Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

et 10

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

:

SilverSikkAaloe

:

:

:

:

:

:

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kas, et  10 file content << Tootja: Koaala Kompanii> Toode: Eksootiline aedviljasalat “Aaloe”> Art nr 07380-1> Koostis: vesi, maitse- ja aroomained Integpatcioon (E-07), Tähtmees (E-08), Mutandist krokodill Gena (E-09), Omochi terror (E-011), Copy (E-013), Copy (E-014), Eneseotsing (E-016), Tunnetuslike kategooriate piiridest loomade keeles (E-018); happesust reguleeriv aine, säilitusaine (Reaalsus (E-020)), sideaine eeter (Peeter), sool> Toiteväärtus: ühes pangetäies vaid 2 kalorit> Kasutamine: Saamaks korralikku maitseelamust, loe toode läbi, vastavalt oma eelistustele, ja anna pakend oma sõbrale edasi. Maailmas käib kõik ringi. Kui miski seisma jääb, muutub see prügiks. Olgem keskkonnateadlikud tarbijad! Niisiis, pärast toote tarbimist saada järele jäänud pakend ringtöötlusse (st oma lähikondsele läbimälumiseks). Tõsiselt.> Hoiatus: Võid ju teha koopiaid, aga peaasi, et mingit kauna ei keera> Parim enne homset> uAva siit!u>>xxxxxxxxxxxxxx

 

 

 

 

 

Ja ta astus lahtisest uksest sisse.

“Tere hommikust kõigile!” hüüdis Peeter reipalt.

Vastusevariantidena tulid arvesse: tere, tere-tere, tervist, (tere) hommikust, kena ommukut, hei, tsau, terekest, tere-tere vana kere, tsauka, tsauks, ahoi, oi, no tere, ahah mõh, noh jah, ehehehee. Enamusel hüüumärk taga. Peetrile vastamiseks kasutati kahte esimest varianti, kolme inimese poolt.

Finantsosakond oli juba töösse süvenenud ja Peeter, tundes veidi piinlikkust oma lärmamise pärast, hiilis nüüd hoopis märkamatult suures eredalt valgustatud kontorisaalis oma tööpaiga juurde.

“Noh, kõik juba töötavad, jäin hiljaks jah?” päris Peeter poolsosinal oma naabrilt, proua Lainelt, ise jopet nagisse riputades.

Proua Laine – viiekümnendates, veidi tüsenev eluaegne kontoritädi – kergitas oma lõbusaid laulukaarjaid kulme ja lohutas: “Ei-ei, meil on lihtsalt veidi kiirem periood praegu.” Ja lisas: “Tegelikult meil paljud alustavadki varem, et siis saab nagu varem lahti ka.”

“Nojah.”

“Muuseas, proua Tiina käis – meie otsene ülemus eksole – ee… käis sind just otsimas. Lubas iga hetk tagasi tulla.”

Peeter elavnes seepeale nähtavalt ja uudishimutses: “Ei tea, mis tal oli siis?”

“Ei teagi öelda,” vastas juba paberites soriv proua Laine, kuid teadis siiski lisada: “Olevat sulle mingi ülesanne.”

See oli Peetri jaoks hea uudis. Lõpuks ometi läheb asi käima. Saab oma oskusi tõeliselt rakendada. Saab end tunda vajaliku inimesena, täisväärtusliku töötajana, finantsametnikuna. Et meie organisatsioon saaks meie üleuhke olla. Ja muidugi hakkab pappi voolama: lakkamatult, püsivalt, tõesti piisavalt, et end inimesena tunda. Normaalne.

Peeter istus juba oma laua taga. Ta oli just arvuti sisse lülitanud ja jälgis nüüd, kuidaas masin end korda seadis – megahertsid ja bitid, protsendid ja mälumahud üle luges, läbi katsus ja enda jaoks paika pani. Peeter võttis eeskuju ja korrastas ka oma töölauda, kuigi eelmisel päeval lahkudes paistis see Peetrile juba piisavalt korras. Aga ikkagi. Niisiis sorteeris ta pliiatsitopsis pastakad kirjaklambritest, pliiatsijuppidest ja muust sodist eraldi, tõstis märkmepaberid vasakult paremasse lauaserva, asetas auguraua pliiatsitopsile lähemale. Nihutas hiirematti, nii et selle alumine serv asetseks lauaäärega paralleelselt. Liimipulga toppis sahtlisse. Tal õnnestus kusagilt leida veel isegi paberiprahti, mille toimetas võidukalt punasesse prügikorvi (hmm, liiga… punane; ei – liiga võidukas). Kindlasti tegi ta veel midagi, mis talle eneselegi märkamatuks jäi, kuid siis oli kõik valmis. Nüüd jäi ainult oodata, millal tuleb proua Tiina. Ja siis: töö, magus stress, probleemide lahenemine; ja raha, raha, raha. Normaalne.

Peeter istus tegevusetult. Ja siis imestas, et ülemus tuleb tema juurde ja mitte vastupidi. Aga ta ei juurelnud pikemalt, sest ta teadis, et asjadel on kombeks – tema puhul vähemalt – ise paika minna. Siiani oli Peetri elus kõik alati positiivselt lahenenud, ja ikka ilma temapoolsete suuremate sekkumisteta. Juba lapsepõlves, kui ta maailma avastades suvalisele võõrale telefonile helistades mingi maniaki otsa sattus, kui rõduaknalt äikesetormi juhtis, või siis tädi sünnipäeval erutuse pärast morsiklaasist suure tüki lahti hammustas, ise kriimugi saamata. Ja muidugi kümneid kordi hiljem, näiteks nagu eriliste pingutusteta majanduskooli lõpetades – napilt, aga siiski. Tõsi, Peetri probleemid olidki enamasti vist väikesed, kui mitte olematud, välistades selliselt asjade nässumineku üleüldse. Või puudus tal lihtsalt asjade üle kontroll, mida ta ehk kompenseeriski alatise pisiasjade korraldamisega? Mis omakorda ju ennetab probleeme, hoides neid ära. Mine võta kinni, kuidas asjad tegelikult on.

Selge on vaid see, et Peeter ootas lõdvalt looseldes oma toolis, mis tema puhul oli tavaline, normaalne, ja jõllitas klaasistunud pilgul monitoritagusesse kaugusse. Kontori sumin kostis temani nagu läbi seina, kusagilt eemalt. Peeter tundis veel vaid enese undaimavalt rahulikku hingamist, ta ei olnudki enam siin, kui printeri diskreetne surin manitses ta ootusse tagasi.

Peeter tõmbas end seljatoelt lahti, toetas küünarnukid lauale, pööras pilgu kõrvale, printerile, ja küsis proua Lainelt une peletamiseks, millega too tegeleb.

“Ikka palgaarvestusega,” sai ta vastuseks. Lisaks lühikese ülevaate asjade seisust. Kui midagi asjalikku enam öelda ei leidnud, jälgis Peeter salamisi proua Laine tegutsemist. Ta nägi, kuidas too klõbistas ja klikkis, ootas, vaatas, kontrollis, trükkis, jälle klikkis ja ootas, kuni arvuti saatis ja printer printis ja nii edasi. Vahepeal proua Laine võttis ja asetas, vahepeal augustades (augurauaga). Kui proua Laine sirutas – oma käsi nimelt – ja siis, mingi paberileht näpus, soliidselt härra Karlilt midagi küsima läks ja sinna lobisema jäigi, leidis Peeter, et proua Tiina võiks juba ükskord tulla ja selle igavuse lõpetada. Peetrile nimelt ei meeldinud ootamine. Või õigem oleks öelda, et ta ei talunud niisama passimist, sest tegevusetuse tühjus kippus siis täituma igasuguste mittevajalike, isegi ohtlike asjadega. Ja siis oli kord kadumas ja kontroll olematu. Pähe hakkasid tekkima igasugu mõttekatked ja juba kerkisidki esile pildid viimastest päevadest. Et oma kasutut tundlikkust kammitseda ja asjaga kiirelt ühelepoole saada, otsustas Peeter eesmargipäraselt meenutada, see tähendab: kinnistada mälu teatud tehnika abil.

Pliiatsit näppude vahel keerutades hakkasidki mälupildid elustuma. Kuid sattunud oma enesekindluses kaldast liiga kaugele, ei jõudnud Peeter tagasi ujuda ja juba haaraski tugev vool ta endaga kaasa.

 

Peeter otsustas enne tanklast läbi minna. Et end veidi tuulutada ja ergutuseks tass kohvi ja midagi veel teha. Ei  tundunud kuigi hea mõte minna otse autoroolist vastutusrikkale kohtumisele. Pikk sõit oli ikkagi väsitav olnud. Just ilma tõttu, mis siin mere ääres oli veel eriti muutlik ja igati selgusetu. Oli talv, aga lund oli määrdunud laikudena vaid teeäärsetes vallides; ja sealgi oli ülekaalus soolane liiv. Hoolimata tugevatest tuulehoogudest mattis kõike kleepuv udu.

Viisaka juhina lükkas Peeter suuna enne sisse kui hoo maha võttis ja sisse keeras. Ta lasi tankida, tänas operaatorit ja parkis siis auto veidi eemale platsi serva. Soolalägasel asfaldil kohviku poole astudes, kohver käe otsas, vaatas ta kella: ligi pool tundi aega.

Peeter vaatas müüjale otse silma ja küsis musta kohvi. “Ja Daimi sokolaad ka palun.” Raha tagasi saades tänas ta jälle. Pärast paaritunnist autoraadioga suhtlemist vajas ta elavat kahepoolset kommunikatsiooni, soojenduseks eelseisvale kohtumisele. Müüja jäi siiski vaid rangelt oma minimaalse teenindusviisakuse piiresse.

Vaid kaks külastajat, vabu kohti küll. Peeter istus akna alla. Raadiost vuristati kümneseid uudiseid. Peeter segas aeglaselt suhkrut, pilk väljas teispool klaasi, millele langevad lörtsilärakad lagunesid hetkega veeniredeks, moonutades väljavaadet. Korraga sadu lõppes, vaade voolas puhtamaks.

See oli seal. Peeter teadis. Ta oli seda kogu aeg nagu kuklaga tundnud. Peeter vaatas – ja nüüd tõmbas selle gravitatsioon Peetri pilgu täiel jõul enesele. Varem vaikselt silmanurgas torkinu ei mahtunud nüüd ära, mattis kõik enda alla, osutus haaramatuks.

Eemal, diagonaalselt üle suure tee laiuv tohutu tööstuskompleks ulatus kaugele üle Peetri vaatevälja. Udu hallil ekraanil tasandus kõrgete hoonegruppide sügavus hambuliseks ja robustselt hiiglaslikuks siluetiks. Sellesse torgatud viirastuslike korstnarühmade läbi imesid niigi vohavad pilved omale toitu. Ning muidugi peahoone, siinkandis tavatult ambitsioonikas, kogu tööstuspiirkonna plekk- ja betooneklektikas väljapaistev teemant. See paistis Peetrile hästi ära. Ta jõllitas tuhmi klaasfassaadi, mis küündis vähemalt seitsme-kaheksa korruseni – edasine peitus piimjais pilvis, need olid juba täitnud taeva ja vallutasid nüüd maapinda.

Normaalne, leidis Peeter ja murdis tüki sokolaadi, mille soolakas magusus ei suutnud peatada üha laienevat kärsitust. Ta  otsis kohvrist ettevalmistatud paberid ja kontrollis arvud üle. Kõik klappis, aga Peetrit jäi närima, et midagi on siiski kahe silma vahele jäänud, et mingi varjatud element võib kõik väärtused tühistada.

Väljas hakkas vihma udutama. Tundus nagu oleks pilved maa peale langenud või meri alustanud invasiooni, eelvägedeks soolased udulaamad. Tuul lükkas nätsket niiskust tujutult siia-sinna, oskamata selle isetule massile kohta leida. Üks valge kaubik oli tanklast välja pööramas, kontrastselt ere suunatuli ebamäärases määrdunud tööstusmaastikus oranzilt plinkimas. Kaubik pööras vasakule ja eemaldus kiirust laisalt lisades veepilve tagavedavasse liiklusvoolu. Suund ei lülitunud välja. Selle ühtlaselt kiirenev kulg üle vaatevälja oli ainus korrapära, mida Peeter hetkel tajus.

 

Vahepeal ei olnud ülemust tulnud ning sündmuste vool rauges. Peeter lõpetas ja astus tagasi olevikku. Siin alustas ta hiire näppimisega ja hakkas igavusest Solitaire’i mängima. Jõudnud mängu kaks korda pooleli jätta, seejärel kaks korda võidukalt lõpetada ning siis tüdineda, lõpetas ta mängu pooleli jättes hiirega klikkimise. Peeter tõstis pilgu selle peale, et kuulis proua Lainet küsimusi esitavat.

Esimene küsimus küsis: “Kuidas eila siis vastuvõtt lõppes kah?”

Teine nõnda: “Jäid rahule sellega?”

Siis: “Aga proua Liina arvates läks härra Paul eila liiale; kas te ei arva?”

Ja: “Jaajajaa, vaadake see härra Paul, tema teate on üks väegade huvitav inimene, tema… Aga mis sa meie finantsdirektorist arvad?”

Küsimus, mis polnudki nagu küsimus, aga nõudis siiski vastust: “Jah, teate minu kogemused näitavad, et oluline on ikkagi kollektiiviga hästi läbi saada, see on kõige tähtsam; ja siis – siis teate sujuvad tööasjad ka, kas pole?”

