Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Pulga Jaani suuline kirjandus

Valdo Valper

Sirp 27.09.2002

 

Pulga Jaan “Aknõ kyigi raamõga. Pulga Jaani mõnusa jutuq”

 

Pulga Jaani suuline kirjandus 

Aknõ

kyigi raamõga.

Pulga Jaani mõnusa jutuq

helikassett ja CD, Võro Instituut´ 2002

 

Võro kirjanduse vaatlused, mis on nii ennast kui oma objekti iseväärtust kilbile tõstnud, on enamasti nimetanud võro autoriloomingu lähedast sidet rahvalauluga. See on olnud vaat et tunnuslikumgi kui loomingu omakeelsus. Mis teha – kui eesti kirjandusloos piisab koolkonnaks paarist autorist, siis võrokeelne luuletaja oli möödunud sajandil tihti üksinda terve põlvkond, tuli kaasata kirjakeelset abiväge. Siinse arvustuse olukord on soodsam. Pulga laulu- ja jutualbum ilmub keskkonnas, kus ees loomingut kõige erinevamas vanuses autoreilt, millel olemas ka see, minu arust siiski primaarne rahvuskirjanduse tunnus, rahvuskeel.

Igal võro kirjanikul on mõistagi rahvaluulega omaette suhe. Kauksi Ülle “Paat” ja mõned lühemad palad veel on oma metalisusega võro kirjanduse rahvaluule-seotuses pigem erandid. Viljakaim on kaasaegne võrokeelne kirjandus riimilises laulus ja pajatuses, olles seejuures oma avalike ettekandmiste tõttu ka tuntuim osa. Selline suulisus lubab tõesti tõmmata paralleele folkloorile omase sünkreetilisusega, ent on samas ka märk võro keele pikaaegsest köögikeelsusest.1 Olukord muidugi kestab – paljud võrokesed väidavad, et nad ise kõnelevad võro keelt hea meelega, aga lugeda ei mõista. See on muidugi bluff ja pigem oma konservativismi demonstreerimine, aga seegi näitab, et võro keel ei ole veel täieõigusline (kirjaliku) kirjanduse keel. Mõistagi võiks sel juhul rääkida ka “võro 21. sajandi 19. sajandi kirjandusest”, ent sama hästi lubab kultuurisituatsioon pidada võro kirjanduses domineerivat suulist rahvalaulu ja pajatust täiesti kaasaegse kirjanduse tunnusteks.

Väikselt sai vihjatud Tiit Hennoste kunagisele probleemartiklile, tsiteeriks nüüd 10 aastat hilisemat Hennostet: “Võib ju vaielda selle üle, kuivõrd on rahvaluule kirjandus. Minu arust on /…/” ja edasi “rahvalaulusõnu, muinasjutte ja pajatusi tuleks vaadata kirjandusena esteetilisest aspektist”. See, läinud aasta augustikuu Loomingus ilmunud Eesti kirjandusloo arvustus väidab rahvaluule kohta allpool, et see liikus lastekultuuri, koomikasse, ning hääbus kultuuri perifeeriasse. Seda “hääbumist” tahaks vaidlustada. Ütleme, et rahvaluule küll lähenes (läheneb) oma hauakivile, ei jõua aga ometi selleni, nagu vanakreeka apooriais. Rahvaluule ja hauakivi vahele jääme alati meie, selle kestvusjooksu tunnistajad, rahvaluulele kaasaelajad (see paistab olevat üks paradokslik seltskond, ilmselt on kuskil ka stopperiga kohtunik). Kui jätta rahvaluulele alles talle omane kohanemisvõime, ei saa mingil juhul “laibast” rääkida.

Seega, kui sporaadilist regilauluharrastust võib veel nostalgitsemiseks pidada, siis tihti just autoriloomingus on rahvasõna täiesti alive and kicking. Rahvaluule hõlmamisega ilukirjandusse täieneb muidugi ka kirjandusteaduslik sõnavara. Tuleb lihtsalt valida, kas rääkida teadvusevoolust või pajatuslikkusest, popkultuuri mõjudest või lihtrahva elu- ja töökogemustest.

