selles luurab üha enam ajutisus.

Igavene rändaja oli ju olemas “Lumevalguses ... lumepimeduseski”, kuid nüüd näib, et see kuju saab kvaliteete juurde. Luuletuses “Põõsas ning rändaja said kokku” on ekslejast saanud korraks ekselnu. Pidepunkt on seega ajutine ja rändaja liigub õigupoolest eikuskilt eikuhugi – see tähendab aga sedagi, et naasev ring on katkemas, kodu on kaotatud ja peatuspunkte ongi võimalik leida vaid hetkeks. Sellisest traagilisest rändurist oli varem märke, kuid varem oli ka kogu aeg märke kramplikust naasmispüüust – mida nüüd enam pole. Maailma ja “mina” rollid võivad olla ka vahetatud, maailm tuleb “mööduva teelisena” ja lahkub siis taas (“Maailm mu hinge”) – rändaja tähendus jääb sellegipoolest samaks.

Eikuskilt eikuhugi liikumisel on elutee kujundi kaudu muidugi siiski aimatav lõpp-punkt – surm. Surmaga lõppevaid teekondi nüüd ka tuleb, surma-ruum ja igatsuste ruum võivad osutuda ka ambivalentselt samaks (“Artur Alliksaare jäljenduseks ja mälestuseks”).  Luuletuses “Improvisatsioon Jaan Sauliga” on surma lähedalolu samuti aimatav, kuid siin on veel muidki kõnekaid märke. Ühelt poolt erandina – kirjanduses muidu klassikalinegi ruumijaotus lavaks ja saaliks (nn eluteater) ei saa Rummol siiski tüüpiliseks, osalt ilmselt ka ruumipiire hajutava teatrikontseptsiooni pärast, mis talle kümnendi lõpul omaseks saab. Teisalt toob luuletus aga siiski esile kujutelma liikumisringist – kuid nüüd viisil, mis keerab pahupidi eelmise ringi. Varem algas kõik minekust ja lõppes tulekuga, nüüd on tulek ja minek oma koha vahetanud: Kaks akti annab sulle see kaasaegne näidend: / tulek ja minek. Järjekord tulek–minek hakkab tekstides korduma: on ju see just liikumisstruktuur, mille abil kirjeldatakse sihitu rändaja ajutist peatust kuskil “siin” ja samas luuakse nii ka kujund eluteest.

Tsükli üks intensiivsemaid luuletusi on “Kinni hoidmas” – mõnes mõttes Rummo PÕGENEMISLUULE alguspunkt, kuigi mõnes teises mõttes oli see alanud juba varem. Põgenemised oli ju senised põiked “ringrajalt kõrvale”, kuid olen enda arust tajunud mingit tundelist vahet kõrvalepõigete ja absoluutse põgenemistungi vahel. Teksti läbib refräänina rida: Varju! Peitu! Pakku! mille eest? – üleskutse, mis tahab kindlasti midagi enamat kui kõrvaleastumist. Hüüatuste taga pole enam valikute tegemine lähemas ümbruses, vaid soov väljuda ülepea olemasolevast ruumisüsteemist. Ja samas põimub kirglik hüüatus kordusstruktuurides millegi muuga, põgenemise ja püsimise samastumisega. Niisiis on siin  taas olemas jääja-mineja suhte teema (veidi teistmoodi ka luuletuses “Kohtumine”), mis ühelt poolt võiks alguse saada mõnest Rummo varasest kogemusest. Aga teisalt? Vaieldav, kas on juba olemas otsesed zen-budismi mõjud, kuid siin ja terves tsükliski on mitmeid “zenilikke” punkte: liikumise-püsimise teema uus lahendus, aga näiteks ka sellised seisundisõnad nagu “kirgas ükskõiksus” ja “üksainus” (“Maailm mu hinge”) või siis luuletuse “Ega vastu küll saa” kõikehaarav vaatepunkt, kus subjektid ja objektid taas segi lüüakse. Rummo korduv tegelemine liikumise ja mitte-liikumise suhtelisusega võiks aga nii või teisiti olla pind, mis ta mingil hetkel Ida-mõjudele vastuvõtlikuks teeb. Luuletuse “Kinni hoidmas” tähenduslikkust on pidanud tarvilikuks esile tõsta ka Rummo ise, tekst on trükitud ta esimese valikkogu kaanele. Võtmepositsioonile asetatuna on seda omakorda võimalik lugeda kahes kontekstis: kas luuletuste “Seisan väikeses teivasjaamas” ja “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” loomuliku jätkuna või siis – varasemate pealkirjade kaudu – põgenemis-imperatiivina, mis vastandub varasemale ankruhiivamisele ja tulemis-imperatiivile.  Teeleminejast sai kunagi tulija, nüüd on tast korraga saanud olija ja põgeneja.