Peeter tahtis midagi öelda, aga ta ütlemine takerdus, sest saabus… see, noh… proua ülemus… proua Tiina. Proua Tiina nägu, mida raamisid kastanpruunid õlgadeni juuksed, ehtisid silmad, kulmud, nina, huuled, boonusena ripsmetuss, huulepuna, kõrvarõngad ja veel midagi, millele Peeter päriselt jälile ei saanud. Ülemusel oli kõigega ideaalselt sobiv julge violetselt hõõguv sügavsinine kostüüm. Peeter neelatas tahtmatult ja kuulis sõbralikku tervitust, mis jätkas küsimuste rida: “Niisiis, mis klats siin käib?”

Üldiselt kulges jutt tõsiselt. Peeter sai teada, et tõsiseks tegutsemiseks läheb siiski alles järgmisel päeval; ja kui algab uus maksuperiood, siis ausalt öelda… Aga ärgem sekkugem konfidentsiaalsetesse pisiasjadesse. Mis oluline, Peetrile siiski pakuti ka tänaseks tegevust. Või õigemini – talt paluti väikest teenet, mis peaks olema kasulik mõlemale. Proua Tiina selgitas:

“Minge jalutage veidi maja peal ringi, tutvuge niiöelda meie valdustega. Vaadake, kuidaas inimesed tööd teevad, vestelge lihttöölistega. Meie organisatsioon nimelt peab oluliseks iga oma töölist ja ma ei taha, et teist kujuneks ainult oma mugavat nurgakest tundev...ee...kontorirott või tindineeger, nagu üteldakse. Niisiis, meie poolt on teie kasutuses kogu tänane tööpäev. Ja homme tulete juba hoopis teadlikumalt ja vastutustundlikumalt tööle. Mõistate?”

“Jah.”

“Nii, aga siiski annan ma teile kaasa selle paberi. Mina isiklikult oleksin teile niisiis väga tänulik, kui te saaksite, näete siia,” osutas ta, “– mäletate ju eilsest härra Pauli jah – niisiis temalt allkirja siia. Hästi?”

Peeter tahtis veel midagi küsida, kuid ülemuse telefon helises. “Jajaa juba tulen, ma… “ tõttas ta juba uksest välja, tuli siis tagasi, ulatas Peetrile paberi, millele allkirja vaja oli, ja läinud ta jälle oligi.

Peeter istus ja ei osanud midagi öelda. Tema nõutule pilgule vastas proua Laine:

“Jajah, maja on meil tõesti suur ja inimesi on siin palju. Teate, täiesti omaette liik inimesi on meil…”

Jajaa, saekaatrimehed – kellelgi pole vähem näppe, ilkus Peeter mõttes ja soovis, et see mulisemine juba lõpeks. Tööd oleks ju vaja teha. Aeg läheb ja täiesti kasutult. Peeter vaatas kella, ilma et see talle kohale oleks jõudnud. Ta oli jõuetu, kas pettumusest või millest iganes. Fakt oli  see, et ta ei suutnud mõista, mida ta selles kenas kontoris teeb?

Kas ma tulin siia kõrgepalgaliseks ajaraiskajaks? Ma ju tahan midagi teha, tõsist tööd; ma olen selleks suuteline! Miks ma pean end siin raiskama? Normaalne.

Peetril oli veel küsimusi ja nõudmisi, kuid siis said sõnad otsa ja mäss rahunes leplikuks allumiseks. Peeter mõistis, et primaarne on organisatsioon kui tervik ja et tema kui algosake peab oma isetuses teenima terviku optimaalseimat toimimist. Täna jooksupoiss, homme osakonnajuhataja – nii nagu struktuur sind määratleb. Ja üldse, majaga tutvumine ei tee tõesti halba. Kuigi inimesi Peeter pisut pelgas.

“Kus see härra Pauli kabinet on?” katkestas Peeter  proua Laine ülevaate inimtüüpidest oma asutuse näitel. Saanud vastuse, jättis Peeter proua Laine tolle inimestega maha ja astus avatud uksest sisse, koridori.

Astunud, paberileht näpus, tühja metalsesse klaasseinaga lifti, oli Peetril valida kahekümne üheksa ühesuguse värvi ja suurusega nupu vahel. Sellisest suurest valikuvabadusest hoolimata pressis ta kõhklematult numbrit 17.

Edasi astus Peeter fuajeesse, kust oli võimalik minna vasakusse või paremasse koridori. Ühes neist oli uks härra Pauli kabinetti. Ja kuigi üks koridor oli kindlalt parem, ei osanud Peeter nüüd valida. Kusjuures tegelikult, olgu öeldud, olid mõlemad koridorid üks ja seesama koridor.

Korraga paiskus ühte vaiksesse koridori lõbusat loba ja Peeter nägi kedagi nahkjopes kiilaspead ühest kabinetist väljuvat ja “Nägemist!” sisse jätvat. Peeter ootas tühjas fuajees, pilk klammerdunud teise koridori (nagu kedagi oodates), kuni mees tast möödus ja lifti uste taha sulgus. Siis astus samasse koridori ja otsis uksesiltidelt – vasakult, paremalt, vasakult, paremalt, vasakult, tagasi uuesti paremalt, paremalt, vasakult – härra Pauli nimesilti. Siin see oligi. Koputuse katkestas kutsuv “Sisse!”.

Paberitega ülekuhjatud laua tagant paistis blondi poisipeaga sekretär, keeleots suunurgas, ülipüüdlikult nokitsemas millegiga, mida lauda katvate kaustade ja paberihunnikute tagant polnud näha. Tal ei olnud mahti Peetrile otsagi vaadata ning Peeter ootas viisakalt ukse juures, millal neiul tema jaoks tähelepanu jätkub. Ent too tegeles pingsalt oma asjadega. Raadio üürgas raadiohitte, kuni Peetril hakkas juba veidi ebamugav ja – neiu viskas talle pead tõstmata kiire pilgu ning, laskmata end eriliselt segada, venitas küsivalt: “Jaaah?”

Peeter oli öelnud “Kas härra Paul…” kui sekretär, laskmata Peetril lõpetada, teatas: “Ei teda pole praegu siin. Mis teil muidu oli?”

Peeter vastas paberilehte ette küünitades: “Mul oleks siia vaja…”

“Ahaa,” katkestas sekretär mõistvalt. “Kahjuks ta täna enam siia ei tule.”

Peeter tahtis küsida, et millal…, kui lahke sekretär kõiki ennetas, silmad endiselt laual: “Kas te siia ei saa seda jätta, homme tulete järgi?”

Tekkis paus, mille jooksul Peeter sattus mingi ruumis leviva terava keemialõhna üle vaagides (puhastusvahend? mingi liim? värv?) väiksesse segadusse (küsida, mis siin haiseb – ohtlik äkki?) ja leidis pärast kõhklust, et kohe.

“Ei,” vastas ta. “Mul oleks seda juba täna vaja,” nentis ta abitult, kui tal tekkis päästev idee. “Kas…”

“Ei,” põrkas paberihunnikute tagant vastu. “Aga te võite ta kätte saada, enne kui ta majast lahkub. Ta pidi klapitehase kuuendast sektsioonist läbi minema. Seal oli mingi jama täna.”

Saanud lühikese juhatuse, kuidas klapitehasesse pääseb, väljus Peeter tänades koridori, teda saatmas see ikkagi tuttav ärritav lõhn, millest jäi välja hingates kuhugi sügavale midagi aromaatset ja meelast.

Küünelakk, leidis Peeter, kui jäi lifti ootama, et sellega härra Paulile järgi kihutada.

Ent võtkem hetkeks aeg maha. Meil ju ometi on see võimalus. Vaatame veidi ringi. Seda selleks, et näha olukorda, kui just mitte tõesemalt, siis vähemalt nüansseeritumalt, mis on siiski ehk ka samm tõe poole. Ja kui me tahame eristada ja näha üksikasju ning julgeme rännata ka varjupooltele, siis peame leppima, et meie hingepaus ei saa sugugi olema värskendavalt puhas tühi rida tekstis, mis lihtsalt katkestab rabeleva teksti hingeldamise, saamaks kätte rahulikumat rütmi; ei, peame hoopis taluma, et peenema taju sõelale jäävate üksikute pisiasjade hulk saab tihedalt täitma seda ühte rida, paradoksaalselt tühja rida, paisutades selle tosinarealiseks, ehk pikemakski küll peenelt läbipõimitud, aga seda keerulisemaks heietuseks, või ka lihtsalt arusaamatuks soigumiseks, mis isegi ei tea, kust ta alguse sai ja milleks teda vaja on. Nii võib juhtuda, et järg kaob käest ning paus jääbki kestma, aeg maha.

Olgu nii. Peamine on jääda teadlikuks. Kui mitte muust, siis vähemalt sellest, et meil aeg seisab. Aga lükakem seda jõnkshaaval edasi, et mitte lämbuda.

Niisiis, vaatame õige seda keskkonda, hoonet, milles Peeter praegu kahe südametukse vahepeal on. Ah jaa, need kes ei talu sellist aeglast tempot, või tahavad meie loost veidi puhata ehk lihtsalt lahkuda ükskõik mis põhjustel, võivad teha mida iganes. Kas soovite näiteks kuulda kolme vilka herne lugu? Kui jah, siis pöörduge ajakirjanduse poole ja valige number neli.

Meie igatahes jätkame Peetriga, kes seisab seitsmeteistkümnenda korruse fuajee kolmnurksel tasapinnal. Selle kahe külje keskelt viivad hoone sügavusse, 90kraadise nurga all koridorid, mis kusagil teiselpool ühinevad ruuduks. Fuajeekolmnurga hüpotenuusi keskel varjavad metallivärvi liftiuksed sügavikku. Kuid samal küljel, teine teiselpool lifte, avanevad kaks rõdu samasugusesse põhiplaanilt kolmnurksesse aatriumisse, mille kahte välimist klaasseina poolitab täisnurk ja mis ühtlasi moodustab kogu selle ruute, ristkülikuid ja kolmnurki realiseeriva kõrghoone ühe neljast nurgast.

Peeter on lifti oodates astunud paar sammu kõrvale ja vaatab läbi aatriumi prisma, sinna kus udu pressib end tihkelt vastu välisseinu, neid nagu toetades. All maapinnal võib vaid aimata tootmishoonete konstruktiivseid rütme, laoplatside kõledat surutist nende vahel. Korstnad mööduvad, ilma et oleks näha nende algust maapinnal või lõppu kusagil üsna siinsamas üleval.

Hetk pärast hetke, mil laseme maailmal edasi jõnksatada, kostub eemal koridoride kuulmekäikudes uksepaugatus ning jõuab kuulajani aatriumi kaja, milles Peeter  üle rõdupiirde allapoole kiikab. Aatriumi kõri vibreerib madalalt, selle joiguvate seinte vahel sadestub tolm ja tiheneb selle kaugemais nurkades. Tardumuses kristalliseerub aatrium tahkeks prismaks, mis jagab valguse vikerkaareks.

Nii peegeldub Peeter hoonest välja, tugeva tuule kätte, mis postmodernses talves saab settiva uduga oivaliselt läbi, ning mis puhub Peetris taas lõkkele tema tulemise siia.

 

Ta oli nimelt äsja bensukast läbi läinud ja ärritusest kuidagi siiski jagu saanud. Nüüd keeras ta selle klaasist ristküliku ette, mis hoiatavalt (ikka siili õpetuse kohaselt) oli ette keeranud oma ziletjalt terava serva, mis kõrgus paarikümne korruseni Peetri kohal. Peeter astus autost välja ja märkas ust lukku keerates rabava ehmatusega, et on tanklast lahkudes oma kohvri autokatusele unustanud ja niimoodi see paarsada meetrit siia sõitnud (seda see veokas tulesid vilgutas). Mõte, et kohver ettevalmistatud materjalidega kaduma oleks läinud, pani Peetri palged õhetama ning niigi puuduv kindlustunne tundus lõplikult olematuks hajuvat. Kuid korrates lihtsat ja alati tõhusat salmikest “Riigimaksud, sularaha/ deebet – kreedit, põhivara/ – see on kindel igal ajal,/ kindel kasum meie ajal,” sai Peeter oma äralibiseval business-mind’il siiski sabast kinni.

Peeter katsus, et autouks oleks ikka lukus, ja sammudes (kohver käes, loomulikult) maja ees laiutavast trepist üles, vaatas ta korra tagasi, et ega tuled põlema ei jäänud, ning kontrollis aega, et võimalikult täpselt kohale jõuda. Leides oma asjalikkusest tuge, mõistis Peeter, et ta oli sellega teinud juba rohkem kui talt nõuti, et kõik oli juba paigas ja muutused polnud enam tema võimuses. – Tuuleiil sasis ta juuksed soengust. – Ning igasugune rabelemine oleks veel vaid energia kulutamine, paaniline tõmblemine lihtsalt totter. – Peeter koperdas eelviimasel trepiastmel. – Nüüd jäi lihtsalt oodata ja vaadata, kuidas tegelikkus oma tõesuses toimib.

Ta astus automaatselt avanenud ustest sisse.

 

Hetkel, mil Peeter soliidselt tumeda kivipõrandaga kõrgesse vestibüüli sisenes, tundus midagi olulist selja taha jäävat, oligi juba jäänud. Miski oli kompaktseks kokku keerdunud, oli endas selgusele jõudnud ja jäi nüüd nagu ooteseisundisse, valmis end igal hetkel lahti keerama ja avama, niipea kui uudishimulik pilk seda oma puudutusega riivab.

Niisiis, midagi muutus, aga kõik jäi samas samaks. Säilis mingi ühtsus. Kehtima jäid kõik seadused, mis kehtisid ennegi ning neid rikuti samamoodi edasi nagu varem.