Schmalzi, Räppo ja Aleksa loominguga on lood mõneti keerulised. Targad inimesed teavad küll, et rahvalauludeks peetavad “Setokõsõq sõitsõvaq”, “Haani miis” ja “Vana sann” on autorilaulud, aga keegi ei tea, kas ja kui palju on autorid kasutanud juba rahva poolt lauldavat. Elusa inimese käest võib kõike ise järgi küsida, aga siiski peab Pulga Jaaniga seoses alati meelde tuletama, et tema ongi rahvalaulude Tulõ, aga tulõ (pärispealkiri vist Egämehe reilendri) ja Ma'i lääki täämbä kodo (Ei olõq hullu) sõnade autor. Neid šlaagreid käesoleva helikandja peal pole, on 6 muud laulu, teemaks üldistavalt "inimsuhted". Muusikast siinkohal rohkem juttu ei tule, loomulikult soovitan helikonservi asemel osa saada mõnest Jaani kontserdist. Selleks tuleks lihtsalt jälgida erinevate ürituste vabalavaprogramme.

“Aknõ” laulude vahel ja ümber on kirjad kellelegi Maalile ja ta vanematele. Raske on öelda kummad on aknad ja kummad raamid, aga lugude järjekorras ja paigutuses on tunda kindlat komponeerivat kätt. “Kiriromaan” ise, milles suhe juba teisest kirjast alates lörri läheb, on selles mõttes nipiga asi, et meieni jõuab ta kõrvade kaudu – niisiis suuline kiri. Kirjades esinevaid pöördumisi kuulates tuleb meelde, et kunagi Kaika Suvõülikoolis on Pulk just nimelt kirjakirjutamist õpetanud: Kulla miis´!; Kallis naistõrahvas! jne. Aga juba ma jäingi hätta, sest minu meelest seda ta küll ei õpetanud, kuidas neisse pöördumistesse intonatsiooni panna. Seda ei võimalda ju isegi häälduspärane võro ortograafia. Ilmselt kirjapildi küündimatuse tõttu ongi oraator Pulk oma loomingut enamasti helikandjatel avaldanud, lisaks põikleb ta sel moel kõrvale võro kirjaviisi vaenajatest. Pulga Jaani suust kostavad “võõrtähed” nii et lust kuulda. Ideeliste vastaliste jaoks see, tõsi küll, asja paremaks ei tee: Miiq nii ei kynõlõ. Taa om seto kiil´ (Pulk elab Antsla all Oekülas). Pulga kirjades on mahlakaid otseütlemisi, aga ka vihjamist, silmi ette tuleb pilt lihast ja verest inimesest, kel läbi elada üks tundeline ja mitme otsaga lugu. Eeskujuna aiman Lattiku “Jaani kirja Liisale”.

Kui lõpeb laul Huul´mada arm, tuleb helikandja pooleks minutiks seisma panna ja ise asendit muuta (minu kassettmagnetoola Panasonix nõuab, et ma pean ennast püsti ajama ja ise kasseti poolt vahetama) - tuleb toonimuutus. Kirjad on kirjutatud, nüüd räägib vanem mees viis mälestust kooli- ja kolhoosiajast. Just sedalaadi teksti ma Pulgalt ootasingi. Jaani eelmine kassett Pini hind oli ses mõttes ühtlasem, puhas pajatus. Uue albumi “kirjad Maalile” on muidugi boonus. Mõlemal kassetil leiduv alapealkiri Pulga Jaani mõnusa jutuq vihjab "kogutud teostele", lubab lisa.

Mälestustes häirib natuke toonase elu punapoole takkajärgi siunamine, aga kokkuvõttes on Pulga toon soe ja humoorikas. Ainult “Tuhkatriinumäng” läks liiga kirjanduseks, seega igavaks. Hea, et kasseti lõpetab “Bilansikommisjon´” kõige oma paaritamiste ja parteiaktiiviga.

Kauksi Ülle pajatusteraamat “Säng” ütleb, et Pulga Jaan´ on “bandeerasõ vurhvi miiss´, kink kotsilõ üts soomõ ammõt´nik oll´ ütelnü, et tedä piäss Suumõ viimä, et heministe heidütä. Madis Kõiv jälki selet´, et Pulga Jaanist võinuq kygõ parõmb võro kiränik saiaq, ku ynnõstunuq täl talo käest maaha palota.” Ma siiski jätaks nii nagu on. Feministihirmutis kulub meiegi maale ära ja Pulgal kirjandust liiga tõsiselt võtta oleks kahjulik. Las kasvatab aga lambaid, teeb uusi laule ja kirjutab aegajalt Maalile.

 



1 Võro draamakirjanduse tuntus, nii palju kui teda lavale jõudnud, põhineb juba loomuldasa kirjandusliigi nähtavus-kuuldavusel.

 

Valdo Valper



sisu © et, vorm © e107.org