*

Saatja aadress ja teised luuletused 1968 – 1972” on pöördekoht Rummo esteetikas ja esimesel pilgul kindlasti tundub, et enamvähem samaaegseid laulutekste peaks sellest luulekogust lahus hoidma. Osalt peabki, kuid samas oleks need tekstikogumid nagu ühe teemaringi kaks poolt – nad on samavõrd koos kuivõrd on nad ka lahus. Ehk siis tasukski sellise kahetisusega neile läheneda. Ja ehk on sellele olukorrale iseloomulik paradoks, et kuuekümnendate-seitsmekümnendate aastate vahetuse Rummo luule tuum paikneb “Saatja aadressis”, samas kui ajajärgu juhtkujundid loob ta laulutekstides.

Pealkiri “Saatja aadress” märgib ühiskondlikele sidepidamisreeglitele toetudes kohta ja ühiskondlikult reguleeritud kohal- ja paigalolu kirjeldamisega valdav osa kogust tegeleb. Lisaks on ruumisuhe siin aktualiseeritud “füüsiliseltki”, siin on oluliseks muutunud teksti paigutus, sõnade ruumisuhted paberil. Kompositsiooni on kavandatud sihikindla analüütilise hoiakuga ja see puudutab nii füüsilist vormi kui ka sisu. Analüütilisus tuleb ilmsiks niisiis ka ruumipeegeldustes, omaette teemaks saavad sellised suhted nagu “peal-all”, “peal-sees”, “paralleelselt-mitteparalleelselt”, “pidev-mittepidev” jne. Eriti iseloomulik on aga see, et mõisted “ülal” ja “all” kaotavad oma keskse tähenduse, vertikaal pole enam seisundite põhiliseks visuaalseks orienteerijaks. Nõnda saab ka lisatähenduse Kersti Merilaasi kujund “maavärisemise üleelanud marmorpalee”, mis kirjeldab luulekogu “Ajapinde ajab”[7]: mitte ainult suurehituslik sõnakonstruktsioon ei varise, vaid muutub horisontaalseks ka senine kõrge ruumipilt.

Ükskõik, kui lähedaseks ka lugeja soovib “mina” ja autori lugeda, on selge, et paigalolekust meile põhiliselt räägitakse – ainult nüüd madalalt vaatepunktilt. Paigalolemise tähendus on koos sellega läbi elanud märgatavaid muutusi. Pidevalt tahetakse osutada konkreetsele “siin ja praegu” eksisteerivale ruumile, mis on saanud teravalt poliitilise tähenduse. Rohkesti saaks tuua poliitilistena tajutud seisunditest suletud ringis või millegi vahel – olukorras kus eriti tähtsaks muutuvad mõisted “sees” ja “väljas”. Poliitiline ruum on ühelt poolt välja kasvanud varasemast rahvusliku ruumi tundest – mis pole kadunud nüüdki – , kuid olulisem erinevus rahvusliku ja poliitilise vahel võiks siinkohal olla tinglikkusetaju: poliitiline ruum on teatav kokkulepe piiridest ning liikumisvõimalustest. Ja samas ei ole “minal” neis kokkulepetes õieti mingit osadust – poliitiline ümbrus on ka arusaamatu struktuuriga, vastandudes nii loodusele: peaks nagu otsima tutvusi hästiinformeeritud ringkondades, /.../ kuid kes teab öelda, kus sellised ringkonnad on? (“Kodaniku tunne”). Kas siinkohal peaks kommenteerima Rummo tegevust poliitikuna? Loodetavasti mitte.

Poliitiline keskkond on niisiis ka paljus simulatsioon – simulatsiooni teema  leiab samal ajal tõsisema väljaarenduse Rummo näidendites. “Tuhkatriinumängus” tegelased topelduvad-paljunevad ja nõnda osutub ka ruum koopiate võrgustikuks. “Pseudopuses” lahkub Oidipuseks kehastunud Eusophylos eksiili – milleks on lehtla nimega “Eksiil”. Käsitlus, mille järgi me ei või kindlad olla ruumi tegelikes tähendustes, erineb kahtlemata radikaalselt ruumilise etteantuse tundest, mis valdas Rummo luulet vähemalt kuuekümnendate aastate keskpaigani.

