Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

katk 19

Voitkade põlvkonna tõus ja langus: teisitimõtlev vaade 90ndate proosale*

Berk Vaher

 

Ei, vennad Voitkad pole vaid sensatsioonijanus meedia poolt staarideks tehtud külapätid. Nad on kultuurimärk, ühe ajastu ikoon.

Meediamull sünnib tänu tarbijaskonna sellele osale, keda mullikspuhutav nähtus puudutab mitte argisel, vaid olemuslikul tasandil: Voitkad on leidnud niivõrd palju kajastamist suuresti tänu põlvkonnakaaslastele, kes küll ei reduta metsas, vaid boheemikohvikuis, kuid on vellekestes ometi võinud enam või vähem teadlikult ära tunda iseend ja oma mentaliteeti. Sedasinast mõttelaadi, mis on kujundanud ka 90ndate proosa seni tunnustatumat osa. See on kaotajate paatos - või siis oma eakaaslaste näilisele "võitjatepõlvkonnale" loobumisvõidu andnute paatos.

Kokkulangevusi võib leida isegi aastaarvudes. Voitkad pagesid metsa aastal 1986; ning ka kirjanduslikud 90ndad algasid tegelikult juba tolsamal aastal, kui uuesti hakkas ilmuma ajakiri Vikerkaar. Kohe torkas silma seniavaldamata autorite küllus ja samas stilistiline ja temaatiline sarnasus. Juttudel puudus selge süžee ja ülesehitus, puudus justkui sõnumgi pääle meediumi enda; põhiliselt kirjutati noorte luuserite ringiaelemistest, ihulistest toimingutest jms. Ja see joon ongi 90ndate proosas valdav. Kui Voitkad läksid ulapääle sõna otseses mõttes, siis nood noored pigem vaimses ja moraalses mõttes, omamata kindlaid eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi ja selle üle kummati omamoodi uhke olles. Nõukogude ideoloogia oli agoonias. Punk suubus perestroikasse, jäädes nõnda tõeliselt plahvatusliku kulminatsioonita, radikaalse agressioonita. Noorsugu vastas saabunud üleminekuaja hägususele mitteangažeeritusega - või ebamäärase "venevastasusega", millega küll tagantjärele tundutakse heroiseerivat pisipättusi ja venimisi eikuskilt eikuhugi.

Paljud tollal avaldatud kadusid kirjandusest sama ruttu kui sinna ilmusid, kuid kaks meest jäid: Peeter Sauter ja Jüri Ehlvest. Mõlemad paistavad silma näiliselt eriti lodeva kirjapruugiga, kuigi lähemal vaatlusel on nende jutud üsnagi teadlikult konstruitud.

Sauteri "Indigo" (1990) on vähemasti kümnendi algupoole proosat enim mõjutanud teos: valdav on pidetuse ja võõrandumise tunne, sõrmed veel hetketi kahmavad mingisuguse sidusa mõtestatud elutunnetuse poole, kuid on liiga tömbiks ja nõdraks joodud ja nõnda ei libise ära vaid vegetatiivsest mudast. Ning sinna vegetatiivsesse mutta on Sauter roomama jäänudki, piirdudes oma hilisemates tekstides enamjaolt näruste hallargiste ollaürituste ja ihutoimingute tunnistamisega ainukese hoomatava elumustrina.

Ehlvest jällegi on kahmanud nendesamuste ollaüritus-tömpnäppudega teisigi mustreid, kõrgemaid ja sügavamaid, Akadeemia ja Maaja maailmu – ja kohmerdanud need siis sihilikult lootusetuks puntraks, justkui tõestust otsides säärase tegevuse deliirsele kompulsiivsusele ja mõttetusele ühtaegu. Kui Sauter ei näe alternatiive panetumisele, siis Ehlvest panetub kõigis alternatiivides, nüristab vastastikku kõikvõimalikke mõttekäike, muudab need tühikäikudeks.

Samas on mõlema autori eakaaslased nende tekstidesse tublisti mõtteid sisse lugenud ja neist on saanud kirjandusmaastikul Voitkade mõõtu kangelased. Tõesti, kui Voitka-paralleeli neile kahele taandadagi, siis Ehlvest on oma juttudega sarnasem hetketi religioossekskippuvale süüdimatule moemehele Aivarile ning ta tekstide teineteisttühistavad stiilivõtted on kui kontrast Aivari uhke futusoengu ja hambutu suu vahel. Sauter aga on too maisem ja uimasem Ülo. Ainult et Aivar ja Ülo istuvad kinni, Ehlvest ja Sauter aga saadeti kirjanike eurorongile. Mitte, et kirjanikuhärrad pokri pista tuleks; aga Voitkad võinuks olla vähemasti samaväärsed kultuurisaadikud küll. Oma pidetuses ja ulapäälolus ja motiivide hägususes.

