Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kapsapia

Oskar Luts

Kapsapia

 

Tegelased:             Samuel Pliuhkam - teatrikriitik

                                Roosi - teatrikriitik

                                Elisabet - teatrikriitik

                                Tõnis Sägi - teatrikriitik

                                Krõõt - teatrikriitik

                                Kusti - teatrikriitiku 7-aastane poeg

                                Maali - teatrikriitiku 5-aastane tütar

                                Jüri - sulasest teatrikriitik

 

Aeg: 1910

Koht: pime nurk Eestis

(Mati Unt. Sirp 18.02.2000 ja Jaak Allik. Sirp 7.aprill 2000 ning lõpulause Madis Kolgilt ning paar lauset mujalt kah.)

 

Sägi: Tere õhtat kah.

Roosi: Tere õhtat, tere õhtat. No mis sa oskad siin rääkida või rääkimata jätta. Laval viirastusid ei tea mis asjad, mida kasutati ilgel eesmärgil. Tule tahapoole.

Sägi: Mina läksin poole pealt ära. Teie rahvast kodu ei olegi? Vaatasin nagu nõelte peal.

Roosi: Ise sündinud intellektuaalina, aga tegi aeg-ajalt viljatuid ponnistusi labasuse poole. Liisbet läks vist välja, aga kõik oleks võinud olla veel hullumeelsem, oleks võidud lapsi süüa ja keegi poleks pahandanud. Vanamees.

Pliuhkam: Mes seal on?

Roosi: Tõnis on, tule üles.

Pliuhkam: Noh.

Sägi: Tõin sulle natuke.

Pliuhkam: Duett ei jätnud vaata et midagi soovida. Ega ma paremini öelda oskagi.

Sägi: Ämblik, tema partner oli aga kahjuks lahustunud subjektsusega. Pühapa on Paunveres väljanäitus.

Pliuhkam: Võibolla on see väga hea, aga mul on isiklik allergia isukute suhtes, kes kannavad parukaid ja põlvsukki ning keksivad imelikult.

Sägi: Jah, ma ikka tahtsin minna, isegi paari asja viia. Ega ei pea esitama hetkelise, hämara sisuga androgüünset kärbsetantsu. Saab viis rubla ja kiituskirja.

Pliuhkam: Viis rubla. Ma ju tean, et seda nimetatakse ajastu mängimisesks, kuid ma ei saa neid inimesi tõsiselt võtta. Mis sa sinna viid?

Sägi: Kartuleid. Võibolla on need ainuvõimalikud ja põhjendatud hoiakud, kuid minu jaoks siiski liiga aneemilised. Mõni suur kapsapea on kah. Ega ma ei taha liiga ebakultuurselt kah mõjuda. Otsin suuremad välja.

Pliuhkam: Nojah, nemad teavad. Vast on kõik sellised. Aga allergia jääb, ma ei saa sinna midagi parata.

Roosi: (Tuleb klaasiga) Ütle nüüd neid kärpse kurjavaime. Lugu võetakse muidugi kohustuslikus korras kapates läbi. Nüüd on klaasi külge kinni kuivanud, kuid laulude ümber ja vahel on palju küsitavust.

Pliuhkam: Kuule, Tõnis viib kartulid ja kapsad väljanäitusele. Ega ta tegelikult halvemini laula kui originaal.

Sägi: Nende nimed, kes kiituskirja saavad, nende nimed pannakse ajalehte. See on uskumatu kuid tõsi.

Pliuhkam: Mina seda kiituskirja nii väga ei taha. Selles on näha väikest ja armetut mulaa˛i. Andku viis rubla, mina sellegagi rahul. Selles kiituskirjas on ehk mingi mõte, aga mind see häirib.

Roosi: Neh, sul kah, vanamees nagu imu midagi viia. See mõjub banaalsena. Mis au-innast ja kiituskirjast sa veel siin räägid, vähene ja tumm publik ei reageeri kuidagi.

Pliuhkam: Ma pole algteost küll tükk aega üle lugenud, aga kas sul see viis rubla mööda külge maha jookseb, et ta sulle ei kõlba.

Sägi: Ega sinna võib kõike viia, seal kursusel on ilusad tüdrukud. Vili, kartulid, masinad, loomad,

Pliuhkam: aga ajastugrimm on nii paks, et ei tunne kedagi ära.

Eliisabet: Tere õhtat.

Sägi: Tere õhtat, Liisbet.

Roosi: Liispet, kas tead selle lavastuse ajal oli õudustärataval kombel laval rohkem inimesi kui saalis. No kuulge!

Sägi: Ei hakka üles lugemagi, et kas viis või, võta üks näitleja ja viska tema headuses teist. On arusaamatu, miks rahvas seda vaadata ei taha.

Pliuhkam: See on häda nende klassikalavastustega, taimed, noh, oleks kevadel kah vähegi mõistlikke taimi ostnud. Joodikõpilasi on võimatu teatrist eemale hoida.