Nii ei osanud all keset marmorväljakut sibav Peeter aimatagi, et juba paari päeva pärast, seistes seal hirmkõrge udust piiratud sügaviku ühel eendil, tunneb ta lifti oodates, et ihuhäda tahab rahuldamist. Ta ei lase pealetungivat peeretust lahti, kui näeb kontsade tippides lähenemas perfekt-efektse välimusega sekretäri, kes, mapike näpus, jääb samuti lifti ootele.

Viivu pärast oodatud lifti astunult toimub Peetri kõhus uus tugev pealetung. Peeter tõrjub. Nad on liftis kahekesi, mõlemal näod klaasseina poole, mille taga voolab aatrium. Uus, nüüd juba raevukam pealetung. Peeter ei liiguta. Ta ootab pingsalt lifti kohalejõudmist. Kõhus on kitsas. Jõuaks juba. Hirmuhigina kerkib pähe mõte, et lift võib kinni jääda: kujuta end siis ette pärast pooletunnist kannatamist jõuetult sittumas klaasseintega liftis, kaaslaseks elegantne miniseelikus beib.

Keegi ei aima Peetri siseheitlusi. Lift roomab.

Suur häda, tõeline pealetung. Peeter  tammub tasakesi kohapeal paar sammu ja keerab külje ette, näo ukse poole, et mitte näha seda neetud venimist. Heh, jõuab või ei jõuagi, ironiseerib Peeter meeleheites, peas pildid väljaheitest.

Lift peatub, paar korrust enne alla jõudmist. Sisse astub seesama helepruunis nahktagis kiilakas, kes lobiseb ühe kampsunis vanema prouaga. Peetri kõhus krooksub midagi ähvardavalt, ainult ülima tahtepingutusega hoiab ta end kinni. Valu sunnib valima: nüüd või ei iial, ja Peeter näeb, kuidas ta tormab tagis onu hoolimatult tõugates, ise poolenisti sulguvate uste vahele jäädes, puurist välja. Loosungi “Kuradi nolk raisk, vaata ette!” saatel kaob Peeter üle fuajee päästvast uksest sisse.

Õndsus on teema, mis nüüd meenub ning millel seetõttu veidi pikemalt peatuda saaks ja millest lausa põhjalikumalt kõnelema peaks. Ja seda tehes võiks ju teoloogilistel ja filosoofilistel radadel käia, kuivõrd need kindlad ja kõrged ning seega igale inimhingele, kes siia õndsusest puudulikku maailma heidetud on, piisavalt väärilised on. Kuid me kasutame targu konjunktiivi, mis jätab taganemistee, võimaluse, et ei peaks, ei võiks ja ei saakski. Ning et Peeter on omadega juba ühelepoole saanud ja tsensori käsi laseb juba loost lahti, siis pole enam kallist aegagi, et tühimikke stseenide vahel targutustega täita. Nõnda peame õndsuse teema hilisemaks jätma. Aga siiski mitte, ütleme kohe lihtsalt, et: “just õndsust tundis Peeter silmapilk pärast seda, mida tsensori pilk nägi, aga käsi keelas”.

Aga nüüd jäime ajast maha, mistõttu järgnevalt näeme asju tagantjärele, minevikus.

Jah, kui pinge lahenes ja Peeter kergendusest siirast mõnu tundis, silmad suletud, ei näinud ta uksele, silmade kõrgusele musta markeriga kritseldatud veidrat värsijada, mis oli kirjutatud umbes niimoodi:

 

Ma olen,

jax, ma olen eectlane.

Päägivad nad.

 

Ma elan,

jyct – Lacnamäel.

Ceal nad elabad.

 

Ma olen,

enamacti, pätt ja narkar.

Teavad nad.

 

Ma pole,

ei, tõecti pole loll.

Kipjytavad nad.

 

Ma olen,

näe, oxtlik ja võõpas.

Ocytavad nad.

 

Ma xoolin,

xingec, oma lähedactect enam.

Xä6enevad nad.

 

Ma olen,

äkki, vepelt venelane.

Kapdavad nad.

 

Ma valin,

Edgapi, Ivani poja.

Teda nad jumaldavad.

 

Ma olen,

ice, integpeepimatylt kaygenev.

Tynnevad nad.

 

Tekst rippus vaikuses ja rahus lageda küproki pinnal. Ümbritsevat tühjust valgustas ühtlane hele valgus. Oli soe ja puhas. Isegi baktereid ja pisikuid oli siin imevähe, nagu laskis aimata puhastusvahendi sidrunihõng. Segamatut rahu rütmistas sügav südametuksumine, mis liibus viimistletud pindadel. Miski ei seganud. Kõik oli lihtne, kindel ja ohutu.

Peeter avas silmad. Valguskiirus kihutas teksti otse ajju. See torkis, kriipis, ei haakunud hästi süsteemi. See ei sobinud siia. See oli viirus, selle jaoks olid antikehad. Peeter põgenes potilt.

Ta hüppas kraanikausi äärde ja loputas silmi, justnagu oleks hapet näkku saanud. Vesi leevendas kipitust, kohe-kohe oligi kõik juba korras.

Peeter tõstis pilgu peeglisse kraanikausi kohal. Silmade ümber olid tumedad ringid, silmavalged tikitud tiheda ja peene punase niidistikuga. Stress, mõtles Peeter ja võttis lonksu jahedat vett.

Mingil hetkel tajus Peeter, et tal on seltskonda. Ta võttis veel lonksu vett ja vaatas siis peeglisse. Peeter...oli hämmeldunud. Ta polnud sellist kuju veel kunagi näinud. Millist? - Sellist.

 

väi

kep

ea

kandilistel

õlgadelnen

d  estripp  u

m askõhn  a

d  käedmis s

a atmaspü k

s ivärvlig a

lõppevat

ke ret

mis suj

uva ltlä

heb üle

jalg adek

salt laiad

espü kstes

 

See lihtsalt seisis seal ukse peal ja ei tulnud ega läinud. Peeter ootas viivu. See ikka ei liigutanud, korraks nagu ainult virvendas – ja see pani Peetril südame põksuma. Ta võttis julguse kokku ja keeras ümber, et vaadata.

Peeter pidi veel kord hämmelduma, tõsiselt. See, mille kujutis oli olnud peeglis, oli nüüd, nagu pidigi, teistpidi, aga teisiti. See tähendab paistis nagu tagantpoolt. Kuuldus vaikset kahinat, nagu paberisahinat, ja kuju kadus Peetri võrkkestelt. Peeter pöördus värisedes peeglisse: võõras oli ka siit kadunud. Peetril oli kohutavalt külm, ta mõistus tõmbus krimpsu, tuimaks tombuks, ja keeldus

töötamast. Süda langes korraga vaakumisse, pilt ahenes ja kraanikaussi purskus portsjon sapimaitselist hommikusööki.

 

Need kohutavad üksikasjad! Piinavad mälupildid! Mis ängistav tegelikkus! Ja häbitu keha…

Vaene Peeter! Nüüd kügeles ta siin vestibüülinurga pehmes diivanis ja ei saanud lahti sapimaitsest suus ega meeles. Ta oli depressiivselt kinni oma haigushoos, mille üksikasjadele sattus peale üks juhuslik nägija, kelle Peeter oli suutnud minema hirmutada, kui ta parajasti peldikupoti ümber rõngasse oli keerdumas.

Paar minutit hiljem oli Peeter juba kainem, kuid endiselt ei suutnud ta mõista, mis juhtunud oli. Ta ei saanud lihtsalt aru. Võis vaid arvata, et see oli mingi haigus, mis sügaval tema kehas end peitis. Ja tema ebaadekvaatne taju ja käitumine selle sümptomid, esimesed kehapinnale ulatuvad jätked. Aga konkreetsemalt?

Järsku meenus Peetrile ülesanne, mis täitmist ootas. Kui hea. See oli hetkel ainus kindel pidepunkt; valem, mis sidus pudeneva tegelikkuse hierarhiasse tagasi, koondades põhjuse, eesmärgi ja muu normaalseks eluks vajaliku konkreetsesse punkti. Peeter kontrollis rinnataskut, kus täpselt servipidi neljaks kokku murtud dokument ootas härra Pauli allkirja. Kõik oli korras.

Kuid ikkagi jäi piinama see ülimalt intensiivne, kuigi õnneks lühiajaline krambihoog ja paanika. Ainukese niidiotsana leidis nüüd juba analüüsivõime saavutanud Peeter millegi, mis seostus kirjatähtede, lugemise ja veel millegagi või –giga, mida Peeter jälle kord sõnastada ei osanud.

Peeter otsustas kogu julgust kokku võttes korraldada väikese katse. Ta vajas sõnu. Need leidis ta ajalehest, mille katseotstarbeks siitsamast diivanilaualt kasutusse võttis. Eksperimendi meetodiks oli katse-eksituse meetod. Pärast lühikest sirvimist laskis ta end kaasa tõmmata pealkirjast, mis nägi välja taoline: Persona: Mutandist krokodill Gena. Artikli tutvustus hõiskas: Kunagise nõukogude filmistaari varjatud küljed nüüd paljastatud”. Artikkel ise, mille oli kirjutanud keegi Tommy de Troït, oli selline:

 


Kes ei mäletaks kunagist hittmultifilmi ning selle kangelast ja laste eeskuju – krokodill Genat. Kuid kes oleks siis, kui Gena jutlustas maailmas melanhooliat ja sõprust, osanud arvata, et tegelikult ei olegi Gena fiktsioon ja mask, vaid tõeline persoon ja isiksus. Tõepoolest, see oma aja melanhoolne kangelane on ka täna jäänud iseendaks. Kohtumistel Genat kunagi ümbritsenud inimestega on selgunud kogu tõde salapärasest krokodillist nimega Gena.

Gena sünniloo paljastavad üli-salajased arhiivitoimikud. Neis on detailselt kirjas, kuidas ühel 1961. aasta palaval juulipäeval leidsid noored hakkajad nõukogude tead-lased igikeltsast, sügavalt Siberi soost üliharuldase mumifitseerunud sauruse. Kuid täpne leiukoht on tänaseni salastatud. Ja kahjuks pole Gena leidnud teadlastest tänaseks keegi enam ammu elus.

Järgnevalt sünteesiti ühe tollal keelatud salateaduse abil (täna tunneme seda geeni-tehnoloogia nime all) spetsiifilises multi-plikatsioonistuudios tegelane nimega Gena, keda rakendati sotsialistlikus meele-lahutuslikus propagandas ning kos-moseeksperimentides. Bioloogidele oli Gena tänuväärseks eksemplariks. Nii tõestati mitmeid olulisi hüpoteese just nõukogude teaduse poolt. Näiteks oli Genal kaks aju nagu ta kaugetel esivanematel: üks peas ja teine sabas. Kuni Gena uurimiseni ei teatud sellise topeltsüsteemi funktsiooni. Just eksperi-menteerides Genaga on teadlased tõestanud, et üks aju korrigeerib teise aju apsakaid, ja vastupidi.

Osalemisele teaduses järgnes näitleja-karjäär. “Närviline filmitööstus oli rahu armastava Gena jaoks raske,” nendib Oleg (nimi muudetud – toim.). Oleg on üks Gena kunagine filmipartner. Nagu selgub, armas-tas Gena vabal ajal lõõtsmoonikut väntsu-tada ja sõbrustada Moskva ülikoolis kommunismi studeeriva kõneleva pärdikulisega. Vastuolulised suhted olid Genal dresseeritud rotiga poosetava ja parapsühholoogiast huvituva katoliikliku vanaprouaga. See Kübaramooriks kutsutu oli tegelikult Poola päritolu juut, sõjakeerises nõukogudemaale sattunud. Sageli juhtus, et nad põrutasid kolmekesi rongi katusel jänest sõites teispoole Uuraleid, väidetavalt otsima Gena esi-vanemaid. Kuid alati saadi neile jälile ja toodi tagasi, nendib Oleg. Ja mis salata – stressi tavatses Gena maandada alkoholiga. Gena lemmikjook olevat olnud ihusoe piim pooleks piiritusega. Jook, millesse isegi nõukogude paljunäinud boheemlased suhtu-sid varjamatu jälestusega, teab Oleg.

Nõukogude korra hävides otsustas Gena poliitikuks hakata. Nii ongi ta täna ühe Ida-Euroopa kääbusriigi parlamendis opo-sitsiooni juhtfiguure. Ta on oma imidzit olu-liselt muutnud. Kuna Gena on kõigusoojane, lasi ta kohe pärast nõukogudeliku gerondi-trendi lõppu endale ümber opereerida sileda kümnesentimeetrise sooja rasvkoe kihi. Ka oma koonu laskis ta lühemaks lõigata ja puseriti hambad sirgeks seada. Ning oma saba peidab Gena vasakus püksisääres. Sisalikusaba ei saa nimelt amputeerida – see kasvab kohe tagasi.

Mis puutub Gena sõpradesse, siis juudi vanaproua sai teispoolsusega totaalse kontakti, st ta suri ära. Mõni aasta tagasi Iisraelis, olles enne seda vanas eas loobunud katoliku usust. Potsataja on täna elu nautiv kokaiinisõltlasest Holliwoodi filminäitleja. Ta sai tööd oma kauge Ameerika sugulase Miki Hiire juures: Potsataja tõmbab musta sukeldumiskostüümi selga ja on Miki keha-dublant voodistseenides.

