Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Sven Vabar

Sven Vabar , Eesti Raadio ”Litter”

 

Aare Pilv ”Nägemist”

 

 

            Teie unenägu on nagu andmestik

            Aare Pilve neljanda raamatu ”Nägemist” alguseosas on autor sõnasõnalt, kõnekeele struktuuri säilitades üles tähendanud oma sõnavõtu, mille kandis ette üle kahe aasta tagasi ühel luuleõhtul Tartus Illegaardis. Selles sõnavõtus räägib Pilv õigupoolest sellest, kuidas ta luuletab, kuidas see protsess tema jaoks välja näeb.

Pilv kirjeldab, kuidas talle ilmus kunagi poolunes üks lause, mis kõlas: “teie nina on nagu andmestik”. Meie igapäevaloogika kohaselt on tegemist absurdse lausega, kuid Pilv kirjeldab edasi, kuidas ta siiski hakkas selle lause üle järele mõtlema, selle taga oleva unenäolise tähenduse üle mõtisklema. Pilv kasutab oma sõnavõtu lõpuosas seda näidet, et iseloomustada oma luuletamisprotsessi tervikuna.

Pilve järgi on luuletusel mingi algpunkt, algimpulss, näiteks mingi sõna, mida tavaliselt ei teadvustatagi, millest hüpatakse väga kiiresti üle, kuid mis sunnib ennast kõlaliselt või tähenduslikult seostama teiste sõnadega. Luuletaja hakkab siis neid teisi sõnu otsima, et neid kõla- või tähendusseoseid välja tuua. Aga kui luuletuse algimpulss peaks ilmuma näiteks und nähes, siis unes näeb luuletaja seda luuletust kohe ehtsal kujul, koos kõigi potentsiaalsete seoste ja tähendustega, nii et ärkvel olles paratamatult vajalik sõnastamise vaev jääb luuletaja jaoks ära.

Pilv resümeerib, et tema jaoks “see luuletamine käibki kuidagi nii”, et ta leiab jumal teab kust mingi sõna, millele hakkab teisi sobivaid sõnu juurde leidma. Paraku on see protsess hulga raskem kui unenäos, kus on võimalik tajuda luuletust selle ideaalsel kujul.

Aare Pilve puhul ongi ehk oluline ära märkida, et miskipärast pole ta rahul selle sobivate sõnade rittaseadmisega, pelgalt luuletajaks olemisega. Teda huvitab, kust need luuletused tulevad. Mis koht on see “jumal teab kus”, kust mingi sõna saab luuletuse algimpulsiks.

Lihtsast küsimusest “kust need luuletused tulevad” aga ongi ainult üks samm unenägemiseni, mis on ka Pilve raamatu teistes tekstides sage külaline. Kui Pilv kirjutab, et unes võib luuletaja oma luuletust näha kohe ehtsal kujul, koos kõigi potentsiaalsete seoste ja tähendustega, siis seletab ka Juri Lotman oma raamatus “Kultuur ja plahvatus” sisalduvas artiklis “Unenägu – semiootiline aken”, et uni on “puhas vorm, ruum, mis ootab täitmist”. “Järelikult – alguses oli semiootiline eksperiment,” kirjutab Lotman. “Arvatavasti nii tulebki mõista Piibli-lauset, et alguses oli Sõna. Sõna eelnes oma tähendusele, st inimene teadis, et see on sõna ja sellel sõnal on tähendus, kuid ta ei teadnud, milline. Ta rääkis justkui talle enesele arusaamatus keeles.”

Kuid unenägudega on ju see asi, et me ei näe unes ainult sõnu ja lauseid. Juri Lotman kirjutab eelpooltsiteeritud artiklis ka seda, et unenäod ei vii meid visuaalsesse, sõnalisse, muusikalisesse või mõnda muusse sfääri, vaid nende sulamisse, mis on analoogne tegelikkusega. Ning Aare Pilv ei pööragi oma raamatus tähelepanu ainult unenägude sõnalisele sfäärile, teda huvitab unenägude juures just see omadus, et ta on “analoogne tegelikkusega.”

Pilvele teeb muret, et me oleme harjunud tõlkima ümbritsevat mingitesse diskreetsetesse üldkäibivatesse keeltesse, struktuuridesse ja maatriksitesse, mida inimesed vastavalt omavahelisele kokkuleppele kasutavad mitte ainult omavahelisel suhtlemisel, vaid üldse maailma tajumisel. Ka Lotman kirjutab: “Võib oletada, et psüühika arengu niisuguses staadiumis, kus mõtted ja teod moodustasid alles lahutamatu terviku, polnud ka unenäonägemustes võimalik neid liigendada ja isoleeritult kogeda. Kõne ja þest, üldisemas mõttes aga kogu keelesfäär oma võimalustega, tõid kaasa palju võimsamad mehhanismid ja summutasid unenäo potentsiaalse võimaluse saada eneseküllase teadvuse arenenud sfääriks”.