Roosi: Kas minagi nende inge sisse teadsin.

Pliuhkam: Saananaisel on küll üks kapsapea õige suur. Mul pole väljanäitusele midagi viia.

Eliisabet: Ma viin selle triibulise teki, mes sa saananaisel kududa lassid ja ka kõige karastatum joodikõpilane ehmub kui on shokiteatri läbi teinud, vaata kui ilus.

Säsi: Kas ise kudusid? See pärineb arvatavasti vana-hiina luulest

Eliisabet: Saananaine kudus. Aga atmosfäär ja seade on eriti viimistletud. Igatahes meeldib ja on siiani silme ees.

Pliuhkam: Krõõt, ae.

Krõõt. Ae-ae.

Pliuhkam: Tule seija. Tule seija. Peateemaks on mehe hämarad probleemid, kannatused ja igatsused.

Krõõt: Lugu polnud. Olid ainult kujundid ja armastus, aitäh. Au teatrile, et seda rahvineeritud tükki kõigele vaata-mata repertuaaris hoitakse.

Pliuhkam: Ega ma suurt aru saanud, aga ju ei pidanudki mõistusega võtma.

Krõõt: Lase olla, pean küüniliselt tunnistama, et on teine lastelegi asjaks.

Pliuhkam: Oota, sa vanamoor. Ma ei lase tulaval aastal sul ühtegi kapsast istutada, niiet pisisaatused tõusevad antiiktragöödia tasemele! (ära)

Elisabet: Läheb sinna - sipa-sipa oma pasteldega. Kes sulle sedaviisi au-indu annab. Sellisel juhul ei saa satiirist ega paroodiast juttugi olla.

Pliuhkam: (sisse tormates, käes mitmeid poognaid pabereid või siis ikka kapsas) Ära nägid, kuradid. Ehmatada, maha pillata, söösta teises suunas

Eliisabet: Maitselagedus on ühesti äratuntav.

Sägi: Kriitika hinnang on sellele üsna ühene.

Pliuhkam: Ole sina vait. Isegi ühekordne balliestraad ei tohiks nii mõttetu ja hambutu olla

Kusti: Anna meile nunnu kätte, kuigi ma ei pea end erootiliste komöödiate põlgajaks!

Pliuhkam: Kas sa piad oma lõuad!

Sägi: Eelmist selleteemalist tükki nautisin ma väga.

Pliuhkam: Välja! Tüki külastatavus näitab, et naistekast pole asja saanud. Kas lõpeb ükskord ebaõnnestumiste jada. (Krõõt ja lapsed ära)

Sägi: Tegemist on etendusega, mis viimatinähtute hulgast kuulub üldse parimate hulka.

Pliuhkam: Tööstusdraama.

Sägi: Mulle muidu meeldis.

Eliisabet: Värve on napilt.

Roosi: Paradoksaalselt on see kõige ebaõnnestunum.

Sägi: Vaimukas ja lõbus.

Roosi: Alastikolek pakub piilumis ja äratundmishuvi.

Pliuhkam: Ma võin piirduda ääremärkustega.

Sägi: Suurim pluss muidugi laulud.

Eliisabet: Revüü, selline kerge revüü.

Pliuhkam: Katsugu keegi väita, et tema subjekt-in-protcess näeb oma eksistensi vormi millegi muu kui kõigi keha-avauste üheaegse taidluse abil oma sisemise tühjuse eest põgenemisena.

(kapsas lendab aknast välja.)

Pliuhkam: Et mingi pahandus tuleb, oli juba teksti lugedes selge.

Eliisabet: Saalis imelikul kombel ei naerdud.

Pliuhkam: Nii pika asja puhul on alati kõike. Seda ja teist, nii head kui halba.

Säsi: Oli rõõm näha nukrapoolset lastelavastust.

Jüri: (on kogu etenduse vait olnud, sitta visanud ja põrnitsenud ning siis pääseb kui paisu tagant) Ehk peaks teater, sarnaselt füüsikaga, pidama tasapinnalisele peeglile oma arsenali haarata ka hüperboolseid, paraboolseid, elliptilisi ja muid peegleid (pelgamata seejuures ka füüsikas võimatut, kuid teatris ilmselt võimalikku kromaatilist aberrat-siooni), sest kui neitsi Maarja määrdumatu peegel on võimatu ning selle lavaline otsing ei mõju mitte peegli- vaid ajupesuna, võiks reaalse situatsioonide kõverpeegeldus ehk siiski enamale aususele ajendada. (kõigi lõuad vajuvad lahti, nagu oleks väljanäitus juba eelmisel pühapäeval ära olnud)

 

Lõpp.

 

redigeeris Urmas Vadi, vaata ka igaks juhuks originaali.

 

 



sisu © et, vorm © e107.org