Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Aare Pilv

Vikerkaar 1997/1-2

                                                                               

KIRJANDUS KUI TEHE?[1]

 

Sven Kivisildnik “Nagu härjale punane kärbseseen”, Tartu, EK$, 1996

 

            Kivisildniku obstsöönitsustest siin juttu ei tule – see on etiketi küsimus, mille puhul korralik väikekodanlane silmad kõrvale pöörab.

            Hoopis huvitavamana tundub Kivisildniku puhul viis, kuidas eelnevat kirjanduslikku sõna  ümber sõnastatakse ja kuidas see teatud hoiakut väljendab. Kivisildnik ise on väitnud, et ta eesmärgiks on tappa (eesti) kirjandust; ja see on huvipakkuv just vahendite poolest: tuleb võtta mingi kirjanduses (kui teatud müütilises abstraktsioonis) kinnistunud tekst ja ta sisemist korda muuta. Kivisildnik teeb seda tsiteerides, kollaaze moodustades, perifraseerides - ühesõnaga, eelnevat kirjutatut jutumärkidesse pannes, kusjuures jutumärkide paigutus on suvaline. Jutumärgistamine on üks metateksti võtteid, sest “sõna” pole enam lihtsalt üteldav, vaid osundatav.

            Vaadelgem osa terviku asemel - Kivisildniku tekstitegemisviisi võiks esindada üks konkreetne tekst, nt. lk. 76:

 

                                    kõik tühi töö

                                                koguja

                                    ma ise ilu

                                                tegija

 

            See koosneb kahest tuntud fraasist, mis on ühte teksti seotud ja uue seose kaudu üksteist oma esialgsest tähenduskeskmest nihutavad. Fraaside üldtuntus on vajalik, et lugeja tunneks nihke ära - eelnev “sõna”, mida nüüd parafraseeritakse, on osa kaanonist, ja kaanoni ühe elemendi töötlus puudutab toda tervikuna.

            Esmalt võib antud teksti puhul lugeda tema otsest tähendust - kirjutaja arvab eelneva tühjaks tööks ja hakkab ise ilu tegema. Oluline on aga, mis moel see toimub. Vaadeldava teksti mehhanismiks on sisuline perifraas, mis tekib kummagi fraasi rekontekstualiseerimises nende vormilise parallelismi kaudu (see iseloomustab Kivisildniku tsitatsiooniviisi üldse). Tekitatakse häire - tegija saab koguja mõjul hoopis teise funktsiooni, säilitades ka algse - ta muutub fraasi osast fraasi kommentaariks, nii nagu koguja on kommentaar fraasile kõik tühi töö. Koguja-fraasi sisu kaotab oma olulisuse ja tema peaülesandeks selles tekstis saab olla teise fraasi sisese nihke põhjustaja ning taust. Selliselt nähtuna on teksti mõte üleni oma intertekstile viidata, kuid ta ei vaja sealt tulevaid algtähendusi - teksti põhimõtteks pole siin interteksti abil uut tähendust sünteesida, vaid tühjendada interteksti tema algsest tekstuaalsest terviklikkusest. Tekkinud uued seosed on tühjad.

            Too tegija on siin tekstis niisiis ilmekas ses mõttes, mis puutub Kivisildniku asendit kirjandusliku “sõna” suhtes, olles ühtaegu fraasi osa ja selle metakirjeldus (kommentaar). Nii ka Kivisildniku tekstid on metatekstid, kuid vaid sedavõrd, kuivõrd nad ise selles “sõnas” osalejad on; osalemise läbi võivad nad seda “sõna” tühistada, tekitades temas seda laadi sisesuhted, mis tegelikult ainult matkivad tekstuaalsust. Samal ajal seisab Kivisildnik oma perifraasidega väljaspool kirjandust - ja mitte kui väljaheidetu, vaid kui see, kes paneb kirjandusele sulud ümber ja kirjutab sulgude ette (või järele) uue teguri (resp. “tegija”), mis sulgudesse jäävate tehete üldvastust teisendab. Kirjandus on siis kui sõnastustest koosnev tehe. Sulud on siin nii matemaatilises mõttes kui ka selles mõttes, mida väljendab prantsuse sõna clôture - nii tarastamine kui sulgemine, kusjuures suletud aias võib tegevus senise hooga jätkuda. (Sulustatud on ehk ka see, kelle “tapmiseks pole sõda tarvis” - tõepoolest,  piisab vähemastki.)

            Niisiis on meil võimalus rääkida kirjanduse tühistamisest, kui käsitame teda tehtena, s.t. tekstuaalselt liidetud, korrutatud, jagatud sõnade kogumina. Meil pole seda võimalust, kui peame kirjandusena ilmnevat inimeses aset leidva olemise kõnelemiseks.

 

 



[1] Kivisildniku reageering arvustusele: "vikerkaares tuleb must kaks arvustust/krull kirjutab nii romaanist/kui kärbseseenest - asjatundlik/väga hea moto on:/kes meist tänapäeval ei/oleks teataval määral ärkvel/ega ikka ei ütle et see on eesti luulest/teine kirjutaja on üks noor/kutt aga tema nime ma ei mäleta/vist pilve kirjutab et/ma ise ilu - tegija/tühistaks justkui/kõik on tühi töö - koguja,/tegelikult ei tühista -/olemine ei tühista tegemist/sest olemisel on varsti lõpp/aga surnute raamatuid/ei visata ometigi ära/ja surnute tapetud/ei tõuse ometigi üles," ("Loomade peal katsetatud inimene", lk 8 veel-7 veel)



sisu © et, vorm © e107.org