Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

AINULT TIGUDELE

MART VELSKER - Keel ja Kirjandus 1999, nr 2

 

AINULT TIGUDELE

Kirsti Oidekivi. Tigudele. Huma, Tallinn, 1998. 32 lk.

 

Arvatavasti kirjutati esimesed tekstid, mida nüüd loeme Oidekivi raamatust, kümmekond aastat tagasi. Tollal toimus eesti kirjanduses olulisi muutusi, alustuseks olgu ühte neist meenutatud. See oli aeg, mil tugevnes tähelepanu lausumise enda suhtes, keskmesse tõusis teksti tegemise mehhaanika, sõnad hakkasid senisest rohkem tajuma enda kõrval teisi sõnu, millega maailm on juba iga kõneleja jaoks ette kaetud. Maailm on kaetud ja tekst (tõsi küll, näiliselt) katmata. Nõnda silmitseti senisest sagedamini teksti anatoomiat ja nähti sedagi, et skeleti osi hoiavad koos traadikesed ja kruvikesed – tinglikud þestid ja keelelised tavad, mis sikutades kärisevad. Kui neid ühendavaid konventsioone on märgatud, kuuldud rebestust asjade ja nimede vahel, siis on mingis mõttes rikutud ka stabiilses ühiskonnas kehtivat tavade mittemärkamise tava. Sotsiaalsetel pöördeaegadel aga tuleb nimetamise tinglikkus tahes tahtmata esile: kaheksakümnendate aastate lõpul asendati senist sotsiaalset diskurssi uuega ja osutati seeläbi võimalusele, et mingid nimed ja fraasid ei pruugi kehtida, neid on võimalik välja vahetada. Asendusi tehti veendumusega, et eksisteerib kogum valesid nimesid ja õnneriigi tulekuks on üksnes vaja kehtestada õiged. Kuidas see on korda läinud, tunneb igaüks omal nahal. Kirjandus on lausumise tinglikkusega tegelenud jätkuvalt, alates keelekommete mängitamisest kuni lõpliku tuumsõna otsinguteni. Eks küsitagu luuletajailt, kas nad on sõnad teada saanud.

Oidekivi ei teata meile selliseid salasõnu ja kirjeldatud keeleluulelisse seltskonda ta mingitmoodi kuulub. Ei usu, et ta teeks seda järjekordse kombe pärast, pigem vaatab ta ilmselgetele küsimustele otsa ega püüagi ilmselgeid vastuseid anda. Raamat “Tigudele” osutab “sõnale” ja “nimele” sagedasti ja kuidagi märkamatult, mitmes luuletuses on sellest isegi võimalik mööda lugeda. Oleks nagu tegemist pideva kõrvalmotiiviga, isikliku probleemiga, mis tekib kirjutamise käigus – mingi põhiline lausumine surub peale küsimuse lausumise viisist. Oidekivi jaoks ei paista leiduvat lahendust ega toetuspunkti üheski õigemast õigemas sõnas, kuid ta pole ka toetuspunktist loobunud. See on milleski, mis eelneb rääkimisele ja mis sõnaks saanuna siiski paratamatult küsitavaks muutub.

Luules pole lootust muudmoodi kui keele enda kaudu põhjani välja jõuda. Oidekivi sõnad sõnast käituvad iseloomulikult – sõnu ja nimesid on kas väga palju või väga vähe. Meile teatatakse, et kurbus ehitab hääletut lossi ning vabaduse nime ja kuju me ei tea – nõnda vihjatakse territooriumidele, millest saab kõnelda ainult koos keele ja hääle eitusega. On ka teisiti: selle lille nimi on ülane või roos või liblikas, / mis siin tiibu liigutab, või on selle lille nimi / silm või kala. tean nii  palju sõnu. Imeline taim upub nimedesse või õieti vahetab neid nagu ilmeid – sõna muutub vabalt asendatavaks, hakkab keerlema millegi ümber, mida ta märgib. Seejuures jääb lugejale tunne, et üksteist tühistavad nimed säilitavad imekombel selle, millele tahetakse osutada. Rohkus ja vahetatavus on vabaduse eeltingimus, mille varjus on lootust millegi püsimisele – kasvõi iseenda. Nimetamise ja märkimise küllus viib lõpuks sõnade enesehävinguni, mis ei jää Oidekivi luules mitte üksnes uduseks tõlgendusvõimaluseks, vaid on ka lahti kirjutatud, vahest kõige otsesemalt luuletuses “vaatasin täna unes”: olen / lause, mille täpselt keskel on punkt, kus elab / karvane silm, silm-õgija, ja sööb ükshaaval / kõik tähed kahelt poolt lausest. siis tuleb pikupäkk, / see riisutu, / ja muudab söödud sõnad lõhnadeks, hiirteks ja rakettideks.