Suureks mõistatuseks on läbi aegade olnud Gena sugu. Ta riietumisstiil ja jäme hääl viitavad meheks olemisele. Teaduslikud tõendid selle kohta siiski puuduvad. Näiteks Gena seksuaalsuhted on varjatud. Konk-reetselt on teada vaid, et ta on teinud lähenemiskatseid Kübaramoorile. Kurjad keeled kõnelevad koguni, nagu oleks Gena teinud siivutuid ettepanekuid ka Kübaramoori rotile, ent see info jääb siiski vaid kuulujuttude tasemele. Võib ilmselt väita, et kuna Gena puhul on täheldatud intiimset suhtlemist pigem naiste kui meestega, siis ilmselt on ta ikkagi meessoost.

Kuid lõplik tõde selgub peagi. Nimelt peaks õige varsti ilmuma Gena memuaari-raamat. Selle abil saab ka noor lugeja aimu möödunud aegade ilust.


 

Ja korra sügavalt välja hinganud, sukelduski Peeter otsustavalt kirjutatusse.

Midagi ei juhtunud. Keha ja vaim olid kontrolli all – isegi käed ei värisenud enam. Peeter ei osanud midagi arvata. Selle asemel sirvis ta veel ajalehte. “Aasta seksikaimad ajakirjanikud valitud”, “Talse tõuseb” luges Peeter ja tuju tõusis. Viimastelt lehekülgedelt leidis Peeter oma horoskoobi, kus talle kinnitati, et just nüüd on õige aeg soetada kas kinnisvara või armuke. See tõstis Peetri enesekindlust. Lugenud veel, kuidas USAs tappis satanistist koolipoiss pool koolitäit lapsi ja et tervishoiuminister on alkohoolik, sai meel lahutatud, nagu pidigi. Lõpuks, saanud toetust reklaamist, mis seisis otse aidsi-teemalise artikli kõrval ja kutsus olema positiivne, läks Peeter muretul meelel härra Pauli otsima.

Peeter sisenes trepikotta, kus astus kaks korrust allapoole. Nüüd oli ta all suures fuajees, kust pidi pääsema üles-alla, vasakule-paremale, ette-taha ja veel, kuhu ise soovid. Peeter tahtis kõrvalmajja. Nii sisenes ta klaastorru, mis viis ta sisehooviga poolitatud majja, kust pääseski klapitehasesse. Esmalt, nagu härra Pauli sekretär seletanud oli, pidi ta jõudma laia piimklaasist ukseni, mille taga olevas koridoris pidi pöörama vasakule, kust pääseb maja keskele, kus lai trepp viib kitsale ja kõrgele klaaskatusega õuele, mida ületades tuleb hoida paremale ja valida sinine uks, sest ainult sealt pääseb tunnelisse, mis viib mitmele poole, nagu ka sildid näitavad, muuseas ka klapitehasesse. Ja enesele märkamatult leidiski Peeter end juba ääretult laias ja sügavas, aga ebaproportsionaalselt madalas hästivalgustatud saalis. See tähendab siis klapitehases. Nüüd jäi üle vaid otsida üles suure klaasaknaga vineerist putka, kust juhiti kuuendat sektsiooni.

Ruumis valitses tohutu lärm. Seda tekitasid mitmesugused seadmed, mis täitsid pea kogu tsehhi põranda. Siin oli näiteks lihtsamaid masinaid, millede taga töötasid tunkedes ja kõrvaklappidega inimesed. Ja oli tavalisi automaate, mis kord käima lükatult vorpisid katkematult ühesuguseid jupatseid, ilma kellegi vahele segamata. Oli ka keerulisemaid aparaate, mis olid väga täpsed ja vajasid seetõttu eriti karmi kontrolli. Selleks sobisid hästi keerulisemad aparaadid, millistest üks oli hiljuti kuuenda sektsiooni kontrollputkas isegi keerulisimate aparaatide jaoks liiga keerulistesse tingimustesse sattunud. Selliste probleemide lahendamiseks oli jällegi vaja inimesi. Kuid kuna tekkinud probleem osutus lihtsamat sorti inimese jaoks liiga keeruliseks, ja ei tavalisemat ega keerulisemat liiki spetsialistid ei leidnud lahendust, oli kohale kutsutud härra Paul. Härra Paul keerulisemat sorti inimesana oligi ette nähtud just keeruliseimate probleemide lahendamiseks.

Härra Paul lahendas probleemi haruldase lihtsusega. Ta tuli kohale, kuulas, mida spetsialistidel talle öelda oli, katsus siis ise siit ja sealt, ning otsustas loobuda vea parandamisest. Aga nii kavalalt ja efektiivselt, et loobus ka veast enesest. Ta ütles:

“Ei siin põle miskit remonti enam. Kogu kupatus täiega välja ja uus asemele. Mes se’s olgu, nii kurrat jäägi parandama. Noh, eksole!”

Keeruliseimat sorti – või noh, lihtsalt staazika, asutusele lojaalse ja seetõttu kõrgelejõudnud ametimehena oli härra Paulil vaba voli otsustada omal viisil – olgu siis keeruliseimal või lihtsaimal viisil. Eelkõige oligi tal õigus tegutseda lihtsalt ja otsekoheselt.

Peetril lihtsamat sorti ametnikuna oli kohustus lahendada keerulisi ja vaevanõudvaid ülesandeid, mille lahendamisel ei jagunud just palju valikuvabadust. Nii otsiski ta siin saalis seistes vaid üht. Ja ei omanud õigust enne lõpetada, kui leidis. Ja leidiski üle aparaatide kiigates sildi, mis ühel uksel ütles nii: “6 sekts. kntroll”. Peeter hakkas otse läbi saali sinna minema.

Kuid iial poleks ta seda teinud, kui ta oleks teadnud, et see nii keeruline on ja sellist piina põhjustab. Sest ühtäkki avastas Peeter ümberringi tohutult takistusi. Ei, mitte ainult lihtsaid masinaid, tavalisi automaate või keerulisi aparaate. Nagu neist veel vähe, leidis ta nende vahel takistusena lihtsate automaatide ja tavaliste masinate tõkkeid. Need omakorda ristusid keeruliste masinate ja lihtsate aparaatide kriuksuvate ahelatega; ning kõige tipuks ja Peetri meeleheiteks põimus kogu see krempel veel tavaliste aparaatide ja keeruliste automaatide sakiliste müüridega. Kogu see susisev, mürisev, kriuksuv, undav…tähendab müra tekitav süsteem näis nagu personaalselt Peetri järgi üha uuesti (ja uuesti, ja uuesti…) formeeruvat labürindiks, mis ongi programmeeritud sinna sattunut lõputult eksitama, lõputult lootusetusse juhatama. Peeter leidis end enda arust kümneid ja kümneid kordi taas ja taas tupikuis, mis halastamatult saatsid teda üha uutele ja uutele eksirännakutele. Vahepeal leidis ta ühe tunkedes töölise, kes urgitses midagi ühe elaja vilavas sisikonnas. Peeter karjus ses põrgusisinas, ise oma häält pea kuulmata, ainult arvas end küsivat: “Kuidas siit välja saab?” Vastuseks nägi ta, kuidas too kätega elavalt vehkis ja suud maigutas – tegelikult ilmselt küll karjus, aga Peeter seda ei kuulnud. Mees karjus talle, nüüd kõrva, kuuldamatuid silpe, noogutas siis ja sulgus masina õliste hoobade rägastiku taha, kus näis end väga mugavalt tundvat.

Klomp kurgus, tungis Peeter kitsastes kõrgetes vahekäikudes edasi, kuini leidis end jälle ühe rohelise plekist seina ees, mis oma vibreerimisega ähvardas Peetri taganema. Peeter leidis ühe madala avause, kust puges järgmisse ummikusse. Ta surus end jälle kuskilt vahelt läbi, lootuses leida otseteed, ja rebestas pintsakuhõlma. Hiljem sai ta mingi kummise kaabliga siraka vastu reit. Juba muutus ta ettevaatamatuks ja sai kord robotkäega makku. Siis, ronides hooletult üle transportliini, oleks kurnatud Peeter äärepealt ühte aparaati veetud (oleks klappidega varustatud saanud). Peeter väsis võitlusest. Tähelepanu hajus. Ja ta jäi lipsupidi kuhugi vahele. See tiris. Ähvardas teda. Ära. Kägis…ta…da. Kuid lasi siiski lahti, nii et Peeter oli ellujäämise pärast tänades lausa hingetu. Kuid õnnest siiski kaugel. Hingeldav ja näost tumepunane, embas ta põrandat, peas sähvimas ja surisemas mingid katked – ikka kordudes, taas ja taas – , mis üha teisenedes voogasid massivsete lainetena üle taju, imbudes täielikult peenesse rannaliiva ja katsid nagu võõras vähk-kude Peetri teadvuse.

 

01.01

Lugenud läbi Vindi ja Kenderi viimased romaanid (mis Vindi äsjailmunud romaanis on, seda ma kahjuks ei tea), tahaks nüüd midagi veel kriitilisemat,

veel kriitilisemat midagi,

veel midagi kriitilisemat,

kriitilisemat midagi veel,

kriitilisemat veel midagi,

midagi kriitilisemat, veel

teravamat.

 

01.10

Nüüd midagi veel kriitilisemat.

Midagi veel kriitilisemat nüüd.

Veel kriitilisemat nüüd midagi.

Kriitilisemat nüüd midagi veel.

Midagi nüüd veel kriitilisemat,

Veel midagi nüüd kriitilisemat,midagi,

Nüüd veel midagi kriitilisemat, veel nüüd,

Midagi veel nüüd kriitilisemat, nüüd midagi veel.

Veel nüüd midagi kriitilisemat, midagi veel nüüd,

veel veel midagi,

nüüd nüüd

midagi.

 

01.001

nüüd midagi veel

midagi nüüd veel

nüüd veel midagi ~ midagi veel nüüd

veel nüüd midagi

veel midagi nüüd

 

 

10.01

Later, however, he developed the flat cubism in which the planes were flattened in order to preserv the two-dimensional

nature of the painthing

surface of the nature

painting of the surface

nature of the surface

painting of the nature

surface of the painting

nature.

 

10.10

the painting surface

painting surface the

surface the painting

painting the surface

surface painting the

the surface painting

 

10.001

the painting surface

painting surface the

surface the painting the surface

the surface painting

surface painting the

 

10.010

the painting surface

painting surface the

surface the painting, surface painting the

painting the surface

the surface painting

 

10.100

the painting surface

surface  the painting

surface  painting the

the surface  painting

painting the surface

painting surface the

 

001.01

Ale przeciez nie wszyscy ucza sie

tak samo szybko! Ale przeciez nie

wszyscy ucza sie tak samo szybko.

 

Ale przeciez nie wszyscy ucza sie,

wszyscy ucza sie tak samo szybko.

Ale przeciez nie tak samo szybko!

 

Ale przeciez nie wszyscy ucza sie,

sie tak samo szybko.

 

010.01

“Kore nani?” – “Omochi.”

Kore nani? – Omochi.

       kore nani? – omochi.

        kore?nani – omochi.

          korenani – omochi

                      x – omochi

omochi

 

010.10

Omochi

    ihcomO

       Omochi

ihcomOmochi

OimhoccohmiO

 

010.001

O mochi mochih

ochihc – chihco

hih.com

ich como.

 

010.010

““KKoorree  nnaannii??””—““OOmmoocchhii..””

““KKoorree  nnaannii??”” –  SYSTEM error

SYSTEMerror

SYSTeMError

SYSTeMrror

SYSTerror

SYTerror

STerror

Terror

terror

 

 

Oksendamine. See oli esimene, mida Peeter taas ennast tundes tundis ja tundma pidigi. Muuks kui vastikuse tajumiseks ta praegu võimeline ei olnud.

Ta oli talutatud mingisse vatiselt vaiksesse ruumi. Kusagil nagu hästi kaugel undas kõik endistviisi.

Nüüd julges Peeter avada ka silmad. Valgus oli terav, tühjana tunduv ruum oli inimesi täis. Seinaääred ja lauad olid kuvareid ja klaviatuure täis, siin-seal vilkusid kaootiliselt värvilised tulukesed. Ruum tundus ikkagi tühi.

Peeter ise oli topitud ebamugavasse kontoritooli. Kaks inimest valvasid ta olemist, esitades küsimusi (... kes te olete ... mida te seal tegite ... mis juhtus ... olete te haige ...). Nende küsimuste toel, ilma et ta vastamisele mõelnudki oleks, ehitas Peeter end üles. Kuigi see oli endiselt keeruline, sest iiveldus röövis kogu tähelepanu.

Järsku kostis üle ruumi selge ja Peetri jaoks täiesti sobimatult valjul häälel: “Ptüi, kurrat! Ei siin põle miskit remonti enam. Kogu kupatus täiega välja ja uus asemele. Mes se’s olgu, nii kurrat jäägi parandama. Noh, eksole!” Mõned tegelased ütlesid paar sõna selle vastu, lihtsalt moepärast, aga muidu saatis öeldut kiitev jõmin. Peeter vaaatas: mees oli kiilakas, triiksärgis - nagu näinud, aga ei tunne.

Üks tegelane Peetri kõrval valis telefonil numbri  ja rääkis:

“Hallo-tere! Kuulge meil on siin üks veider tüüp...kuues sektsioon....ja...ee...”

Muidugi, kuues sektsioon, kihvatas Peetril. Kuues. Nüüd lõpuks, kohe. Ta tundis end...normaalselt. Ta avas taas kord suu, ilma et see sappi pritsinud oleks:

“Vabandage?”

Põetajad silmitsesid teda, üks ilmutas huvi. Peeter otsis põuetaskust kokkuvolditud paberi ja rääkis veel, seda mida vaja.