Pilv tahaks ühte või teist sõna või asja kogeda samuti mitte tõlgituna mingisse üldkäibivasse keelde, vaid just nagu unenäoski vahetult, selle sõna või asja enese keeles, või mingis antud hetkes tekkivas keeles, mis tekib mingi asja ning selle asjaga suhtleja isiklike keelte koosmõjul.

Oma varasemas kolmes kogus üritas Aare Pilv suhelda just ennekõike sõnadega vahetult, nende sõnade isiklikes keeltes, kuid poeesiamaailmas ei ole see iseenesest muidugi midagi uudset, vaid luulele põhimõtteliselt omane suhtlusviis. Kuid mida edasi, seda rohkem on Pilve huvitanud kogu ümbritseva tajumine selle isiklikes keeltes. Pilve uue kogu luuletused on reastatud kronoloogiliselt, kirjapanemise järjekorras, ning lugeja näeb, et äkki lõppevad sellised tekstid, kus sõnad omavahel omaenda keeltes suheldes igasugu vigureid teevad, ning algavad luuletused, mida võiks nimetada “realistlikeks”. Pilv on lihtsalt kirja pannud mingi asja, mida ta on näinud ja kogenud.

Taoliste luuletustega on aga selline lugu, et lugeja ei koge mitte ise vahetut suhtlemist mingi objekti või ümbrusega, vaid teksti kujul vahendatud Aare Pilve suhtlemist nendega. Võibolla on lugeja ka ise mingil kujul taolist suhtlemist varem kogenud ning nõnda kandub vahetu kogemus ka temani, kuid tundub, et Pilv ise ei taha sellise vahendatusega päris hästi rahule jääda. Ta on ka ise tunnistanud, et päris selliseid niiöelda “realistlikke” tekste ta praegu enam ei kirjuta.

Võibolla on just sellest rahulolematusest sündinud kõnealuses raamatus sisalduvad esseelaadsed arutlused kogemuse ja taju kui selliste üle: Pilv on võtnud teemaks nägemise ning arutleb, mida nägemine ning tajumine nägemise abil, suhtlemine nähtavaga nähtava enese keeles endast kujutab. Lugeja saab muu hulgas ka osa Pilve meilivahetusest tuttavaga neilsamadel teemadel.

Sellest rahulolematusest on ehk ka sündinud Pilve otsesed näpunäited, omalaadsed harjutused, mille abil lugejad saavad vahetult suhelda ümbrusega selle enda keeles. Pilv ütleb nende harjutuste kohta, et “Need on tehnikad, mille kaudu võib tajuda teatavat silmade vabadust suunavast arust, nii et silmad järgivad mitte vaataja mõtteid, vaid nähtava enda seaduspärasusi, kandes nähtavale omase nägijale omaseks.”

Võibolla on sellest rahulolematusest sündinud ka Pilve edasised keeleotsingud. Sellesama raamatu esitlusel nägid kohalviibijad koduvideolikku filmi Aare Pilvest, kus too külastab neidsamu paiku, mida kirjeldab oma raamatus. Võibolla oli selle filmi vaatajal tõesti võimalik Pilve enese ühendustest maailmaga nägemise, silmade abil, paremini aru saada, kui filmi vaataja nägi, mitte ei lugenud, kuidas sündisid tajud ja kogemused, millest räägib Pilv oma raamatus “Nägemist”. Filmist kui olemuslikult unenäolisest keelest on palju räägitud, kuid see oleks juba omaette teema.

Kui edukalt ja millisel määral on võimalik õppida kõnelema maailmaga omaenese ning maailma enese keeles, mitte vahendatud keelte abil? Pilve järgi päris edukalt. Tõsi küll, unenäo vahendusel. Pilv kirjeldab oma palas “Üks unenägu juulikuust”, kuidas ta koges unes üht keelt: “See oli selline keel, kuhu kuulusid sõnad nii kirjapandud kui kõneldud kujul, muusikalised ja muud helid, samas ka noodid, värvid koos vormidega, aga ka abstraktsed loogilised suhted. Kuid nad ei kuulunud oma olemuselt erinevatesse liikidesse, nad moodustasid ühtse pideva tähendussüsteemi. Põhimõtteliselt oleks võinud vabalt koostada lause, mis koosneb läbisegi verbaalsetest, helilistest, visuaalsetest ja muudest struktureerivatest üksustest. /.../ Selles keeles suhtlemine või teksti loomine või lugemine oli samaväärne kogemus kui vahetud elamused, samas säilis tegelikkuse ja keele eristus. /.../ Keeleline metafoor võis ilmuda värvilise heli kujul ja oli sama reaalne kui sulav lumi peopesal”.

See uni on küll sama absurdne kui Pilvele unes ilmunud lause “teie nina on nagu andmestik”, kuid samas selline lapselik, hästi ilus unelm. Loodetavasti Pilv ei valetanud ja tõepoolest nägi taolist keelt unes.

                                                   

 



sisu © et, vorm © e107.org