See kõik ei tähenda siiski, et etteantuse märgid oleksid päriselt kadunud, kuid need on pigem “ruumiülesed” ja viitavad tõenäoliselt sageli zenilikule vaatepunktile, mis asub vähemalt kahel pool head ja kurja /.../ lagendikel ja tubades kus mulle ei kuulu mitte kui midagi /.../ passireÏiimita paljas pilves /.../ eelistades õhku kõigele muule (“Saatja aadress”). See on vaatepunkt, mis asendab poliitiliselt sunnitud paigalolu vabatahtliku valikuga, sest armastada ja luuletusi kirjutada / saab lõpuks igal pool (“Miks ma välismaale ei põgene”). Ja selline hoiak on loomulikult omal viisil just ka toetuspunkt, millele rajada oma vastupanu – vastupanu poliitilistele ruumisuhetele.

Ühelt poolt poliitilised sundseisud, teiselt poolt kõiksuslikud sisekaemused, kolmandalt poolt analüütiline hoiak – kõik see annab kokku valdava paigalolu, kus sõnadel on kalduvus ka suured liikumised seisundiks muuta. Ajaloolised sündmused kuhjuvad alatasa ühte ruumi kokku, ellipsi kasutamine muudab liikumatuks vanade revolutsionääride tegevuse (“Summa”), reisijatest saavad teadvusetud ootajad jaamas (“Saatja aadress”). Jah, ka rongid ei liigu, aga vähemalt jälg on neist reisijate näol siiagi jäänud.

Ainuke tõsisem liikumine on põgenemine – olgu, et osalt liikumatuks arutlusteemaks muudetud seegi. Eeskätt tsüklis “Miks ma välismaale ei põgene”, kuid ka mujal – luuletus “Pojad ja tütred” lõpeb hüpoteetilise väljapääsuga “tagalate tagalas”, “Vaade” omakorda pildiga sellest, kuidas kassid jooksevad peitu. Põgenemisteema on omal süngel kombel ka surm, mis korduvalt nüüd kõneks tuleb. Lahendused? Surma lükkab eemale tunne – “ei taha” (“Miks ma end ära ei tapa”). Ruumist ruumi põgenemisest loobutakse samuti, kuid selleni viib korraga kaks lahendusteed: ühelt poolt muudab pao mõttetuks kõiksuslik positsioon, teiselt poolt tõkestab liikumise hirm. Selles kaheharulises lahenduses on siis ka kokku põimitud vaba tahe ning sunnitus, seos, mis on oluline terves luulekogus.

 

Neid lahendusi võiks siis nimetada tingimisi realistlikeks. Romantilise poole elab Rummo välja laulutekstides – need on “Viimse reliikvia” laulud ning “Vettinud peiari” ja “Kuivanud peiari” tsüklid. Siin pole otsest “ruumisuhete analüüsi” ning poliitiliste sundseisude teema on varjatum ning piiratum. On küll karme raame olemisele, mis tulevad valikutest “koltumise ja roiskumise” vahel (“Kui kenasti koltud, ei sa siis roisku”), tõdemusest, et  turul me oleme vennad ja õed (“Üks mees nägi unes taevalikku õiglust”) – kuid nüüd on palju enam ka lootust turuplatsi piire ületada. Ilmselt poleks siis mitte päris vale tõdeda, et see, mis “Saatja aadressis” võimatusse ja paratamatusse sumbub, leiab lauludes kasvõi osalisegi väljapääsu. Väljapääs tingimisi ju seegi, kui leitakse, et end paigale panna ei tasu (“Kivi käis ringi ja käias pussi”).  

Väljapääsu põhiliseks kandjaks on rändava peiari, ehk teises variandis priiuserüütli kuju. Selle tegelase põlvnemine senisest traagilisest rändurist on ilmne ning eks rännutee ja elutee analoogia kesta ka siin edasi. Elurännaku metaforiseerimine laseb lugeda liikumise sihtpunktiks surma, näiteks iseloomulikus minekulaulus “Õhus on kõike, õhus on õhku”. Jah, tõepoolest – korduvaltki on värssidesse taas jõudnud minekumotiivid, kuid hoopis teistsugustena kui aastat viis või kümme varem. Ränduri minekus pole reeglina tagasipöördumist, ainuke ringkäiku kujutav tekst sellest ajast on “See, mis ma nägin, kui taevas käisin” – kuid seda saadab vaikimine ja/või mälukaotus ning pole võimatu, et siingi on nähtud surma sõnastamatuid alasid. 