“Ootame, ta kohe lõpetab,” lubas telefonimees.

Peeter noogutas ja piilus eemal sehkendava härra Pauli poole. Tal oli häbi.

SYSTEM ERROR SYSTEM ERROR SYSTEM ERROR SYSTEM ERROR

 SYSTEM ERROR SYSTEM ERROR seisis kuuel kuvaril kahelpool Peetrit. Kopsude all tuikas midagi. Peeter langetas pilgu, otsides sellele pidet käes olevalt paberilt. Ta silmitses teksti sellel.

 

Copy on kirjutatud paberilehele. Äärest teiseni, üle terve külje, mustaga valgel. Mitte… Eeh… Kuidas nüüd öeldagi?

Pistan selle kotti, poen tennistesse, väljun trepikotta, langen kolm korrust mööda treppi alla, astumaks päikeselisel pärastlõunal kesklinna poole. Sulaasfaldil kimavad autod: hallikas bemm, fordilogu, vihane sapakas veidralt ulja undamise saatel. Jälle tossavad bussid. Ja nõnda edasi. Tagasi mitte – sõita tohib vaid ühel suunal. Mina käin tegelikut vastassuunda. See pole siiski oluline, olgu öeldud.

Tõesti, võib kasutada sõnu. Neid on tohutult:

Jõuan pargiteele. Mahe hämarus silmades rahustab. Mootorite möirged sumbuvad puude värelevais võrades, kus kobrutab rahutu rohelus, langeb müriaadidena linnulaulu. Vohavad taimed sirutuvad kõrgustesse, haarates hapraimastki toest. Rakkude pungumine surub õhu tihedaks aroomjaks plasmaks, mis kuumava päikese valguses maagiliselt hõõgub, nakatades mind tuikava orgaanika kõikehaarava tungiga. Kõik januneb, neelab, seedib. Et kasvada, poolduda, end paljundades kehtestada. Kärsitult paisub hiline kevad suviseks lopsakuseks; puudealune hellitlev-himura tuule sasitud muru meenutab kohati juba putuksumisevat heinamaad rohutirtsude särinaga. Mmm, võrratu. Su’st sahiseb mööda paar Rollerblade’e neis sirguvate sale-pruunide säärtega.

Aga need kuluvad, saavad otsa või asuvad lihtsalt mujal:

Eemal, oaasi lõpus, avaneb vaade kuumast õhkavale linnatsentrumile. Varjust väljas, saan heledusest pimestatud, kärast kurdistatud. Järgin fooride flirtivaid tulesid, seiran tänavat vaateakende peegeldusis. Klaasbetoon ümberringi, sõidukid, inimesed; joonte, ruutude, kuupide seeriad, kakofoonilised helide jadad. Kõike nii palju. Ilus, kuid: püüan leida oma teed pikast suvepäevast stressis asjalike tegelaste vahel. Trügin. Uksed avanevad iseenesest. Voolan massina sisse.

Raskused õige leidmisel:

Seal asubki koopiakeskus. Veel suudan olukorda kontrollida, iseend püsti hoida. Otsin papri üles ning ulatan teenindajale. Ootan, sina ka.

“Tehke…” takerdun, “…mitu  saab.”

Vaatad mulle arusaamatuses otsa. Surun midagi eneselegi arusaamatut, vist “palun!”. Lajatad hoolimatult, käed rinnal ristatud: “Mida?”

Kogun ennast, nõutakse lakooniliselt: “Vajuta!” Sa ei näi mõistvat (Kuradi haige narkar!).

“Kopeeri!” – Igatahes pistad paberi masinasse, vajutad nuppu.

 

No võimatu sõnada ”Copy!” Võimatu. Mitte et ei oskaks või ei tohiks. Aga ei saa – nõutakse originaalset, ehedat, uut.

 

Peeter, no muidugi, oksendas. See oli tema viis asjadele reageerida. Võõrkehad lihtsalt transporditi välja. Lihtne ja mõjuv nagu härra Pauli teguviis. Nii lihtne ja orgaaniline, et Peeter ise - see asjalik, täpne, soliidne ja ratsionaalne ise - ei suutnud asjade seisu sugugi kontrollida, ammugi mitte enda huvides mõjutada.

Niisiis veel kord, nii tüütu ja muserdav kui see ongi: Peeter oksendas. Glamuurselt krampuv keha pitsitas enesest viimsegi vedelikutilga, et haigust minema uhtuda. Kõri kipitas, magu tuikas. Muidu nii tundlike, peenete, läbipaistvate, aga nüüd nii tuimade sõrmede vahelt pudenes paberileht, planeerides Peetri ehmunud pilgust kantuna kaugele laua alla. Peeter ahhetas ja jälgis piinast segatud õudusega, kuidas telefonimees ronis sellele saamatult järgi, tallas ja tuhnis, seda üha sügavamale tolmurullidest polsterdatud vanade ajalehtede, graafikuid täis makulatuuri ja määndunud õunasüdamete alla mattis.

Lõpuks leiti see üles, puhuti tolmust puhtaks ning ulatati manitsevate etteheidet saatel Peetrile. See oli oma hoost üle saamas ja silus paberit kortsudest sirgemaks, hoides seda nagu kullatera - just siia, sellele paberile on allkirja vaja, siia, ainult üks allkiri.

Peeter sai oma allkirja. Härra Paul tundis ta ilmselt ära, arvas Peeter, kuigi ei näidanud seda välja. Alust seda arvata andis Peetrile härra Pauli kõnetoon, kui ta paberit tagasi ulatades värisevale Peetrile nähvas: “Talitsege end ometi, noormees.” Ja veel lisas: “Rahunege! Kõik on ju korras. Midagi pole juhtunud. Kõik on nagu on, mida te siis värisete selle pärast kohe? Eksju?”

Pärast seda toimetati Peeter puhketuppa, mis oli kitsuke akendeta ruum kahe vastastikku asetseva diivani, nendevahelise lauakesega, teleka ja kohviautomaadiga nurgas.

Peeter jäeti üksi. Ta silmad kipitasid ja pea oli paks nagu oleks ta mitmeid tunde järjest lugenud. Ta kustutas tule ja viskas diivanile pikali. Oli vaikne. Aegajalt kostus kuskilt summutatud helisid. Silme ees ujusid nähtamatud mullid, põrkudes üksteisega nagu lõbusad kosmonaudid teleriekraanidel.

 

Vanaema oli juba magama läinud. Tänase päeva lõpetas tema jaoks homse päeva ilmaennustus uudisteprogrammi lõpus. Mina jäin temast vaiksesse elutuppa kaasavõetud raamatut lugema, pilvi asfaldile tooma. Ent sõiduväsimus ja magus vaikus roiutas minugi peagi voodisse. Öö pimedus täitis ruumi.

Tõmbasin end teki all kerra ja ootasin und. Mõnetunnisest palavas ja kitsas bussis rappumisest tuimad liigesed surisesid mahedalt. Mõtted imbusid pimedusse, sosinad haihtusid hõredasse öösse, vormid sulasid vormituseks. Unede möllu ja päevade ruttu polnud olemas. Oli ainult sulnis eneseunustus. Õhtugi oli suigatamas. Aga mitte väsinud mina, ma ootasin und.

Mu silmad olid rasked nagu piljardikuulid ja ööd täis, kuid ometi ei imbund see verre. Vaatasin kella. Liig õhtune oli aeg minu jaoks. Akna taga võbeles mööduva tänava kaja. Veel niipea ei tule und, mõistsin, kui mõtted olid käinud mööda üht-sama teed paar-kolm ringi. Näiteks et bussijuhtidel tuleks kuulmisorganid eemaldada… või okei, lihtsalt keelata elmar-uuno kollektiivne kuulamine bussides. Ja et miks kurat ma vegeteerin siin linade vahel praegu. Võinuks teha nagu plaanisin – mõne siinse ununenud tuttavaga midagi õhtul ette võtta. Aga ei, pehmele diivanile maandudes unustati linn ja lõbu.

Kesköö paiku jõudsin ma arusaamisele, et padi on tõepoolest tõbras. Sirutasin end umbes nii kümnendat korda pikalt välja ja jäin selili lebama. Enne ei liiguta kui uni tuleb. Lootusetu. Masendav. Midagi veel. Jalad jäid poolest säärest üle diivan-voodi ääre. Räägitakse, et vanasti olid inimesed lühemad. Ei kommenteeri.

Jah, mu aju oli juba soe. Töösoe. Algamas öine filosoofiaseanss une ja ärkveloleku piiril. Piiril, mida pole ju tegelt olemas, kui nii võtta. Piiri ei saa muust eraldada ja seda siis katsuda ja uurida. Piir eksisteerib eraldatuses. Piir eksisteerib vaid “teise” olemasolu korral. Pole teist, siis pole ka piiri, on ainult üks. Piir on tekstuuritu pind. Vot sellised pöörded.

Lepo Sumera võiks ainuüksi autorihonoraridest ära elada, meenus mulle kuskilt massimeediast kõlanu. Mnjaa… Muusikaäri on ikka toimiv asi. Võib-olla vend bluffis… kadedus, kadedus. Ah! Autoriõigused – milleks? Siit läks igatahes uus mõttehoovus voogama.

Jälle mingi uusaegne leiutis. Keskajal loodi anonüümselt - Jumalale pole vaja end tutvustada. Too tunneb sind juba niigi. Kirjaniku autoriõigused oma loomingule määratleti seadusandlikult vist 19. sajandil USAs, kus vohas menulugude piraatlus. Kirjanikud jäid uues, kapitalistlikus hierarhias ootamatult madalale. Et nende tüüpide materiaalne olukord vastaks nende sotsiaalsele staatusele, siis otsustati nad kindlustada autoritasude kehtestamisega.

Nii sai looja oma loomingu seaduslikuks omanikuks. Teosed patenteeriti. Kapitaliomanikust kirjanik. Kõik sõnad, mis siin tekstis kasutatud on, on minu seaduslik omand. Maksa, siis võid kasutada “et-i” ja “ja-d”.

Ja siis tekkiski mul pea kohale pilveke selle sees põleva pirniga [id:] - kirjutada selle kohta midagi. Et: kõik sõnad on kellegi omad. Jah, kuradi hea, arvasin ma. Aga peaks mingi loo aretama. Ja midagi peaks lugejale öelda ka olema. Et mitte paljalt konstrukte ehitada, et mitta tühja efektitsejana näida. Olla. Või ka mitte?

Nii ma seal sonisin poolunes, püüdes mingeid faabulaid fabritseerida. Ent ma ei ole eriline fantaseerija. Ses mõttes, et ma olen küll unistaja, ent selle tulem on mingi iks naiivsus või utoopia. Mitte särav ja põnev lugu veenvate tegelastega. Me ei oska teksti produtseerida, süzeeliine lõpuni arendada ja laiendada. Olen jutustajana liiga napp ja otseütlevalt kuiv. Jah, aga mina ei puutu ju üldse asjasse, mõtlesin samas – ja olingi unustanud oma idee, mis hetk tagasi tundus lihtsalt super. Seletasin, et ei oska seletada ja kaotasin järje, eksisin kuhugi alaväärsuse võpsikusse.

Püüdsin meenutada. Näiteks et bussijuhtidel tuleks kuulmisorganid eemaldada… või okei, lihtsalt keelata elmar-uuno kollektiivne kuulamine bussides. Ja et… ah jaa. Midagi Lepo Sumerast. Et Lepo Sumera võiks ainuüksi autorihonoraridest ära elada. Jah muidugi, meenus.

Nii sai looja oma loomingu seaduslikuks omanikuks. Teosed patenteeriti. Kapitaliomanikust kirjanik. Kõik sõnad, mis siin tekstis kasutatud on, on minu seaduslik omand. Maksa, siis võid kasutada “et-i” ja “ja-d”. Mitte ainult tekstid pole autori omanduses, sõnad ka ikka. Üksik sõnagi on oluline. Sest kui luuletuses, milles sõna on suhteliselt suure tähendusraskusega – võrreldes proosaga – , kui luuletuses mõni sõna teisega asendada, võib tähendus muutuda. Kogu luuletus võib omandada hoopis teise tähenduse.

Probleem, mida ma lahendada püüdsin, seisnes selles: kuidas vabastada sõna. Kuidas sõna autori intentsioonist vabastada, kaotada jutustav entiteet, et seeläbi avada sõnas peituvaid tähendusmahte, kõiki tõlgendusvõimalusi. Üleüldse kaotada tähendus, mis sõnaga kaasneb. Piirduda kõigest kõlaga ja lasta sel lenduda.

Umbes nagu praegu kirjutatu tegema kipub.

Olles nõnda pikemalt võimelnud, meenus mulle mõte kirjutada selle kohta midagi. Et: kõik sõnad on kellegi omad. Jah, kuradi hea, arvasin ma. Aga peaks mingi loo aretama. Ja midagi peaks lugejale öelda ka olema. Et mitte paljalt konstrukte ehitada, et mitta tühja efektitsejana näida. Olla. Või ka mitte? Milline läbinähtav labasus.

Ja ma vaatasin tagasi, st mõtlesin, kuidas ma seal voodis lamades liikunud olin.

Ma lükkasin mõttele hoo sisse. See veeres otse mööda loogika sirgjoont, ent muutus tasapisi üha laienevaks sinusoidiks. Haaras emotsioonide pinnast enesega kaasa, muutus loperguseks ja kaldus asfaldilt heinamaadele. Pikas heinas toppama jäädes meenus loogika – see keerutas tagasi punkti asfaldil kust viga sisse tuli. Eelnavat sirget kopeerides ja teisendades lükati uus hoog sisse, et peagi jälle ära vajuda. Joonistus ühesõnaga sirge joon, mõnede silmustega selles.

