Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

AARE PILV

Keel ja Kirjandus  1999/2

 

KUI ISA RAAMATUID TÕI

Madis Kõiv. Kalad ja raamatud. Studia memoriae IV. Kirjastus Õllu, Tallinn, 1998. 232 lk.

 

Umbes aasta enne, kui läksin kooli, tõi isa mulle mingi mahajäetud maja pööningult paki lasteraamatuid, juba kulunuid. Neid oli kindlasti rohkem, kuid sellest satsist on meeles "Bullerby lapsed" ja "Totu kuul", seega umbes kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel laps-olnute lugemisklassika. "Totu" oli võimatult paks minu jaoks, umbes pool lugesin sellest läbi, meeles on sellest vaid Totu kukkumine Kuu sees oleva maakera peale ja üllatus, kui sai selgeks, et Totu pole pärisnimi, vaid tõlge neznaikast, ning tema perekonnanimi ilmselt polegi Kuul. "Bullerbyst" mäletan vaid vanaisa köhakomme ja heina sisse tehtud koopaid, mõlemaid ilmselt piltide pärast. Hoopis rohkem tähelepanu tõmbas tolle raamatu sees olev auk – kõiki lehti ja mõlemat kaant läbiv auk otse keset raamatut. Tagantjärgi mõeldes tundus see auk mulle selle raamatu sisulisim osa, kusjuures loomulik ja mitte ebatavaline osa. Sama loomulik tundus see, et too auk on tehtud pliiatsiga; endastmõistetav kujutluspilt, et on võetud see raamat ja sellest pliiatsiga läbi torgatud. Loomulik ei tundunud iseenesest selline teguviis, vaid et seda just tolle raamatuga tehtud on. Ja et pliiatsiga. Oleksin ju poisikesena võinud vabalt mõelda, et raamat on olnud kuhugi naelaga kinni löödud või, mis veelgi hullem, et temast on läbi tulistatud. Aga need võimalused ei tulnud pähegi. Nüüd võiksin ütelda, et selles kujutluses võttis oma lapseliku põhjendatusega ilme omalaadne initsiatsioon kirjutamise ja lugemise loomusesse.

Ei saa midagi parata, kui Kõivu lugemine õhutab teksti analüüsimise asemel looma hoopis samalaadseid meenutusi iseenese põhjas olevaist asjust. Just nimelt looma meenutusi ja mitte lihtsalt meenutama, sest Kõivu meetod pole lõdvalt memuaarne, tema mäletamise viis pole  olnu ja sellest meelde tulnu pelk fikseerimine, vaid mälu (millesse päriselt-mitte-olnuna, kuid eitamatu kogemusena kuuluvad ka unenäod) järjekindel, "teadusliku meetodiga" ja filosoofiliselt mõtestatud läbitöötamine, mille käigus mälu sisu võib osutuda hoopis teistsuguseks, kui esialgu tundunud on. Kirjutamise protsess ise tundub olevat selle meetodi olemuslik osa, sellele viitab tekst korduvalt isegi, et meeldetuletamine käib kirjutamise käigus; subjekt ei saa sellises tekstis kunagi olla oma üteldavast ette teadev, subjekt allub ise teksti voolule. Ja selles mõttes on Kõivu tekst väga täpne vaste sellele, mida ta edasi annab, sest ta ise vahetult teostabki toda edasiantavat mäletamist; see ei ole kirjeldav, isegi mitte jutustav proosa, vaid toimuv proosa. Ja kui ta on kujundlik tekst (loomulikult on), siis pole kujund siin väljendusvahend, vaid kogemuse primaarne vorm.