Kõige lähemal on ränduri kuju senistele traagilistele ja hämaratele “minadele” tsüklis “Kuivanud peiar jm.”, kõige dünaamilisem ja lootusrikkam aga “Viimse reliikvia” lauludes. Võimalik, et reliikvia-laulude kangelasmeel tuleb osalt tellimustöö loomust, kuid ma ei usu samas, et priiuserüütel oleks pelgalt romantiliste kli‰eede varal konstrueeritud tegelane.  Pigem on tõenäoline, et priiuserüütel on olemas ka “Saatja aadressis”, leidmata aga endale poliitilises aegruumis väljapääsu. Kütked ja tõkked on oluline teema nii “Saatja aadressis” kui “Viimses reliikvias”, laulude ruumi metafoorsus vabastab ja muudab võimalikuks tõelisele kangelasele omase liikumise üle kinnise ruumi piiride, siin siis pistoda abiga: Ta aimab ette kõik lõksud, mis sind ootavad eel, ja lõikab läbi kõik kütked, millesse satud teel (“Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl”). Siiski ei saa suletud piire murdev liikumine Rummole ka mitte lauludes tüüpiliseks, olgugi et näiteks kuuekümnendate lõpus Rummo oma artiklites korduvalt sõnastab kunsti ja luule ülesannet just “murdmisena”: “Luule tähtsamateks ülesanneteks /.../ peaks nagu siiski olema väljamurdmine või vähemalt väljapääsude otsimine sellest kõige savisemast ja surelikumast, heal juhul sellest väljaspool oleminegi.”[8] Või siis teises variandis aasta-paar hiljem: “Kui kunstil on üldse eesmärki (pigem küll on ta ise millegi vahend ja eesmärk), siis see on välja murda kunstina defineeritavast suletusest.”[9] Üks asi on ideeliste programmlausete sõnastamine, teine värssidesse peidetud tunnetus – mõlemale on nüüd omane arusaamine ahistavatest piiridest, kuid lahendused pole samad. Ja kuigi priiuserüütlis ärkab veel kord kuuekümnendate aastate algusele omane kõikevõitev kangelane, on siin küsiv resümee siiski tunnuslik kümnendi lõpule: Võibolla, et su odas on peidus su endagi surmahoop?

Rummo kõige tuntum põgenemine on samuti “Viimsest reliikviast” – siin sulavad kokku kaks teksti, mis sulama mõeldudki – “Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last” ja “Põgene, vaba laps”. Selle teksti (resp. nende tekstide) mõju on olnud ettearvamatu autori endagi jaoks, vaba laps jätab  jäljed laulude tsüklisse ja seejärel mujalegi, sundides lugema paljutki just selle põgenemise valguses: ka priiuserüütel võib osutuda põgenejaks ning luuletsükkel “Miks ma välismaale ei põgene”saab nii teema täienduseks (ja mitte vastupidi). Laulusõnade meelekindlus muutub “Saatja aadressis” kõhkluseks, “aktiivne passiivsus” passiivseks vastupanuks.

Rummo on ise hiljem imestanud, kuidas praegugi lõõritatakse “poolest saadik zenbudistlikust aimekirjandusest maha viksitud sõnu vaba lapse kohta, keda kui eelarvamuste puudumise kehastust maailm kõige rohkem vajab.”[10] Ma ei tea, kust täpselt võiks mingi kujund olla maha kirjutatud, artikli algusjärgus tekkis mul kinnisidee, et juhtmotiiv võiks olla poleemiline parafraas Erich Frommi raamatule “Põgenemine vabaduse eest”. Ma ei tahtnud seda Rummo käest üle küsida, sest tõenäoliselt on oletus vale ja teisalt sobiks Fromm taustaks ka ilma selleta, et talle otse viidataks – koondub ju tema töödesse ajale iseloomulik segu zenist, psühhoanalüüsist ja poliitilisest seisukohavõtust. Selline komplekt – milles muide käsitletakse zeni poliitiliselt antitotalitaarse nähtusena – oli aktuaalne ka kuuekümnendate lõpu Eesti vaimuilmas. Uusaegse arenguhirme põdeva inimese põgenemisele “vabaduse eest” on siin nii või teisiti vastandatud põhimõtteliselt vastupidine valik – põgenemine “vabadusega”. Ja meeleseisundis, mida kirjeldavad Rummole iseloomulikud “zen-sõnad” – see on heast ja kurjast üleolev “ükskõikse huvi” seisund. 