Tsiteeritud tekstikoht ütleb midagi veelgi enamat Oidekivi keeletaju kohta, midagi, mis hakkab luuletusest luuletusse liikudes korduma ja täienema. Siinseid märke on tajutud kui materiaalseid objekte, mida saab näha, katsuda, nuusutada. “Mina” on lause – tähed ja sõnad temas on söödavad. Pärast kosutavat einet ei pruugi veel nende eksistents lõppeda, söödut saab moondada aistinguteks ja objektideks, kusjuures tunneme, et kui sõna muutub näiteks raketiks, siis just nimelt raketiks tema materiaalses olemises, mitte aga sõnaks “rakett” – hoolimata sellest, et ta kuue tähe abil luuletuses avaldub.  Lugeja ees avaneb meelte ja kehade maailm – tegelikult siis valitsev tekstikiht. Tundub tõepoolest, et see pole pelgalt kõikumine keelelise relatiivsuse ja materiaalse maailma kindluse vahel – keel on kehastatud ja ta saab oma kõhklevat liikuvust külvata vaid materiaalse olemise reegleid eelnevalt omaks võttes. Või mis reegleidki Oidekivi siin loob, ta kogeb sõnu sellisena, vahendab kogemust tekstides ja tekitab nõnda asjade maailma  üha uusi objekte juurde. Seejuures on teatud kvaliteedid sõnade eksistentsis esmased. Sõnu sööb karvane silm, silm-õgija. Silm kõigepealt näeb ja siis vaatab edasi, mis teha.

Oidekivi raamat on täis nägemise ja vaatamise luulet. Meile kõneldakse vaatamisest kui põhilisest maailma kogemise viisist, vaadatakse päevade kaupa unenägusid ja unevälist ümbrust, kopsuauke keha sees ja pisimutukate väliseid kesti. Lõpuks ei ole see muud kui võimalus vaadata oma elukaar lõpuni. Keele kogemise peamine viis on samuti vaatamine – sõnad on värvilised ja nende kujukaim kuju hieroglüüf või graffiti.  Sõnad hakkavad ka lõhnama ja muutuvad kombatavaks – haruharva aga kuuldavaks. Rääkija peab olema vähemasti püha Franciscus, et üldse midagi kuulda oleks. Tavaliselt võtab maad vaikus, kus on näha ka nähtamatuid asju ja tigudele, ainult tigudele võin ma rääkida sellest, / sest nemad, mu sõber, on kaunid ja sõnatud. Teod on  kaunilt vaatamisväärsed ja asuvad sõnatuna väljaspool lausumise relatiivsust, ainult selliste olenditega on lootust tõelist ühendust saada. Oidekivi raamatu otseses adresseerituses on omajagu väljakutset – raamat räägib tigudest ja tigudele, keelt laksutaval maailmal pole siia asja.

Luulekogu pani mind meenutama Greenaway “Padjaraamatut” – kaunid ja saatuslikud hieroglüüfid kehal ja kehas, märgid, mis jõuavad ühtlasi kohale naha katsumisel ja haistmisel. Selliseid sajandilõpu kultusfilme võiks Oidekivi mõnes teises elus ju teha. Praegu on talle antud eesti kirjanduskriitikute koduselt soe poolehoid ja Alveri debüüdiauhind, millest kultuseks ja filmitegemiseks jääb väheks. Teisipidi võib aga heatahtliku kriitika põhjusena arvata muudki kui ajakohasust. See on ikkagi rohkem asja-kohasus, füüsiliselt lähedal asuva ilma äratundmine, sünesteesiaga läbi põimitud olemine. Oidekivi lugemisel on kindlasti võimalus neilegi lähenemistele, mis luules ajaväliseid asju otsivad. Nii saab ka näha siinses kogus ühe naise kogemusluulet, kus näiteks jälgitakse, mis teeb kõneleja siis, kui ta  on martsipanijäätise ära söönud või passi ära kaotanud. Ta vaatab pimedust ja passipilti – lugeja vaatab kaasa ning tunneb pildi ehk ühes osas äragi. Nii saab jälgida ka “Padjaraamatut”, kuid seal suruvad mõned hirmuäratavad jooned end rohkem peale kui Oidekivil. Leiduvad nad aga siin ja seal ja tülikad neile, kelle jaoks on kogemused aprioorselt seotud eluterve humanismi eelarvamustega.