Kõik see on juba tegelikult selge, kuivõrd Kõiv endast ja teised temast kõnelnud on. Aga paneb ikkagi korduvalt üllatuma, kui kaugel on enamik kirjutatud proosat tollest loomulikust ennastloovast jutustamisest, mis elaks taas vahetult läbi oma jutustatavat olemist. Ikka tuleb vahele kirjalikkus, mis tähendab ette-ära-fikseeritust ja keskendumist väljendusele, st vahenditele; see on vahendite-kunst. Kõivu kirjutamisviisi üle mõeldes tuleb tahtmine näha proosa võimalikkust kolme tähise mõjuväljas. Esiteks luule proosa kujul, millest Tsvetajeva näitel kirjutab Brodski oma "Koguja rõõmus"; see on keelele keskendunud proosa. Teiseks see, millest kirjutab Kundera oma "Romaanikunstis"; see on sündmuslikkuse kunstilist vastet otsiv kompositsiooniproosa. Kolmandana lisaksin siia Kõivu laadis kirjutamise (mis loomulikult ei kuulu ainult Kõivule), kus proosavoog jutustab ennast jutustajale (väga udune määratlus muidugi, aga intuitiivselt, loodan, küllaltki taibatav); see on "protsessiproosa", ja on seda sügavamalt kui näiteks internetis lõputult edasi kirjutatavad hüperromaanid. Loomulikult on igasugust proosat, aga need kolm on seesugused, mis põhjendavad proosa ära inimkogemusele vajalikuna. Kõiv on kahe teise suhtes muidugi vastassuunaline, sest ta pole kultiveeritud, teisalt jälle on ta oma kirjandi-hirmus ehk radikaalsemgi seda hoiakut täide viies, mis on olnud luule proosaks muutumise taga.

Kõivu kirjutamisviis järgib sisimas sama mustrit kui raamatus kirjeldatud lapsepõlvelugemisedki. See on mingi "üliloomulik lugemine", mis ei vaeva pead teksti tegelikkuse ja lugeja tegelikkuse erinevuse teadvustamisega. Seda narratiivi maailma lünkade täitmist oma kogemusliku maailmaga, nagu toimub Kõivu Valga-Ameerika puhul, on ju vist iga lugeja tajunud. "Kalades ja raamatutes" on kirjeldatud sedasorti retseptsiooniprotsessi, mida retseptsiooniteooria ehk ihalebki kui puhast tüüpi, kuigi tal poleks sellega ehk teadusena nii palju peale hakata kui tavapärasemate, "teooriaaltimate" lugemistega; siin on näidatud, kuidas toimub lugemine teadvuses, mis on võimalikult palju jäänud tabula rasaks lugemise enda suhtes. Hermeneutikapärane eel-arvamuste väljaselgitamine on küll mingit pidi võimalik ja huvitav, Kõiv seda teebki, kuid jõuab oma tõlgendusringis üsna sageli tulemuseni, et need eel-arvamused on lugemise ja loetu enda poolt konstitueeritud (lk 101; "asjad, mis olid arusaadavad oma olemise tõttu"); see ei saagi sellise lapseliku lugemise puhul teisiti olla, sest alles siin tekibki mingi ruum, kus eel-arvamused võivad tekkima hakata. Ainsaks eel-arvamuseks võivad siin olla ettelugevate isa ja ema kujud ning see, mille toob ilmsiks raamatu teine, ehk tegelikult põhilisem pool, "Kalad".

 