“Viimse reliikvia” laulude rahvuslikud tähendused on filmi, muusika ja ajalise konteksti kaudu tugevnenud, kuid on huvitav jälgida, kuidas Rummot tegelikult ka ise rahvuslikke alltekste Ida-mõjudega ja kristlike märksõnadega kokku sulatab, nii neile kaalu lisades. Järgmisi ridu ei saa siin maal naljalt kuulda või lugeda ilma Tammsaarele ja Piiblile mõtlemata: Õnn, usk, lootus, armastus, / tõde õigus, õiglus, vabadus.  “Kole filosoofiline”[11] mõte on asetatud kohalikku konteksti ja samas valitud viitealuseks kultuuri tüvitekste, mis võimendavad tsükli  vabadusideoloogiat – küll kahemõttelisemalt, kuid ikkagi üsna samal viisil nagu tekst võimendab teksti luuletuses “Me hoiame nõnda ühte”. Viimatimainitu saab tõenäoliselt olema institutsionaliseeritult unustamatu luuletus, “Vaba laps” aga unustamatu institutsioonidest hoolimata.

Pao ja varjupaiga motiiv tsüklis kordub, näiteks märksa iroonilisemalt, kui vaba lapse põgenemine, kõlab antud tekstilises ümbruses “varjupaiga sala-varjupaik” (“Hea mees, kes arvab, et on mitu jumalat”). Kõlab, aga samas asetub see ikkagi Rummo samatüübiliste kujundite ritta nagu “Saatja aadressis” on “tagalate tagala” (“Pojad ja tütred”) – ritta, mis võiks lubada oletust tugevast tungist “välja”, ja kujutlust väljasolemise intiimsest absoluutsusest ja lõplikkusest. Ehk tekib just neis motiivides kaotatud kodu uuesti? Kui nii, siis koos iroonilise teadmisega selle saavutamatusest. “Viimse reliikvia” tsüklit on võimalik lugeda ka tervikliku teemaarendusena: kirjeldatakse paigalolu, maailma, kus kõik on “turul” ja kus “vägivald armastab vabadust” – ning sellele maailmale on omakorda lahendus reliikviate hülgamises. Positiivses variandis ja ruumisuhetes tähendab see piiride ületamist, põgenemist vabadusega, “tumedamas” variandis aga ruumipiiride hävitamist koos enesehävitusega (“Iga mees”).

Kuuekümnendate aastate lõpuks on Rummo jõudnud valikuni paigaloleku, põgenemise ja enesehävituse vahel. “Jõudmine” eeldaks nagu kuhugi kohale jõudmist – ja “kohal” Rummo kõige rohkem ongi, loomingu näiliselt perifeerses osas läbi käies ka võimalusi kohalt liikuda. Aga küllap on iseloomulik, et aktiivse kirjutamisaja viimases rongiluuletuses on olemas siiski kõik mainitud kolm osalist. Tekstis “Enne veel kui külge mulle haagitakse vedur” pole liigutavat vedurit külge haagitud, vagunid on paigal ja tagumises vagunis visatakse vedru välja. Kuid see siiski pole kõik: Lendab mu vedruke rutem kui heli / pikem ja nõtkem kui kunagi seni.

*

Paul-Eerik Rummo hilisema luule kohta on raske midagi päris kindlat öelda, sest pole kindel seegi, kas seda hilisemat luulet loomingulise pidevusena olemas ongi. On olemas üksikud tekstid, mis algusotsas sulavad kokku “Saatja aadressi” luulega ja hiljem asetuvad aega nii hõredalt, et seosed nende vahel jäävad lünklikeks. Loomulikult võiks eeskuju võtta Rein Veidemannist ja asendada tühikud Rummo tehtud luuletõlgetega.[12] Kuid valitud teema seisukohalt on seegi kahtlane, sest pole kunagi kindel, kas luuletaja otsib võõrastest keeltest seda, mis ta loomingus juba olemas, või vastupidi – seda, mis seal puudub.