Nii igatahes näitab joonis minu ees.

 

Ma lamasin selili voodis, üks käsi pea all, silmad pimedusse uppunud. Tegelt nii pime muidugi polnud. Läbi kardina kumas tänavavalgustus. Selles möödus üksik auto kumeda tümpsu saatel.

Kuulsin kuidas vanaema keeras vana voodi krigisedes külge. Noh, keerame ka. Miks mul pole und? Ma ei kuulnud, et keegi oleks vastanud.

Aga siiski, siiski. Esimest korda õhtu jooksul,just nüüd, torkas mulle kõrva kella tiksumine. Kui nii võtta, siis pole kella tiksumine ju üldse erakordne, vähemalt nii, et seda mainida. Kella tiksumine on – siin ja praegu vähemalt – täiesti loomulik ja muutumatu, seepärast märkamatu ja tähendusetu. Kella tiksumist mainida oleks umbes nagu mainida maailmalõpu lähenemist või tselluliidi ladestumist. (Väidetakse, et need kaks on üks ja seesama.) Sellest hoolimata, kas ei peitugi just selles tühises aja liikumise enese helis kogu mu unetuse põhjus. Leidsin uue mõttelõnga, millega igavusest mängida.

See kell tiksus nagu iga normaalne kell. Aga teistmoodi. Minu ühikatoas olev äratuskell, seierite ja patareiga, tiksus sekundis üks kord, minutis minut ehk kuuskend korda jne. Aga kell vanaema juures – kuuekümnendate minimalism, svezda või sputnik või jalta – see tormas tabamatult tiheda sammuga. Püüdsin lugeda, aga see oli võimatu. Pakuksin kas neli või kuus eredat tiksu sekundis. Ilmselt kuus, sest nelja oleks vast ehk eristanud.

Järeldasin siis, et kuigi kell tiksub tõesti häirivalt kõvasti, peitub segav toime just kella tihedas sammus. See ei lase vaikusel esile tulla, ei lase unustusse vajuda ega ära minna. Võiks arvata, et kui mu aju töö sõltub kella tiksumise sagedusest, siis nüüd, kui kell tiksub tavalisest kiiremini, kandub see tempo ka minu ajju. Ja stimuleerib nii selle produktiivsust, mõttevohavust sealhulgas. Pentium 600Mhz  senise sajase asemel. Huvitav, mis juhtuks, kui oleks digitaalkell? See on ju hääletu, arutlesin oma ebaolekus. Aga see pole veel kõik. Kellast veel. Kella iga samm tundus analoogsena eelmistele. Aeg on tegelikult ühe ja sama sammu astumine, selle lõputu kordamine. Aeg on sama, aeg ei muutu. Tol ööl mu kõrvaltoas maganud vanaema sündis vaikusest, tegi oma tiksu (mis kuradi sõna!), andes universaalse tiksumise algoritmi oma vaikusest sündivale pojale, tema omakorda minule ja nii edasi (no mida! tsenseerige unenäod, sulgege alateadvus sulgudesse!).

“Und es tulnu,” ütleks vanaema hiljem. Tõuseks üles, mõtlesin mina, liigutaks veidi. Tüütuks läheb juba. Hilja vinguda, varem oleks pidanud ära minema. Võinuks teha nagu plaanisin – mõne siinse ununenud tuttavaga midagi õhtul ette võtta. Aga ei, pehmele diivanile maandudes unustati linn ja lõbu.

 

Joonistus ühesõnaga sirge joon, mõnede silmustega selles. Ja miks ei võikski seda silmustega pikitud joont pikendada, sirgele lopergusi ringjooni aktsendiks. Just, võikski kirjutada sellest, kuidas pole und, tekivad mõtted ja idee kirjutada; kirjutada sellest, et võikski  kirjutada sellest, kuidas pole und, tekivad mõtted ja idee kirjutada.

Loo pealkirjaks võiks panna “Copy”. Ei siiski mitte, midagi muud ikka. Zanrilt oleks see dokumentaaljutt. Sest kõik, mis kirja pannakse, on tegelikult toimunu, juurde ei lisata midagi. Dokumentaali mõistet tegelt kirjanduses eriti ei kasutata. Analoogina dokfilmile peaks dokkirjandus presenteerima tegelikkust. Ja see ei piirduks tekstidega, mis esitavad tegelikkust, see haaraks ka tekstivälist… sest dokfilm ju ei esita montaazilõiku õhtustest uudistest… või…Millalgi tuleb restart teha ja kogu asi paberile kopida. Jah, kohe hommikul, lubasin ma, unelesin veel veidi ja uinusin.

Nägin värvilisi unenägusid. Tõelisi. Ja ma ei pannud seda lugu kohe hommikul kirja.

 

Peeter ärkas teise inimesena.

Ma ei oksendanud. Tõsi küll, luksusin, aga ikkagi ei oksendanud. Mis oli, ütleme nii, areng.

Ma ei tea mis siis toimus. Kas juhtus midagi? Oli mingi muutus. Aga kus on piir, kus areng hüppab muutuseks, kus protsess üldistub sündmuseks ja faktiks? Olgu, midagi niisiis muutus. Aga kas muutusin esmalt mina ise ja seejärel minu nägemine ja kõnelemise viis või vastupidi? Või ristipidi? Kas ma oleks üldse osanud niimoodi arutleda, oleksin ma tahtnudki? Mingil hetkel tekkis mus küsimus, kes ma olen: kus ma algan ja kus lõpen? Ja ennäe, seal pimedas pikutades ründas mind jälle miski, puhkeski lõõm. Ootasin huviga.

Aga see taganes, vaibus, näis ebatõenäoline ja väheveenev. Täiesti mannetu. Noh, mis siis ikka. Aga mina samal ajal, minä...q, I

 

I Accuse,

I Aim at the Stars,

I Am a Camera,

I Am a Fugitive from a Chain Gang,

I Am a Thief, I Am Not Afraid, I Am Suzanne, I Am the Law, I Believed in You.

I Believe in You, I Bury the Living, I Can Get It for You Wholesale, I Cheated the Law, I Confess. I Could Go on Singing, I Cover the Waterfront, I Didn’t Do It. I Died a Thousand Times, I Don’t Want to Be Born, I Dood It, I Dream of Jeannie, I Dream Too Much.

I Escaped from Devil’s Island, I Escaped from the Gestapo, I Found Stella Parish, I Give My Love, I, Jane Doe, I Killed Rasputin, I Killed the Count, I Know Where I’m Going, I Like Your Nerve, I Live for Love, I Live in Grosvenor Square, I Live My Life, I Lived with You.

I Love a Mystery, I Love a Soldier, I Love Melvin, I Love My Wife, I Love Trouble, I Love You Again, I Love You, Alice B. Toklas, I Loved a Woman, I Loved You Wednesday.

I Married a Doctor, I Married a Monster from Outer Space, I Married a Wich, I Married a Woman, I Married an Angel, I Met a Murderer, I Met Him in Paris, I Met My Love Again.

I, Mobster, I, Monster, I Never Promised You a Rose Garden, I Never Sang for My Father.

I Ought to Be in Pictures, I Passed for White, I Promise to Pay, I Remember Mama, I Saw What You Did, I See a Dark Stranger, I See Ice, I Sell Anything, I Shot Jesse James, I Start Counting, I Stole a Million, I Take This Woman (1931), I Take This Woman (1939), I Thank a Fool, I Thank You, I the Jury (1953), I the Jury (1982).

I Wake Up Screaming, I Walk Alone, I Walk the Line, I Walked with a Zombie.

I Wanna Hold Your Hand, I Want a Divorce, I Want to Live, I Want What I Want, I Want You, I Wanted Wings.

I Was a Communist for the FBI, I Was a Male War Bride, I Was a Prisoner on Devil’s Island, I Was a Spy, I Was a Teenage Frankenstein, I Was a Teenage Werewolf, I Was an Adventuress, I Was an American Spy, I Was Happy Here, I Was Monty’s Double, I Will...I Will...For Now, I Wonder Who’s Kissing Her Now.

I’d Climb the Highest Mountain, I’d Rather Be Rich.

I’ll Be Seeing you, I’ll Be Your Sweetheart, I’ll Be Yours, I’ll Cry Tomorrow, I’ll Get By, I’ll Get You for This, I’ll Give a Million, I’ll Never Forget Whatshisname, I’ll See You in My Dreams, I’ll Take Romance, I’ll Take Sweden, I’ll Tell the World.

I’m All Right Jack, I’m Dancing as Fast as I Can, I’m from Missouri, I’m No Angel.

I’ve Always Loved You,

I’ve Got Your Number,

I’ve Lived Before

(Dullish, talky drama which wastes its interesting reincarnation theme.)*

 

Hõkk, luksatas Peeter. Veel kaks korda. Ja veel korra. Peeter püüdis luksumist lõpetada; selleks hoidis ta hinge kinni.

Mhkk!

Mhkk!

Ei midagi, Peeter lasi hinge lahti. Ta ootas uut luksatust, kavatses seda ennetada ja tabada. Ta tundiski seda tulemas ja neelas selle viimasel hetkel alla tagasi. Aga kohe roomas üles uus “hõkk”, jäi “õ” peale pidama: tagurpidine “õ” tõmbas end õhku täis, surudes kõik õnarused siledaks, paisus põieks, mis kasvas Peetrist valja, tema ümber, mis, ähvardades iga hetk ribadeks lennata, pidas imekombel veel vastu – kuigi naksus juba siit-sealt –, hoidis end kõige kiuste ühes tükis, kuni pehmemad kohad tõusid ebaloomulike paisetena kõrgemaks, tekitades mullistusi, mis pikapeale nagu poolduvad rakud

 

* Eelneva ingliskeelse teksti koostamisel on kasutatud ühe filmientsüklopeedia materjale, aga hetkel ei meenu, kes on selle autor ja millised on täpsed ilmumisandmed.

 kasvatasid omale vaheseina; paisusid veel, kuni muutusid fosforjahedalt hõõguvaiks seebimullideks ning eraldusid siis ükteise järel vaikse naksatusega, et triivida eemale, täites tihedalt kogu ruumi, üha jätkuvalt, üha pisema mullipuruga, kuni algsest “õ”-st polnud enam jälgegi.

Peeter oli selles tihkes ja absoluutselt vaikses hõõguvas mullimeres lämbumas. Pidev pungumine imes ruumist kogu õhu ja eluspüsimiseks pidi Peeter õhu kurjade mullide kõhust päästma. Meeleheitlikult rabistades, niigi nappivaid õhuraasukesi sedasi raisates, üritas ta vastikuid rohekaid nahkjaid mulle puruks pigistada. Need olid uskumatult tugevad. Nende niiske kest oli sitke, andis pigistamisele küll veidi järele, aga ei lõhkenudki niisama kergelt. Kui see siiski juhtus, käis veider tühi kõlksatus ja roheliselt helkiv kest pudenes nähtamatuks.

Lõpuks ei olnud enam midagi näha. Oli taas pime. Peeter oli võitnud. Oli härra Pauli märgist kaitstuna hävitanud õela mulliarmee, lüües sedasi tagasi kohutava anomaalia invasiooni Maale. Nii säilis inimkond ja maailm päästeti kindlast hukust. Nüüd pidi Peeter saama autasuks kuningatütre ja pealekauba veel pool kuningriiki. Aga see pole vist see lugu.

Meie lugu kulges veel edasi, läbides härra Pauli märgist kantuna pimeduse, mida söövitas ukse alt imbuv, nagu sügiseselt nõrk valgus.

 

Esimene puuhalg kolksatab kumedalt puuriidale. Siis teine, kolmas, neljas, vahele viies-kuues, seitsmes. Veidike sättimist ja edasi, ikka sületäite kaupa. Madala klõbinaga kerkib kuuris sirge virn ja väheneb korratu haluhunnik õue peal. Töötegijad sirutavad vahel hingetõmbeks selga, suunavad pilgu puhkuseks kaugusse. Kiiret ei ole, aega on, töö laugeb sujuvalt puhkuseks ja vastupidi.

Töötegijate üle valvab koer – must hunt. Ta lamab veidi eemal ja hoiab oma tähtsa pilgu all kogu hoovinurka: inimesi, puuhunnikut, ukseauku, kuhu inimesed lähevad sületäitega, aga tulevad ilma, sügiseselt hõredat sirelipõõsast ja läbi selle paistvat kõrvalmaja. Tõsi, alguses tähtis koer samuti olla tegija, püüdis pälvida haluseadjate tähelepanu. Ent nähes teiste tahtmatust, eemaldus ta diskreetsele vaatlejapositsioonile.

Aga pärast pikka passimist tüdib koer tegevusetusest ja nii lähenebki ta nüüd, et puuladumisest täpsemat ülevaadet saada. Ta üritab töötegijatega kontakteeruda, siis kontrollib ninaga hulliku alt juba vabanenud lamandunud rohuga saepuruse maapinda. Ja leiab sealt midagi õige huvitavat. Leid on ülimalt tähelepanuväärne, koguni nii, et on väärt tegutsejate unustamist. Karistuseks, ehk lihtsalt meeldetuletuseks, nügitakse koer teelt kõrvale: segab siin töötegemist.  Kuid peni ei tee enam tähelepanuavaldustest väljagi – ta on oma leiust vägagi haaratud. Õieti polegi ta ju midagi kätte saanud. Aga märk sellest erutab samavõrra meeli ja instinkte. On ju meiegi õuevalvur ikkagi kiskja, ning ühe pehme ja rammusa hiire värske hõng ajab ju hulluks. On ilmne, et nädalapäevad puutumatult seisnud puuhunnik on kui mitte koduks, siis vähemalt varjupaigaks saanud just sellisele närilisele. Ehk hõrgutisele.