90ndate teise poole eel ilmunud ja seda kujundama hakanud Emil Tode "Piiririik" on paljuski edasiarendus tollest identiteedihägususest ja selle abitust peeglissevahtimisest. Silm ei seleta peeglis isiksust, ainult selle ümbrust, piirjooni ja varje - hetketi ehk aistingulisi nõksatusigi, kuid mitte suutlikkust olla ümbritsevais vastandustes päriselt kellegi-millegi poolt ja nõnda omandada inimlikud tunnusjooned. Tode/Õnnepalu edasisedki proosateosed kuhjavad lisa tollele dekoratiivsele rusutusele, maalivad peegliklaasile tühiku ümber uusi kujundite ja suhete kihte - leevendamata tühiku valu.

Voitkad hakkasid tegema uusi pättusi, julgustatuna meedia võimendatud rahvalikust lindprii-imetlusest, milles oli ka tubli annus pilklikku umbusaldust oma riigi kui groteskse ja kardetavasti nurjumisele määratud orjalaste õlenukumängu suhtes. Seda meelsust oli küllap suuresti õhutanud ka Andrus Kivirähk oma pidurdamatult ilkuva ajaloomiksimisega helesinimäelistes Ivan Orava mälestustes. Ent tollessesinasesse meedia võimendatud rummujürikujusse lahvatas ka Tode/Õnnepalu identiteeditühiku-valu esilekatapulteeritud Kaur Kender oma "Iseseisvuspäevaga" 1998. Ja kogu 90ndate kirjanduse mõjupõlvkond - Loomingu ja Vikerkaare ümber tiirlevad päältkolmekümnesed – sattusid ilmutusest ekstaasi (Kender ise väljendas ühes läinudaastases eravestluses muret selle üle, kuivõrd vähe moraalset šokki ja kuivõrd palju jõulise-stiili-imetlust ta debüüt tekitas; ta edasised teosed on kinnitanud vaimu liikumist lajatamiselt avastamisele ja ümberloomisele).

Kui nüüd daatumeid veidi lõdvemalt kõrvutada, siis Kenderi "Iseseisvuspäev" on võrreldav Voitkade relvavõtuga politseinikelt - ühtaegu inertse vastalise vimma agressiivne kulminatsioon (usun, et vanad punkarid juubeldasid!), tähelepanu haripunkt - kui ka tolle vimmameelsuse allakäigu algus, sest konflikt kultuuriliste tõekspidamistega ületas põneva mängu piiri, muutus otseseks rünnakuks haprale ühiskonnale, mis ju ometi vististi enamikule eestlastest on siiski parem kui teadmatus ja kaos.

Kirjanduse vastseks rünnakule olid roppused ehk nende tung kirjakeelde läbi eelpoolmainitud arvamusliider-ajakirjade. Edendajaiks Sauter, Ehlvest, Mart Kivastik ja mitmed teisedki luuserikirjanduse gurud. Voitkad kirjutasid kirja presidendile. Sauter kirjutas lauakõne vabariigi aastapäevaks. Mõlema ümber löödi parajalt lokku. Voitkade nõudmised läksid liiale - samas aga läksid nad ise kirjaga kompromissile, kaotasid kannatuse, hakkasid kauplema, minetasid tõsiseltvõetava mässulisuse. Sauteri 11 lehekülge roppusi Loomingus ilmutatuna tähistas juba nondesinaste roppuste ammendumist, vägisõnade väetiks muutumist. Kõik kümnendilõpul räiguste eest premeerimist leidnud on nüüdseks "elulähedastest" lööksõnadest tublisti taganenud. Ja enamus, nagu tundub, on (muud oskamata?) taganema pidanud ka uuskirjanduse eesliinilt. Ju siis aeg sai ümber, nagu Voitkadelgi...