Püüdes hilisemat iseloomustada, saab põhilise öelda ehk Aare Pilve sõnadega, neisse vaid pisut mitmemõttelisust lisades –  tegemist on “Paul-Eeriku jätkuva kohaloluga.”[13] Rummo on kohal valikkogude kaudu selle luuletajana, kellest on juba siin juttu olnud. Ja suur osa hilisemast luulest kirjeldab kuskil olemist. “Lumevalguses ... lumepimeduses” oli püsimine rahvuslik, müütiline ja vabatahtlik, “Saatja aadressis” sunnitud, “realistlik” ja poliitiline. Müütilisus hiljem naljalt ei taastu, poliitilised koordinaadid vahetevahel. Tüüpiliseks saab aga näiteks intiimse ja turvalise suletuse kirjeldamine. Kas see tõmbumine isiklikku siseruumi on eneseteraapiline? Ehk on, sest Rummo luuleruum oli seitsmekümnendate alguseks täis ületamatuid tõkkeid, mille vastu vaid harvadel juhtudel aitas pistoda. Kuidagimoodi kasulikum on need tõkked nüüd ümber organiseerida, teisendada ahistus kaitstustundeks – ja kaitsev ja õdus on privaatne ruum.

Suletud ruumi kahetise tähendusega niisiis harjutakse ja lepitakse, poliitiline kinnisus tekitab ikka tõrkeid (“Üks kask”, “Variatsioon: veel üks vaade Arkaadia teele”, “Mälestus Kaliningradist”), kuid isiklik suletus juhib mõnusasse poolunne – mis on ilmselt midagi muud, kui reisijate uni “Saatja aadressis”: Tõesti, üle prahi / on see pool-unine olemine (“Lesin pööningul, loen. Vihm, vihm”). Nende põhiolekute kõrval saab olulisemaks ruumiga seotud teemaks ka ruumi näivus ja simuleeritus. Näidendites oli teema esil modelleeriva kujutluspildina, luules hakatakse imestusega jälgima uut tehnilist keskkonda, mis keerab pea peale klassikalised ruumisuhted. Tegelikult algab see imestus juba kuuekümnendatelgi – valevalgusena (“Päevavalguslambid”), hiljem elatakse läbi televisiooni vahendatust (“Luuletus televisioonis”) ja WC näilist puhtust (“Vesikäimla”). Kõige uuematest tekstidest on moodsa kalakasvatuse ja reaktiivlennukite kohtumisel tekkinud tsükkel “Õnnelik”, mis annab eriti iroonilise koondportree maailmast, kus, lisaks muule, on sellised mõisted nagu teekond ja paigalolek, vabadus ja vangistus, ülal ja all kaotanud oma loomuliku tähenduse.

Mis tähendus võiks olla aga neil liikumistel, mida ühtlase paigalolu kõrval leidub – vähe, aga ilmekalt – Rummo uuemas luules? Tundub, et suur osa neist on seletatavad mingi välise asjaolu või konteksti kaudu: liikumist leidub mingi allteemana pikemates tsüklites, seda leidub pühendusluuletuses ja mõnedes ava- ning lõpupositsiooni saanud tekstides. Rummo luuletusega alustab ilmumist ajakiri Vikerkaar ja Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia – ja kuigi konkreetselt nende luuletuste tähendus on ehk liig mitmemõtteline tegemaks üheseid järeldusi, siis üldisemalt on siiski ju tõsi, et Rummo tekstid valmivad senisest enam juhuluulelistel ajenditel. Ja on tõenäoline, et see ka esteetikat mõjutab. Kõige selgemini on juhuluule konventsiooni kasutatud sellistes tekstides nagu näiteks Ivar Ivaskile pühendatud “”Imelik olla pärit ...”” – siin on ju välja joonistatud uuesti suur tagasipöörduv teekond, kuid ei saa siiski kindel olla, kas tagasitulek kuulub eelkõige Rummole või konventsioonile.

Kõige iseloomulikumad ja ilmselt siis ka Rummole endale kõige lähedasemad variandid liikumisest on mõned suured ja takistatud (või ka takistuse tõttu ärajäänud) teekonnad. “Variatsioonis ...” laenab Rummo Karl Ristikivilt “Arkaadia tee” ja kirjutab siis läbi kaljude ületamise võimatuse või võimetuse. “Üks kask” viitab Carl Eduard Malmi laulule, tõstab puu oma õuest naabriõue ja deklareerib siis jäämist isamaale, aga koos vihjega, et jäämise taga on jälle ärajäänud teekond. “Kohusetäitjad. Luuletuse konspekt” elustab tõelise, takistusi ületava ja tagasipöörduva  liikumise. Samavõrd, kui on selles konspektis heroismi, on siin ka (enese)iroonilist kibedust. Teekonna lõpetab “hoop pähe” – ja ainuke lootus, on lõpuks see, et kohuse täidab kohusetäitja: Vastuvoolu, tõketest / üle olgu nüüd sinu kord.

