Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

katk 19

Koer ja neeger

Maarja Vaino!

 

Koer istus tugitoolis akna all ja vaatas õue. Igav oli ja uni tikkus peale, aga samas und ei tulnud ka. Koer ohkas ja pööras etteheitva pilgu toa poole. Tuba oli tühi, kedagi polnud kodus. Oli ainult päev, sügisene päev, nii et aknast lendas tuulepuhangutega mööda kirjusid kuivanud lehti ning aknapragudest imbus sisse karget ja kõdunevat sügislõhna. Koer istus edasi ja proovis haigutada. Haigutus oli vaevanud teda juba pikemat aega, aga kuna ta pidi üksi olles olema suukorviga, ei saanud ta lõugu kuigi laiali ajada. Suukorv on varsti rohkem mu kehaosa kui koon, mõtles koer ja juurdles, mida taoline lause tähendama peaks. Ta otsustas siiski tukkuda.

Krigises. Krigises veel ja siis oli kuulda, kuidas uks vaikselt paotus. See tegi koera tähelepanelikuks. Ta libistas end ettevaatlikult toolilt ning hiilis toaukseni. Sealt oli koridor hästi näha. Ta tegi veel paar ülimalt tasast – isegi küüntekrõbinat polnud kuulda – sammu, jõudis ukseni, veel üks samm ja siis nägigi. Neeger! Neeger minu kodus, mõtles koer. Tavalise hoogsa tervitustseremoonia asemel otsustas ta seekord olla reserveeritum. Saba püsti hoides ja küllalt õrnalt liputades sörkis ta koridori. Neeger karjatas. Fukinnbitš! hüüdis ta. Koer ei saanud sellest aru. Samal ajal püüdis neeger põgeneda.  Ta avastas siiski, et see on võimatu, kuna pererahvas oli lasknud uksele paigaldada vargaluku. Et sisse saab, aga välja ei saa. Neeger tagus ust, koer kraapis käppadega ta selga, sest tahtis siiski inimolendile oma sõbralikku poolehoidu üles näidata. Neeger taipas viimaks, et välja ei saa. Ta nägi ka, et koer ei ole kuri, et tal on suukorv ja temast pole üldse vahet, on ta või mitte. Ta otsustas oma töö lõpuni viia, otsis läbi kapid ja sahtlid, siin-seal pistis midagi põue. Viimaks leidis, et aitab, et peaks ikkagi välja ka saama. Kuid uks oli endiselt kompromissitu, aknad maapinnast liiga kõrgel. Nõutult istus neeger diivanile, avas teleka ja hakkas MTV-d vaatama. Koer sättis ennast tema kõrvale, tõmbus kerra ja uinus. Tal oli alati elusolendite läheduses parem uni tulnud.

Päev aina venis ja koer teadis, et koju tullakse alles väga hilja. Neeger oli külmkapist juba kõik toidu ära söönud, aga koeral suukorvi ära ei võtnud. Koeral oli kõht tühi, ta istus põrandal ja vaatas neegrile anuvalt otsa. Neeger viskas teda kartuliga ja naeris. Ta oli aru saanud, et koer ei tee talle midagi. Toidujäänused vedelesid köögis ja meelitasid prussakaid kohale. Aeg-ajalt käis neeger ukse juures, kuid tuli sealt sama targana tagasi. Ta oli närviline, käis ta rahutult edasi-tagasi, viskas ennast pikali, väänles ja karjus. Aga kedagi ei tulnud ikkagi koju, koer tahtis pissile ja kõht läks aina tühjemaks.

Lõpuks ei pidanud neeger enam vastu, avas akna ja hüppas alla. Koer pistis pea avatud aknast välja ja hakkas ulguma. Maja ette kogunes inimesi, ümbruskond elavnes. Arvati, et on juhtunud midagi erakordset.

 



sisu © et, vorm © e107.org