On samuti ilmne, et peni ei suuda instinktidele vastu panna ja seepärast ongi ta vahepeal juba oma koonu halgudevahelisse uurdesse kinnitanud, et viimne kui magus molekul kinni püüda. Ta nuhutab pikalt ja sügavalt. Koera nina sõelub läbi tublid annused hiiremaitselist õhku. Kõik see on narkootikum, mis vallandab joovastava adrenaliini lätted.

Koer otsib palavikuliselt otsemaid õhukanaleid püramiidi keskele, sinna, kus peitub kuldaväärt varandus – elav liha, saak, mida püüda, millega mängida, mille peal välja elada oma iidseid instinkte… Koera elu. Kõik on juba mattunud magusasse fluidumisse, kõik voolab, millestki ei saa enam selgust. Igast uurdest hoovab vaid üht lõhna. Jah, vaid lõhna. Koeral on muidugi plaan hiir ka kätte saada. Kärsitult üritab ta hunnikut käpaga laiali kaapida, aga hiire kindlus on talle vallutamatu. Paljalt toore jõuga ei saavuta siin midagi. Esimene erutus lahtub, pea selgineb.

Koer istub hetkeks ja kuulatab tähelepanelikult, püüdes aimata hiire asukohta. Nii tiirutab ta mõnda aega veel ümber kuhila, püüdes hunnikust oma lokaatorkõrvadega pisimaidki tukseid. Siis viskab ta end ühe hunniku sügavusse viiva kanali ette pikali ja jääb äraootavalt inimestele otsa vaatama. Hiir on seal all, kuhilas, edasine on inimeste teha – hunnik likvideerida. Aga mis teevad inimesed: nad on puude ladumist tänaseks lõpetamas. Seatakse veel mõni roigas riita ja lahkutakse vaikse kõnejõmina saatel tuppa, magus rammestus kontides. Ja mustakarvaline jääb hallikarvalise vastu lootusetult üksi.

 

Esimene puuhalg kolksatab kumedalt puuriidale. Siis teine, kolmas, neljas. Natuke sättimist ja viies sobitub pea ideaalselt riita, saades ise riidaks, osakeseks süsteemist. Edasi kuues, seitsmes ja jälle on maailmas natuke korda loodud. Mina lõin, mina! Nojah, pind näpus toob jälle maa peale tagasi.

Siin tulin niisiis mängu mina. Seni olin ma toasoojas peidus olnud, kirjutanud artiklit, mis käsitles mängukaartide retsensiooni jõulise tsensuuriga ühiskondades. Aga nüüd tehti mu laisklemisele lõpp. Et mine tee sellele puuriidale lõpp peale; hingad veidike värsket õhku ja. Nojah. Nii kolksataski taas esimene puuhalg kumedalt riidale.

Koeral oli muidugi ilmne heameel, et ma välja tulin. Alguses tahtis ta lihtsalt mängida ja joosta, jõudis oma hiiremissioonigi juba unustada. Näinud aga mind haluhunniku poole lonkimas, tardus ta ootusse; ning kui ta nägi mind esimest puuhalgu hunnikust tõstmas – et seda kumedalt puuriidale kolksatada – tormas ta kõike trotsides (eelkõige valu kuskil abaluude vahel) tagasi oma positsioonidele. Mina muidugi ei teadnud hiirest midagi.

Alles siis, kui olen tülika pinnu näpust välja tõmmanud ja tõstan pilgu, saan aru, et koer on lõplikult lolliks läinud – kiunub ja vahib mulle otsa. Nagu oleks mul talle midagi suupärast anda. Ei ole, ei ole midagi, näitan tühje pihke, märkamata penis mingitki muudatust paremuse poole. Kuskil kõrvalhoovis käib kume kolksatus ja ma taipan: siin võib jälle mingi loom mängus olla. Teen kavala näo pähe ja sosistan salapäraselt:”Hiir!” Vastuseks viskub koer, koon ees, puuhunnikusse, saba lahingulipuna lehvimas. No loll ikka, taipan. Taipan, et taipan jätkuvalt.

See mis nüüd pärast hiljem varsti edasi tuleb, oli nii. Mina jätkasin mugavalt mõõduka tempoga puude ladumist, koer passis sealsamas. Puuriit kahanes aeglaselt. Ja lõpuks (suurema osa ajast ma ju ikka ladusin puid kogu aeg), kui oli veel mõni sületäis maha jäänud, pani hiir – kolmas tegelane – hunnikust minema, vana sirelipõõsa alla aianurgas. Koer magas saagi maha ja jäi oma lõbust ilma. Puud said ka laotud ja ma läksin tuppa ära. Kõik.

Või ka nii:

Koer: Noh, tule siia! Tõmbame selle raisa välja, eks.

Inimene: Kelle?

Koer: Hiire loomulikult.

Inimene: Kuule me saame ju sinuga kahekesi ka hakkama. Pole vaja.

Koer: Aga mina ei saa. Mina ka kogu aeg ei pea mängima. See pole aus. Mängi nüüd temaga ka.

Inimene: No kuule ära jama nüüd, hiired on ju pidevalt töös. No mis sa tast kiusad!

Koer: Aga mängime siis midagi muud. Pavlov tüütab.

Inimene: Hästi. Reis Kuule.

Koer urahtab põlglikult, kusagilt eemalt kostub Hiire parastavat naeru.

Koer: Naera, naera. Küll pärast tehakse sinuga hullemaid trikke. Meile jääb vähemalt au ja kuulsus, teile mitte sittagi.

Inimene ja Koer hakkavad mängima. Koer jõuab esimesena kosmosesse, teeb tiiru ümber Maa ja kukub alla. Saab surma.

Koer: Mina enam ei mängi. Pealegi, see pole aus, et sina viskad minu eest täringut.

Inimene: Aga ma ei veereta ju. Enda eest ka mitte.

Koer: (pateetiliselt) Ent veeretab täringuid tõeliselt kes?

Inimene: (pahaselt) Kuule tead seda pidin mina ütlema!

Eesriie

 

Aga. Tähendab, kiiret ei ole kuhugi. Aega on. Ma ei pea kõike ära tegema. Hea oleks muidugi. Varsti läheb pimedaks. Siis ei näe. Peab ikka edasi panema. Loogiline. Siis jõuab äkki valmis. Võtan mõlemasse kätte otsapidi ühe halu ja viskan need riita. Kaks kolksu. Võtan uued, viskan: kolks-lks. Jätkan samas tempos. Päris hea rütm kujuneb. Lühike ja tihe. Pole mingit pikka venimist. Omamoodi rahustav. Kolks-ks.

Virn kerkib müürina. Haluhunniku minupoolne serv sulab tasapisi, nagu kevadise lumevalli päiksepoolne külg. Katkematult voolab puine kaos kuuri, mis paigutub seal riitadesse samasuguse korrapäraga, nagu tellised müüridesse. Sadestub tihedaks. Kas kolksatuste morsest formeerub mingi tekst, sõnum? Näiteks sõnum kuuri täitmisest. Puud tuleb kuuri alla saada. Kuur tuleb täita puudega! Siis enam ruumis nimega “kuur” ruumi polegi. Ei, oota: ruum on siis oma ülima eesmärgi saavutanud, otstarbe täitnud. Ruumitus pole mitte täitumus vaid täidetamatus. Tühi ruum on ka täis alati. Kasvõi helilist õhku. Vaakumis… jah, muidugi, näiteks gravitatsioon. Kolks.

Koer hüppab äkki püsti ja nuhib ahnelt mingit nissi pilpalossis. Siis tõstab pea, taganeb sammu, kuulatab kõrvu kikitades. Astub paar sammu ettepoole, esikäpp jääb maha panemata – nagu õhule toetuma. Ta on täiesti tardunud; nagu tähelepanu ise haistab ta hiirt kõigi oma meeltega. Silmapilk on ta valmis hiirt krabama. Pinge ootab lahenemist. Peaks vaid korrakski halgude vahel halli vilksatama. Vaikus.

Minagi seisan ja ei liiguta. Ootan, mis juhtub. Ega koera silmad pingest juba plahvata? Ei, praegu pole selleks mahti. Kõik on veel paigal, on kogu aeg olnud. Praegusel hetkel omandaks iga pisimgi piuksatus saatusliku tähenduse.

Noh? – Ei midagi.

Venitan vaevukuuldavalt:”Hiiir…r…” Koer viskab minu poole kiire pilgu, täis etteheidet ja abitust ühekorraga. Ei midagi vist. Otsustan kulminatsiooni kasuks.

“VÕTA, SIIN, OTSI!” röögatan ma ja kargan puuhunnikut laiali loopima. “Näe-näe-näe-seal-otsi!” Koer on adrenaliinist kokku varisemas, kargleb ümber halgude nagu sütel, kaabib neid koonu ja käppadega. Aga keda pole, on hiir. Pinge aurab ära. Kõik.

Aga siiski mitte. Mina olen nõuks võtnud hiir kätte saada. Koer ei saa sellest küll veel aru, aga kes temast hoolib.

Ma jätkan nimelt puude ladumist, endises aeglases tempos. Aga see venivus on nüüd kõike muud kui laisk ja veniv. Pigem nagu alt uuristav, kokkukukkumist aimata püüdev. Masohistlik mõnu teadmisest, et ühekorraga laheneb pinge; naudingu intensiivsus  tuleneb eelneva kannatuse kuhjumisest. Lõpp on kindel ja ilus – surm.

Hämardub. Aga veerand tunniga on kõik valmis kah. Olukord hakkab hiire jaoks kriitiliseks muutuma. Teda kaitsev labürint avaneb peagi ja leiab aset verine lõppmäng. Juba ongi hunnik päris madalaks kuivanud. Kõik on minu kätes. Nüüd, läheneva kulminatsiooni ootuses, aeglustan tempot viimseni. Halgude vahelt paistab juba kollakas-kahvatuid rohuliblesid, mis üle pika aja taas värsket õhku saavad.

Peni on ka jälle jaol, näib olevat teadlik mu plaanist asi lõpuni viia. Kui ma lamedaks kulunud sõõri äärtest kitsamaks närin, on ta ninapidi ees nagu kõige tähtsam tegelane. Viimase tosina sületäie halgude vahel peremehetsedes käitub ta kui kindluse vallutanud väejuht, kes nüüd otsib kaosesse langenud linnas oma verivaenlast, et klaarida isiklikud arved.

Ja seal näengi ma seda tegelast, tardununa peitumas ühe toika varjus. Hiirele osutades karjun jälle peni poole. Aga koer ei näe hämaras enam hästi. Ning lõhna on kõik kohad ühtmoodi täis. Ja hiir kadus ära.

Nüüd hüppan ma juba tõsiselt halgude kallale, loobin neid laiali, pime koer tungleb komistades mu ümber. “Näe seal!” Aga koer on abitu midagi tegema. Ta ei suuda enam üldse orienteeruda, mähituna lõhnade ja helide loori. Ta on suletud segaduse kongi.

Seal see rotipoeg on. Ma võiks ta pääsmatuses laiaks astuda. Ma vahin teda ja korraga nakatab mind tema tardumus. Äkitselt ei suudagi ma seda kahjulikku närilist ja parasiiti tappa. See tundub mulle kuidagi vale, koguni kohutav. Ma rahunen ja astun vaikselt paar sammu kõrvale. Näen, kuidas koer nõutult ümberringi nuusib ja kuidas hiir on jälle kadunud. Ütlen alistunult, rohkem enesele kui koerale “otsi, otsi!”; vaatan, kuidas hiir vudib vana sirelipõõsa alla aianurgas ja pääseb. Vaikus katab õue. Lähen tuppa.

 

Peeter astus esimesena uksest sisse ja lõi selle meie nina all kinni. Uks on täitsa kinni, koputamine ega kangutamine ka ei aita. Jättis meid siis ukse taha ootama vä? No ootame. Ootame viisakalt. Ootame kannatlikult. Ootame kärsitult. Katsume ust. See on kindlalt kinni, lukus vist. Kas tõesti kaotasime Peetri silmist. Ju siis.

Õieti seisis Peetril enne siinse loo lõppu ees veel mitmeid seiklusi, kus asjad läksid ikka väga krei-siks: kus Peetrike kosmoses sai Kosmosega otseühenduse, kus ta ise oligi seesama; kus füüsis lagunes aatomeiks, mis kiirendusid ilutulestikuna laiali, rändama tühjusse, et ühel hetkel (ühel kaunil sügis-hommikul näiteks) moodustada midagi, mis selle pika lause sees olemas on, aga praegu – piinlik lugu küll – end häbelikult peidab ja kätte ei anna. Või kadus hoopis ära – ah, no mis siis. Sest sellele loole siin ongi omased eri kihististe kattumised ja neist tekkivad ujukujundid, varjutused, ootamatud kooskõlad, jätkuvused ja üleminekud. Korralikku lõppu sel näiteks pole, sest loengupidajal eneselgi jäi loeng alustamisest ja lõpetamisest (tõsi küll, romaani lõpetamisest) lõpetamata. Ja algus, paotades vaikust, hakkas laienema eri suundadesse.

Ei midagi, lõpp surub end üha jõulisemalt peale. Kuskil tegime valiku, mis ei vii praegu enam edasi. Nii jääb siin muuseas lugemata meie nimilugu – “Aaloe”. Sel lihtsal põhjusel, et seda pole kirjutatud. Tähendab, see on küll olemas, aga see osutus hoopis millekski muuks ja on sellisenagi pooleli.