Selles luuletuses on teinegi Rummole omaseks saanud liikumise avaldumisviis. Vastuvoolu on samas ka Pärivoolu, päri Jumala häält. Pärivoolu on pigem “paigal”, see on toetumine millelegi, mis ei libise alt. Sellist, püsi-püsimisele allutatud liikumist kirjeldab veelgi kokkuvõtvamalt “Epiloog: Tempora mutantur”: Jõgi voolab mis jaksab /../ kaljune põhi jääb /.../ Lõpuks oled ka ise üks imelik jõgi /.../ iseendaga ikka vist pärivoolu. See, et liikumine “paigaldatakse” seisundisse, oli Rummole omaseks saanud kuuekümnendatel, nüüd näib olevat lisandunud tarvidus seisundite sügavamate põhjade ülekinnituseks. Aga samas jäävad muidugi kestma ka vähem fundamentaalsed näited – avatud teedest annab märku vaid vilkuv valgusfoor (“Õhtuti, kui tulikäpad”), põgenemine  kätketakse liiklusmärki (“Oled see sina”).

Mõni näide “liikuvast liikumisest” tekib veel vormis, mida võiks nimetada iroonilis-poliitiliseks enesejulgustusluuleks – nagu näiteks laulva revolutsiooni lainetustest inspireeritud “Teie suhtumine poliitika ja kunsti vahekorda nüüdishetkel?”. Pilt sellest, kuidas käin ja eriti ei vaaru on korraga tõsiseltvõetav ja ikkagi üldisest marsirongkäigust distantseeritud – lisaks mänglevusele lõpeb tekst ju ka peatumissooviga. Kolm aastat varem kirjutatud “Con affeto” pigem vaid kaalub minekuvõimalusi ja saab oma deklaratiivse jõu ikkagi seismise läbi: Siin sa seisad kaljus tald / maksas jaks ja küdev sülg suus. Enesejulgustust sisaldavatest tekstidest kõige liikuvam on “Kohusetäitjad”, kuid tüüpilisem on siiski, et kindlustunnet sisendatakse staatika abil – mida teeb ju ka taadikõbi “Jüri Palmiste kammpäkis”. Need kinnitused lõpevad Rummo luules üheksakümnendateks aastateks, Eesti Vabariigi esimese sügistalve juhatab sisse südameraskus ja kõhklused, kas vana pärandit ülepea uusehitisse kolida tasub (“Aga kui süda on raske”).

Põgenemisteema varjab end paigatruult mitmes enne üheksakümnendaid kirjutatud tekstis, kuid prahvatab ainukeseks lõpuleviidud põgenemiseks luuletuses “Märatsev hull”. See on üks vähestest näidetest, kus liikumine “murrab” piirid: suurepärase löögiga, / ennast ja kedagi veristamata, / ta purustab ukseklaasi / ja väljas ta ongi, / sööstab läbi haiglapargi.  Kirjeldus vaatab põgenejat distantsilt, kuid laseb talle kaasa tunda – üle korrates neid põgenemismõtteid, mis ikka ja jälle olid peatuma jäänud kuhugi nähtavale või nähtamatule piirile. Ka põgeneja peatub, kuid liiklusringil, oletatava “mina” peatuspaiga leiab mujalt. Luuletus on üks osa nn hullude tsüklist ja hulludest tavalisim on korraks peatunud peegli ees (“Tavaline hull”).   Sealt võiksime ta leida.

*

Lõpuks võiks ju kokku võtta spekulatiivse skeemi, mis pika jutu taga pidevalt kummitas. Tundub, et põhilised ruumilise käitumise võimalused on Rummo luules üles ehitatud  mingitele alusstruktuuridele, mis tasahilju muudavad oma ilmet, kuni suurema murdumiseni kuuekümnendate aastate lõpus, kuskil tsüklite “Läbi peo mul voolab puu” ja “Saatja aadress” vahepeal.

