Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

katk 19

Таллинская  Pапсодия

 

Mees ära esine. Muidu hakkavad plikakesed naerma. Kuskilt kostab näugumist – tüdrukute seljakotist vist. Kuradi miniseelikutes teismelised bussipeatustes külmetamas. Trollijuht ei oska sõita, jõnksutab piduri ja gaasiga, pidur selline. Plikad itsitavad. Hoolimatu pööre, postist haaramine ja tulbid paberis on muljutud. Kahju et sünnipäeva pole. Pilk naelutub porisele trollipõrandale jalge vahele. Naerma ajab, raisk. Kunagine tuttav tuleb peale. Kumbki ei tunne kumbagi ära. Ametlikult. Tänavalambid heidavad tühje varje üle pinkidevahe. Inimene on vaikne, kui ta võõrastega ühes on – vaid elektrimootori urin kostub. Ja Grande valse. Kuule ma praegu ei saa rääkida ma olen trollis aga ma võin sulle viie minuti pärast tagasi helistada jaa ma olen kümne minuti pärast kodus helista mulle sinna väga armas et sa mulle helistasid kuuleme kümne minuti pärast noh okei tsauka. Läbi poriste akende aimuvad peatused. Selles peatuses pole ma kordagi väljunud. Klaasi all veab neljakümnene mees suitsu. Üksik, ütlevad ta harjamata saapad. Kass keerab end kinnises seljakotis. Inimesed vaatavad mööda, kes kellest, kes millisesse porisesse aknasse. Suukorvita närviline koer tuleb endast väiksema peremehega peale ning trügib inimeste vahele. Pagan, sellise saapapaela otsast läheb niisugune mürakas kasvõi kassi peale minema. Tegelt peaks koeral ikka suukorv olema. Lähevad järgmises peatuses maha. Troll undab mööda tühja puiesteed. Väsinud näod sealaudavalguses. Tühi õllepudel veereb piki porist põrandat, keegi ei näe, keegi ei kuule, keegi ei tunne seda oma jalge vastu põrkamas. Sealaut, liikuv. Peatustes pudeneb tühjemaks. Tablool vilgub kaheksateistkümnendat korda sama reklaam. Vastik, närvidele käib. Aru ma ei saa, mida see Pets endast mõtleb, kiunub kassiomanik. Ah ta on nii nõme. Huul on lõhki, anna huulerasva. No mis, kellega sa nii kõvasti tatti oled pannud, et huuled lõhki, Pets vä. Ole vait, ta on nii nõme, eluilmas ei paneks temaga. Seda ikka tead et külma ilmaga ei tohi palju tatti panna, muidu saad herpese. Ah mis sina nendest asjadest tead, ekspert selline. No kes sa ise oled. Itsitavad. Poolt nägu katvate prillidega pensionär vaatab tuimal ilmel kuhugile, vist aknasse, ei kuhugi, juba veerand tundi. Ukse all seisab sinises poolmantlis mees, vähemalt nädalase habemega, juuksepesust rääkimata. Issand kuidas üks inimene võib nii vastikult räpane olla. Tuim, ei taipa või ei viitsi eest ära tulla, on ülbe. Kohutav, kohutavalt nõme kui pead sellisest ennast mööda suruma. Vastik, rõve. Miks ta minu kannul tuleb. Juba trollis vaatas mind sellise pilguga. Ma ei salli selliseid haisvaid tüüpe. Poe juures lähevad teed lahku. Külmleti valgus hakkab silmadele. Need harjuvad. Suured hinnasildid. Eriti soodne. Tänane sooduspakkumine. Viimast päeva. Kolm kahe hinnaga. Tühjade kätega kassale läheneda ei tohi. Kasvõi pakk nätsu peab pihus olema. Muidu on kurjategija tunne. Miks sa tulid siia kui sa midagi ei osta. Vabandaval ilmel ootad kviitungit. Külastage meid jälle. Säravatest tuledest pimestet silmis tumedasse rõivastet kogud. Tumekollane tänavalamp. Tänane hamburgerieine eriti soodne, jook kauba peale. Lume alt sulab koerasitt. Liiva ja kruusa on jääl vähem kui sitta. Armetu mulje. Tärkamata muru on poriga üle pritsitud. See pole mulla must, see on saast. Keegi idioot on parkinud oma hõbedase auto trepikoja ukse ette, pressi end mööda või mine läbi pori. Virutaks nüüd signaali üürgama. Mõttetu. Mõttetu, kojamehe uudishimulik naine patraks hommepäev, kes pool varakult magama läinud trepikoda üles äratas. Seda pole vaja. Pane uks vaikselt kinni. Trepikojas elab väikseid lapsi. Haruldus nüüdsel ajal. Ärge jätke veemõõdikute näitusid elamuhalduri postkasti. Lift haiseb jälle. Viiekümne esimese korteri joodikud tuleks maha lasta. Keegi ei nutaks. Üürivõlgnike arved kompenseeritakse üüri maksvate klientide arvel. Keegi on trepikojas suitsetanud. Kuskilt ülevalt kostab teismeliste juttu. Ma vist ei viitsi end homme kooli vedada, ingas on jälle mingi nõme töö ja õps hakkab vinguma, kui talle kõike ette ei laula nagu ta tahab. Viiekümne esimese uks on praokil – vana õnnetu Vasara lukk on vist oma elupäevad lõpetanud. Vadimilt üks granaat ja probleem oleks kolme sekundiga lahendatud. Mina oma käsi määrima ei hakka. Kuradi tobud, ei viitsi neid veel välja tõsta. Ega enne kui eelarve nappima hakkab ja ülemus räuskama hakkab, ei liiguta keegi lillegi. Üürivõlg kasvab ja trepikoda haiseb. Punasevinnilise näoga pikajalgne loikam loivab trepist alla, pistab suitsu ette. Ei keera enne lukust lahti, enne kui too pole möödas. Tasa ja targu, mine selliseid kahtlasi tüüpe tea. Nike. Eastpak. Tommy Hilfiger. Kadaka turu järgi haiseb. Narmendavad kirjad ja õmblused. Nutune. Rauduks langeb kolksatusega kinni. Sulge uks vaikselt. Mingi suvaline siseküljel asetsev poster on narmendama hakanud. Homsesse prügikotti. Köögi kraanikausis hommikusest kiirustamisest pesemata nõud. Oota kuni sooja vett kraanist tulema hakkab. Enne jõuab külmkapist süüa võtta. Kõrbemaläinud muna hais võiks juba hajuda. Aknast tuleb külma õhku ja trollide undamist. Telekas käima ja kõik nelikümmend või natuke rohkem kanalit läbi. Mõttetu. Võõra maa uudised, dokumentaalsaade, romantiline komöödia, mood, uudised, vestlussaated, üleeilne sport, kümne aasta vanune film, delfiinid, majandusuudised, neljakümne aasta vanune film, populaarne sari,  poliitika, eksootilised reisid, poliitika, sport, film, reklaam, popmuusika,  reklaam, reklaam, rockmuusika, reklaam, reklaam, reklaam. Voodi võiks olla siinsamas. Päevad läbi ootad uusi uudiseid millega kellelgi pole mitte vähematki pistmist. Info maksab. Telefon heliseb. Jah. Jaa, nii, nimelt, selge, homme tööl räägime täpsemalt, jaa, põhimõtteliselt olen nõus, jah, jah, nägemiseni. Side lõpp. Telekas näitab opereeritud koera. Mõttetu. Parim kanal on punane nupp. Tuli surnuks.

 

 



sisu © et, vorm © e107.org