Tuleb niisiis tõdeda, et lõpeb – ei, jääb seegi lugu pooleli, ilma et peenekoelist tõde kinni oleks püütud. Sest teokarbi südamikku või algusse pugemiseks oleme liig kohmakad ja Briti saarte ümbermõõt veniks nagunii enam kui igavikuliseks. Nii ei olnudki lõplikkus meie eesmärgiks. Või tõelisus? küsid. – Noo, tee siis sina see tõeliseks. Võta see lugu enesega kaasa, lase sel oma reaalsust sinus edasi kirjutada; üha laiemaks, sügavamaks ja tõelisemaks. Vaata, juba keerleb su sees ja ümber üks tõeliselt tore aalsus.

 

Aga samal ajal…

Uks Peetri selja taga oli nüüd kindlalt kinni. Peeter sundis end rahulikuks. Nüüd pidi olema tugev.

Kindlal aeglasel sammul eemaldus Peeter uksest. Astus, aga sammud venisid järjest pikemaks. Enesealalhoiuinstinkt, mis oli leidnud mugava pesa Peetri psüühikas, torkis tagant, sest ei sallinud selja taha jäävat pimedat koridori. Kuklasse hingav külm ohutunne puhus ärevuse lõkkele, sundis kiirelt, üha kiiremini eemalduma. Peeter ei julgenud selja taha vaadata. Kartis seal näha jälitajaid.

Peeter hoidis pilgu jäigalt otse ees. Silmanurgas viirastus koletisi. Oleks tahtnud silmad sulgeda, kaduda… Tuli sundida end rahulikuks, et mitte tähelepanu äratada.

Peeter nägi koridori lõppemas suuremasse hämarasse risti asetsevasse piklikku ruumi, järjekordsesse koridori. Kohe pidi pöörama, vasakule või paremale, paremale või vasakule. Peeter tajus, et miski luurab siinsamas ukse taga, ootab ta möödumist ja hiilib siis talle järgi. Et see jõuabki kohe talle järgi ja – susiseb õelalt, puutub kandu, mille peale Peeter pöörab ümber; aga seda koletis just ootabki, ja lööb siis Peetri enese nähes oma luised limaga kaetud kombitsad talle kõhtu, niiet Peetril purskub suust tumedat verd, kui koll ta sisikonnas (delikatesside vaagnal) sobrab. – Eelmisel õhtul telekas näidatud ulmekas tuli keskpäevasele kordusele.

Teise koridori rõske hämarus lähenes, hele linoleum läks üle määrdunud betoonpõrandaks. Laealustest kitsastest akendest immitses niisket hämust päevavalgust. Kellu, kile, segune ämber külili maas, kahhelplaatide virnad. Remont. Üksik töökinnas põrandal.

Pikk koridor lõppes. Sama pikalt pinges hirmu kummipeal, selle teine ots pääses nüüd lahti…või lõigati läbi: ooohoi-oi-aaa… Peeter pistis elu eest plagama pöörates painavast tunnelist teise jooksis tormas nägi hämaras koridori lõppu, komistas õudselt kolisevate tühjade ämbrite barrikaadides – seletas silmanurgast kuidas maas lamav kile sai elu sisse tõusis ta selja taga üles ja kahmas raevukalt ta seljatagust tuult aga langes siis elutult tagasi (sulgus varjatud ootusse). Kaugel ees avanes uks, ilma et keegi väljunud oleks, ja jäigi irvakile, ootama. Peeter leidis end sisse piiratuna, ta peatus, oli paanikas nutma puhkemas. Vaatas – ja pressis end ühte kümnetest plekkustega kapikestest, mis katsid koridoride seinu. Nüüd oli ta peidus. Peeter veendus, et keegi ei leidnud teda sellest plekk-kirstust, kuigi ta südametuksed kloppisid ärevalt vastu plekki.

Oli aeg hinge tõmmata ja plaane teha.

 

Peeter oli juba ammu kahtlustanud, et teda jälgitakse, et kõik on tema vastu. Kindlasti oli ta nüüd proovile pandud, jumal teab millisel eesmärgil. Igal juhul olid nad üle piiri läinud. Peeter oli kapis kükitades üsna kindel, et tema peal tehakse mingeid katseid; muidugi temalt eneselt luba küsimata. Ent samas leidis Peeter, et ehk on see siis kellelegi vajalik. Näiteks…meie organisatsioonile. Peeter kaalus olukorda.

Juhul kui ma olen kõigest osaline mingis eksperimendis, pole asi ju nii hull. Muidugi – koolis õpetati ikka, et edukuse üheks aluseks on paksu naha kasvatamine, ja peamine, et eelkõige halba ei tohi võtta isiklikult, et tuleb säilitada distants enese ja maailma vahel. Katsetatakse minu töökohta – otsitakse või luuakse sellele funktsiooni, optimeeritakse seadistust. Minu isikuomadused on sekundaarsed. Eksperimenteeritakse organisatsiooniga, mina olen lihtsalt üks muutuja skeemis. Eesmärk, nagu proua Tiinagi vist ütles, on organisatsiooni inimnäolisus. Just. Ma ei tohi oma organisatsiooni reeta. Tuleb võidelda. Jalad on suremas, peab need päästma.

Ja Peeter hüppas kapist julgelt välja, teda saatmas hoogne muusika sõnadega ‘fight for your right!’. Pimedus tõmbus Peetri kartmatu kuju ümbert kartlikult eemale; hele valgussõõr muidu nii pimedas ja remondiprügises koridoris saatis Peetri bravuurikat tantsunumbrit, milles ta muuseas virutas plekk-ämbritele täie mõnuga, breikis siledal põrandat katval kilel, surus värske betooni sisse oma kinga- ja käejäljed nagu ehtne staar ja lõpetuseks viskas veel paar saltot.

Täpselt siis, kui ta jõudis ukseni koridori lõpus, muusika vakatas. Ukse taga oli uus ruum, millelt võis kõike oodata. Aga Peeter lootis selle kaudu lõpuks ometi kontorisse tagasi jõuda, et viia lõpuni oma missioon, saada tulemus kirja ja esimesed plusspunktid oma kontole.

Peeter nügis küljega ust – see ei tahtnud kohe avaneda. Uks avanes järsu nõksakuga ja Peeter vajus tasakaalutult sisse, kus – kohe surus tohutu tühjuse tihedus Peetri tagasi vastu seina. Vaatepilt võttis hinge kinni, mõõtmatu avarus tõmbas Peetri mõistuse vaakumina tühjaks. Pikapeale Peeter kogus end ja püüdis nüüd selgust saada.

Ruum oli tohutu suur. Peeter tuletas meelde oma käike hypermarketitesse, aga ükski neist ei küündinud siinsele ligilähedalegi. Seinad, mis kohati kandsid metalltreppide pitskaunistusi, viisid oma mitusada meetrit eemale. Ruumi tagumine sein paistis läbi valkja vine, seal olid mõned värvilised kujukesed, kas tõesti inimesed? Vaevalt et nad mind näevad, arvas Peeter ja ei teinud neist väljagi.

Peeter hoidis trepikäsipuust kinni, ajas pea kuklasse ja mõõtis lage. “Normaaaaalne,” pääses ta lahtivajunud suust. Kõrgel lae all särasid prozektorite armaadad – selliseid oli Peeter näinud telekast, jalgpallistaadionidel. Aga see ruum siin meenutas talle rohkem hokisaali. Sest muust põrandast meeter kõrgemal ja umbes viis meetrit seinast eemal algas väga omapärane läikivsile piimvalge platvorm, mis kattis kogu põranda. Peeter laskus madalast trepis alla ja vaatas seda. Õieti kumas see sügavuses natuke beezikalt. Paistis nagu kivi, nagu puhas külm marmor, veidi nagu läbipaistev. Peeter katsus: see oli hoopis pehme. Sõrmega tõmmates jäi sellele heledam joon, mis tasapisi haihtus. Jääst, ammugi kivist pehmem ja soojem. Kile. Peeter vinnas end sellele istuma, keras näo avaruse poole ja toetus selili küünarnukkidele. Siis lasi pilgu omapäi ümbrust uurima, et ise samal ajal veidi puhata.

Pool päeva oli Peeter ekselnud kitsastes koridorides, lükkinud neid üksteise otsa, et rajada teed tundmatusse. Hetkiti oli Peetrile tundunud, et hooned koosnesidki koridoridest, mis risti-põiki üksteisega liidetud – lihtsalt et hoonete mahtu täita. Ühesuunaline liikumine neis, tühjus ja teadmatus tekitasid paranoiat, mis põrkudes vastu seinu, sondeeris skisofreenilise kajaloodina alateadvuse hirmumaastike reljeefe. Pidevast läbikukkumishirmust sugeneva frustratsiooni madalsageduslikele võngetele tekkis vastureaktsioonina lõputu tormlemine, kurnav ja põletav rütm, mille kriiskavas kiiruses ähvardas laiali pudeneda viimnegi ühtsus.

Aga nüüd – nüüd oli vaikus, valgus, avarus. Miski ei seganud. Peeter oli omapäi; valge lagendiku servalt lahti lastud pilk oli oma kärsituses minema kihutanud, oli end tühjaks jooksmas. Ja jumal temaga. Ah näe, sealt ta juba lähenebki, longib väsinult, aga rahulolevalt tagasi: istu, istu; noh, kus sa’s ära käisid ka, mida huvitavat nägid?

Peeter nööpis särgikrae lahti, võttis rapitud pintsaku seljast, keeras selle nutsakuks pea alla ja lamas, silmad suletud. Aega tundus olevat lõputult. Küll jõuab. Küll jõuab, küll jõuab, küll jõuab… Eemalt vaikusest mulksatas välja mingi kauge inimhääl ja kadus kajasse-ajasse-kajasse-ajasse-kajasse-ajasse.

 

“Kurat!” vandus härra Paul tatti pritsides. “Kuradi kurat!”

“No aga kui…kui…” otsis ta lahendusi, järgnes veidi leigem sõim. “Kes see mees on ma tahan teada, no leidis ikka koha kuhu pikali visata, ma ütlen, praegu kätte saaks ta, ma…” Voolas veel hullemaid ähvardusi, härra Pauli käes olevasse mikrofoni, mis ei töötanud. Ta assistentidel ei olnud praegu mahti kuulata. Kohe pidi järgnema reaktsioon ja kui helisüsteemi nüüd tööle ei saa, on sel ekraanil magaval mehel pääsemiseks üks võimalus umbes mustmiljonist. Vastasel juhul ta lihtsalt kaob kuhugi, mida pole. Kas tõesti on härra Pauli teise ülisalajase ruumieksperimendi hinnaks inimelu?

Nooh-eh-eh…

Peeter kuulis parajasti unes, mis häält teeb Päike, kui ta äkki korraga ühtakki järsku äkitselt ja täiesti ootamatult tundis, et midagi on valesti. Ta ärkas, hüppas püsti ja veendus, et vägagi, sest valge põrand, millel ta oli, tõmbus kausjaks, ähvardades teda enda põhja tõmmata. Siis käis sähvatus ja hiiglasliku koonuse keskele tekkis mõneks sekundiks taburet – nii hiiglaslik ja värviline, et see küll kellelegi pimedas jalgu ei saanuks jääda. Siis see kadus, põrand aga jätkas muutumist – selle keskele tekkis auk, mis vajus alla hiiglaslikuks toruks. Peeter leidis end peagi käsipidi selle ülemise serva küljes rippumas. Tõmme sügavusse suurenes. Igasugust prahti voolas temast mööda, toru ahnesse kurku. Peetri kingad katapulteerusid; peagi järgnesid neile sokid, üksteisega võidu ajades. Helid vajusid lainetena Peetrist alla sügavusse, värvid rebenesid kitsaste pikkade ribadena lipsu küljest lahti ning laperdasid minema. Peeter aga ilmutas enneolematut enesekindlust ja pidas veel vastu. Isegi siis veel, kui ta keha hakkas venima pikaks peenikeseks aineussiks, ripnes see otsapidi ülemise ääre küljes, kuigi hakkas alumisest otsast juba väikeste tombu kest ena pud e ne ma . . .

Siis imes kitsas hiigelpikk toru Peetri lõplikult endasse, alla, kuhugi pimedasse sügavikku. Peeter oli vaid ulguv tuul.

 

“Sisse!”

Proua Tiina kastis akna juures toalilli. Hubases kabinetis mängis vaikne muusika. Peeter jäi viisakalt ukse juurde seisma ja kohendas oma moekalt kaldus triipudega lipsu.

“Aah, see olete teie. Niisiis?” küsis proua Tiina ja märkas siis: “Aga te näete kuidagi higine välja, kas teil oli tõesti nii kiire. Aga istuge ometi. Ma pakun teile jahedat apelsinimahla ja,” pakkus ta osavõtlikult.

Kui ta oli kõike seda teinud, võttis ta Peetrilt vastu paberi härra Pauli kõverikuga ja kastis siis oma lillekesi edasi, ise Peetrile nende hingeelu saladusi valgustades.  Kahjutundega märkis ta, et Julio-nimeline aaloe on viimasel ajal põdema hakanud – vist mõjub pime ja pikk talv sellele lõunamaa pringile poisile masendavalt.

“Kas pole?” otsis ta kinnitust ja leidis: “Aga kuulge noormees, te olete seal laua taga ja jagate seda asja: otsige õige internetist minu Juliokesele avitust, mis?”

Peeter pressis kuulekalt nuppu, millel ‘OK’ ja astus sisse.



sisu © et, vorm © e107.org