  Meile näidatakse omajagu ebatervislikku maailma: iga meie mõte on nüüd / haigus, iga õnn kõhedusttekitav. Silm-õgija on söönud end kurguni täis, kehad satuvad krampidesse ja oksendushoogudesse. Haiguste nimetamisel on Oidekivi heldekäeline nagu igasuguste nimede puhul. Siiski puudub nende hulgast neuroos, mida oleks ilmselt kõige lihtsam ja süütum diagnoosida. Neuroosiga võib minu nappide teadmiste kohaselt olla seotud ka hüpohondria, mida kõneleja enda ühe põhiolekuna välja mängib. Teades, kuivõrd kahtlased on kõnelejaga seotud küsimused luules, võime diagnoosida pigem siis keelt, mis on neurootiline ja hüpohondriline. See on keel, mis kahtlustab end igatsorti tõbedes ja seeläbi jaatab haigust juba ette. Haiguste ravi võimalused võiksid siin olla tuletatavad keelelistest võimalustest: nii nagu sõnadest võõrutatakse sõnade rohkusega nii ka nakkuse levimine võiks olla parim ravi. Vähemalt luules aitab kopsuaukude vastu liigsuitsetamine, muuhulgas kanepi tarvitamine. Neid võimalusi on muide tajunud mõni teinegi luuletaja – näiteks ka ajas ja asendis juhtumisi Oidekivi vahetumasse lähedusse sattunud Lauri Sommer.

Ilmselt pole mõtet siin rääkida enesehävitustungist, küll aga soovist eneseks olemist killustada erinevate kujude ja nägude vahel. Hoolimata materiaalse maailma näilisest kindlusest, kandub nimetamise ebapüsivus ka sinna. Ta jääb küll põhiosas keeleviiruseks, võimaluseks saada uue nime kaudu teine kuju ja elu. Ebapüsivuse kõige kehalisemaks avalduseks võiks olla tants, Oidekivil ehk teine arvestatavam kogemuslik tee nägemise kõrval. Vaatlus jääb aga peale sagedamini, subjekti paljunedes jääb viimane sõna sellele, kes vaatab ennast ja tantsu kõrvalt: vaatasingi / kuidas tantsin tulle ja suits lendab / koos minuga.

Alustasin arvustust ajaloolise lustiretkega lihtsal põhjusel. Oidekivi raamatudebüüt oli võimalik juba paarkümmend aastat tagasi, ta ise polnud agar võimalusi  kasutama. Ajakirjanduses ilmus Oidekivil seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendate alguses peaaegu luulekogu jagu tekste, mis olid mitmes mõttes teistsugused. Vaatamisvalmidus on sellestki ajast äratuntav, kuid praegust laadi sealt ette ei aima. Kuidas hakkasid toimuma üleminekud, seda meile pole lugeda antud. Võib aga oletada, et kirjutamisviisi muutus oli päris põhimõtteline. Varasem Oidekivi kujunes üldlevinud lüürilise traditsiooni sees ja suhteliselt järsk loobumine sellest pidi tähendama keelekasutuse viiside teadvustamist. Oidekivi juhtus olema isiklikus plaanis samasuguses asendis nagu kirjandus tervenisti oli seda ebaisikuliselt, uue raamatu nimetamise vaevad on nõnda praeguseks korraga kirjanduslugu ja eraasi. Poliitilistest keelest on ta esimesel pilgul üsna kaugel, kuid on ju ennasthävitav lause ka halb sõdur, küllap, halb türann / ja halb alam. Ta on rikkunud sõnade tegemise üldisi kombeid ning jooksnud kergelt ja vabalt. Seda poliitilistes tekstides tavaliselt ei juhtu, isegi kaugeltki mitte igas luulekogus.

 

                                                                       



sisu © et, vorm © e107.org