1998-99 esile kerkinud uued autorid võlgnevad oma esiletõusu küllap siiski mõningal määral Voitka-põlvkonna poolt vabaksjäetud rollidele. Eriti eredalt tekkis paralleel Mihkel Samarüütli ja Sauteri vahel - kuid Samarüütel on üha kandumas roppsõnastikust filigraansemasse teadvusekaardistamisse ning katkestamas sidemeid päältkolmekümneste institutsioonidega.

 

Urmas Vadi puhul on viidatud nii 90ndail edukalt jätkanud luuserluse-pühitsejatele Raudamile ja Vindile kui ka Ehlvestile. Kuid Vadi on vähem neurootiline, lustakam, rütmikam ja ehlvestlike sundkalkuleeritud koordinatsioonihäireteta. Hirami "Mõru maik" on Tuuma kirjastuse euroromaan nagu oli ka Tode "Piiririik", puha seksuaalsed deprekad ja muu dekoratiivne rusutus - kuid Hiramil jätkub rohkem elutervet irooniat taolise põdemise üle. Hiramit ja Kerttu Rakket (ning ka Matt Barkerit ja Eero Johannest) olen kõrvutanud juba mujal (nt Vikerkaar 4/2000).

90ndate lõpu proosa-uustulnukatest vast ainult maagilisrealist Mehis Heinsaar esindab radikaalset murrangut tolle kümnendi antiesteetikast (ja Ervin Õunapuu jääb just kohale, kus too antiesteetika omaenda groteskse raskuse all murdub). Ent kümnendivahetuse uus proosa sünnib ka mitmete 90ndail esiletõusnud autorite sulest (Kivirähk, Kender, hiljutiste juttude Ehlvestki) juba mitmeti teistsuguses esteetilises võtmes. Omaenda juba uude kümnendisse jääva debüütraamatu kuluaarset kõrvutamist Jaan Unduski erktiheda "Kuumaga" ei pea ma kohaseks siinkohal kommenteerida muudmoodi, kui et rõõmustan, kui selliste võrdluste kaudu too "Indigoga" ühel ajal ilmunud romaan kellegi alles kirjandusse tuleva proosale mõju avaldama hakkab, keele-meele maagia-müstika poole.

90ndate proosa oma põhiosas tegi nii mõndagi selle hääks, et tavapärase jutustava ja kirjakeelse proosamudeli kõrval tunnustataks ka vabamat tekstiloomet nii struktuuris kui stiilis. 90ndate proosa on oluline oma ajastu kroonikana. Kuid kahtlen, kas enamat - õigupoolest on see piinlik kroonika. Ei kasutatud ju ära ajamuutuste pakutud suurt võimalust kirjanduse ja kogu vaimukultuuri kaudu muuta terve riik kunstiteoseks, nooruslikuks ja särtsakaks avangardprojektiks. See võinuks juhtuda, kui sündinuks mõistmine ja koostöö "võitjate" ja "voitkade" vahel. Ent vaimukultuuri "voitkad" tegid sõnademetsas oma onne, "võitjad" rabelesid end vaimse toeta pankrotti - ning nüüd on identiteeditühik kasvanud terve riigi suuruseks.

Et uue vabariigi sünni juures kirjanduse ja ettevõtluse teed lahku läksid ning nüüd teineteisesse valdavalt umbusu ja sarkasmiga suhtutakse, on suur viga, mille parandamine võib jääda mitme põlvkonna elutööks. Praegune uus põlvkond ei paku veel otseseid kiireid lahendusi. Kuid ka ei luuserda, ei uimerda abitult väärtuspuude hägus. See põlvkond on üsnagi terane ja kiiresti õppiv; võimeline olema ühtaegu lapselik ja haritud. Aina katsetades. Täites identiteeditühikut kõiksugu keerukujudega, provotseerides, kartmata ehmatada ja vääritimõistmist leida, sest just säält algavad loovad lahendused. Põnev on sellele kaasa elada.

Ja ega õigupoolest ei saagi sellele avatud ja tegusale meelele ealisi piire sääda: kirjanduslikult võib tollesse uude põlvkonda lugeda ka päältkolmekümnese Martin Paani ja loodetavasti lähiajal avalikult debüteeriva ligi 70se Raik-Hiio Mikelsaare.

Ent päris uus kirjandus hakkab tulema päris noortelt. Ja seda saab siin-sääl näha juba praegu - ja iga päevaga üha rohkem. Kes tahab kursis olla, kasutage oma antenne.

 

 



* Varem avaldatud www.morning.ee (28.12. 2000)



sisu © et, vorm © e107.org