Struktuuridest esimene ja kõige aluselisem näib olevat “ringkäik”, mis kõigepealt eelistab end vormistada avastusretkeks, välja elades eriti teekonna alguse entusiasmi. Ringkäik algab minekust ja lõpeb tulekuga ning Rummo teise ja kolmanda luulekogu aegu nihkub tähelepanu tee esimeselt osalt teisele. See nihe on seotud staatilisusega ja just niipalju, kuipalju on naasemises rohkem paigalolu. Kohatunde süvenemine vormib avastusretked ümber kojuminekuteks, mis lõpevad kohaloluna või päralejõudmise võimatusena. Võimatus näib olevat omakorda see tunne, mis muudab põhjalikumalt arusaamist teekonnast: kulgemise ring katkeb, algus ja lõpp kaovad olematusesse. Kohad kuhu jõutakse pole enam kaart siduvaks punktiks, vaid peatuspaigaks teel. Uuest asendist lähtudes nimetatakse ümber ka teekonna osad: alguses on tulek ja siis minek. Keskel on ajutine ja tinglikkust tajuv olemine, kuhu jäädakse üha rohkem kinni. Paigalolija ei igatse minekut, aga ta võib igatseda põgenemist, märatseva hullu ettekujutust, et on võimalik pääseda seest välja – ühest ruumisüsteemist teise. Selle mõtteta oleks asi liiga lootusetu – nagu oleks ka lootusetu paigal olla äratundmiseta, et väline liikumine ei ole siseruumis mingi lahendus.

Alusstruktuuride üldistamine on abstraktsioon, mis ei pruugi konkreetse teksti puhul õieti midagi öelda. Loodetavasti tuli see ka jutust välja, olgu et oli tekstegi, mille suhtes sai vaikitud. Hoopis rääkimata on ühe parima eesti lasteluule raamatu “Lugemik lugemiki” tähendused, Rummo luuletõlgete seos ta algupärase luulega jne. Miks siis üldse sellist abstraktsiooni peaks vaja olema? Vast on seda vaja kolmel põhjusel. Esiteks on see järjekordne kinnitus, et luuletaja kirjutab üht luuletust läbi korduvalt. Teiseks on võimalik ehk aegajalt uskuda, et inimese vaimuilm ja ajalugu pole mitte ainult üksikjuhtumite kogum, vaid mingi sisemiselt seotud värk. Ja kui see nii peaks olema, siis ümbritsevad liikumised Rummo luules nii teda ennast kui eesti kirjandust. Ja kolmandaks? Kolmas põhjendus on juba eespool öeldud: minemine, tulemine ja põgenemine on Rummo luules saanud nii tugevateks kujunditeks, et neid tasub meenutada. Neeed kujundid on kedagi ja midagi liigutanud, nendega võib kaasa liikuda. Ja võib veel validagi, millega ja kuhu. 



[1] Ivar Ivask, Paul-Eerik Rummo luulemaailm. Mana 1971, nr 38, lk 19 – 28.

[2] Hando Runnel, Eleegiad ankruhiivajale ehk Paul-Eerik 1500. Looming 1992, nr 1, lk 107 – 110.

[3] Joel Sang, Ikka Paul-Eerikust mõteldes. Looming 1986, nr 3, lk 421.

[4] Hando Runnel, Eleegiad ankruhiivajale ehk Paul-Eerik 1500. Looming 1992, nr 1, lk 109.

[5] Ivar Ivask, Paul-Eerik Rummo luulemaailm. Mana 1971, nr 38, lk 19 – 28.

[6] Karl Muru, Paul-Eerik Rummo luule. Rmt: Kodus ja külas. Tallinn, 1987, lk 101.

[7] Joel Sang, Ikka Paul-Eerikust mõteldes. Looming 1986, nr 3, lk 421.

[8] Paul-Eerik Rummo, Luule 67. Looming 1968, nr 4, lk 622.

[9] Paul-Eerik Rummo, Igavik ja igapäev. Vastus “Tuhkatriinumängu” kriitikale. Keel ja Kirjandus 1992, nr 1, lk 43.

[10] Viimne võttepäev. 30 aastat “Viimset reliikviat” /kavaleht/.

[11] Viimne võttepäev. 30 aastat “Viimset reliikviat” /kavaleht/.

[12] Rein Veidemann, Kaks mõttekontsentrit Paul-Eerik Rummost. Rmt: Olla kriitik ... . Tallinn, 1986, lk 75 – 82.

[13] Aare Pilv, Paul-Eeriku jätkuv kohalolu. Postimees. Arter 27.11.1999, lk 15.



sisu © et, vorm © e107.org