See, mis ilmsiks tuleb, on leidnud endale kalade näol võrdpildi elust enesest. H. Runnel on oma "Mõõgas ja peeglis" kirjutanud sellest, et igal inimesel on oma "mõistuse vigur". "Kalades" tulebki esile Kõivu "vigur", vähemalt tundub, et see võiks see olla, sest temast on nii järjekindlalt juttu ka muis Kõivu tekstides. Kolm osundust raamatust: "Just see – transtsendentsuse sissetungi ähvardus – ongi, millesse ülepeakaela visatakse keset-juttu-sattunu." (lk 12); "[kalad,] keda ma jõe  p õ h j a s  näen (see on olulisem koht kala nägemiseks, sääl esineb ta olemusilmutisena, sellena-kes-transtsendentsist-nähtavale-tuleb) kerkivat, keda ma õnge otsast  p ä ä s n u n a  näen vesikodade sügavusse, roheliste vesilehtede vahele kaduvat." (lk 74); "... seda korgi kadumist olematuseni, olluse põhjani, olluse enda tumedaks jäävat avanemist kadumises..." (lk 87). See "vigur" ongi see olluse tumedaks jääv avanemine kadumises, tajus, et teis- või väljaspoolsus on üheaegselt päratult eemal (olemiskurbus väljendub hirmuna) kui ka pidevalt oma puudumises kohal (olemislootus väljendub imendumisihana); transtsendentsuse sissetungi kardetakse, samas püütakse temasse süveneda, seda valgustada, nagu teeb seda Kanti pea "Filosoofipäevas". Väljaspoolsus jääbki alatiseks tumedaks, sest ta on algse oleku – emakoja – suhtes võõras, samas ollakse sellesse väljaspoolsusse juba sündinud ja seda tuleb kuidagi alistada. Kõiv ise on kuskil kunagi seletanud asjade paratamatust, millesse sünnitakse – lapsepõlve olukorrad, ruum, kasvõi mööbel lapsepõlve ruumis on tingimatu, etteantud, väljapääsmatu; see on midagi, mille tähendus sulle ei allu, vaid kehtestab ennast läbipaistmatuna; kui aga ostad täiskasvanuna ise oma tuppa mööbli, siis see on sattumuslik. Kõiv tunnetab seda paratamatust põrguna. Seesugune transtsendentsuse-põrgu ja sellega toime tulemise küsimused moodustavad Kõivu viguri tuuma. Miks on asjad paratamatult sellised ja mis see tähendab, et nad nii on? Selle tunnetuse oma loogika järgi tuletub tähendus tolle tumeduse enese olemisest, aga et too olemine ise on kättesaamatu, siis jääb ka tähendus selle varju kinni. Kalad oma vee põhjast ilmumise ja kadumisega kehastavad selle.

Ja see vigur pole pelgalt mõistuse vigur, mitte lihtsalt filosoofilis-intellektuaalne, vaid süvapsüühiline elu-vigur. "... mina oma kalapüüdmisega võtsin osa Erose ja Thanatose varjatud mängudest..." (lk 84). Elu-vigur ehk ongi see, mille sisse inimese Eros ja Thanatos oma pesa teevad, ja Kõivu raamatu minal on see pesa just niisugune. Sellega on ilmselt seotud ema ja isa kujud. Isa on see, kes viib mina kokku tumeda ja võõraga ("isaseadusega"?; seadus on midagi, mis on inimese üle, inimese eelselt seatud – "seadus on vanem kui meie") ja sellega koos tolle "seatu" kättesaamatusega. Isa toob kohale transtsendentsi koos tolle poolt esile kutsutud süüga ("Aga peamine süüdlane on ikkagi isa, nii nagu tema vedas mind kalasüü juurde, niisama vedas ta mind raamatusüü juurde"; lk 98). Ema on see, kes kipub jääma "sissepoole", vastandudes isale (distantsitust, mida isa suhtes pole, väljendab lühike fraas "... mina üksi, st emaga..." lk 14). Aga nagu arvatagi võib, saavad Eros ja Thanatos süvimal ikka üheks; säinakojad ja haviseljad, mis ilmutavad tundmatuse suletuks jäävat avanemist, asuvad samas lootevees, kus igatsetakse tilgakujulises allveelaevas elada (lk 232). Taas vana tuttav pärispatulugu, mida moodsamalt võib maailma-heidetuse seisundiks nimetada. Triviaalsused on nüüd esitatud, siin jätkaku psühhoanalüütikud.

Pimeduse ja valgusega juhtub igasuguseid asju. Kord, kui lugesin "Totut", istusin ema kirjutuslaua taga, laual põles suure punase kupliga laualamp, aga ka teised tuled korteris põlesid, sest olin õhtusel ajal üksi kodus ja nii oli kindlam. Miskipärast põrutasin küünarnukiga vastu lauda – kõik lambid läksid heledamaks. Põrutasin uudishimust veelgi vastu lauda, lambid läksid veel heledamaks, siis veel korra, läks veelgi valgemaks, kuni neljanda korraga kustusid kõik lambid korteris, nagu hiljem selgus, ka kogu majas. Kõndisin ilma igasuguse hirmuta (kuhu kadus mu pimedusekartus? Otsekui pimedust polnukski.) läbi korteri välisukseni. See seik on mul tollest lasteulme lugemisest selgeimini meeles; sellest ka piisas, ma olin valguse ja pimeduse piirist ise läbi tunginud.



sisu © et, vorm © e107.org